Tagasi lapsepõlve. Lõhnade aias.

Juba reedene arvutikoolitus viis mind lapsepõlve tagasi, kuna koolituskohaks olin valinud oma esimese kooli. Polnud sinna ikka väga ammu juhtunud. Nii palju tugevaid tundeid ja mälestusi, maast laeni...
Kool oli küll suurepärase uuenduskuuri läbinud ja nägi oma särtsakate stiilsete värvikompositsioonidega väga kena välja. Meenusid kõik need arvukad natüürmordid, värvidega plätsimine ja mõnusad savitunnid keldrikorrusel. Selles mõttes oli ikka tore aeg küll. Kui nüüd ajaloolise mälu kohapealt võtta siis käisin seal koolis veel Laari ja Sveta Järvi aegadel... :)

Minu jaoks algas just kuskil reedest selline selline meeletu ,,lõhnade aeg,,. Kõikjal hõiskab sirel ja tema lummusest nii lihtsalt ei vabane. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et sirel poeb mulle sellel aastal eriti sügavale südamesse. Istutaksin teda kõikjale enda ümber ja rajaksin lõputuid sirelite alleesid!

Sellel nädalalõpul läksid kõik algselt tehtud plaanid sussi ja vussi, kuid ometi läks kõik suurepäraselt. Olin seekord keskmisest unisem ja reedene päev ma lihtsalt uimerdasin, nagu ikka ja nagu enamasti.;)

Laupäeval käisime koos Liisuga ühel hästi toredal üritusel:
Kaie Kõrbi balletikooli juubeligaalal.
Oh-jah, kohe nii armas tunne oli, et lapsepõlv tuli meelde. Kõik need ,,Pähklipureja,, rasked tantsutunnid õpetaja Sveta Järvi juures, kes oli koguaeg nii jube kuri, kuid seda mõnusam oli sekeldamine igasugu kostüümidega ja muidugi esinemine suurtel ja väärikatel lavadel. Meie kevadkontserdid toimusid alati ikka Estonias. Kaua ma seal ei käinud, sest mul polnud neid õigeid ülipainduvaid balletijalgu (kõrge jalg ja kõrge ,,padjom,, kui pöid välja sirutada). Ja sel ajal kaalusid miinused minu jaoks plussid üles. Liiga palju sai piitsa vist! ;) Korkkingadeni me ei jõudnudki... Seda enam näen neid nüüd vahel unes, kuidas ma nendega unustamatult tantsin. Peaks vist need omale ostma ja õhtuti natuke trenni tegema. Ehk leiaks mõne stange kuskilt ka.;)Ha-ha haa...

Õhtul veetsime aega Paljassaares ja Katariina kail.
Meri oli lausa siidjas ja võttis väga imelisi värve roosadest lilladest siniste ja hallideni. Mängisime liivamänge, kiikusime ja hüppasime ja issi ronis tuletorni otsa. Mida sa hing veel ihaldad? Paljassaares oli kunagi nõukaaja alguses mu emal mingi üürikorter sugulaste majas, kui ta linna elama tuli. Seal kasarmute lähistel. Sellesse aeda kiikasime ka. Ja ööbik laksutas kõrval põõsastes... Nii lähedale pole ta mulle sel aastal veel tulnud.

Pühapäeva hommikul käisime ühe sõbraga saunamas. Ilm oli hirmus kena ja kuum ja jälle need sirelid... Igatahes oli selline tore lõõgastav pooltöine kohtumine. Loodan, et ma polnud seekord siis mitte liiga kriitiline. No mis teha,kroonika on kroonika ja ilukirjandus on ilukirjandus.:)

Päeva teisel poolel lootsin veel Saku Suurhalli Lootuse Festivalile jõuda, lihtsalt nii uudishimu pärast. Kuid kui issi oli lastega Lohusallu sõitnud,avastasin,et kodus valitsev vaikus on niigi juba täiesti maise paradiisi mõõtu...
Nii jäingi koju oma toimetusi tegema ja vaikust kuulama. Kui pere ükskord peale päikeseloojangut loodusest tagasi jõudis, väsinud ja õnnelikena, oli meil kogu elamine täielikus korras ja harmoonias.

Nii jäigi mul see palav nädalalõpp seekord väga Tallinna-keskseks. Samas lubati mind mitmel korral tagasi lapsepõlve.
Elu linnas on praegu tõesti nagu suures muinasjutulises lõhnade aias... täis rohkelt õitsvaid naudinguid. Ja ma ise olen tõeliselt hästi väljapuhanud!

Millisele jumalannale on vaja riideid?

Eile siis pühendusin taas ühe tuntud kroonikakirjutaja paari pikka peatükki, mis vaheldumisi võtsid jalad nõrgaks või ajasid igavusest haigutama ja lehvikuga tuult liigutama...
siin siis väike osa neist väga meeldivaist mõtteist:

,,...Sa käitud, nagu voolaks su soontes vere asemel jää, kuid samas on sulle ometi lausa näkku kirjutatud, et sa pole sugugi ükskõikne. Ent sina ei vaata naist mitte ihara, vaid imetleva pilguga. Pilguga, mis on tulvil vaimustust ja austust, selle tundmiseks ei pea olema mõttelugeja. Tahab ju iga naine olla ilus ning sinu imetlev vaade ja need nii imelised meelitused, mida sa alati ütled, paneb vist küll kõik naised end sinu ees eriliste kaunitaridena tundma. Veel enam, naine tunneb end sinu läheduses justkui mingi kõrgema olendina, lausa jumalannana, ning kellele see ei meeldiks? Juba sellepärast ei peaks ükski naine sinu ees isegi oma alastiolekut mitte häbenema, vaid nautima. Sest küsigem ausalt –
milleks jumalannale riided?”

