Minu kolleeg tuli reedel Mehhikost, veetes küll suurema osa ajast Mexico Citist eemal, kuid ikkagi... Urrr! Sigudikugripioht on tulnud kuidagi kahtlaselt lähedale.Pealegi on kolleegil ka kõva köha, mille olevat saanud just viimastel päevadel. Pisil on juba ammu köha, nii, et köha võib olla ka eestimaist päritolu.
Kaifisime täna Marti Helmet. Tema tarkus, siirus, rahu ja aatemeelsus panid selle inimese ees tõsist kummardust tegema. Mina kinkisin talle oma viimase luulekogu, teades, et ka tema ise on luuletaja.
Täna sain Amori noolega kohe niimoodi südamesse, et kohe andis toibuda. Mulle tehti nii ootamatult nii ilus kompliment, et suutsin vastuseks vaid kogeleda. Tavaliselt kipuvad komplimente võõrastele tegema vaid lobasuud ja tühikargajad, aga täna, täna tegi seda inimene, kellest midagi sellist küll kuidagi väljalugeda ei oleks saanud. Hakka või mõtlema, et see tuli südamest. Igatahes mulle läks see küll südamesse. Aga kõige enam läksid mulle südamesse tema silmad. Oi, hullu!
Kevad on täiega käes.:)
teisipäev, 28, aprill 2009
esmaspäev, 27, aprill 2009
Kas pean mina blogi või peab blogi mind?
Vaat selline küsimus tekkiski Naise blogi lugedes ja ka enda blogi pääle mõeldes. Et mis siis siia kirja saab ja miks nii vähe ikkagi ja miks üldse palju pikantseid seiku jääb suletud uste taha?
Minu blogi on ka pigem mitte ,,alla 18 keelatud,, vaid vastupidi, selline ringmänguline ja rõõmus ,,kogupereblogi,,. Tegelikult on see hoopis mingi tobe sõltuvus, millest tuleks varsti vabaneda kui ,,365-päeva minu elust,, täis on kirjutatud. Ehk juba on ka, pole olnud aega lugedagi...;)
Minu elu näiks kõrvaltvaadates palju huvitavam kui võtaksin teemaks kõrvale ka oma tööalased seigad tuntud inimeste ja teatud organisatsiooniga,
kelle sisemist hingamist ma kogu päeva jälgin, nagu lill õhku ja Päikest. Kuid sellist teemat võiks seada lugemise alla ehk võibolla alles mingi 10 aasta möödumisel seikade kirjutamisest. Ja ka siis, kui olen ise sellest struktuurist ükskord lõplikult lahkunud.
Mis ,,eraelusse,, puutub, siis pole see muidugi teabmis huvitav teema, kuid oma kullakaevamiskohad oleksid siingi. Omaette dilemma ja maailm. Kuid jätan selle diskreetsetel põhjustel välja. Kuna seda võivad peaosalised ise lugeda ja end ära tunda.
Oli siis vaja oma blogiaadressi nii paljudele jagada? Oh, jah! ;)
Igatahes blogi peab mind ja mitte eriti edukalt. Aga eks ma üritan talle siis veel mõni aeg järgneda ja hää ja kuulekas tüdruk olla!
Aga täna oli taas väga huvitav Looduse Omnibuss Rahvusraamatukogus. Sedakorda Antarktikast, koos Jaak Johansoni lauludega. Põhiline osa õhtust jäi mulle mulje sellest paigast kui tõelisest kuumaastikust, kuid viimased fantastilised videoklipid avasid paiga romantilisema poole - veevulina koskedes ja ojades, lumepankade kujundid ja päikeseloojangute lumma. Samuti pingviinide kolooniad kaljustel rannikutel ja nende erakohtingud südamete murdmise mäel. Seltsiks uurija Enn Kaup.
..............................
Sel talvel ja varakevadel oli Enn Kaup koos soojavereliste indialastega Antarktise suves ja sügises. Miks mõnes Antarktise järves on jääkaane all õige leiget vett leida ning oma teadustööst Austraalia, Hiina, Vene ja India polaarjaamades IV Rahvusvahelise Polaaraasta lõpukuudel räägib ning näitab pilte mees, kes tänavu juba kaheksandat korda Antarktikas käis. Lisaks veidi pilte ja juttu ka retkedest Hea Lootuse neeme lähikonnas. Laulab Jaak Johanson.
...........................................
Minu blogi on ka pigem mitte ,,alla 18 keelatud,, vaid vastupidi, selline ringmänguline ja rõõmus ,,kogupereblogi,,. Tegelikult on see hoopis mingi tobe sõltuvus, millest tuleks varsti vabaneda kui ,,365-päeva minu elust,, täis on kirjutatud. Ehk juba on ka, pole olnud aega lugedagi...;)
Minu elu näiks kõrvaltvaadates palju huvitavam kui võtaksin teemaks kõrvale ka oma tööalased seigad tuntud inimeste ja teatud organisatsiooniga,
kelle sisemist hingamist ma kogu päeva jälgin, nagu lill õhku ja Päikest. Kuid sellist teemat võiks seada lugemise alla ehk võibolla alles mingi 10 aasta möödumisel seikade kirjutamisest. Ja ka siis, kui olen ise sellest struktuurist ükskord lõplikult lahkunud.
Mis ,,eraelusse,, puutub, siis pole see muidugi teabmis huvitav teema, kuid oma kullakaevamiskohad oleksid siingi. Omaette dilemma ja maailm. Kuid jätan selle diskreetsetel põhjustel välja. Kuna seda võivad peaosalised ise lugeda ja end ära tunda.
Oli siis vaja oma blogiaadressi nii paljudele jagada? Oh, jah! ;)
Igatahes blogi peab mind ja mitte eriti edukalt. Aga eks ma üritan talle siis veel mõni aeg järgneda ja hää ja kuulekas tüdruk olla!
Aga täna oli taas väga huvitav Looduse Omnibuss Rahvusraamatukogus. Sedakorda Antarktikast, koos Jaak Johansoni lauludega. Põhiline osa õhtust jäi mulle mulje sellest paigast kui tõelisest kuumaastikust, kuid viimased fantastilised videoklipid avasid paiga romantilisema poole - veevulina koskedes ja ojades, lumepankade kujundid ja päikeseloojangute lumma. Samuti pingviinide kolooniad kaljustel rannikutel ja nende erakohtingud südamete murdmise mäel. Seltsiks uurija Enn Kaup.
..............................
Sel talvel ja varakevadel oli Enn Kaup koos soojavereliste indialastega Antarktise suves ja sügises. Miks mõnes Antarktise järves on jääkaane all õige leiget vett leida ning oma teadustööst Austraalia, Hiina, Vene ja India polaarjaamades IV Rahvusvahelise Polaaraasta lõpukuudel räägib ning näitab pilte mees, kes tänavu juba kaheksandat korda Antarktikas käis. Lisaks veidi pilte ja juttu ka retkedest Hea Lootuse neeme lähikonnas. Laulab Jaak Johanson.
...........................................
Eile...
Olime eile just oma tulevase palkmaja juures Lohusalus aeda pühitsemas. Kogu aed on kaetud ülastega ja kaugemal mereäärsetes metsades leidsime ka sinilillede sina. Imeline on, loodus ärkab. Ka esimesed liblikad nägime ära, Päevapaabusilmad ka juba nii varajased. Pisike nägi esimesena kollaste tiibadega liblikat. Vanaisa jutu järgi asus selle kohapeal aegade eest Padise kloostri munkade kirsiaed ja ilmselt ka köögiviljaaed, sest murulauku kasvab seal otse metsikult metsapuude all kõrges rohus. Ja energia on ka seal paigas imeline.
Mina riisusin mitu head saadu täit heina kuluna kokku ja tundsin end kui Tolstoi talupoeg. Issi rühmas ja Liisa rapsis ja oli igati abiks. Kojusõidul linna tagasi jäi ta päris tukkuma ja magas kuni uue hommikuni välja.
Eile veel, tundsin ma end nagu kesk püha ja puutumatut Loodust. Eile veel oli olla nii hea. Täna taas tööpõld lai ja linn nagu kivide ja inimeste kõrb taas meile saatjaks... Päike ja soojus teeb tunde uimaseks.
Mina riisusin mitu head saadu täit heina kuluna kokku ja tundsin end kui Tolstoi talupoeg. Issi rühmas ja Liisa rapsis ja oli igati abiks. Kojusõidul linna tagasi jäi ta päris tukkuma ja magas kuni uue hommikuni välja.
Eile veel, tundsin ma end nagu kesk püha ja puutumatut Loodust. Eile veel oli olla nii hea. Täna taas tööpõld lai ja linn nagu kivide ja inimeste kõrb taas meile saatjaks... Päike ja soojus teeb tunde uimaseks.
neljapäev, 23, aprill 2009
Päikese kustumisest ja muust mõnusalt jaburast
Lõpuks ometi on ka minu blogisse neljapäev saabunud! Huvitav, kuupäeva setingutes on kõik korras aga kirjatükkidele lisatavates kellaaegades ja kuupäevades see miskipärast ei kehti.:( Seega kirjutada saan ma siis alates lõunast uue päeva alla.
Nägin täna unes, et Päikesega juhtus midagi. Ta hakkas kuidagi vahetevahel nagu heledamalt helkima ja siis jäi üldse lõpuks poolhämaraks. Igatahes juhtus midagi Päikesega. Imelik, ja nüüd loen lehest, et mingi sama teema ka tänases ,,Õhtulehes,,. No jah, seal on küll rohkem päikesetuulest ja virmalistest juttu, kuid sealgi pidi elekter ja internet päikesetuule toimel korraga välja lülituma. Liiga palju kiirgust! ;)
Igatahes tuleb täna tihe päev. Meil siin töökohalgi suured ettevalmistused suurteks üritusteks ja lapsega tuleb logopeedile minna. Eile õhtul kaifisin,aga filmi Transilvaaniast, ehk kunagisest Saksimaast.
Dokkaader. Maailmafilm esitleb: Teispool metsa.
Ja sealne parim ütlus oli selline, et ,,...ega 70 aastane meeski ole veel päris suureks saanud!,, See tuli muidugi mehe enda suust. Film kui väike pildike meie maailmast kus Päike veel paistab... Niivõrd kuivõrd!
