Ehk sellest kuidas minust sai neljakümneselt anarhist...:)
Henry David Thoreau ,,Walden ehk Elu metsas,,
Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen ja Mati Soomre
Värsid tõlkinud Märt Väljataga
464-leheküljeline taskuformaadis ja kõvas köites raamat
Hortus Litterarum 1994
TUTVUSTUS
Järgnevad leheküljed kirjutas autor, elades üksipäini metsas, miil maad eemal kõikidest naabritest, enda ehitatud majas Waldeni järve kaldal Concordis Massachusettsis, teenides elatist ainult omaenese kätetööga. Autor elas seal kaks aastat ja kaks kuud.
Ta kirjeldab üksikasjalikult oma lihtsat töist elu ja arutleb inimelu eesmärkide üle.
«Waldeni» vastuvõtt 1850-ndatel oli üsna tagasihoidlik, kuid 20. sajandil on ilmunud sadu hermeneutilisi ja filosoofilisi «Waldeni»-uurimusi, kordusväljaandeid, tõlkeid, on loodud Thoreau Selts.
«Ent inimesed rühmavad tööd teha väärusus. Parim osa inimestest saab peagi väetisena mulda küntud. Pettes iseennast saatusega, millele tavaliselt antakse nimeks vajadus, tegelevad nad, nagu ühes vanas raamatus öeldud, aarete kogumisega, mida rikuvad koi ja rooste ja varastavad vargad. Lõpuks, kui mitte enne, avastavad nad, et see on narri elu.»
«Suurem jagu inimesi elab vaikses lootusetuses. See, mida nimetatakse saatusega leppimiseks, on tegelikult kinnistunud lootusetus.»
Sisu: Walden ehk elu metsas,Kodanikuallumatus, Saateks.
Siin siis kord üks lugemissoovitus, teemal minu lemmikraamat. Ehk siis mida teha ja kuhu me oleme teel?
..........................
Anarhism (kreeka keeles αναρχία, valitsuse või juhi puudumine; ajalooliselt: periood Ateena linnriigis, kui arhonte ei suudetud valida) on sotsiaal-filosoofiline õpetus anarhiast.
Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuvaba ühiskond, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlike tehingute abil.
Anarhism on teooria, mis näeb anarhias ühiskondlikku ideaali. Anarhia eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega ka igasugust enamuse valitsemist vähemuse üle, s.o. üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhia on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest viimases valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol.
Anarhismi filosoofiline alus on üksikisiku piiramatu vabaduse printsiip (François Rabelais: “Tee seda, mida tahad,”), sellest lähtuvalt individuaalkollektivism ja kosmism (termin pärineb Abba ja V. Gordinilt).
PS. Lõpuks võib ka Tõnu Trubetsky rõõmu tunda, minust on saamas hingelt anarhist. :)))
Jõulu lugedes ja matsapähkleid nokkides!
Ikka,nõiake
teisipäev, 22, detsember 2009
esmaspäev, 21, detsember 2009
Lumes möllamisest ja meelemürkidest
Mina ka unetu ja öösiti üleval. Vahelduva eduga valvan magajate ja varahommikul tõusjate und. Täna möllasime lapsega lumes ja hangedes, Reet käis jõulueinel ja pärast triikisime susiseva ja ülesütleva triikrauaga võideldes veel ära tema eesti rahvariided asutuse jõulupeo tarbeks. Vinge oli seda va vööd keerutada ja muud, mida ma varem polnud nii lähedalt näinudki. :)
Vinge ilm väljas ka ja puha. Jõulumängud on poole peal. Vanemate haudadel käisime laupäeval ja panime pärjad. Kingipakid Pisile veel pakkimata. Jõulupost saadetud. Verivorst kapis, lõhe samuti. Ootame!
Täna valmistas mulle meelehärmi jahiteema ühe taime aadressil.Cannabis nimelt. Sada korda hullem kui alkohhol, tuhat korda hullem kui nikotiin, ohtlikum kui liiminuusutamine- korjame poest riiulitelt kõik liimid ja tapvam kui kärbseseen- kärbseseened ja nende metsas korjamine surmanuhtlusega keelatud.
Keelame ja käsime, keelame ja käsime, sünnime ja sureme kuni ära väsime!
Ühesõnaga vihastab mind alati loogikapuudus (oma mõtlemise puudumine) ja see kui kõik hakkavad korraga ühtemoodi mõtlema põhjusel, et see on ,,traditsioon,,.
Aga miks on cannabis Hollandis lubatud- traditsioon! Ja milline traditsioon- Holland oli Vabariik esimesena Euroopas!!! Siis kui teised kõik alles metslased olid või monarhia all ägasid. Vabades riikides ju ikka vabamad seadused ja osatakse ka mürke vabamalt kasutada. Ei piirduta ainult nikotiini või alkohholisurmaga, jäetakse soovijaile ja uudishimulikele ka nende naudingud alles. Ja surijatele jäetakse ka mingi nauding alles- eutanaasia.