Tundub, et midagi selles loos siiski on, kuid mis? Mis on see nõiduslik miski? Mina ei tea. Vähemalt enamik riituse stseene on täiesti loetavad ja lummavad. Aga kõik muu vajaks kõvasti tööd ja lühemaks ning põnevamaks kirjutamist. Iseasi kas ma kolmandat osa enam samas võtmes lugeda viitsiksin. Ehk siis kui vaid autori rõõmuks. ;)
Aga tänud siiski Sulle sellestsinasest maailmast väljajuhatamise eest, korrakski vaid. Jumalannale ei ole tõesti riideid vaja. Tal on niigi kõik vajalik õndsuseks olemas. Vaimne sära... ja muidugi Aadam.

Imet oodates!

Ei olegi täna midagi meeleoluloovat kirja panna. Ka ilm akna taga on rohkem kui sompus. Uju justkui hallis savist kruusis ringi...
Ainus hea uudis ongi see, et tõenäoliselt viiakse meie asutus ikkagi ilma mingite eriliste konkurssideta uue mütsi alla. See annab lootust, et vähemalt töökoht jääb alles. Lootus ikka jääb!;)

Eile käisin bibliofiilidega aprillikuiseid Gruusia muljeid kuulamas.

/Uno Traat teeb 26. mail avaliku ettekande teemal "Muljeid kevadisest tööreisist Gruusiasse"./
Seda siis seekord Audentese Ülikoolis, Tondi kasarmuhoones. Maja ise on muidugi vinge, kuid neilegi ajutine. Kuu aja pärast kolivad nad sealt edasi... Kindel on taas see, et elus mitte midagi kindlat ei ole.
Loeng ise oli peaaegu,et huvitav. Põhjalik oli ta nüüd küll kindlasti ja kuulis nii mitut liiki muljeid. Põhiline oli see, et nõuka-stiilis ja ka sõjajärgne VAESUS lokkavat tõesti kõikjal tänavatel. Ja olla ka palju kerjuseid koos lastega.
Ja nende SUUR küsimus eestlastele olla olnud siis selline,et kas teil seal Eestis vaeseid ka ikka on? Kindlasti väga vähe? Jne... Oh neid inimesi ja nende ideaale! ;)

Lisaks tuleb välja, et olen ühes keskkonnas netiahistaja ohvriks langenud. Paraku tundub, et selliseid inimesi ikkagi meie ümber olemas on ja vaevalt neid ajaga vähemaks jääb. Õnneks pole ta eriti tark tegelane ja ei tea minust ka üleliia miskit, mistõttu tegin vajalikud toimetused ja võin nüüd taas rahulikult hingata. Vaevalt on mõtet praegusel ajal kuskile abi saamiseks ,,pöörduda,, ja ega ma tegelikult ei viitsi ka. Aega niikuinii ülivähe... Ja õnneks pole mu netisõltuvus ka teabmis suur. Mulle pakuvad muud tegemised ja keskkonnad rohkem huvi.

Mis nädalalõppu puudutab, siis tundub, et pean siiski oma pühapäeva kodualtarile pühendama. Sedavõrd palju on igasugu tähtsaid tegemisi kogunenud. Samas olen reedel vaba natuke puhkama ja lõbutsema. Lõppu üks ime-teemaline mõttekild, iseendale. Mäletamiseks!

Ükski ime ei kao kunagi kuhugi.
See võib puudutada paljusid, keda sa pole isegi kohanud,
ja tekitada muudatusi, millest sa poleks osanud unistadagi,
olukordades, mille olemasolust sa isegi
teadlik polnud.

Tänasest, eilsest ja üleeilsest...