Nägin täna unes, et Päikesega juhtus midagi. Ta hakkas kuidagi vahetevahel nagu heledamalt helkima ja siis jäi üldse lõpuks poolhämaraks. Igatahes juhtus midagi Päikesega. Imelik, ja nüüd loen lehest, et mingi sama teema ka tänases ,,Õhtulehes,,. No jah, seal on küll rohkem päikesetuulest ja virmalistest juttu, kuid sealgi pidi elekter ja internet päikesetuule toimel korraga välja lülituma. Liiga palju kiirgust! ;)
Igatahes tuleb täna tihe päev. Meil siin töökohalgi suured ettevalmistused suurteks üritusteks ja lapsega tuleb logopeedile minna. Eile õhtul kaifisin,aga filmi Transilvaaniast, ehk kunagisest Saksimaast.
Dokkaader. Maailmafilm esitleb: Teispool metsa.
Ja sealne parim ütlus oli selline, et ,,...ega 70 aastane meeski ole veel päris suureks saanud!,, See tuli muidugi mehe enda suust. Film kui väike pildike meie maailmast kus Päike veel paistab... Niivõrd kuivõrd!
kolmapäev, 22, aprill 2009
Troonide mäng ja mõtete jätk
Selles loos, millest ma tükikese välja toon, on tegu väikese poisiga, nimeks Bran, kes oli imehea müürilronija, kuid saatuslikel asjaoludel lükati sealt alla... Nüüd lebab ta juba kuid teadvusetuna, halvatuna ja oimetuna, kuid elusana oma Talitundru lossis ja tema Ürghunt ulub tema kõrval...
.....................
Lenda, sosistas üks hääl pimedusest, kuid Bran ei osanud lennata ja tal ei jäänud muud üle, kui kukkuda.
Meister Luwin, tegi savist poisikese, põletas teda, kuni see kõvaks ja hapraks muutus, pani sellele Brani riided selga ja viskas katuselt alla. Bran mäletas, kuidas see kildudeks purunes.,, Aga mina ei kuku kunagi,, ütles ta kukkudes.
Maa tema all oli nii kaugel, et tema silm seletas seda vaevu läbi ümberringi keerleva halli udu, kuid ta tundis, kui kiiresti ta langeb ja teadis, mis teda seal all ootab. Isegi unenäos ei saanud kukkuda igavesti. Ta teadis , et hetk enne seda, kui ta vastu maad prantsatab, ärkab ta üles. Hetk enne vastu maad prantsatamist juhtub alati nii.
Ja kui sa ei ärka? küsis hääl.
Maapind oli nüüd lähemal- ikka veel kaugel, tuhande penikoorma kaugusel, kuid lähemal kui enne. Siin pimeduses oli külm. Siin polnud ei päikest ega tähti, oli vaid maapind, mis talle vastu kerkis,et teda lömastada, ja hall udu ja see sosistav hääl. Talle kippus nutt peale.
Ära nuta. Lenda!
,,Ma ei oska lennata,, ütles Bran. ,,Ma ei oska...,,
Kust sa seda tead? Oled sa kunagi proovinud?
Hääl oli kõrge ja peenike. Bran vaatas ringi, et näha, kust see tuleb. Koos temaga laskus üks vares,peaaegu käeulatuses tema langemist saates.
,,Aita mind,, ütles Bran.
Ma proovin, vastas vares. Ega sul maisiteri pole?
Bran pistis käe taskusse, ümberringi iiveldamapanevalt pöörlev pimedus. Kui ta käe välja tõmbas, pudenesid kuldsed viljaterad tema sõrmede vahelt õhku ja hakkasid koos temaga langema.
Vares maandus tema käele ja hakkas sööma.
,,Oled sa päris vares?,,
Kas sina kukud päriselt?, küsis vares vastu.
,,See on vaid unenägu,, ütles Bran.
Kas tõesti?, küsis vares.
,,Kui ma vastu maad kukun, ärkan ma üles,, ütles Bran linnule.
Kui sa vastu maad kukud, saad sa surma, ütles varesja hakkas uuesti maisiteri sööma.
Bran vaatas alla. Ta nägi nüüd mägesid, mille tipud valendasid lumest, ja jõgede hõbeniite pimedates metsades. Ta sulges silmad ja hakkas nutma.
See sind ei aita, ütles vares. Ma ju ütlesin sulle, et lahendus on lendamises, mitte nutmises. Kui raske see siis on? Mina ju lendan.Vares tõusis õhku ja lendas laperdades Brani käe ümber.
,,Sinul on tiivad,, märkis Bran.
Sinul võib-olla ka.
Bran kobas kätega oma õlgu, sealt sulgi otsides.
Need on teistsugused tiivad, ütles vares.
Bran põrnitses oma käsi ja jalgu. Ta oli hirmus kõhn, ainult pingul nahk üle luude. Kas ta oli alati nii kõhn olnud? Ta püüdis meenutada. Hallist udust kerkis tema ette üks nägu, valgusest särav, kuldne. ,,Mida kõike ma armastuse nimel tegema pean, ütles see.
Bran kisendas.
Vares tõusis kraaksudes lendu. Pole vaja,kriiskas lind Branile. Unusta see, sul pole seda praegu tarvis.Jäta see, aitab sellest Ta maandus Brani õlale ja nokkis poissi ja särav kuldne nägu kadus.
Bran kukkus veelgi kiiremini. Hall udu huilgas tema ümber, kui ta alla maa poole sööstis. ,,Mida sa minuga teed?,, küsis ta vareselt, pisarad kurgus.
Ma õpetan sulle, kuidas lennata.
,,Ma ei oska lennata!,,
Sa ju lendad praegu.
,,Ma kukun!,,
Iga lend algab kukkumisega, ütles vares. Vaata alla.
,,Ma kardan...,,
VAATA ALLA!
.....................
Troonide mäng. George R. R. Martin
See romaan on tohutu rahvaste ja riikide ja perekondade ja üksikisikute saatuste saaga. Väga haarav ja sisendusjõuline. Senistest tegelastest on just Brani lood mulle kõige armsamaks saanud. Siin siis ka julguse ja lendamise teema. Lugemissoovitus ka. ;)
.....................
Lenda, sosistas üks hääl pimedusest, kuid Bran ei osanud lennata ja tal ei jäänud muud üle, kui kukkuda.
Meister Luwin, tegi savist poisikese, põletas teda, kuni see kõvaks ja hapraks muutus, pani sellele Brani riided selga ja viskas katuselt alla. Bran mäletas, kuidas see kildudeks purunes.,, Aga mina ei kuku kunagi,, ütles ta kukkudes.
Maa tema all oli nii kaugel, et tema silm seletas seda vaevu läbi ümberringi keerleva halli udu, kuid ta tundis, kui kiiresti ta langeb ja teadis, mis teda seal all ootab. Isegi unenäos ei saanud kukkuda igavesti. Ta teadis , et hetk enne seda, kui ta vastu maad prantsatab, ärkab ta üles. Hetk enne vastu maad prantsatamist juhtub alati nii.
Ja kui sa ei ärka? küsis hääl.
Maapind oli nüüd lähemal- ikka veel kaugel, tuhande penikoorma kaugusel, kuid lähemal kui enne. Siin pimeduses oli külm. Siin polnud ei päikest ega tähti, oli vaid maapind, mis talle vastu kerkis,et teda lömastada, ja hall udu ja see sosistav hääl. Talle kippus nutt peale.
Ära nuta. Lenda!
,,Ma ei oska lennata,, ütles Bran. ,,Ma ei oska...,,
Kust sa seda tead? Oled sa kunagi proovinud?
Hääl oli kõrge ja peenike. Bran vaatas ringi, et näha, kust see tuleb. Koos temaga laskus üks vares,peaaegu käeulatuses tema langemist saates.
,,Aita mind,, ütles Bran.
Ma proovin, vastas vares. Ega sul maisiteri pole?
Bran pistis käe taskusse, ümberringi iiveldamapanevalt pöörlev pimedus. Kui ta käe välja tõmbas, pudenesid kuldsed viljaterad tema sõrmede vahelt õhku ja hakkasid koos temaga langema.
Vares maandus tema käele ja hakkas sööma.
,,Oled sa päris vares?,,
Kas sina kukud päriselt?, küsis vares vastu.
,,See on vaid unenägu,, ütles Bran.
Kas tõesti?, küsis vares.
,,Kui ma vastu maad kukun, ärkan ma üles,, ütles Bran linnule.
Kui sa vastu maad kukud, saad sa surma, ütles varesja hakkas uuesti maisiteri sööma.
Bran vaatas alla. Ta nägi nüüd mägesid, mille tipud valendasid lumest, ja jõgede hõbeniite pimedates metsades. Ta sulges silmad ja hakkas nutma.
See sind ei aita, ütles vares. Ma ju ütlesin sulle, et lahendus on lendamises, mitte nutmises. Kui raske see siis on? Mina ju lendan.Vares tõusis õhku ja lendas laperdades Brani käe ümber.
,,Sinul on tiivad,, märkis Bran.
Sinul võib-olla ka.
Bran kobas kätega oma õlgu, sealt sulgi otsides.
Need on teistsugused tiivad, ütles vares.
Bran põrnitses oma käsi ja jalgu. Ta oli hirmus kõhn, ainult pingul nahk üle luude. Kas ta oli alati nii kõhn olnud? Ta püüdis meenutada. Hallist udust kerkis tema ette üks nägu, valgusest särav, kuldne. ,,Mida kõike ma armastuse nimel tegema pean, ütles see.
Bran kisendas.
Vares tõusis kraaksudes lendu. Pole vaja,kriiskas lind Branile. Unusta see, sul pole seda praegu tarvis.Jäta see, aitab sellest Ta maandus Brani õlale ja nokkis poissi ja särav kuldne nägu kadus.
Bran kukkus veelgi kiiremini. Hall udu huilgas tema ümber, kui ta alla maa poole sööstis. ,,Mida sa minuga teed?,, küsis ta vareselt, pisarad kurgus.
Ma õpetan sulle, kuidas lennata.
,,Ma ei oska lennata!,,
Sa ju lendad praegu.
,,Ma kukun!,,
Iga lend algab kukkumisega, ütles vares. Vaata alla.
,,Ma kardan...,,
VAATA ALLA!