Aga muus mõttes jätab mind teema külmaks. Ise olen ikka kaifinud purjus seltskondades kainena svipsis oleku mängimist ja vahel sai seda noorusaegadel ka niisama harrastatud (ülilõbus ja vaba olla just ilma alkohholita). Eelistan tavaliselt kontrolli ikka enda kätte jätta. Nii on põnevam ja kindlasti ka turvalisem.
Igatahes praegu on imelised jõulud, fantsastiline lumi ja vabameelsed mõtted tuleb peast välja visata- alatiseks- kuni elad Eestis!
Vinge ilm väljas ka ja puha. Jõulumängud on poole peal. Vanemate haudadel käisime laupäeval ja panime pärjad. Kingipakid Pisile veel pakkimata. Jõulupost saadetud. Verivorst kapis, lõhe samuti. Ootame!
Täna valmistas mulle meelehärmi jahiteema ühe taime aadressil.Cannabis nimelt. Sada korda hullem kui alkohhol, tuhat korda hullem kui nikotiin, ohtlikum kui liiminuusutamine- korjame poest riiulitelt kõik liimid ja tapvam kui kärbseseen- kärbseseened ja nende metsas korjamine surmanuhtlusega keelatud.
Keelame ja käsime, keelame ja käsime, sünnime ja sureme kuni ära väsime!
Ühesõnaga vihastab mind alati loogikapuudus (oma mõtlemise puudumine) ja see kui kõik hakkavad korraga ühtemoodi mõtlema põhjusel, et see on ,,traditsioon,,.
Aga miks on cannabis Hollandis lubatud- traditsioon! Ja milline traditsioon- Holland oli Vabariik esimesena Euroopas!!! Siis kui teised kõik alles metslased olid või monarhia all ägasid. Vabades riikides ju ikka vabamad seadused ja osatakse ka mürke vabamalt kasutada. Ei piirduta ainult nikotiini või alkohholisurmaga, jäetakse soovijaile ja uudishimulikele ka nende naudingud alles. Ja surijatele jäetakse ka mingi nauding alles- eutanaasia.
Aga muus mõttes jätab mind teema külmaks. Ise olen ikka kaifinud purjus seltskondades kainena svipsis oleku mängimist ja vahel sai seda noorusaegadel ka niisama harrastatud (ülilõbus ja vaba olla just ilma alkohholita). Eelistan tavaliselt kontrolli ikka enda kätte jätta. Nii on põnevam ja kindlasti ka turvalisem.
Igatahes praegu on imelised jõulud, fantsastiline lumi ja vabameelsed mõtted tuleb peast välja visata- alatiseks- kuni elad Eestis!
pühapäev, 20, detsember 2009
Lennates lumiseid metsi mööda...
Talv on olekul.
Täna siis mehe ja lapsukesega lennates lumiseid Eestimaa metsi mööda, imetelemas kuusepuid, nii kõrgeid kui ka päris pisikesi ja neid poolenisti samblas kükitavaid. Tõeline elamus on niimoodi olla olemas läbi lumesaju, see on kui Põhjala algolek, nõiduslik ürgelement.
Käisime ära täitsa sügavas metsas, maanteed lõppesid ja vaid tuiskas... Loomi ei näinud. Ainult üksikud autod kuuskedekoormaga sõitsid vastu. Hiljem veel Lohusalus pannkooke söömas ja lumiseid õunu puudel pildistamas. Keldriõunad olid rottidest üsna rikutud. Tõime ka kõrkjaid jõulukroonide tarbeks ja kallistasime kuuski, lund ja lapsi. Nägime ära lumevalguse ja lumepimeduse...
Võimas elamus pildis ja südames pikaks ajaks!
Lennates lumiseid metsi mööda- sina minuga ja mina sinuga. Ja talv on olekul.
Täna siis mehe ja lapsukesega lennates lumiseid Eestimaa metsi mööda, imetelemas kuusepuid, nii kõrgeid kui ka päris pisikesi ja neid poolenisti samblas kükitavaid. Tõeline elamus on niimoodi olla olemas läbi lumesaju, see on kui Põhjala algolek, nõiduslik ürgelement.
Käisime ära täitsa sügavas metsas, maanteed lõppesid ja vaid tuiskas... Loomi ei näinud. Ainult üksikud autod kuuskedekoormaga sõitsid vastu. Hiljem veel Lohusalus pannkooke söömas ja lumiseid õunu puudel pildistamas. Keldriõunad olid rottidest üsna rikutud. Tõime ka kõrkjaid jõulukroonide tarbeks ja kallistasime kuuski, lund ja lapsi. Nägime ära lumevalguse ja lumepimeduse...
Võimas elamus pildis ja südames pikaks ajaks!
Lennates lumiseid metsi mööda- sina minuga ja mina sinuga. Ja talv on olekul.
neljapäev, 17, detsember 2009
Hingeenergiast ja kirest keset talve
Mu hing puhkab, mu keha puhkab ja magab väsimust välja, mu vaim vabaneb mõttetu rutiini saastast. Ma ärkan vaikselt nagu lumikelluke, kes hetkel näeb veel und ja mõnuleb lumevaikuses... Hea on olla!