Et siis nädalalõpust, nagu ikka.
Esmaspäevane tööleminek on alati kuidagi raske. Teistmoodi raske kui näiteks reedel. Umbes selline tunne, nagu peaksid lendama teisele planeedile. Ja eriti veel siis kui triikimisprotseduur on olnud vahepeal üldse olematu või väikese jõudlusega. Ühesõnaga pole enam midagi selga panna. ;)
Ega alasti ju või tööle kõndida, seega tuleb ikkagi taas midagi kehakatteks leida. Endale ja lapsukesele ka. Suure hädaga leian pisikesele mõned paarid viimaseid sokke ja ühed veel kuidagi käivad sukapüksid.
Igatahes kõneleb see kõik selget keelt sellest, et Lohusalust jõudsime tagasi alles pühapäeval miski kell 22.00 õhtul. Nüüd on ju juba väljas nii meeletult kaua selline valge ja kutsuv ja tundub, et päikeseloojangut polegi mõtet ootama jääda, sest see ei loojugi kunagi. :)
Seekord võttis meid Lohusalus vastu lokkav loodus, ajamata rohi (eriti muidugi viljakas umbrohi) ja õitsvad kirsisalud niikaugele kui silm ulatub. Niisiis ei hakanud me lastega mereäärde minemagi (jahe tuul oli), vaid keskendusime kohe kündmisele ja külvamisele. Ääristasime kividega lillepeenra. Ja külvasime sinna aiaarhitektuuriliselt ja kaunilt nii lilli kui ka minikõrvitsaid. Sekka ikka spinatit ka. See oligi kogu lugu, mida võis Maximast poolmuidu-hinnaga leida. Lisaks sellele lisasime maasikataimedele ja muudele kanakakagraanuleid. Lapsed olid ka igati abiks. :)
Hoolitsesin selle eest, et ka pisike saaks pärisoma kõrvitsaseemne mulda!
Pärast veel rohisime üheskoos, nii võilille, mida võiks sinna rohima jäädagi, kui kõiksugu eelmiseaastaseid rootse, mis on senini üleskorjamata jäänud. Jõudsin kurva tõdemuseni, et nii suure maalapi puhul tuleb aia rajamist alustada ikkagi murutraktorist. Elagu edulooline aiataltsutamine!
Lõppkokkuvõtteks kraapisin vaarikaokstega oma käed ära ja päevitasin näo kriimuks. Lapsed said joosta ja kisada, asi seegi. :) Vaatame, mis mulda külvatud seemnetest saama hakkab...;)

Pühapäeva hommikul jõudsime lastega veel David Nixoni balletile : ,,Kolm musketäri,,. Päris tore lugu, kuid ei midagi enamat. Liisu tüdines päris ära (etendus oli kokku ka ligi kahe ja poole tunnine...) ja tema saime issiga peale esimest vaheaega kojutoimetatud, aga meie väike koolipoiss nautis mõõklemist ja muud küll täiega.

Ja laupäeval oli tore sünnipäev Katrini väikesel pojakesel, kes on sama vana kui Liisu. Lauaümber läks põhiliselt ALIASE mängimiseks. Üle hulga aja nägi toredaid sõpru ja tuttavaid. Pole paha.

Kaplaniga sai täna arutletud ülirikaste käegalöömisest kõigele ,,välisele,, ja räägitud kuningakodade järeltulijate ,,hipistumisest,,. Ja sai mõtiskletud ka muidu laiemalt aristokraatia olemuse üle. On selline maailm primaarne või sekundaarne? Päris lõbus oli. Ja hommikuvalgusekõne kallilt inimeselt...

Uus nädal on oma akordidega sissejuhatatud. Ja ta võib õnnega tulla.

Pilvevaatleja käsiraamat.

Jõudsin siis mina Ly Undi jälgi ajades tema toimetatud ,,pilvavaatlejateni,, ja siit parimaid killukesi. Raamatus on põhjalik pilvede kunstiajalooline ja füüsikaline käsitlus. Raamatu autor: Gavin Pretor-Pinney.
...........
Kuna inimene peab pöörama oma silmad taevasse, et neid vaadata, me mõtleme neist(...)nagu Jumala troonist(...) See sunnib mind lootma, et kui ma suudan pilvede olemuse selgeks teha(...)võib hakata kergesti uskuma, et on võimalik mingil viisil avastada kõige imepärase põhjus Maal.
..........
ÜKS ASI, MIS muudab rünkpilve algajale pilvevaatlejale nii veetlevaks- lisaks hea ilma assotsiatsioonidele muidugi- on see, et ta paistab nii neetult mõnus. Kes poleks üles vaadanud ja unistanud uinumisest rünkpilve tüsedate valgete kurdude vahel? Need pilved on nagu jumalatele sobiv mööbel.
.........
Kahtlemata on vihm ja päikesepaiste, millest meie ellujäämine on alati sõltunud, tulnud ülevalt ja on väljaspool maa külge aheldatud surelike kontrolli. Mis iganes põhjusel, ent me oleme näinud pilvi, kui oleme vaadanud oma jumalate poole,ja seega endastmõistetavalt ühendanud need kaks. Kui kurb, et me võime nüüd lennukiga õhku tõusta ja näha, et pilvede peal ei ole jumalaid.
..........
Pilved on meie kohevad sõbrad, välja arvatud vahest üks liik-rünkvihmapilved.
..........
Me usume, et pilved on unistajate jaoks ja nende vaatlemine toidab hinge. Tegelikult kõik, kes vaagivad mis kuju nad pilvedes näevad, hoiavad kokku psüühoanalüüsi arve pealt.
...........
Tütar vete ja maa, taeva kasvandik ma-
avar laotus mind ilmale tõi:
läbin maailmakaared, kõik mandrid ja saared,
ja muutun, kuid surra ei või;
sest peale sadu, kui taevast on kadund
iga täppki, ja kiudpeened jooned
tuul laiali ajab, päev särades rajab
õhu sinavat hoonet,
mis kabeliks mulle-naeran päikesetulle:
keset udude hälle
hauast tõusen ma üles nagu laps ema sülest
ja kasvan ja alustan jälle.