.....................
Troonide mäng. George R. R. Martin
See romaan on tohutu rahvaste ja riikide ja perekondade ja üksikisikute saatuste saaga. Väga haarav ja sisendusjõuline. Senistest tegelastest on just Brani lood mulle kõige armsamaks saanud. Siin siis ka julguse ja lendamise teema. Lugemissoovitus ka. ;)
Julguse küsimus!
,,Tulge servale,, ütles ta.
,, Me ei saa, Meister, meil on hirm,,.
,,Tulge servale,, ütles tema.
Nad tulid. Ta lükkas neid. Nad lendasid.
See on algus raamatule Rännak Brandon Baysi järgi.
Brandon Baysi rajatud enesetervendamise protsess on sügav ja originaalne. See on vabastanud tuhandeid inimesi eluaegsetest emotsionaalsetest ja füüsilistest blokkidest. Brandon jagab lugejaga siin raamatus sügavaid transformeerivaid tehnikaid ja kirjeldab üksikasjalikult oma unikaalset tööd.
.......................................
Tegelikult jõudsin ma esimesel sammul selle raamatuni ühe kolleegi abiga, kelle mees oli hetkel vähki suremas. Sama ,,ärkamine,, on toimunud ka raamatu autoriga. Hiljem võttis need tehnikad üle SILVA selts ja nüüd jõudis raamat ka reaalselt minuni.
Huvitav oli ka see, et peaaegu sama mõte tuli mulle vastu ka minu teises praegu käsil olevas ilukirjanduslikus raamatus. Selle panen kirja siis homme.
Minu tänane rännak viis mind kaplaniga ühte raamatukauplusse, kus puutus silma palju head lugemist, kahjuks küll kõik alates 200.- ja enam. Muuhulgas saime kätte ka oma otsitud-makstud teose, midagi juutidest ja salaprotokollidest. Viimased nädalad on möödunud peaaegu tantsusammul, tegusalt ja nobedalt. Pole olnudki aega ei igavleda, ega nukrutseda.
Eile enne uinumist vaatasin oma Pisikest, et temas on juba selline Väike Tädi peidus. Meenutas ta mulle midagi esiemade põlvkonnast, vanadelt fotodelt, selline väike tark tüdruk.
Mõtlesin ka korra selle suurekssaamise peale, et seegi vist käib kuidagi lainetena. Ei tea, mina pole lasknud end kunagi päris suureks saada. Mängulisuse ja lapsepõlve hüppamise võimaluse, kasvõi hetkedeks, peab ju ikka oma ellu alles jätma. Mis elu see siis muidu on? Kas inimene peab üldse kunagi päris valmis saama, üleküpsema, nagu pirn või õun puu otsas? Arvan, et ei peagi!
Aga lendamisest jätkan siis homme.
Küsimus on selles, kui palju me laseme oma hingel lennata? Kas me üldse laseme? Kas me julgeme?!?
,, Me ei saa, Meister, meil on hirm,,.
,,Tulge servale,, ütles tema.
Nad tulid. Ta lükkas neid. Nad lendasid.
See on algus raamatule Rännak Brandon Baysi järgi.
Brandon Baysi rajatud enesetervendamise protsess on sügav ja originaalne. See on vabastanud tuhandeid inimesi eluaegsetest emotsionaalsetest ja füüsilistest blokkidest. Brandon jagab lugejaga siin raamatus sügavaid transformeerivaid tehnikaid ja kirjeldab üksikasjalikult oma unikaalset tööd.
.......................................
Tegelikult jõudsin ma esimesel sammul selle raamatuni ühe kolleegi abiga, kelle mees oli hetkel vähki suremas. Sama ,,ärkamine,, on toimunud ka raamatu autoriga. Hiljem võttis need tehnikad üle SILVA selts ja nüüd jõudis raamat ka reaalselt minuni.
Huvitav oli ka see, et peaaegu sama mõte tuli mulle vastu ka minu teises praegu käsil olevas ilukirjanduslikus raamatus. Selle panen kirja siis homme.
Minu tänane rännak viis mind kaplaniga ühte raamatukauplusse, kus puutus silma palju head lugemist, kahjuks küll kõik alates 200.- ja enam. Muuhulgas saime kätte ka oma otsitud-makstud teose, midagi juutidest ja salaprotokollidest. Viimased nädalad on möödunud peaaegu tantsusammul, tegusalt ja nobedalt. Pole olnudki aega ei igavleda, ega nukrutseda.
Eile enne uinumist vaatasin oma Pisikest, et temas on juba selline Väike Tädi peidus. Meenutas ta mulle midagi esiemade põlvkonnast, vanadelt fotodelt, selline väike tark tüdruk.
Mõtlesin ka korra selle suurekssaamise peale, et seegi vist käib kuidagi lainetena. Ei tea, mina pole lasknud end kunagi päris suureks saada. Mängulisuse ja lapsepõlve hüppamise võimaluse, kasvõi hetkedeks, peab ju ikka oma ellu alles jätma. Mis elu see siis muidu on? Kas inimene peab üldse kunagi päris valmis saama, üleküpsema, nagu pirn või õun puu otsas? Arvan, et ei peagi!
Aga lendamisest jätkan siis homme.
Küsimus on selles, kui palju me laseme oma hingel lennata? Kas me üldse laseme? Kas me julgeme?!?
esmaspäev, 20, aprill 2009
Jesus Kristus Superstar
Minu nädalalõpp oli rahulik ja kodune ja vaid vahepeal käisime Kaarli kirikus ja tegime Pisiga lilli.
Tänane kangelane on aga hoopis Russell Edward Brand, kes on mu suure tüdruku suur lemmik. Mees, kellest ta ei jäta ka ühtegi klippi vahele, mida netist kaevata saab.
Laisa inimesena panen alustuseks siia kogu tema ingliskeelse eluloo, kuniks ma selle ükskord ära tõlgin. AGA üks mis on kindel, ka temal pidi olema mingi meeleoluhäire. Ma arvan, et koomikule sobib ,,üle piiri olla,, ju päris hästi. Aga tüdruk on temasse lausa armunud. :)
Kui ma seda meest esimest korda nägin, siis seostus ta mul koheselt visuaalselt Jeesus Kristusega. Ja ma otsustasin teda pisutki tundmaõppida... Mine sa tea! :)
.................................................
Russell Edward Brand (born 4 June 1975) is an English comedian, actor, columnist and presenter of radio and television.
Brand achieved mainstream fame in the UK for presenting a Big Brother spin-off, Big Brother's Big Mouth, and for his radio show, among other television series and award ceremonies. He has also appeared in a number of films, including the romantic comedy Forgetting Sarah Marshall, St Trinian's, and Bedtime Stories.
Brand is noted for his flamboyant style, and he has described himself as resembling "an S&M Willy Wonka". He is also noted for various controversies that have surrounded him in the British media, such as the 2008 prank calls that led to his resignation from the BBC.
Music
Brand recorded a cover of The Beatles song "When I'm Sixty-Four" with Grammy Award–winning composer David Arnold for the 40th anniversary of Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band. He contributed two songs to the soundtrack of the 2008 film Forgetting Sarah Marshall as Aldous Snow, lead singer of the fictional band "Infant Sorrow".
Personal life
Brand lives in Hampstead, London, with his cat, which he named after the singer Morrissey, of whom Brand is a big fan.
He has been a vegetarian since the age of 14, and is a fan of football and a supporter of West Ham United; Brand says that his love of football is "intrinsically about my relationship with my father." He dresses in a flamboyant bohemian fashion, describing himself as looking like an "S&M Willy Wonka." He has bipolar disorder, and he has suffered from bulimia in the past. He also went through a period of self-harm.
Brand is a former heroin and sex addict and a recovering alcoholic. He has had numerous run-ins with the police, having been arrested 11 times. During the time of his addiction, he was known for his debauchery. Brand was ejected from The Gilded Balloon in Edinburgh and he infamously introduced his drug dealer to Kylie Minogue during his time at MTV. He has abstained from drug use since 2002 and is now a patron of the addiction charity Focus 12. His abandonment of drugs and alcohol was instigated by his agent, John Noel, after Brand was caught taking heroin in a bathroom during his Christmas party. Brand regularly attends AA and NA meetings.
After a string of high-profile relationships, Brand developed a reputation in the media as a ladies' man. His dating life won him The Sun's Shagger Of The Year award in 2006, 2007, and 2008. The award has been renamed "The Russell Brand Shagger Of The Year Award" in honour of Brand having won three years in a row.
In February 2009, Brand and several other entertainers wrote to The Times defending Bahá'í leaders then on trial in Iran.
Tänane kangelane on aga hoopis Russell Edward Brand, kes on mu suure tüdruku suur lemmik. Mees, kellest ta ei jäta ka ühtegi klippi vahele, mida netist kaevata saab.
Laisa inimesena panen alustuseks siia kogu tema ingliskeelse eluloo, kuniks ma selle ükskord ära tõlgin. AGA üks mis on kindel, ka temal pidi olema mingi meeleoluhäire. Ma arvan, et koomikule sobib ,,üle piiri olla,, ju päris hästi. Aga tüdruk on temasse lausa armunud. :)
Kui ma seda meest esimest korda nägin, siis seostus ta mul koheselt visuaalselt Jeesus Kristusega. Ja ma otsustasin teda pisutki tundmaõppida... Mine sa tea! :)
.................................................
Russell Edward Brand (born 4 June 1975) is an English comedian, actor, columnist and presenter of radio and television.
Brand achieved mainstream fame in the UK for presenting a Big Brother spin-off, Big Brother's Big Mouth, and for his radio show, among other television series and award ceremonies. He has also appeared in a number of films, including the romantic comedy Forgetting Sarah Marshall, St Trinian's, and Bedtime Stories.
Brand is noted for his flamboyant style, and he has described himself as resembling "an S&M Willy Wonka". He is also noted for various controversies that have surrounded him in the British media, such as the 2008 prank calls that led to his resignation from the BBC.
Music
Brand recorded a cover of The Beatles song "When I'm Sixty-Four" with Grammy Award–winning composer David Arnold for the 40th anniversary of Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band. He contributed two songs to the soundtrack of the 2008 film Forgetting Sarah Marshall as Aldous Snow, lead singer of the fictional band "Infant Sorrow".