Täna käisin ma omadega börsil kauplemas, see oli üks kirglik päev. Ja ma olin reisifirmade börsil. Kauplesin üles ja alla, vaatasin, valisin ja jätsin valimatta. Saab siis pahandada inimese peale, kes hindab värvilisi kalasid soojas merevees, püramiide kõrbes ja sfinkse nende üksilduses ja uhkuses? Loodan, et ei saa. Nüüd tean ma täpselt mis imerohtusid kõik kõhuhädade vastu tuleb kasutada ja millise hotelli juures kuidas tuul puhub. :)Oma fantaasias käisin juba seal kohapeal ära, ajasin merisiilikuga juttu ning nautisin hotellipaleedes muinasjutulisi õhtueineid. Kui ma lõpuks tagasi maapeale tulin, olin saanud juurde kõvasti uut energiat. Ime küll, see toimis! Kujutlusränd. Selle kõigega kaasnes (nagu ikka) ka mitmeid praktilisi järelmõjusid, mis jäägu tuleviku lehekülgedele...
Ja kogu see tsirkus hakkas peale Veneetsia karnevalireisust, kuhu arvati, et ei saagi huvilistest gruppi täis. Urrr!
Lilleke tegi jälle oma tänast visuaaltrippi kinos, vaadates esilinastusel filmi ,,AVATAR,,! See oli 3Dpildiga, siis prillifilm, mida tema nägi esmakordselt ja mina pole veel üldse juhtunud nägema.
Film mõjus talle heas mõttes vapustavalt ja ta jagas oma eufooriat terve õhtu ka meie kõigiga. Loomulikult oli saal olnud pilgeni rahvast täis...................
Eepilises seiklusfilmis “Avatar” viib “Titanicu” lavastaja James Cameron meid teekonnale vapustavasse uude maailma, millesarnast keegi seni näinud ei ole. Kaugel taevakehal nimega Pandora asub trotslik kangelane teekonnale lunastuse leidmiseks, juhtides kangelaslikku võitlust terve tsivilisatsiooni päästmiseks. Osades Sam Worthington (“Terminaator: lunastus”), Zoe Saldana (“Star Trek”), Sigourney Weaver (“Alien”), Michelle Rodriguez (“Kiired ja vihased”), Giovanni Ribisi (“Kadunud 60 sekundiga”), CCH Pounder (“Räpane Mackey”), Wes Studi (“Viimane mohikaanlane”), Stephen Lang (“Public Enemies”) jt. Enneolematu 3D-pilt on valminud koostöös eriefektikompaniiga WETA Digital, mille võlurite abiga valmis ka “Sõrmuste isanda“ triloogia.................
Tundus päris omapärane ja võimas film olema, mis meenutas mulle ühte mu kunagist ,,helesinist unenägu,, kus elasin sarnases ulmelises ja imekaunis sügavsinises helges udus. Ilmselt mõnel teisel planeedil...:)
Ehk hakkab mu energia kuskilt sügavalt sisemusest tasapisi ka tagasi tulema.
Vähemalt tänane andis selleks kõvasti sügavsinist lootust!
Täna käisin ma omadega börsil kauplemas, see oli üks kirglik päev. Ja ma olin reisifirmade börsil. Kauplesin üles ja alla, vaatasin, valisin ja jätsin valimatta. Saab siis pahandada inimese peale, kes hindab värvilisi kalasid soojas merevees, püramiide kõrbes ja sfinkse nende üksilduses ja uhkuses? Loodan, et ei saa. Nüüd tean ma täpselt mis imerohtusid kõik kõhuhädade vastu tuleb kasutada ja millise hotelli juures kuidas tuul puhub. :)Oma fantaasias käisin juba seal kohapeal ära, ajasin merisiilikuga juttu ning nautisin hotellipaleedes muinasjutulisi õhtueineid. Kui ma lõpuks tagasi maapeale tulin, olin saanud juurde kõvasti uut energiat. Ime küll, see toimis! Kujutlusränd. Selle kõigega kaasnes (nagu ikka) ka mitmeid praktilisi järelmõjusid, mis jäägu tuleviku lehekülgedele...
Ja kogu see tsirkus hakkas peale Veneetsia karnevalireisust, kuhu arvati, et ei saagi huvilistest gruppi täis. Urrr!
Lilleke tegi jälle oma tänast visuaaltrippi kinos, vaadates esilinastusel filmi ,,AVATAR,,! See oli 3Dpildiga, siis prillifilm, mida tema nägi esmakordselt ja mina pole veel üldse juhtunud nägema.
Film mõjus talle heas mõttes vapustavalt ja ta jagas oma eufooriat terve õhtu ka meie kõigiga. Loomulikult oli saal olnud pilgeni rahvast täis...................
Eepilises seiklusfilmis “Avatar” viib “Titanicu” lavastaja James Cameron meid teekonnale vapustavasse uude maailma, millesarnast keegi seni näinud ei ole. Kaugel taevakehal nimega Pandora asub trotslik kangelane teekonnale lunastuse leidmiseks, juhtides kangelaslikku võitlust terve tsivilisatsiooni päästmiseks. Osades Sam Worthington (“Terminaator: lunastus”), Zoe Saldana (“Star Trek”), Sigourney Weaver (“Alien”), Michelle Rodriguez (“Kiired ja vihased”), Giovanni Ribisi (“Kadunud 60 sekundiga”), CCH Pounder (“Räpane Mackey”), Wes Studi (“Viimane mohikaanlane”), Stephen Lang (“Public Enemies”) jt. Enneolematu 3D-pilt on valminud koostöös eriefektikompaniiga WETA Digital, mille võlurite abiga valmis ka “Sõrmuste isanda“ triloogia.................