Percy Busshe Shelley ,,Pilv,,
(Minni Nurme tõlkes)
...................
Inglismaal pesitseva Pilvevaatlejate Ühingu ametlik väljaanne. Raamatu autor on ühtlasi nimetatud ühingu asutaja. Tema sõnum lugejale on, et nemad ei hinda pilvi piisavalt – on ju inimkonda õnnistatud rikka ja ettearvamatu pilvemaastikuga, aga pea pilvedes ringikõndimisel on ikka pigem halvustav maik man. Käsiraamat pakub vastumürki taolisele ratsionaalsele mõtlemisele. Pilved on looduse poeesia, väidab raamat, ja nende vaatlemine on hingele hea – inimkond peaks aplodeerima nende üürikesele ilule ja elama uhkelt, pea pilvedes, mitte aga mammonat taga ajama.

Pasun, punane auto ja punaste pükstega mees!

Tänane hommik algas väga huvitavalt.
Nimelt töölesõiduks ettevalmistusi tehes märkasime, et meie maja ees on ühel punasel autol pasun katusel. Algul mõtlesin, et see on mingi huvitav auto kohe sellise arhailise stiilse vidinaga. Pasun oli täitsa korralik orkestrandi pasuna moodi. Ei liiga suur, ega liiga väike, nagu trompet või nii.
Mees arvas, et see pasun ei pruugigi selle auto juurde kuuluda. No igatahes on äärmiselt imelik, et see pill polnud nii käidavast kohast veel ära varastatud. Soovime talle täna ainult head käekäiku. Kallis pasun, leia palun oma peremees terve nahaga üles ! :)
Kuna eile magas meie akende all bussipeatuse putkas mõnda aega pingi peal üks punaste pükstega mees, siis kahtlustasin, et äkki tema jättiski oma pasuna maha või siis punase auto katusele. Bussipeatus on küll tegelikult autodest teisel pool teed. Aga ikkagi valmis meil hommikul mehega mõlemal väike luuletus pasunast, punasest autost ja punaste pükstega mehest.
.......................

Punaste pükstega mees puhkas pasuna sees
puhkas pasunast välja
jättis pasuna välja

punase auto katuselt leiti
pasunamees
leiti pasun, kadunud mees

pole tervislik elada pasuna sees
kurb nii kurb on nüüd pasunamees

loodetavasti seisab ta varsti
taas oma armsa pasuna ees...

Õnneliku kappamisega tähtede poole...

Nädalalõpp läks ,,õnneliku kappamise,, tähe all.

Kõigepealt siis Marcusega Pärnamäel, vanemate haudadel. Lõikasime hekki ja istutasime lilli- meelespead peaotsi ja oranzid begooniad suurde ümmargusse potti. See oli nii rahuldustpakkuv töö ja eriti veel pärast kõike oma tööd imetella... Ja Marcus oli ka väga tubli abiline. ;)

Edasi muidugi,,Muuseumide öö,,. Lastega veetsime ühe tunnikese Energiakeskuses ja PLANETAARIUMIS. See viimane oli päris visuaalne ja õpetlik, eriti kui õhtut juhtis selline muheda jutuga mees, nagu Aare Baumer.
............................
Kuppelplanetaarium Põhjatäht
Energiakeskuses avati Eesti esimene täisdigitaalne kuppelplanetaarium Põhjatäht. Selles ootavad külastajaid digitaalsed kosmose-esitlused kolmele vanuseastmele: algkooli-, põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele. Meie koostatud programmid pakuvad täiendust astronoomia koolitundidele, mistõttu on need eriti sobilikud klassidega külastamiseks. 10-meetrise läbimõõduga klaasplastist planetaariumikuplis on istekohti 30 huvilisele. Arvutiprogrammi Starry Night ja kõrgtehnoloogiliste videoprojektorite abil kuvatakse planetaariumi klaasplastist kuplile tõetruu tähistaevas. Mõne hiirekliki abil viiakse külastaja peadpööritavale ringreisile mööda Päikesesüsteemi ja kaugetesse galaktikatesse. Esitlust saadab giidi asjakohane loeng. Huvilised saavad planetaariumis tutvuda ka Apollo kosmoseprogrammis kasutatud skafandri elusuuruses koopiaga.
...............................
Edasi käisime lastega LOODUSMUUSEUMIS kuuejalgseid iludusi imetlemas ja nägime ära ka mitmed vahvad ja õudsed topiskujud. Ja need erksinised taevalikult sätendavad liblikad, mis kosmiliselt helkisid!
Seepeale tüdrukud väsisid ja me jätkasime Marcusega.
Ronisime Paksu Margareeta katusele ja kuulasime mõnusaid meremeeste laule Meremuuseumis. Veel jalutasime LENNUSADAMASSE ja ronisime TASUTA ,,SuureTõllu,, ,,Lembitu,, ja ,,Kalevi,, peal, elades sisse allveelaevadesse, Teise Maailmasõjaaegsesse õhustikku ja päikeseloojangusse, mis oli lihtsalt võrratu.

Õhtu lõppes KUMU katusel, kus ikka veel roosatav taevas imelisi vaatepilte jagas. Kohtasime ka Reeta, kes oli jõudnud kogunisti 11 muuseumi läbida! :)))
Kui koju jõudsime, oli Eurovisiooni Eesti Laul kohe algamas. Niisiis vajusime väsinud ja õnnelikena ning tõsiselt tuldlöövate jalgadega mõnuga lambavillasesse tekki ja nautisime ööd. Pisi-Liisa siis juba magas.