Personal life
Brand lives in Hampstead, London, with his cat, which he named after the singer Morrissey, of whom Brand is a big fan.
He has been a vegetarian since the age of 14, and is a fan of football and a supporter of West Ham United; Brand says that his love of football is "intrinsically about my relationship with my father." He dresses in a flamboyant bohemian fashion, describing himself as looking like an "S&M Willy Wonka." He has bipolar disorder, and he has suffered from bulimia in the past. He also went through a period of self-harm.
Brand is a former heroin and sex addict and a recovering alcoholic. He has had numerous run-ins with the police, having been arrested 11 times. During the time of his addiction, he was known for his debauchery. Brand was ejected from The Gilded Balloon in Edinburgh and he infamously introduced his drug dealer to Kylie Minogue during his time at MTV. He has abstained from drug use since 2002 and is now a patron of the addiction charity Focus 12. His abandonment of drugs and alcohol was instigated by his agent, John Noel, after Brand was caught taking heroin in a bathroom during his Christmas party. Brand regularly attends AA and NA meetings.
After a string of high-profile relationships, Brand developed a reputation in the media as a ladies' man. His dating life won him The Sun's Shagger Of The Year award in 2006, 2007, and 2008. The award has been renamed "The Russell Brand Shagger Of The Year Award" in honour of Brand having won three years in a row.
In February 2009, Brand and several other entertainers wrote to The Times defending Bahá'í leaders then on trial in Iran.
neljapäev, 16, aprill 2009
Andke ajamasinat!
Eile tegime lõkkeid ehk siis maakeeli öelduna põletasime kulu. Võib ka nii öelda, et tegime palju üksteisele järgnevaid lõkkeid ja lõkkeid teha on teatavasti lubatud. Ilm oli imeliselt soe ja kena. Sõitsime Lohusallu ja jalutasime väikese särasilmaga mere äärde meie lemmikpaika. Laev oli juba poole kerega meres. Tea millal see sinna päriselt ära upub? Vana roostes vrakk. Minu jaoks on see justkui Lohusalu sümbol, kuhu sobib ette poseerima veel ka mõni imeline eestimaine paljas näkk.
Mõõtsime maja nurgakivide vahekaugust ja nuusutasime lilli... kõige lummavamad olid krookused, terve vanaisa aed oli neid täis.
Siis rehitsesime pisut ja kaifisime kõrbenud kulu lõhna. Kuidas see ütlus oligi õletule ja laenuleiva kohta? Tuli sai läbi täpselt siis kui me seda parasjagu tahtsime ja päris pimedas sõitsime uuesti tuledes linna.
Taas puudutas mind teema inimkonna kiiruste pidevast kasvamisest. Autod kimavad, lennukid kihutavad,infotulv uputab, elu veereb kohutava kiirusega. Ometi on inimene oma keha ja vaimu tööriistaga ikka kõige selle keskel endiseks jäänud. Mis saab edasi inimkonna tulevikust sellel samal suunal? Lendavad autod, maa all tunnelites valguse kiirusel kimavad rongid? Aga milleks see võidetud aeg, selles on ometi küsimus. Kas selleks, et oleks rohkem aega oma stressi väljamagada või hoopis kiiremini ja ekspressiivsemalt surra? Või harida end elu jooksul üliinimeseks või hoopis modifitseeritud tehniliseks robotiks, kes vahetab kanalit nupust, soovides siis olla aeg-ajalt inimene ja aeg-ajalt masin?
Jah... Mina kobiksin muidugi rahumeeli möödunud sajandisse tagasi.
Andke ainult ajamasinat!
Mõõtsime maja nurgakivide vahekaugust ja nuusutasime lilli... kõige lummavamad olid krookused, terve vanaisa aed oli neid täis.
Siis rehitsesime pisut ja kaifisime kõrbenud kulu lõhna. Kuidas see ütlus oligi õletule ja laenuleiva kohta? Tuli sai läbi täpselt siis kui me seda parasjagu tahtsime ja päris pimedas sõitsime uuesti tuledes linna.
Taas puudutas mind teema inimkonna kiiruste pidevast kasvamisest. Autod kimavad, lennukid kihutavad,infotulv uputab, elu veereb kohutava kiirusega. Ometi on inimene oma keha ja vaimu tööriistaga ikka kõige selle keskel endiseks jäänud. Mis saab edasi inimkonna tulevikust sellel samal suunal? Lendavad autod, maa all tunnelites valguse kiirusel kimavad rongid? Aga milleks see võidetud aeg, selles on ometi küsimus. Kas selleks, et oleks rohkem aega oma stressi väljamagada või hoopis kiiremini ja ekspressiivsemalt surra? Või harida end elu jooksul üliinimeseks või hoopis modifitseeritud tehniliseks robotiks, kes vahetab kanalit nupust, soovides siis olla aeg-ajalt inimene ja aeg-ajalt masin?
Jah... Mina kobiksin muidugi rahumeeli möödunud sajandisse tagasi.
Andke ainult ajamasinat!
kolmapäev, 15, aprill 2009
Laatsaret ja taevatähed
Eile ja täna oli taas kodus laatsaret. Suurem tüdruk põletas kuidagi pudrupotiga oma käe nii pahasti ära, et soigus kogu öö otsa, ega saanud isegi tiba und. Alles vastu hommikut suikus unne. Hakkasime küll kohe kõike ,,päästvat,, tegema, nagu külma vee sees hoidmine ja valuvaigisti ja üks spetsiaalne põletusrohi jne.,aga ülitundlikkus tegi oma töö ja kohe kuidagi ei rahunenud see asi maha. Õhtul tõi isa veel uusi ja värskeid rohtusid peale. Ja kõik pahad põletused elu jooksul tulid meelde. Tüdruk, aga ei julgenud pikka aega isegi seda kohta vaadata. Ja loomulikult tahtis ka kohe ära surra, nagu ikka kui midagi raskemat elus ette tuleb. Kannatuse õppetund...
Ime kombel sain ma ikkagi ennast kuidagi mõned tunnid unega kosutada, sest teatavasti jäi mul eelmine öö ju päris vahele. Täna juba täitsa kobe olemine.
No ja hommikul oli taas mehel migreen, tegelikult algas see vist ka juba öösel kui ta taas vetsupoti kohal koledaid hääli tegi ja nii vahelduva eduga kuni hommikuni välja. Meie siis Liisuga seekord kõige tervemad tegelased.
Eks haigused ja õnnetused käi ikka mööda inimesi, mitte kivisid ja kände, on keegi öelnud. Ja meie siin õrnahingelised olendid kõrges ja külmas kosmoses. Kõndimas läbi raskuste ikka vapralt tähtede poole...
Ime kombel sain ma ikkagi ennast kuidagi mõned tunnid unega kosutada, sest teatavasti jäi mul eelmine öö ju päris vahele. Täna juba täitsa kobe olemine.
No ja hommikul oli taas mehel migreen, tegelikult algas see vist ka juba öösel kui ta taas vetsupoti kohal koledaid hääli tegi ja nii vahelduva eduga kuni hommikuni välja. Meie siis Liisuga seekord kõige tervemad tegelased.
Eks haigused ja õnnetused käi ikka mööda inimesi, mitte kivisid ja kände, on keegi öelnud. Ja meie siin õrnahingelised olendid kõrges ja külmas kosmoses. Kõndimas läbi raskuste ikka vapralt tähtede poole...
teisipäev, 14, aprill 2009
Reisipalavikus vappudes...
Tegelikult elan reisipalavikus juba terve viimase öö-ma pole tibagi-sibagi maganud- ja peas keerleb ainult üks reisikarussell. Vaat olen selline kirglik ja tuline natuur… ;)
Aga tegelikult on asi selles, et kui see reisipalavik kord juba peale tuleb, siis ei päästa küll enam miski.
Praeguseks hetkeks olen kõik võimalikud India variandid ja ka muud soodusreisid juba läbi käinud ja valinud välja siiski hoopis Korfu reisi tüdrukutega ja või tüdrukuga. See sõltub nüüd juba natuke ka rahakotist. Aga Korfu on üks mu suur lemmik. Samuti avastasin ka Madeira - India asemele.
Eilsel loodusüritusel Rahvusraamatukogus sain oma India-teemalisi hirme igatahes kõvasti maha võetud. Sest seal rääkisid kaks linnuvaatlejat oma põnevast reisist ja ei mingeid kõhuhädasid kõikvõimalikele söögiabsurdidele vaatamata! Kohati tuli neil seal süüa lausa kätega ja mõistagi, indud ju vetsupaberit ka ei kasuta ja teevad ka oma hädad avalikult rahva seas ära. Samas hakkab India puhul mängima see, et ma tõesti ei tahaks sinna üksi minna, ehkki lõpuks ju miks ka mitte?!? Ja lähedastele reisi välja teha oleks minu arust kui mitte päris võimatu, siis vähemalt mittemõistlik ,,meie tavalise inimese palkade juures,,.
Samas ei tahaks ma minna ka ,,lihtsalt mingi pundiga või lihtsalt mingi grupijuhiga,,.
Tahaks, et see reis oleks igati hästi organiseeritud-õnnestunud või siis vähemalt ülitugeva kaaslasega, kelle suhtes ma olen kindel, et mitte mingid jamad meid iganes ei lahuta. :) Lihtsalt ,,hotellireisile,, sobib muidugi ükskõik milline hea tuttav. Sest sinna juurde makstud ekskursioonidele tuleb niikuinii individuaalselt läheneda. Niisiis Indiasse ma enne ei lähe kui keegi mind sinna ise kutsub. Või kui ma nii rikkaks saan, et suudan selle mehele välja teha. Tema puhul oleks kindel ka rendiauto variant ja mis iganes tingimustest väljatulek, sest teda ma juba tunnen.:)
Mind ta juba raskustes maha ei jäta. Parim sarnane mälestus Sitsiiliast kui me ratastega viinamarjamägedel turnisime ja ma lihtsalt ,,lõpuks enam ei jaksanud,,. Ja kujutate ette, ta lihtsalt tassis mu sealt välja... Tema! :)
Seekord lummasid mu ära üliodavad loteriimajutuse hinnad. No kuule, 3300.- eest Lõunamaal ära käia... Ja veel Korful. Odavamalt suudavad seda vaid toonekured!