Tundus päris omapärane ja võimas film olema, mis meenutas mulle ühte mu kunagist ,,helesinist unenägu,, kus elasin sarnases ulmelises ja imekaunis sügavsinises helges udus. Ilmselt mõnel teisel planeedil...:)
Ehk hakkab mu energia kuskilt sügavalt sisemusest tasapisi ka tagasi tulema.
Vähemalt tänane andis selleks kõvasti sügavsinist lootust!
kolmapäev, 16, detsember 2009
Jaataja lapsepõlvetalved ja tänane pakane
Täna nimetan end siis jaatajaks, eile olin ma yks roosike. Mäletatavasti. Jätkan pisut ka eilset teemat, kuid täna juhtus ka muud põnevat. Esiteks oli juba mõnusalt karge talveilm väljas. See on tänane pakane. Ka see toob mulle meelde lapsepõlve ja külmad talved ning vihiseva jäänõelu täis tuule. Siis kõndisin sellise pakasega päris lapse jaoks pikki maid maha ja kandsin korralikku lambakasukat. Aga nüüd jookseb mees poolpaljalt oma saunaksköetud autosse ja seal ma siis higistan, isegi oma tavaliste talveriietega. Kuidas kellegi talvetajumus siis kujuneb...
Ka toas pole mul erilist talvetunnet, sest ahi kütab ennast ise- loe radikas, ja soojaks kütab. Plastaknad ei lase jäälilli ligi. Kui siis vaid äärtesse ja õige õrnalt. Paksult jäässemattunud aknad jäävad samuti lapsepõlve! :)
Igatahes tegi armas Riina mulle kena ettepaneku erialasektsiooni rahvaga TTÜ uude raamatukokku ekskursioonile minna, mille ma ka kahel käel vastu võtsin. Kõik see kujundus ja sisuline läbimõeldus oli väga vahva-ainult ülivõrdes. Sauna oma töötajaile nägime samuti ära, kuid massaazitool jäi proovimata. Mainiti küll, et hiljuti Keskkogu rahvale korraldatud ekskursioonil leidis just see usinat kasutamist.
Eelkõige jäid meelde klaasseinad, kõrgused ja avarused,läbipaistev päikesekaitsekleit akende ees, kolm laenutus-tagastus automaati ja eriti vinge sisujuht, mis näitab sulle täpselt, kust riiulist oma soovitud teema-siis raamatu leiad(tohutu avariiulite maht)jne. Ja toredad modernsed puu-oksamotiiviga seinakaunistused, mis lähemal vaatlusel osutusid samuti tohutuks maalitud (trükitud) kangaks. Imesid oli seal teisigi, soovitan ise läbi astuda, saab seda teha ID kaardi abil ja kõik huvilised on palutud ning oodatud.
Tänud Riinale!:)
Liisu käis täna kunstitunnis tähte meisterdamas. Pärast nautisime koduteel külma võlumaailma, tänast pakast, mis ninaotsa roosaks maalis ja varbad külmast valutama pani-paksu voodrita nahksaabas ei olnud tänase ilmane.
Nüüd veel pisut eilsel teemal. Vastus ühele teisele kirjale, mis natuke haakub eilse teemaga ja mis mulle täna teisele meiliadressile tuli.Vastan siis niimoodi:
Mis meediasse puutub, siis meedia ei ole Sõnajalasõbralik, otse vastupidi. Meedia ja enamik eesti rahvas pole kunagi Sõnajalgu armastanud ka siis mitte kui nad veel vaesed olid. Eesti rahvas ei armasta ka gospelit, pigem juba Tättet või Ramsteini-näiteks! Ja pole nad ka üleliia jumalarahvas.
Eesti rahvas on parajalt patune rahvas ja nagu mees ütles, liiga ideaalsed nagu ,,plastmassinimesed,, neile peale ei lähe, ma lisan- pigem ikka patustajad, lahutajad ja liiderdajad ja need, kel on lapsi üle Eestimaa laiali või neid kes elavad kaksikelu-nagu see lapsepilastaja, kes kuulus lastevanemate liitu ja algatas toreda kampaania ,,ära löö last,,-muidugi kuni kaksikelu väljatulekuni, siis jälle vihkavad. Nii, et väga ootavad ka Sõnajalgade kaksikelu paljastumist kui midagi paljastada ometi oleks...;)
Aga see selleks! Kummalised on nad tõesti ja mina polegi kunagi olnud mingi nende fänn. Aga ka see pole halvustades öeldud.