Pühapäeva müttasime jälle Lohusalus, oh milline energia seal lendab ja lehvitab! Varbad taas liiva ja laineloks kõrvu hellitama... :)
Oma krundil rohisime seekord maasikataimi. Lapsed ehitasid jälle uue osmiku üles. Liblikad heljusid ringi ja varsakapju oli terve Pokumets pilgeni täis. Isegi üks imeline järvesilmake. Õitsemist meie puudel seal veel ei olnud. Ju siis jahe meretuul pole veel lubanud. Samas vanaisa krundil paar puud juba õrnalt valendasid ka. Tea siis, kas ploomid, kreegid või kirsid? Mees tegi lõket ja kaevas veetorustikku. Linnud laulsid, nagu meeletud! Oh-jah.

Kuhu õnneliku kappamisega välja jõuab? Ikka tähtede poole, ikka tähtede poole...

Sõnade ja sõnatuse väest

Aga mulle avaldati täna armastust ja öeldi ka palju muid ilusaid sõnu! Ju see on kuidagi ikkagi seotud kirsside ja toomingate õitsemisega ma arvan. Kui Jumal õnnistab, saan minagi veel nädalalõpul korralikult kirsiõisi sisse hingata... Ja merele vaadata, pikalt ja tundega. Lendamise tundega!
Tegelikult oleksin ma tahtnud natuke ,, ilusate sõnade,, teemal mõtiskleda. On üsna seinast seina, et kes teevad sõnu ja kes mitte. Rohkem tuleb seda vist sõnade tagant lugeda ja vaadata, kas neil sõnadel on ka väge sees. Ja kas on ka sõnatuses väge? Ju on. Selleks tulebki inimest teada-tunda... Ja aastaid.
Igatahes on mind täna sõnadega palju õnnestatud. Olengi nüüd õnnelik! Nagu ühe mu varasema luuletuse sõnadega, et : Kallistusi ei ole kunagi küllalt. :)
Tegelikult tahtsin Sind hoopis tänada, mu Kallis.

Mõtted kanduvad
sõnade jõul sinuni,
sa võid neid tunda
ja puudutada...

Soovin kõigile kevadet teele ja südamesse!

Aga sõnadega on nii nagu kõige muuga, et sõna kaob, aga tunne, mida see sinus tekitas, see jääb... Ja on väga hea kui sõna vägi on nii tugev ja tõeline, et tekitabki sellise tõelise seisundi ja jätab sinusse tõelise jälje.
Kõige parema sõbraga saab koos ka vaikida, aga see tuleb vast peale sõnu. Siis kui kõik on juba selge ja helge. Sõnatuse vägi...
Tunnen Jumala kaitset, et olen kohanud selliseid inimesi oma teel, nagu nad on.

Naervad mänguasjad

Tegelikult on nii, et lastele peab ikka jaksama naeratada. Nende maailmapilti need suurte inimeste rahalised jamad lihtsalt ei mahu. Veel, õnneks.:)

Kui varem kohtusid hea tuttavaga ja küsisid, et kuidas läheb,siis nüüd küsitakse, kas tööd ikka on? Või tuleb tõde vastuse vormis välja. Kuidas elad? Ikka hästi asemele tuleb, et tööd veel on. Nii see on...

Aga nüüd siis plaanist B või selle puudumisest. Kui keerulised ajad algasid, mõtlesin tõsiselt ja huviga läbi, et kui kaugele võiksin mina minna oma vajaduste vähendamisel. Et kui tõsiselt ma ekstreemi talun? Ja jõudsin ma välja päris huvitavate võimalikkusteni.

Kujutlesin nimelt ette, kuidas ma veedan näiteks üksi talve oma Lohusalu palkmajas ilma vee ja elektrita jne, sest osa inimesi elab ju nii ja tuleb ka tegelikult toime. Toitu peaks muidugi natuke varuma. Tangu ja teri näiteks. Ja küttekolle peaks ka olema. Puid, võsa ja puitu on seal ümberringi aias lademetes, nii, et tegelikult ära ei külmuks, märjaks ei saaks ja kulutaks tõesti vaid minimaalses hulgas. Vett saaks siis kas lumeveest, mereveest või kohalikust torustikust, ehkki siis see juba ka maksab midagi. Sama ka elektriga, aga see läheks siis juba liiga lihtsaks. :)

Ja kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis mis meil teisiti oli? Vesi tuli ämbriga kaevust, tuld tegime ise, kas siis pliidi alla või ahju. Maja pidas kehvasti sooja ja süüa saime oma maapinnast kasvatades. No jah... midagi sai ikka nõukaaegsest poekesest sabatatud ka. Niisiis, ellu jääb kuidagi ikka!

Suurem probleem on juba lapsed ja nende vajadused, sotsialiseerumine, kaugus koolidest, siis transpordi ja seega ka RAHA vajadus, et sõita punktist A, punkti B. Hääletamise suhtes olen ma üldse suht eitav. Niisiis- Tähelepanu, valmis olla, läks! :)

Arvestasin kokku, et mingi 10 pluss kolm aastat tuleb ikkagi veel tõsiselt laste koolis ja lasteaiaskäimisesse investeerida. Sest selles vallas on kõik hea ka teatavasti kallis! Vähemalt selline motivaator siis piitsa asemel.