Loodame, et nüüd kui allkirjad ja templid all minu reisipalavik mõneks ajaks vaibub. Lootus jääb!
Aga tegelikult on asi selles, et kui see reisipalavik kord juba peale tuleb, siis ei päästa küll enam miski.
Praeguseks hetkeks olen kõik võimalikud India variandid ja ka muud soodusreisid juba läbi käinud ja valinud välja siiski hoopis Korfu reisi tüdrukutega ja või tüdrukuga. See sõltub nüüd juba natuke ka rahakotist. Aga Korfu on üks mu suur lemmik. Samuti avastasin ka Madeira - India asemele.
Eilsel loodusüritusel Rahvusraamatukogus sain oma India-teemalisi hirme igatahes kõvasti maha võetud. Sest seal rääkisid kaks linnuvaatlejat oma põnevast reisist ja ei mingeid kõhuhädasid kõikvõimalikele söögiabsurdidele vaatamata! Kohati tuli neil seal süüa lausa kätega ja mõistagi, indud ju vetsupaberit ka ei kasuta ja teevad ka oma hädad avalikult rahva seas ära. Samas hakkab India puhul mängima see, et ma tõesti ei tahaks sinna üksi minna, ehkki lõpuks ju miks ka mitte?!? Ja lähedastele reisi välja teha oleks minu arust kui mitte päris võimatu, siis vähemalt mittemõistlik ,,meie tavalise inimese palkade juures,,.
Samas ei tahaks ma minna ka ,,lihtsalt mingi pundiga või lihtsalt mingi grupijuhiga,,.
Tahaks, et see reis oleks igati hästi organiseeritud-õnnestunud või siis vähemalt ülitugeva kaaslasega, kelle suhtes ma olen kindel, et mitte mingid jamad meid iganes ei lahuta. :) Lihtsalt ,,hotellireisile,, sobib muidugi ükskõik milline hea tuttav. Sest sinna juurde makstud ekskursioonidele tuleb niikuinii individuaalselt läheneda. Niisiis Indiasse ma enne ei lähe kui keegi mind sinna ise kutsub. Või kui ma nii rikkaks saan, et suudan selle mehele välja teha. Tema puhul oleks kindel ka rendiauto variant ja mis iganes tingimustest väljatulek, sest teda ma juba tunnen.:)
Mind ta juba raskustes maha ei jäta. Parim sarnane mälestus Sitsiiliast kui me ratastega viinamarjamägedel turnisime ja ma lihtsalt ,,lõpuks enam ei jaksanud,,. Ja kujutate ette, ta lihtsalt tassis mu sealt välja... Tema! :)
Seekord lummasid mu ära üliodavad loteriimajutuse hinnad. No kuule, 3300.- eest Lõunamaal ära käia... Ja veel Korful. Odavamalt suudavad seda vaid toonekured!
Loodame, et nüüd kui allkirjad ja templid all minu reisipalavik mõneks ajaks vaibub. Lootus jääb!
pühapäev, 12, aprill 2009
Korralikku kanuutamist Soomaal, kirikut ja palju muud!
Viimane nädalalõpp oli täiega vinge. Lihased kanuutamisest haiged ja hing ilu täis istun nüüd siin taas tööpostil ja saadan igatsevaid kluukeid sinna Mehhikosse teele. Kolleeg nimelt puhkab ja mina suren siin üksildusse. Ei, ei ole ma loodud üksi töötama. Üksi oma kabinetis olles, ma ei kujuta ette mis kogemus see oleks, vist samahea kui üksikkong. Siin vähemalt näeb teisi inimesi, enamasti küll kaugelt mööda libisemas...
Aga nüüd nädalalõpust.
Suurt reedet sai alustatud hommikukirikuga Jaanis, mis tundus seekord oma suure hala tõttu kuidagi eriti konservatiivne ja vaevu jõudsin teenistuse lõpu ära oodata. Lõpuks saime ka sõbrantsiga kokku, kes oli seal juba isegi armulaual käinud. Suurem osa kodusest päevast magasin, müttasin lastega-lapselapsuke oli taas meil- ja lõpuks sai kambaga mingi 30 muna ligi erineval kombel ära mukitud ning nahkapistetud. Sibulakoorteni muidugi sel aastal ei jõudnudki. :)
Hiljem hüppas ka Reet meilt läbi ja sai osa pühadeelevusest ,,meie moodi,, ning minu mitte eriti õnnestunud Pasha-einest. Lihtsaslt jätsin põhitööd selle valmistamisel lastele ja unustasin ka poest olulisi lisandeid toomata. Ja nii see läks... Aga jäätise või moosiga oli see ikkagi päris söödav.
Laupäeval siis sai ka toad õnnelikult korda ning ma veetsin Liisukesega õhtu ühel väga tõsisel ja huvitaval kirikukontserdil. 11.aprillil Tallinna Jaani Kirikus kell 19.00
VIVA ORATORIO!
MUUSIKA – PALSAM HAAVADELE
TAAVI TAMPUU bariton
ORTHODOX SINGERS,
solist JEVGENI VIŠNEVSKI (Peterburg),
dirigent VALERI PETROV
TALLINNA KAMMERORKESTER
dirigent ANDRES MUSTONEN
Kava:
V. Silvestrov
Kantaat Tarass Ševtšenko sõnadele esiettekanne Eestis
V. Silvestrov
Vaikne muusika keelpillidele
R. Panufnik
Private Joe (Reamees Joe) baritonile ja keelpillidele esiettekanne Eestis
Kava, milles on sisekaemust ja meditatiivset vaikelu (Silvestrovi teosed) ning tragikoomikat (Panufniku teos - pilk sõdurielule, kirja kirjutamine kodustele, surma eelaimdus (antud läbi huumori!!), suhtlemine kaaslastega).
Igatahes oli Liisu seal vist ainuke pisike laps. Ometi pidas ta ilusti vastu. Kirikukontserdite ajal kipub ta alati mind muusika keskel kallistama ja musitama ja mulle pähe igasugu soenguid tegema. Nii ka seekord. Igatahes oli vähemalt ,,Reamees Joe,, väga mõnus ja stiilipuhas tükk, suurepärane bariton ja kokku fantastiline meeleolu.
Pühapäeval jätsime lapsed omapead ning sõitsime mehega Looduse Omnibussi korraldusel Soomaale kanuutama. Kanuuhooaeg oli sealkandis alanud juba 4. aprillil.
Viienda aastaaja kanuumatk
Seoses viienda aastaajaga korraldatakse pühapäeval 12.aprill kanuumatk üleujutusalal.
Kogunemine kell 11.00 Riisal, Hoolmiku talus. Viienda aastaaja matka giid on Indrek Hein.Marsruudiks: Tõramaa keskus-Riisa, Hoolmiku talu
Kaasa pakkida veekindlad varuriided.
Alustasime me omadega Soomaa keskuse juurest ja panime edasi mööda üleujutust, mis oli kunagi olnud jõgi. Tegelikult lootsin rohkem metsapuude all sõita, aga siis oleksime vist individuaalgiidi vajanud. Saime ikka korraliku mahvi. Kümme kilomeetrit kanuutamist ja sõudmist mina ees, mees taga ja üks võõras tädi, kes meile peale pandi, keskel.
Panime küll korduvalt puusse ja põõsasse, kuid lõpuks hakkas koostöö juba sujuma ja sai tegevusest ka täit mõnu tunda. Vette ei lennanud ja märjaks ka ei saanud. Minule oli see neljas kanuutamine elus.
Põhiline oli see, et sain hulga imelisi vaateid, fotosid, linnulaulu ja vaikust... Nägime ka koprapesa ära. Ja suvisega võrreldes õnnistus: parme ja muid vereimejaid ei olnud kiusamas. See Soomaa suvede tõeline nuhtlus veepeal.
Pärastine praad ja Toris käik pani päevale õige punkti. Päike tuli välja ja jättis oma jume ka põskedele. Tänud taas Jaan Riis ja Looduse Omnibuss!
Ja nüüd siis kaplanikohvi joodud ning taas Põhiseaduse kallale! Oh sa püha müristus.
Aga nüüd nädalalõpust.
Suurt reedet sai alustatud hommikukirikuga Jaanis, mis tundus seekord oma suure hala tõttu kuidagi eriti konservatiivne ja vaevu jõudsin teenistuse lõpu ära oodata. Lõpuks saime ka sõbrantsiga kokku, kes oli seal juba isegi armulaual käinud. Suurem osa kodusest päevast magasin, müttasin lastega-lapselapsuke oli taas meil- ja lõpuks sai kambaga mingi 30 muna ligi erineval kombel ära mukitud ning nahkapistetud. Sibulakoorteni muidugi sel aastal ei jõudnudki. :)
Hiljem hüppas ka Reet meilt läbi ja sai osa pühadeelevusest ,,meie moodi,, ning minu mitte eriti õnnestunud Pasha-einest. Lihtsaslt jätsin põhitööd selle valmistamisel lastele ja unustasin ka poest olulisi lisandeid toomata. Ja nii see läks... Aga jäätise või moosiga oli see ikkagi päris söödav.
Laupäeval siis sai ka toad õnnelikult korda ning ma veetsin Liisukesega õhtu ühel väga tõsisel ja huvitaval kirikukontserdil. 11.aprillil Tallinna Jaani Kirikus kell 19.00
VIVA ORATORIO!
MUUSIKA – PALSAM HAAVADELE
TAAVI TAMPUU bariton
ORTHODOX SINGERS,
solist JEVGENI VIŠNEVSKI (Peterburg),
dirigent VALERI PETROV
TALLINNA KAMMERORKESTER
dirigent ANDRES MUSTONEN
Kava:
V. Silvestrov
Kantaat Tarass Ševtšenko sõnadele esiettekanne Eestis
V. Silvestrov
Vaikne muusika keelpillidele
R. Panufnik
Private Joe (Reamees Joe) baritonile ja keelpillidele esiettekanne Eestis
Kava, milles on sisekaemust ja meditatiivset vaikelu (Silvestrovi teosed) ning tragikoomikat (Panufniku teos - pilk sõdurielule, kirja kirjutamine kodustele, surma eelaimdus (antud läbi huumori!!), suhtlemine kaaslastega).