Mulle meeldib kõiki asju pigem jaatada kui eitada lihtsalt ja isegi siis kui seda jaatamisväärset ka väga vähe peaks leiduma.Pluss veel see, et eks ole ju siin Eestis käinud ka rahaahneid massijutlustajaid kaugelt Ameerika maalt ja neilgi on meie hulgas omad jüngrid- ei, mina mitte. ;)
Jaataja nautis tänast päeva ja tänast pakast. Meenutas lapsepõlvetalvesid ja imetles Eesti üht kõige uuemat raamatukogu, mida isegi meie president tsitadelliks nimetades kiitmas käis. Ja halleluuja!
Ka toas pole mul erilist talvetunnet, sest ahi kütab ennast ise- loe radikas, ja soojaks kütab. Plastaknad ei lase jäälilli ligi. Kui siis vaid äärtesse ja õige õrnalt. Paksult jäässemattunud aknad jäävad samuti lapsepõlve! :)
Igatahes tegi armas Riina mulle kena ettepaneku erialasektsiooni rahvaga TTÜ uude raamatukokku ekskursioonile minna, mille ma ka kahel käel vastu võtsin. Kõik see kujundus ja sisuline läbimõeldus oli väga vahva-ainult ülivõrdes. Sauna oma töötajaile nägime samuti ära, kuid massaazitool jäi proovimata. Mainiti küll, et hiljuti Keskkogu rahvale korraldatud ekskursioonil leidis just see usinat kasutamist.
Eelkõige jäid meelde klaasseinad, kõrgused ja avarused,läbipaistev päikesekaitsekleit akende ees, kolm laenutus-tagastus automaati ja eriti vinge sisujuht, mis näitab sulle täpselt, kust riiulist oma soovitud teema-siis raamatu leiad(tohutu avariiulite maht)jne. Ja toredad modernsed puu-oksamotiiviga seinakaunistused, mis lähemal vaatlusel osutusid samuti tohutuks maalitud (trükitud) kangaks. Imesid oli seal teisigi, soovitan ise läbi astuda, saab seda teha ID kaardi abil ja kõik huvilised on palutud ning oodatud.
Tänud Riinale!:)
Liisu käis täna kunstitunnis tähte meisterdamas. Pärast nautisime koduteel külma võlumaailma, tänast pakast, mis ninaotsa roosaks maalis ja varbad külmast valutama pani-paksu voodrita nahksaabas ei olnud tänase ilmane.
Nüüd veel pisut eilsel teemal. Vastus ühele teisele kirjale, mis natuke haakub eilse teemaga ja mis mulle täna teisele meiliadressile tuli.Vastan siis niimoodi:
Mis meediasse puutub, siis meedia ei ole Sõnajalasõbralik, otse vastupidi. Meedia ja enamik eesti rahvas pole kunagi Sõnajalgu armastanud ka siis mitte kui nad veel vaesed olid. Eesti rahvas ei armasta ka gospelit, pigem juba Tättet või Ramsteini-näiteks! Ja pole nad ka üleliia jumalarahvas.
Eesti rahvas on parajalt patune rahvas ja nagu mees ütles, liiga ideaalsed nagu ,,plastmassinimesed,, neile peale ei lähe, ma lisan- pigem ikka patustajad, lahutajad ja liiderdajad ja need, kel on lapsi üle Eestimaa laiali või neid kes elavad kaksikelu-nagu see lapsepilastaja, kes kuulus lastevanemate liitu ja algatas toreda kampaania ,,ära löö last,,-muidugi kuni kaksikelu väljatulekuni, siis jälle vihkavad. Nii, et väga ootavad ka Sõnajalgade kaksikelu paljastumist kui midagi paljastada ometi oleks...;)
Aga see selleks! Kummalised on nad tõesti ja mina polegi kunagi olnud mingi nende fänn. Aga ka see pole halvustades öeldud.
Mulle meeldib kõiki asju pigem jaatada kui eitada lihtsalt ja isegi siis kui seda jaatamisväärset ka väga vähe peaks leiduma.Pluss veel see, et eks ole ju siin Eestis käinud ka rahaahneid massijutlustajaid kaugelt Ameerika maalt ja neilgi on meie hulgas omad jüngrid- ei, mina mitte. ;)
Jaataja nautis tänast päeva ja tänast pakast. Meenutas lapsepõlvetalvesid ja imetles Eesti üht kõige uuemat raamatukogu, mida isegi meie president tsitadelliks nimetades kiitmas käis. Ja halleluuja!
teisipäev, 15, detsember 2009
Taevane roos!
Täna tabasin end päris paljudelt iselaadi mõtetelt.
Kõigepealt oli teemaks see kui palju meie arvamust kujundab näiteks selline asi nagu meedia ja meedia poolt kujundatud avalik arvamus.
Kasvatasin endal jälle oma punkaritukka kõrgemaks või rebisin taas ühe oma paavsti pildi rahva ees tükkideks ja need muud ,,jumalavallatud teod,, kui käisime väikse Liisuga Sõnajalgade kontserdil.
Algul polnudki plaani, kuid laps viis oma temaatiliste küsimustega mõtted sellele, et miks ka mitte. Et ilusad tädid ja nii.
Ja eks oli neid ju aastate eest kuulatud ka. Nii kerges gospeli võtmes.
Aga kõik see värk tekitas tagantjärgi nii palju küsimusi, vastuseid ja vastandlikke mõtteid, et ammu pole taas miski mind nii palju mõtlema pannud.