On lihtsalt super, et lastele tehakse tõeliselt nakatavalt naervaid mänguasju. Naerev tita asendab mingiks ajaks naervat ema ja ajab tegelikult ka nutva ema naerma.
Niisiis, rohkem naervaid mänguasju! Igasse kodusse vähemalt üks naerev nukk! :)

On risk õilis asi?

Täna on päev kiire, nagu lennuki lend kohal pilvede, seepärast pole aega saanudki kolmekuulisest tulevikust mõelda ja kurvastada. Muidu elan ma, tundub, et tavalisest tunnetajast palju kaugemal tulevikus. Viis aastat on minu jaoks ettevaadata suisa kökimöki. Aga üks aasta ette pidevalt on norm. Rasketel hetkedel elan siis tõesti ainult päevakese korraga, teadlikult.

Aga täna oli mul siin hoopis yx tore liiklusteemaline loenguüritus. Lektor oli oma majast ja väga huvitav ,,rahvusvaheline mees,,. Igatahes sain palju enam teada turvavöödest, liikluskorraldusest Euroopas ja ka Eesti tulevikumaastikust. Jäin nii rahule, et mu selle poolaasta viimane etteaste korraldajana nii hästi õnnestus! Nurr... :) Lisaks kutsus üks suurepärane kolleeg mind kõrvalmaija sööma ja ma lubasin endale südame rahustuseks korraliku karbonaadi värskete imemaitsvate maasikatega. Nämma! Selle kohta öeldakse, et ,,viimsepäevarõõmud,,. Kõik naudivad ümberringi elu. Kuniks elu!;)

Ka eile oli pidu. Pojake sai 25 ja emme tegi tema uuele ja vanale naisele ja vanemale pojale välja eine Korsaaris. Jälle see salapärane Korsaar. Kell 19.00 olime restoranis ainukesed külalised. Just enne olid lahkunud veel ühed külalised. Kas jätsime piisavalt raha maha, et restoraniomanik suudaks hiljem kõigile palka maksta? Vist ei. Tegime vaid tee ja magustoiduringi ja Laura nautis esimest korda oma elus haivaatlust ,,ookeanis,,. Hai oli väiksemat sorti, aga väga päris. Tüdrukut huvitas, kas hai ka millestki aru saab kui tema teda jälgib. Või loeb talle ainult vere lõhn? Ja ka siis pole inimene tema jaoks inimene, vaid hoopis saak.

Nii me siin elame, ainult iseendile tähtsad. Isegi haid meist ei hooli! ;)
Ühest küljest siis peod ja turvavööd, teisest küljest õnnetused, haid ja vere lõhn. Kumb jääb peale? See ongi juhuste mäng. Üks riskib koguaeg ja temaga ei juhtu midagi, teine riskib korra ja kaotab väärtuslikuma enda jaoks, oma elu. Aga risk on ju õilis asi ja arg jänes ei söö kommigi...

Et siis riskiks ka katku ajal olla rõõmsad ja entusiastlikud ja trotsida ohtu langeda masendusse ja võtta endalt elu. Risk on ikkagi ja enamasti õilis asi! Riskiks veel elada...

/ Sõnamäng riski kohta pärit mu esimese mehe repertuaarist, seega siis pea lapsepõlvest /

Ja anna meile andeks meie võlad...

Täna aitab taas ere Päike ja kuum kaplanikohvi pead püsti hoida, sest eilne päev oli nii raske ja pani mu talumusvõimed mitmel moel proovile. Küll jooksis tööl tobedaid situatsioone kokku, küll rääkis mees oma suurest ja ekstreemsest ,,firma kaotamise ohust,, ja eks lugesin minagi meie kodulehelt välja, et uute kärbete valguses arvestatakse ikka rohkem töötajate olulisusega ja panusega organisatsioonile, mis muidugi minumeelest tähendab ainult seda, et minu siinne putka tuleb kohe kindlasti kinni panna. Ja kui ma siis siit edasi mõtlema hakkasin, siis jõudsingi selleni, et minu fantaasiad supiköögi leemeliigutajast nihkuvad aina lähemale.
Sisemiselt nuttes annulleerisin kiiruga oma unelmareisi, lubades endale, et selle reisi ma siin maailmas veel ära teen. Millal iganes ja kohe kui võimalik. Samuti müüsin kallistuste saatel oma õpetajale maha oma imekena nabatantsukostüümi, lootes selle asemele parematel päevadel Egiptimaalt või Indiamaalt uue ja originaalse osta. Öösel sain suuri vaevu und.
Täna siis taas Päike, Päike, Päike, mu südame Muusa!!! :)
Kui juba haavu lakkuda, siis olgu vähemalt ilus ilm ja kui juba korralikult nutta, siis ikka valge Mersu tagaistmel. Ja anna meile andeks meie võlad...
Sellised mõtted siis tekkisidki.
Loodame, et saan varsti mõne MÄRGI, kuidas sellest tühjast seisust edasi minna.
Ikka mõtestatult ja mõnuga!

Matilda ja niipalju head!