Igatahes oli Liisu seal vist ainuke pisike laps. Ometi pidas ta ilusti vastu. Kirikukontserdite ajal kipub ta alati mind muusika keskel kallistama ja musitama ja mulle pähe igasugu soenguid tegema. Nii ka seekord. Igatahes oli vähemalt ,,Reamees Joe,, väga mõnus ja stiilipuhas tükk, suurepärane bariton ja kokku fantastiline meeleolu.
Pühapäeval jätsime lapsed omapead ning sõitsime mehega Looduse Omnibussi korraldusel Soomaale kanuutama. Kanuuhooaeg oli sealkandis alanud juba 4. aprillil.
Viienda aastaaja kanuumatk
Seoses viienda aastaajaga korraldatakse pühapäeval 12.aprill kanuumatk üleujutusalal.
Kogunemine kell 11.00 Riisal, Hoolmiku talus. Viienda aastaaja matka giid on Indrek Hein.Marsruudiks: Tõramaa keskus-Riisa, Hoolmiku talu
Kaasa pakkida veekindlad varuriided.
Alustasime me omadega Soomaa keskuse juurest ja panime edasi mööda üleujutust, mis oli kunagi olnud jõgi. Tegelikult lootsin rohkem metsapuude all sõita, aga siis oleksime vist individuaalgiidi vajanud. Saime ikka korraliku mahvi. Kümme kilomeetrit kanuutamist ja sõudmist mina ees, mees taga ja üks võõras tädi, kes meile peale pandi, keskel.
Panime küll korduvalt puusse ja põõsasse, kuid lõpuks hakkas koostöö juba sujuma ja sai tegevusest ka täit mõnu tunda. Vette ei lennanud ja märjaks ka ei saanud. Minule oli see neljas kanuutamine elus.
Põhiline oli see, et sain hulga imelisi vaateid, fotosid, linnulaulu ja vaikust... Nägime ka koprapesa ära. Ja suvisega võrreldes õnnistus: parme ja muid vereimejaid ei olnud kiusamas. See Soomaa suvede tõeline nuhtlus veepeal.
Pärastine praad ja Toris käik pani päevale õige punkti. Päike tuli välja ja jättis oma jume ka põskedele. Tänud taas Jaan Riis ja Looduse Omnibuss!
Ja nüüd siis kaplanikohvi joodud ning taas Põhiseaduse kallale! Oh sa püha müristus.
kolmapäev, 8, aprill 2009
Eesti inimeste karjuvast konservatiivsusest...
Viimasel olen tajunud taaskord tunnet, et elan enda jaoks nagu võõra rahva hulgas. Igale poole kuhu vaatad, piilub vastu kuusilmne konservatiivsus ja kitsesilmne umbusklikkus. Samas, mida ma ise teen? Ka mulle meeldib enamasti oponeerida, sest alati tundub mulle jaatuses täiusest puudu just eitus. Ja eituses on alati puudu just jaatus! :)
Sama on ka õpetustega, mille külge inimesed klammerduvad. Kui vähe on Eestis inimesi, kes julgevad luua omanimelisi suuri asju, ideid või liikumisi, õpetusigi.
Miks peab alati valima olemasolevate õpetuste hulgast? No jah, aga võib ka küsida vastu, et miks peab alati leiutama jalgratast uuesti? Ma mõtlen, et lihtsalt sellepärast, et siis on see päris sinu enda jalgratas. Luu sinu luust ja liha sinu lihast. Miks me niiväga kardame luua päris oma maailma ja teha päris omi asju?
Alati on ju hää klammerduda autoriteetide külge, eks ole. Nii on. Ilmselt ei olegi väga paljudel omadust nimega Loovus. Kahjuks või siis hoopis õnneks.
Muidugi teevad ka aastad oma töö. Juba väga ammu ei tahtnud ma saada nii vanaks, et jõuan kibestumise või tsementeerumiseni. Aga nüüd näen, et nende ,, liiga küpseks saamise,, omadustega tuleb võidelda lausa nii, nagu Don Quijote oma tuuleveskitega. Selleks, et säilida lapselik avatus, uudistamise ja imetlemise võime, julgus julgete mõtetega kaasa minna ja tugevus mitte pugeda peitu skepsise raudrüüsse. Oh, seda ma tahaks!
Ja kohata oma teedel rohkem loomingulisi natuure. Loodetavasti mingid geneetilised apsud, mis nad siia pimedale Põhjamaale on puistanud...:)
Appi, Konservatiivsus, tagane!!!
Sama on ka õpetustega, mille külge inimesed klammerduvad. Kui vähe on Eestis inimesi, kes julgevad luua omanimelisi suuri asju, ideid või liikumisi, õpetusigi.
Miks peab alati valima olemasolevate õpetuste hulgast? No jah, aga võib ka küsida vastu, et miks peab alati leiutama jalgratast uuesti? Ma mõtlen, et lihtsalt sellepärast, et siis on see päris sinu enda jalgratas. Luu sinu luust ja liha sinu lihast. Miks me niiväga kardame luua päris oma maailma ja teha päris omi asju?
Alati on ju hää klammerduda autoriteetide külge, eks ole. Nii on. Ilmselt ei olegi väga paljudel omadust nimega Loovus. Kahjuks või siis hoopis õnneks.
Muidugi teevad ka aastad oma töö. Juba väga ammu ei tahtnud ma saada nii vanaks, et jõuan kibestumise või tsementeerumiseni. Aga nüüd näen, et nende ,, liiga küpseks saamise,, omadustega tuleb võidelda lausa nii, nagu Don Quijote oma tuuleveskitega. Selleks, et säilida lapselik avatus, uudistamise ja imetlemise võime, julgus julgete mõtetega kaasa minna ja tugevus mitte pugeda peitu skepsise raudrüüsse. Oh, seda ma tahaks!
Ja kohata oma teedel rohkem loomingulisi natuure. Loodetavasti mingid geneetilised apsud, mis nad siia pimedale Põhjamaale on puistanud...:)
Appi, Konservatiivsus, tagane!!!
esmaspäev, 6, aprill 2009
Teravaid ja pehmeid elamusi...
Nädalalõpp tuli õndsalt ja oli täis nii teravaid kui pehmemaid elamusi. Käisime sõbraga kohvi joomas restoranis KORSAAR. See oli ikka tõeline avastus ja kindlasti tahaks sinna minna veel ja veel... Kuna ei osanud paigast mitte midagi oodata, siis sain ikka korralikke oh ja ah elamusi nii, et ikka jagus...:)
Restoranis Korsaar avastad end mereröövlite laevalt, kus on isegi elusad haikalad.
http://www.epl.ee/artikkel/439842
Mulle meeldis ka seinasuurune merefilm, milles silmad õndsalt ujumas käisid ning hing veel takkapihta. Magustoit roosilehtedega leegitses ja auras... :) Rose-veini jõime samuti pealuuga dekoreeritud klaasist. Luukered tantsisid ja pealuud mängisid trummi. Vesi sulises ja kalad lõid lupsu! Ja enne lahkumist pakuti uksel veel ehtsat vanade meremeeste võlujooki - rummi.
Pühapäeval käis issi meie Pisikese ja suurema Lapselapsega Kaarlis sulgedest elukaid meisterdamas. Ja mina taas üksi kuulamas südantsoojendavaid viiulihelisid ,,Estonia,, valges saalis. Midagi kullafondist siis. Jõin kohvi ja viiulihelid kõlisesid kristallselgelt mu ümber. Nagu nõiutud vihm!
Suurem tüdruk ütleb mulle aegajalt, et ELU ON LILL. Ja Pisike jälle, et tema on LINNUKE ja tema lendab... Nii see on.
Eile veetsime tunnikese imelises Roosikodus ja mediteerisime Külliga. Hea oli!
Lisaks ebalaste raamatule alustasin Hitleri luureülema elulooga.
,,Hitleri luureülem
Wilhelm Canarise mõistatus,,.
Briti ajaloouurija Richard Bassett valgustab oma köitvas raamatus (ilm. 2005) natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjaväeluure ülema Wilhelm Canarise (1887–1945) elukäiku.
Tuginedes nii varasematele käsitlustele kui ka uutele arhiivimaterjalidele, püüab autor tuua selgust Teise maailmasõja aegse luuremaailma hämaratesse telgitagustesse. Ennekõike üritab raamat vastata küsimusele, kas ja kuivõrd tegi vahetult enne sõja lõppu hukatud Canaris koostööd lääneliitlaste luurega, osales Hitleri vastases vandenõus ja proovis kaasa aidata separaatrahu sõlmimisele, mis võinuks Teise maailmasõja märksa varem lõpetada ning kogu ajaloo kulgu muuta.
Õues on hall ja udu. Aga kevad tuleb kikivarvul... Kus ta pääseb?
Restoranis Korsaar avastad end mereröövlite laevalt, kus on isegi elusad haikalad.
http://www.epl.ee/artikkel/439842
Mulle meeldis ka seinasuurune merefilm, milles silmad õndsalt ujumas käisid ning hing veel takkapihta. Magustoit roosilehtedega leegitses ja auras... :) Rose-veini jõime samuti pealuuga dekoreeritud klaasist. Luukered tantsisid ja pealuud mängisid trummi. Vesi sulises ja kalad lõid lupsu! Ja enne lahkumist pakuti uksel veel ehtsat vanade meremeeste võlujooki - rummi.
Pühapäeval käis issi meie Pisikese ja suurema Lapselapsega Kaarlis sulgedest elukaid meisterdamas. Ja mina taas üksi kuulamas südantsoojendavaid viiulihelisid ,,Estonia,, valges saalis. Midagi kullafondist siis. Jõin kohvi ja viiulihelid kõlisesid kristallselgelt mu ümber. Nagu nõiutud vihm!
Suurem tüdruk ütleb mulle aegajalt, et ELU ON LILL. Ja Pisike jälle, et tema on LINNUKE ja tema lendab... Nii see on.
Eile veetsime tunnikese imelises Roosikodus ja mediteerisime Külliga. Hea oli!
Lisaks ebalaste raamatule alustasin Hitleri luureülema elulooga.
,,Hitleri luureülem
Wilhelm Canarise mõistatus,,.
Briti ajaloouurija Richard Bassett valgustab oma köitvas raamatus (ilm. 2005) natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjaväeluure ülema Wilhelm Canarise (1887–1945) elukäiku.