Kontsert ise tõi esile erinevaid mälestusi aegade tagant (oleme ju nendega enamvähem üks põlvkond) ja lõi hea üldemotsiooni. Ning meloodia ,,Taevane roos,, oli lihtsalt väga ilus, nii nagu on ka kõik TAIZE-kloostri laulukesed.
Sügavama arutelu jätan siinkohal ära. Muidu ,,läheb pähklipuust kapp tõesti veel õide ning pimedale vanaemale kasvavad hambad suhu,,. Lause ühest suvakast kommentaarist.
Igaljuhul oma tutvusringkonnas pritsis üks vägagi usklik inimene nii palju tuld ja tõrva, et pidin taas märkima-usuinimesed just need kõikse vihasemad vihkajad ongi.
Ehkki nii see ka nüüd just pole. Kõik SUURED ideed, mis jõuavad inimeseni (kokkupuutesse inimesega), saavad ikka varem või hiljem oma halva emotsiooni külge : kadedus, vihkamine, halvakspanu,andestamatus, vägivald, enesekesksus, teistsuguste mittemõistmine ja need muud tuhat sõna.
Samas on maailmas ka inimesi, kes suudavad olla teenäitajateks ja juba selle tõttu on elul ja eksistentsil vähemalt mingi jätkuv mõte.
Sest kogu sellel üksteise halvustamise kirel siin nii väikeses riigis pole ju absoluutselt mitte mingit mõtet.
Ükskõik mida keegi Jeesusest arvab, aga vähemalt Jõulude ajal süütavad enamik inimesi korraks oma südame lambi ja kastavad oma kõrgema mina närbunud lille!
Kes on jõulukalestunud saavad sama tunde kätte hiljemalt mõne lähedase matustel. Ka selleks on (sünd ja) surm maailmas, et me ei peaks midagi iseenesestmõistetavaks.
PS. Kas me mõtleme väga sageli sellele, et kui palju on KA rahvusvaheliste staaride sünnis ikkagi meediat ja raha kulinat?
Kasvõi näiteks Madonna? Kas pole temagi tegelikult tavaline kena ja hästi töökas naisinimene, inimene - yx meie hulgast?!?
Ja kui palju inglihäälega ande jääbki igaveseks avastamata ja suurele lavale torkamata? Ja on sel kõigel siis lõpuks üldse vahet?
Las igaüks teeb oma asja, kes suudavad, need rõõmustavad.
Täna küpsetasin ka sõbrannale kooki, millega tema oma firmapeole läheb. Nüüd on mind siis ka ,,peakondiitriks,, ülendatud.:) Kalli inimese nimel oled ikka kõigeks valmis, kuid samas ei tohi sellest harjumust saada. Me kõik oleme oma aja peremehed ja kuningannad ja ei maksa arvata, et teise inimese vaba aeg on vähemtähtis või suisa tähtsusetu. Kui teed teisele palvet täis ettepaneku, siis küsi endalt alati ka seda, mis rõõmu võiks see ka teisele poolele pakkuda ja käi see julgelt sõnades ka välja! ;)
Jõulude abiga! Sain ka info, et meie jõululaat oli imeliselt õnnestunud. Tarand isiklikult annetas 25 000 ja kogukasum oli parasjagu üle 100 000. Nii võiksid teised koolidki omale remondiraha teenida. Öelge nüüd, et rikaste vanemate lapsed ja muu selline kontsentratsioon... Ma ütleksin, et lihtsalt jõulud. Ehkki Lillekese sõnul on tõesti nende klassis pea kõigil lastel juba puutetelefonid.
Me kõik oleme ju ikka kõigest inimesed.Taevane roos olen ka mina, sest sündisin esimesel advendipühapäeval ja läbi lapsepõlve olen jõululaule lauldes tundnud suurt hingesugulust just selle lauluga:üks roosike.
Seekord siis selliseid,natuke ka jõulumõtteid.
Kõigepealt oli teemaks see kui palju meie arvamust kujundab näiteks selline asi nagu meedia ja meedia poolt kujundatud avalik arvamus.
Kasvatasin endal jälle oma punkaritukka kõrgemaks või rebisin taas ühe oma paavsti pildi rahva ees tükkideks ja need muud ,,jumalavallatud teod,, kui käisime väikse Liisuga Sõnajalgade kontserdil.
Algul polnudki plaani, kuid laps viis oma temaatiliste küsimustega mõtted sellele, et miks ka mitte. Et ilusad tädid ja nii.
Ja eks oli neid ju aastate eest kuulatud ka. Nii kerges gospeli võtmes.
Aga kõik see värk tekitas tagantjärgi nii palju küsimusi, vastuseid ja vastandlikke mõtteid, et ammu pole taas miski mind nii palju mõtlema pannud.
Kontsert ise tõi esile erinevaid mälestusi aegade tagant (oleme ju nendega enamvähem üks põlvkond) ja lõi hea üldemotsiooni. Ning meloodia ,,Taevane roos,, oli lihtsalt väga ilus, nii nagu on ka kõik TAIZE-kloostri laulukesed.