Suurim avastus nädalalõpul oli see, et ka telefonid, nii nagu inimesed võivad nn. ,,iseenesest terveneda,,. Nimelt kukkus mu mobiil ükspäev asfaldile ja lagunes kildudeks. Arne pani selle kokku oma tarkuri pilguga ülevaadates ja tema kui endise moblaremontija diagnoos oli, et nüüd võid selle rahulikult prügikasti visata, sest pill oli tumm ja ekraan must. Esialgu ma ikka veel ei suutnud, ehkki display parandamine pidi teatavasti ülimalt kulukas ettevõtmine olema. ,,Parem siis juba osta uus-käest kätte,, kõlas tema karm hinnang, nagu ikka.
Igatahes tasapisi hakkas telefoni seisukord paranema. Kõigepealt avastasin, et sellele saab sisse helistada ja ka väljavalida, ehk siis pimemängu mängida.
Ehk siis mõtle-mõtle miks on telefonile veel värvilist ekraani vaja kui helistada saab, nii ehk naa...? Teise ilmutusena tuli tagasi väikse ekraani pilt, ehk kellaaeg. Ja lõpuks kui telefoniga EMT teenindusse välja jõudsin oli imekombel korras ka suur ekraan. Ja nüüd on igatahes kõik korras. :))

Nädalalõpp läks peamiselt koduselt. Aga kõik asjad said aetud ja tegemised tehtud. Kohati tundub küll, et nädalaga lausa upun laste tehtud segadikku, nagu musta auku või värvilisse kaosesse. Aga kuidagi imekombel on pühapäeva õhtuks taas alati kord majas. Eile jõudsime isegi mõned aknad pestud ja maailm paistab nüüd palju kirkamalt tuppa!

Põhjalikumalt süvenesin ,,Rännakuraamatusse,, ja sain sealt uut õnne ja rõõmu, ehk siis suisa inspiratsiooni. Muidugi on see üks järjekordne ,,meetod,, ehk tehnika, kuid usun, et sellele saab lihtsalt nii loominguliselt läheneda kui vaja, mis teebki asja huvitavaks. Ehk siis otsid oma minevikust valusad kohad, andestad neile, visualiseerid oma füüsilist KEHA sisetunnet ja otsid oma tõde omas sisemises vaikuses. Lased oma emotsioonid lahti... Pärast jõuad samm-sammult soovitud vabaduse ja õnne-ookeanini ja tervenedki. Nii lihtne ja ilus see ongi! :) Ja mis peaasi, täiesti tunnetatav ja tehtav. Eriti lahe oli see, kuidas üks Inglise vanahärra esimese patsiendina maailmas kopsuvähi seljatas.

Pühapäeval õnnestus suurepäraselt yx põnev fotosessioon minu peagi müügiks mineva pere-reliikviast nabatantsukostüümiga. Igatahes pildid värskes õhus tulid välja super!

Kõndisime ringi Toompeal, kõikide mu lemmikväravate juures, nii nagu ka reedel Sirjega, kui olime ,,Õiguskantsleri õpitoas,,. Sealne kogemus vääriks lausa eraldi sissekannet. Igatahes saime korraliku pildi sellest kuidas Põhiseadus Eestis viimases versioonis vastu võeti. Kes ja kuidas seda tegid ja miks just niimoodi.
Hämmastas mind asja juures vaid üks asi. Õiguskantsler oli küll esimene ,,nii vaene mees,, kes oma õpitubalistele isegi kohvi ei raatsinud pakkuda. Tõesti, pole veel seni ilma kohvitamisvõimaluseta üritusele sattunudki. Mitte, et ma mingi kohvisõltlane oleksin, aga põhimõtteliselt! Aga selle tõttu saime Sirjega taas ühes väga maitsvas ja imelises kohvikus isutada ja nautida...
See oli kohvik Matilda!

TAIZE nagu lilleõis minu südames...

Täna oli siis see imeline TAIZE õhtupalvus Rootsi-Mihkli kirikus.

Kogu kirik säras küünalde meres... Ikoonide ees rohetasid hiirekõrvus kased. Taustaks tulid tuttavad laulud. Sisenesin. Ja mediteerisin...
Seekordne teenistus tõi Eestisse päris mitmeid TAIZE vendi ja see oli seotud suurüritusega Vilniuses. Kõik oli nii ehe ja õnnistatud, et hing lausa hõiskas sees!

Taizes viibimine on võimalus otsida osadust Jumalaga palves, laulus, vaikuses ja mõtiskluses. Nii on võimalik taasavastada oma sisemine rahu, elu mõte ning leida edasiviivat jõudu. Tegelikult nii ongi.

Taize lihtsad laulud ja palved viivad sind lühemat radapidi iseenda hingeni ja puhastavad kogu su olemust ja maailma.

,,Issand minust kõike sa tead. Sina tead, oled mul armas...,, kõlab üks laulusalm.
,,Laudate omnes gentes. Laudate Dominum!,,
Palju kaanoneid ja harmoonilisi helistikke...

Kohtan hulganisti tuttavaid toredaid inimesi ja ka oma Õpetajat Holger Oidjärve ning kohal on ka Vend Roger, särasilmne TAIZE vend Prantsusmaalt ning samuti minu armas Mehhiko nunn Pirita kloostrist. Neil kõigil on väga säravad silmad!