Tuginedes nii varasematele käsitlustele kui ka uutele arhiivimaterjalidele, püüab autor tuua selgust Teise maailmasõja aegse luuremaailma hämaratesse telgitagustesse. Ennekõike üritab raamat vastata küsimusele, kas ja kuivõrd tegi vahetult enne sõja lõppu hukatud Canaris koostööd lääneliitlaste luurega, osales Hitleri vastases vandenõus ja proovis kaasa aidata separaatrahu sõlmimisele, mis võinuks Teise maailmasõja märksa varem lõpetada ning kogu ajaloo kulgu muuta.
Õues on hall ja udu. Aga kevad tuleb kikivarvul... Kus ta pääseb?
reede, 3, aprill 2009
Põhiseadus
PÕHISEADUS on viimasel ajal igati teema. Ehk õnnestub selles vallas isegi õiguskantslerit kuulama minna. Lähiajal pean meie kõige uuema Põhiseaduse koos kommentaaridega ka Juura kirjastusest ära tooma. Vat siis läheb alles luuletamiseks!:)
.....................................
Poeedid panid kirja värssidest koosneva Euroopa põhiseaduse
03. aprill 2009 00:00
Mullu kirjandusfestivalil Sloveenias astus mu juurde belglane Piet Joostens ja ütles, et mu luuletused talle meeldivad ja et ta võiks mind kutsuda ühele festivalile Brüsselisse. Kui aga paar kuud hiljem saabuski ametlik kutse, läksin ähmi täis. Enam kui poolesaja Euroopa luuletaja seas kutsuti mind panustama Brüsseli rahvusvahelise kirjandusmaja Passa Porta seni kõige suurejoonelisemasse ettevõtmisse – luua luulevormis Euroopa põhiseadus ja esitleda seda 27. märtsil Brüsselis! Kutsutute pika rivi eesotsas hakkas kohe silma Nobeli laureaat Seamus Heaney.
Igaühel paluti esitada kolm– viis varem trükis avaldamata luuletust. Luuletustest kavatseti kokku panna 77 artikliga Euroopa põhiseadus – vaimse Euroopa läkitus, mis ühtlasi võiks tiivustada põhiseaduse kui poliitilis-juriidilise dokumendi vastuvõtmist.
Õigus unistada
Mõte tekkis Belgia kirjanikul David Van Reybrouckil, kes koos teise noorepoolse kaasmaalasega, kirjaniku ja poliitikateadlase Peter Vermeerschiga panidki värsspõhiseaduse kokku.
Artiklite pealkirjad on kord tõsised, poliitilis-juriidilise dokumendiga identsed, kord irooniliselt või humoorikalt ümber sõnastatud. Näiteks: 43. artikli lisa – Kartuli põhiõigused, 46. artikkel – Eakate daamide õigused, 48. artikkel – Õigus unistada. Kokku oli põhiseaduse autoreid 54.
Võin kinnitada, et Euroopa värsspõhiseadus ei ole pealiskaudne ega ülepolitiseeritud. See on täiesti tõsiselt võetav vaimne dokument, pinguli tulvil esmaklassilist luulet. Brüsseli esindusliku Flagey kultuurikeskuse peasaali laval oli meid 24 luuletajat, igaüks esitas oma emakeeles vähemalt ühe oma luuletuse.
Iga artikli pealkirja teadustas Europe rollis verinoor Belgia koolitüdruk. Vahele laulis 50-liikmeline segakoor, kes kandis lõpuks ette ka Euroopa hümni – Beethoveni „Ood rõõmule” viisil luuletuse, mis koosnes sõnast „leib” kõigis Euroopa keeltes ja veel mõnedes maailma vähemuskeeltes. Värsspõhiseaduse avavärsi „Ära ütle Euroopa, öeldakse, ütle Surm” pärines poola luuletajalt Leszek Szarubalt, lõpuluuletuseks sai sõna meist vanim ja auväärseim, hispaania luuletaja, Cervantese auhinna laureaat Antonio Gamoneda.
Eesmärk oli luua läkitus, kus kõik arvukad „teised” sulaksid kokku vägevaks „üheks”. See on ühisläkitus – mis ei kahanda aga iga üksiku hääle tähendust. Oivaline on näiteks leedulase Eugenijus Ališanka lühiluuletus migratsiooni teemal ja tundlikult mõttetihedad lätlanna Lina Langa luuletused. Minu panusluuletusist sündis üks Tartu- ja Mulgimaa piiril, teine Madridis Puerta del Soli ja Gran Vía vahel.
Üle kõige on värsspõhiseadus meeldetuletus sellest, et vaimne Euroopa on olemas. Üle saada rasketest aegadest – nagu praegune ülemaailmne majanduskriis – võib aidata vaid see vaim, mis teadvustab end „teise” kaudu ja mille peasõnum on sallivus.
............................
Luule ja seaduste kokkupuutepunktid on mulle juba ammu huvi pakkunud. Sama hea kui politseiniku ja karistusõiguse rikkuja omavaheline luules ülesastumine. Kui juba Põhiseadused luuleks saavad, küll siis tuleb ka muu seadusloome järele. Ütleme nii, et paljude inimeste jaoks on seadused kindlasti juba praegu luule mõõtu. Midagi rahva nimega : juristid salakeeles toimlevat. Mis üks luule paremat on kui kõik need teised? Näiteks võtame kasvõi matemaatilised värsid. Ja muidugi, elagu Põhiseadus!
.....................................
Poeedid panid kirja värssidest koosneva Euroopa põhiseaduse
03. aprill 2009 00:00
Mullu kirjandusfestivalil Sloveenias astus mu juurde belglane Piet Joostens ja ütles, et mu luuletused talle meeldivad ja et ta võiks mind kutsuda ühele festivalile Brüsselisse. Kui aga paar kuud hiljem saabuski ametlik kutse, läksin ähmi täis. Enam kui poolesaja Euroopa luuletaja seas kutsuti mind panustama Brüsseli rahvusvahelise kirjandusmaja Passa Porta seni kõige suurejoonelisemasse ettevõtmisse – luua luulevormis Euroopa põhiseadus ja esitleda seda 27. märtsil Brüsselis! Kutsutute pika rivi eesotsas hakkas kohe silma Nobeli laureaat Seamus Heaney.
Igaühel paluti esitada kolm– viis varem trükis avaldamata luuletust. Luuletustest kavatseti kokku panna 77 artikliga Euroopa põhiseadus – vaimse Euroopa läkitus, mis ühtlasi võiks tiivustada põhiseaduse kui poliitilis-juriidilise dokumendi vastuvõtmist.
Õigus unistada
Mõte tekkis Belgia kirjanikul David Van Reybrouckil, kes koos teise noorepoolse kaasmaalasega, kirjaniku ja poliitikateadlase Peter Vermeerschiga panidki värsspõhiseaduse kokku.
Artiklite pealkirjad on kord tõsised, poliitilis-juriidilise dokumendiga identsed, kord irooniliselt või humoorikalt ümber sõnastatud. Näiteks: 43. artikli lisa – Kartuli põhiõigused, 46. artikkel – Eakate daamide õigused, 48. artikkel – Õigus unistada. Kokku oli põhiseaduse autoreid 54.
Võin kinnitada, et Euroopa värsspõhiseadus ei ole pealiskaudne ega ülepolitiseeritud. See on täiesti tõsiselt võetav vaimne dokument, pinguli tulvil esmaklassilist luulet. Brüsseli esindusliku Flagey kultuurikeskuse peasaali laval oli meid 24 luuletajat, igaüks esitas oma emakeeles vähemalt ühe oma luuletuse.
Iga artikli pealkirja teadustas Europe rollis verinoor Belgia koolitüdruk. Vahele laulis 50-liikmeline segakoor, kes kandis lõpuks ette ka Euroopa hümni – Beethoveni „Ood rõõmule” viisil luuletuse, mis koosnes sõnast „leib” kõigis Euroopa keeltes ja veel mõnedes maailma vähemuskeeltes. Värsspõhiseaduse avavärsi „Ära ütle Euroopa, öeldakse, ütle Surm” pärines poola luuletajalt Leszek Szarubalt, lõpuluuletuseks sai sõna meist vanim ja auväärseim, hispaania luuletaja, Cervantese auhinna laureaat Antonio Gamoneda.
Eesmärk oli luua läkitus, kus kõik arvukad „teised” sulaksid kokku vägevaks „üheks”. See on ühisläkitus – mis ei kahanda aga iga üksiku hääle tähendust. Oivaline on näiteks leedulase Eugenijus Ališanka lühiluuletus migratsiooni teemal ja tundlikult mõttetihedad lätlanna Lina Langa luuletused. Minu panusluuletusist sündis üks Tartu- ja Mulgimaa piiril, teine Madridis Puerta del Soli ja Gran Vía vahel.
Üle kõige on värsspõhiseadus meeldetuletus sellest, et vaimne Euroopa on olemas. Üle saada rasketest aegadest – nagu praegune ülemaailmne majanduskriis – võib aidata vaid see vaim, mis teadvustab end „teise” kaudu ja mille peasõnum on sallivus.
............................
Luule ja seaduste kokkupuutepunktid on mulle juba ammu huvi pakkunud. Sama hea kui politseiniku ja karistusõiguse rikkuja omavaheline luules ülesastumine. Kui juba Põhiseadused luuleks saavad, küll siis tuleb ka muu seadusloome järele. Ütleme nii, et paljude inimeste jaoks on seadused kindlasti juba praegu luule mõõtu. Midagi rahva nimega : juristid salakeeles toimlevat. Mis üks luule paremat on kui kõik need teised? Näiteks võtame kasvõi matemaatilised värsid. Ja muidugi, elagu Põhiseadus!
neljapäev, 2, aprill 2009
Tabletid on mürk ja olemine on seisund...
Meiega juhtus 1. aprillil ja öö enne 1. aprilli igasuguseid seiklusi, mida ilmestaks hästi sõna: õppetund.