Sügavama arutelu jätan siinkohal ära. Muidu ,,läheb pähklipuust kapp tõesti veel õide ning pimedale vanaemale kasvavad hambad suhu,,. Lause ühest suvakast kommentaarist.
Igaljuhul oma tutvusringkonnas pritsis üks vägagi usklik inimene nii palju tuld ja tõrva, et pidin taas märkima-usuinimesed just need kõikse vihasemad vihkajad ongi.
Ehkki nii see ka nüüd just pole. Kõik SUURED ideed, mis jõuavad inimeseni (kokkupuutesse inimesega), saavad ikka varem või hiljem oma halva emotsiooni külge : kadedus, vihkamine, halvakspanu,andestamatus, vägivald, enesekesksus, teistsuguste mittemõistmine ja need muud tuhat sõna.
Samas on maailmas ka inimesi, kes suudavad olla teenäitajateks ja juba selle tõttu on elul ja eksistentsil vähemalt mingi jätkuv mõte.
Sest kogu sellel üksteise halvustamise kirel siin nii väikeses riigis pole ju absoluutselt mitte mingit mõtet.
Ükskõik mida keegi Jeesusest arvab, aga vähemalt Jõulude ajal süütavad enamik inimesi korraks oma südame lambi ja kastavad oma kõrgema mina närbunud lille!
Kes on jõulukalestunud saavad sama tunde kätte hiljemalt mõne lähedase matustel. Ka selleks on (sünd ja) surm maailmas, et me ei peaks midagi iseenesestmõistetavaks.
PS. Kas me mõtleme väga sageli sellele, et kui palju on KA rahvusvaheliste staaride sünnis ikkagi meediat ja raha kulinat?
Kasvõi näiteks Madonna? Kas pole temagi tegelikult tavaline kena ja hästi töökas naisinimene, inimene - yx meie hulgast?!?
Ja kui palju inglihäälega ande jääbki igaveseks avastamata ja suurele lavale torkamata? Ja on sel kõigel siis lõpuks üldse vahet?
Las igaüks teeb oma asja, kes suudavad, need rõõmustavad.
Täna küpsetasin ka sõbrannale kooki, millega tema oma firmapeole läheb. Nüüd on mind siis ka ,,peakondiitriks,, ülendatud.:) Kalli inimese nimel oled ikka kõigeks valmis, kuid samas ei tohi sellest harjumust saada. Me kõik oleme oma aja peremehed ja kuningannad ja ei maksa arvata, et teise inimese vaba aeg on vähemtähtis või suisa tähtsusetu. Kui teed teisele palvet täis ettepaneku, siis küsi endalt alati ka seda, mis rõõmu võiks see ka teisele poolele pakkuda ja käi see julgelt sõnades ka välja! ;)
Jõulude abiga! Sain ka info, et meie jõululaat oli imeliselt õnnestunud. Tarand isiklikult annetas 25 000 ja kogukasum oli parasjagu üle 100 000. Nii võiksid teised koolidki omale remondiraha teenida. Öelge nüüd, et rikaste vanemate lapsed ja muu selline kontsentratsioon... Ma ütleksin, et lihtsalt jõulud. Ehkki Lillekese sõnul on tõesti nende klassis pea kõigil lastel juba puutetelefonid.
Me kõik oleme ju ikka kõigest inimesed.Taevane roos olen ka mina, sest sündisin esimesel advendipühapäeval ja läbi lapsepõlve olen jõululaule lauldes tundnud suurt hingesugulust just selle lauluga:üks roosike.
Seekord siis selliseid,natuke ka jõulumõtteid.
pühapäev, 13, detsember 2009
Jõule otsimas
Laupäeval keskendusin ma vanalinna kooli VHK jõululaadale. Kahjuks läksid mul ettevalmistuste käigus eri põhjustel kolm piparkoogitegu suht aiataha. Samas iseenesest on poetainas sel aastal imemaitsev. Ja kui silmad kinni panna, siis kannatab ka neljavärviline veidi ülesoojenenud glasuurküpsiski naudinguga suhu pista. Nii, et ma loodan, et kohvikus pisteti mu piparkoogid ikka lõpuks nahka ka...
Sel aastal olid vahvad töötoad, kaunistati särava riidega vahtplastist kuusemune ja tehti lausa õlgedest kroone. Kunagi olen neid ka valmistanud ja kaua nautinud, kuid seekord oli hirmus kiire. Ja jälle edasi...
Leidsin poolmuidu (kingitus mulle) ühe Gregoriaani plaadi ja Pisile tuliuusi jalatseid ja siis veel ühe huvitava maalitud küünla.
Kohtasin ka kohalikku oksjonimeistrit Indrek Tarandit ja udupeent arhitekti Ivo-Ott Hirvesood minevikust.
Järgmisele lapsesünnipäevale saatsin juba mehe koos Pisipiigaga. Üks sündmus on ühe päeva peale just parasjagu piisav! Ja minu mees on juhuslikult just väga seltskondlik, talle on see kõik nagu õnnistus. Niisiis siin meie väike tööjaotus ;)
Pühapäeval käisime lastega linnapealt jõule otsimas.