Loodan, et peale käesurumist vendadega kiriku uksel ja kõik see ilu sülemites endasse kogununa, saavad ka minu silmad veel rohkem sära juurde...

Tänud sulle, TAIZE, et olid jälle kehastunud ja jälle elavalt olemas!

Tuhandenäoline Kersti

Tegelikult on tänapäeval üks väga lihtne meetod, et näha kellega me suhtleme ja kes me oleme... Lihtsalt üks väike googeldus ja ta on sinu! Kersti on tõesti väga kena ja edukas äridaam ja tal on väga kena mees, kuid... Kas see oligi see, mida me tahtsime tõestada? Kes otsib, see leiab! ;)

Kersti Kracht teeb vaimuga äri
Allikas: Ajakiri Naised
Autor: Kati Murutar

Õndsuse võlu ja valu...

Jah, vähemalt loomingulisele inimesele on õndsus selline seisund, mis ei loo ega tooda. Ehk siis isegi loob ja lehvitab, aga ei ole paljudele lihtsalt loetav, kuna selles puudub korralik konflikt, mure ja lahendamata vastuolu. Kunstis ehk polegi niiväga vahet, kas teed harmooniliste värvidega või mitte, aga kirjanduses küll. Harmooniline õndsus ei anna toodet ja silmipimestavat tulemust! :)

Aga mis siis ikka tänapäeval müüb kui mitte silmatorkav ja silmipimestav?

Eile aga käisime me hoopis külas ja ma kohtasin inimest, kes oli tõeliselt töötu. Minu enda guru ja õpetaja kohta oli seda valus kuulata ja näha. Mõtlesin, et kui ma ise samas seisus oleksin, siis laseksin kõik piirid valla- nii töökoha kui elukoha otsinguil. Kuna tal lapsed juba peagi oma jalgel, siis poleks ju üldsegi halb mõte mingi aastake Indias vegeteerida, ennast otsida ja leida... Juhul kui midagi siin välja üürida õnnestuks, siis võiks ju seal ka pikemalt ja teadlikumalt peatuda, loominguga tegelda, kunsti ja kirjandust harrastada ja nälga seal ju ikka ei jääks. Hiljem tagasi tulles laatadel salle müüa ja mida kõike veel... Muinasjutumaa on ju lõputute saladuste ja avastuste pelgupaik.
Ka siin Eestis võiks sihtida kõikjale, nii kõrgematele kohtadele kui ka lihtsamatele. Täisvikerkaar!

Miks siis ikkagi ainult Soome ja ainult lihtsad tööd?
Samas võib see praegune Soomes õpitu-kogetu ka väga palju mingil hetkel kasuks tulla ja tagasitootma hakata. Kunagi hiljem, ehk just headel aegadel. :)

Õndsus on siis kui head ajad kestavad ja kõike on küll, kui ka siis, kui kõik kosmaarid muutuvad kogemusteks ja väljakutseteks, kui kasvatad endale vaid juuri ja paksu nahka... Õndsus oma võlu ja valuga on ometi nii lähedal! Tunneme ta ära ja võtame vastu.
( Ehk see ongi see väljend, et tunneme, et olemegi endas ,,murust madalamad,, kuid samas ka taevalindudena vabad ja kõige oleva kohal hõljumas)
Jõudu ikka sulle, kallis sõbranna! Jäär, lammas ja sõjamees!

Informatiivselt ja imeliselt!

Neljapäev - Õhtu oli kirjeldamatu ja fantastiline. Nii Hispaania kitarrist Armando Orbon, kokk Roberto Canedo ehk siis pileti sisse kuuluv kogu see külluslik rahvuslik kulinaaria kaheksajalgadest krabideni ja sillerdav veiniklaas, mis uksel pihku pisteti. Olid ka prouad Savisaared ,,saatjatega,, ja mitmeid teisi poliitikuid ning kogu Hispaania saatkond. Lained loksusid akende taga ja see imeline maa oli meiega Talveaias.

Reede - Tore müttamine Lohusalus aiamaastikul, suur kirglik mailõke ja kirsiaia lõikamine. Sain ka lastega rannas lõõgastuda ja varbad liiva sisse pista. Ja väiksemad lapsed ehitasid vinge onni heintest ja okstest.

Laupäev - Väga tore kristlik TAIZE üritus Pirita kloostris. Teemaks Aadama ja Eva lugu ja kadunud poja tagasitulek. Meiega oli ka kunstiajalooline ja mõned kohapealsed Mehhikost pärit nunnad. Metsajalutuskäigu ajal sain põsed jõe kallastel Taneliga jalutades kohe päris pruuniks. Tasuta ülimaitsev praad!

Pühapäev - Hästi õnnestunud saunaõhtu koos mehega, sõpradega ja nabatantsud koos esinejaga, Kattre Ezzoubiga- enamik asju tasuta või üheskoos klappimisega. Hea bassein, maitsev nimeline sokolaaditort ja mõnus kaminapragin veel peale selle. Sai jällegi oldud koos ja kokkukõlatud ning unustatud meid saatvad mured ja kiiruse.

Nii, et kokkuvõtteks üks väga imeline nädalalõpp! :) Rõõm, puhas rõõm. Imelist veel seda, et ma olen armunud. Mu süda on kevade käes vangis...:)