Algul ,,Solarise,, katusel põhjapõtru nuusutamas ja ühtlasi nautisin ka stiilseid külluslike kunstkuuski, mis olid tohutu kõrged ja luksuslikud. Nõukaajast inimesena ei suuda sellisest kuninglikust särast kuidagi möödavaadata. Seekord kuidagi eriti kaunid, vaheldusid ka värvid punasest kullani ja kõrgused, kuid silmitsema oleks võinud neid jäädagi. Olen nagu vares, kes sellist kunstkulinat alati vägagi naudib. See on just minu jaoks! Ja Merle müüs parasjagu all kassas kanepiteed:)
Ega polnud tegelikult kehvem ka Raekoja platsi lumine jõulumeeleolu. Nagu mõnelt Austria jõuluturult maha copitud. Samas ikka ka ehtne, etno ja eestimaine. Silusime karva ja nuusutasime kärjeküünalt. Ei ostnud midagi. Ei, väikese liikuvate jalgadega päkapiku ikka tüdrukule ostsin. Ei suutnud vastu panna. Nii ilmekad olid need isetehtud buratinolikud puust ja punasest lõngast kuusekaunistused-nukud.
Lumi sadas kõrvarõngaste valiku peale juba päris suure hange ja sulas ka meie nägudele kui pea kuklas kuuske vahtisime, me kõik, nagu kolm ühevanust lapsukest-Pisi, lapselapsuke ja mina. Kunst naljakate vöödiliste loomakujudena tantsis samuti räitsakates ja tuisus. Ja head olid ka sepistatud uksekoputid ja nagid mida veel...:)
Püha Lucia jumalateenistusele ei jõudnudki. Oma viga!
Lucia
Lucia sündis 3. sajandil. Ta kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk end pühendada kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi olevat Lucia oma silmad välja torganud ja saatnud need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema silmade ilu oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia sai aga silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.
Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.
Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. Praegu on 13. detsembril tähistatav luutsinapäev ehk Lucia mälestuspäev tuntuim Itaalias ja Rootsis.
Esimest korda üle hulga aja olid taas igas mõttes jõulud käes. ;)
Sel aastal olid vahvad töötoad, kaunistati särava riidega vahtplastist kuusemune ja tehti lausa õlgedest kroone. Kunagi olen neid ka valmistanud ja kaua nautinud, kuid seekord oli hirmus kiire. Ja jälle edasi...
Leidsin poolmuidu (kingitus mulle) ühe Gregoriaani plaadi ja Pisile tuliuusi jalatseid ja siis veel ühe huvitava maalitud küünla.
Kohtasin ka kohalikku oksjonimeistrit Indrek Tarandit ja udupeent arhitekti Ivo-Ott Hirvesood minevikust.
Järgmisele lapsesünnipäevale saatsin juba mehe koos Pisipiigaga. Üks sündmus on ühe päeva peale just parasjagu piisav! Ja minu mees on juhuslikult just väga seltskondlik, talle on see kõik nagu õnnistus. Niisiis siin meie väike tööjaotus ;)
Pühapäeval käisime lastega linnapealt jõule otsimas.
Algul ,,Solarise,, katusel põhjapõtru nuusutamas ja ühtlasi nautisin ka stiilseid külluslike kunstkuuski, mis olid tohutu kõrged ja luksuslikud. Nõukaajast inimesena ei suuda sellisest kuninglikust särast kuidagi möödavaadata. Seekord kuidagi eriti kaunid, vaheldusid ka värvid punasest kullani ja kõrgused, kuid silmitsema oleks võinud neid jäädagi. Olen nagu vares, kes sellist kunstkulinat alati vägagi naudib. See on just minu jaoks! Ja Merle müüs parasjagu all kassas kanepiteed:)
Ega polnud tegelikult kehvem ka Raekoja platsi lumine jõulumeeleolu. Nagu mõnelt Austria jõuluturult maha copitud. Samas ikka ka ehtne, etno ja eestimaine. Silusime karva ja nuusutasime kärjeküünalt. Ei ostnud midagi. Ei, väikese liikuvate jalgadega päkapiku ikka tüdrukule ostsin. Ei suutnud vastu panna. Nii ilmekad olid need isetehtud buratinolikud puust ja punasest lõngast kuusekaunistused-nukud.
Lumi sadas kõrvarõngaste valiku peale juba päris suure hange ja sulas ka meie nägudele kui pea kuklas kuuske vahtisime, me kõik, nagu kolm ühevanust lapsukest-Pisi, lapselapsuke ja mina. Kunst naljakate vöödiliste loomakujudena tantsis samuti räitsakates ja tuisus. Ja head olid ka sepistatud uksekoputid ja nagid mida veel...:)
Püha Lucia jumalateenistusele ei jõudnudki. Oma viga!
Lucia
Lucia sündis 3. sajandil. Ta kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk end pühendada kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi olevat Lucia oma silmad välja torganud ja saatnud need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema silmade ilu oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia sai aga silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.
Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.
Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. Praegu on 13. detsembril tähistatav luutsinapäev ehk Lucia mälestuspäev tuntuim Itaalias ja Rootsis.
Esimest korda üle hulga aja olid taas igas mõttes jõulud käes. ;)
Telli:
Postitused (Atom)