Minu ülisuur armastus rohtude vastu ja tõeline tabletisõbralikkus päädis sellega, et hakkasin lõpuks ometi mõtlema tõsiselt ja aukartusega tabletinduse peale. Milline pomm on tegelikult peidus selles väikeses süütus ,,mürgiõunakeses,, mida soovitavad valgetes kitlites tarkurid. Loomulikult viis ju ka minu enda töö vahepeal apteekrite ja meditsiiniga korraks lähemalt kokku ja vaatasin ja kuulasin ma siis neid, nagu ,,väike tüdruk suures lossis,, silmad hästi lahti... Loomulikult sain juba siis aru, et ega see mingi nali pole kui tekivad tabletisurmad, koostoimesurmad, talumatusesurmad jne. Kuid minu sisimas ei liikunud mitte ükski närv. Minus ei toimunud muudatust. Aga nüüd see tekkis ja paraku veel ruudus.
Ühel õhtul kui hakkasin andma tüdrukukesele tema tavalist tabletti Bromhexini(mikstuurina ta ei taha neid suusissegi võtta), ütles Pisi vaid, et ,,...nii väike tablett,, ja juba see oligi tal kurku kadunud. Hakkasin alles siis vaatama, et midagi on vist valesti. Tabletid olid umbes sama suured, samasugustes ruudukujulistes pakendites ja tuba oli hämar ja ma tõesti ei olnud kirjapilti seekord üle kontrollinud. Võtsin lihtsalt nagu ikka ,,kindlast kohast,, kus köharohud alati lebavad.
AGA seekord oli ilmselt mingite koristamiste käigus sattunud sinna ka üks hoopis vale tablett, nimelt Lillekese unerohud. Neid kirjutati ka välja viimases hädas ja hästi vähe, kuid soovitusega esimesel korral võtta veerand ja minna siis üle poolele tabletile korraga. Samuti hoiatati mind, et nende ,,pahatahtlikul,, üleannustamisel võib tulemus tõesti olla ka lõplik. Seega enesetapjate eest tuleb nad ärapeita.
Lilleke neid eriti ei võtnud ka ja eriti nad ei mõjunud ka ja mingi kolm tabletikest oligi järgi.
Aga Pisi on ju temast kõvasti kergema kaaluga ja tema sai terve annuse unerohtu. Hea, et ta ise vahet märkas ja seepärast sain talle kohe palju juua peale anda, küll piima-müsliga, küll vett.
Küsisin ka rohukirjutanud psühhiaatrilt nõu, mis teha. Tema arvas, et last peaks jälgima, kuid eluohtlik see pole. Igatahes ei hakanud siis oksendamist esile kutsuma...
Mees arvutas välja, et see oleks sama kui anda suuremale kolm tabletti korraga.
Igatahes peale teatavate koordinatsioonihäirete keerukamates ronimis või hüppamisolukordades seekord midagi ei juhtunud- ei pikemat magamist, ega kiiremat uinumist- milleks rohi teatavasti üldse vajalik olevat-ei oksendamist. Vaid paar koperdamist ja üks kergem kukkumine. Jalad sõlmes...Õnneks tuli öö ka peagi ja lõpuks ikkagi ka uni.
Lõpp hea kõik hea!:)
Uuel aprillipäeval, aga juhtus veel üks kurb lugu.
Teatavasti saab Lapsuke praegu palaviku alandamiseks Paratsetamoli- see selline ,,süütu rohuke,, mida antakse beebist peale iga asja jaoks- söögi alla ja söögi peale. Üldiselt on need tabletid väga suured ja nende neelamiseks tuleb tablette ka kõvasti poolitada ja sp. oleme kasutanud lapsele tihti ka ravimküünla vormi. Igatahes vedeles peeglikapil üks poolik ja ikka veel suht suure suurusega Paratsetamoli tabletike, mille Pisike oli ärapõlanud. Ilmselt jäi see eelmisest õhtust sinna või mõtlesin selle mõne kergema peavalu korral ise allaneelata. Igatahes mängis Pisi seal oma rotikestega.
Mänguasju on tal ju väga palju ja ega valgel froteelinal see valge tabletike ise kuidagi eriti silma poleks hakanudki.
Aga ühel hetkel tõime me siis rotid puuri tagasi. Ootamatult hakkas emarotike kuidagi väga kummaliselt käituma- hüppama ja puuri külge klammerduma, nagu kass, kes on tiba palderjani saanud. Vaatasin, et ega see nüüd küll õige asi pole. Peale kergemaid krampe oligi ta sealsamas pikali ja tegi oma viimased kurvad hingetõmbed.
Hakkasin kohe kahtlustama, et mida ta ometi võis süüa, et nii imelik lõpp ja veel nii ruttu. Nii ma siis selle pisut näkitsetud hambajälgedega rohukese peeglipealt leidsingi. No jah, siis oli mulle ka kõik selge. :(
Tabletid on täiega mürk ja ettevaatust igasugune rohumajandus. Loomulikult on asi alati otstarbe ja annuste vahekorras, kuid mõte jääb ikkagi samaks. Ja selle mõistmiseks oli mul vaja seda kõike nii lähedalt tunda. :( Nii, et lõppes seegi lõbus päevake hoopis roti matustega.
Aga nüüd olemisest ja seisundist. Olen jätnud endast väljakirjutamata ühe mõtte, mis mind ikka aegajalt saadab. Kas eksistentsi peaks nägema kui põnevusromaani või idamaade mõtlejate pilguga vaadates nagu seisundit? Põnevusromaani ihkaks kogeda ehk noor inimene, kellel siin maailmas veel palju asja kogemata on ja ennast põletada ihkab. Üldse igasugune orienteeritus teravatele elamustele. Mina naudin vastupidi ja mõtestatult lihtsaid asju, lihtsat ilu,lihtsust kui asja iseeneses. Hingestatud lihtsust. See on kogu mu praeguse kulgemise siht ja mõte. Ja oma praeguses vanuses võin seda juba ka endale lubada. Jõudmine asjade algolemuse ja südame juurde. Luule leidmine kasvõi prügi väljaviimises kui allegooriliselt väljenduda.
Hetkede kaleidoskoobi kokkupanek nii, et ma ise rahul oleksin. Niisiis kaovad siin ära kellelegi meeldimise soov, põnevuse saamise või tekitamise vajadus, sündmustest millegi erilise, kõrge ja ülielitaarse leidmise vajadus. Vastupidi-naudin oma elu lihtsust ja igavust, nagu oleks see kõige keerulisem ja huvitavam asi või ülesanne mu elus. Olemine on julgus olla mina ise, kogu oma täiuses ja tühisuses.
Olemine kui seisund...
Minu ülisuur armastus rohtude vastu ja tõeline tabletisõbralikkus päädis sellega, et hakkasin lõpuks ometi mõtlema tõsiselt ja aukartusega tabletinduse peale. Milline pomm on tegelikult peidus selles väikeses süütus ,,mürgiõunakeses,, mida soovitavad valgetes kitlites tarkurid. Loomulikult viis ju ka minu enda töö vahepeal apteekrite ja meditsiiniga korraks lähemalt kokku ja vaatasin ja kuulasin ma siis neid, nagu ,,väike tüdruk suures lossis,, silmad hästi lahti... Loomulikult sain juba siis aru, et ega see mingi nali pole kui tekivad tabletisurmad, koostoimesurmad, talumatusesurmad jne. Kuid minu sisimas ei liikunud mitte ükski närv. Minus ei toimunud muudatust. Aga nüüd see tekkis ja paraku veel ruudus.
Ühel õhtul kui hakkasin andma tüdrukukesele tema tavalist tabletti Bromhexini(mikstuurina ta ei taha neid suusissegi võtta), ütles Pisi vaid, et ,,...nii väike tablett,, ja juba see oligi tal kurku kadunud. Hakkasin alles siis vaatama, et midagi on vist valesti. Tabletid olid umbes sama suured, samasugustes ruudukujulistes pakendites ja tuba oli hämar ja ma tõesti ei olnud kirjapilti seekord üle kontrollinud. Võtsin lihtsalt nagu ikka ,,kindlast kohast,, kus köharohud alati lebavad.
AGA seekord oli ilmselt mingite koristamiste käigus sattunud sinna ka üks hoopis vale tablett, nimelt Lillekese unerohud. Neid kirjutati ka välja viimases hädas ja hästi vähe, kuid soovitusega esimesel korral võtta veerand ja minna siis üle poolele tabletile korraga. Samuti hoiatati mind, et nende ,,pahatahtlikul,, üleannustamisel võib tulemus tõesti olla ka lõplik. Seega enesetapjate eest tuleb nad ärapeita.
Lilleke neid eriti ei võtnud ka ja eriti nad ei mõjunud ka ja mingi kolm tabletikest oligi järgi.
Aga Pisi on ju temast kõvasti kergema kaaluga ja tema sai terve annuse unerohtu. Hea, et ta ise vahet märkas ja seepärast sain talle kohe palju juua peale anda, küll piima-müsliga, küll vett.
Küsisin ka rohukirjutanud psühhiaatrilt nõu, mis teha. Tema arvas, et last peaks jälgima, kuid eluohtlik see pole. Igatahes ei hakanud siis oksendamist esile kutsuma...
Mees arvutas välja, et see oleks sama kui anda suuremale kolm tabletti korraga.
Igatahes peale teatavate koordinatsioonihäirete keerukamates ronimis või hüppamisolukordades seekord midagi ei juhtunud- ei pikemat magamist, ega kiiremat uinumist- milleks rohi teatavasti üldse vajalik olevat-ei oksendamist. Vaid paar koperdamist ja üks kergem kukkumine. Jalad sõlmes...Õnneks tuli öö ka peagi ja lõpuks ikkagi ka uni.
Lõpp hea kõik hea!:)
Uuel aprillipäeval, aga juhtus veel üks kurb lugu.
Teatavasti saab Lapsuke praegu palaviku alandamiseks Paratsetamoli- see selline ,,süütu rohuke,, mida antakse beebist peale iga asja jaoks- söögi alla ja söögi peale. Üldiselt on need tabletid väga suured ja nende neelamiseks tuleb tablette ka kõvasti poolitada ja sp. oleme kasutanud lapsele tihti ka ravimküünla vormi. Igatahes vedeles peeglikapil üks poolik ja ikka veel suht suure suurusega Paratsetamoli tabletike, mille Pisike oli ärapõlanud. Ilmselt jäi see eelmisest õhtust sinna või mõtlesin selle mõne kergema peavalu korral ise allaneelata. Igatahes mängis Pisi seal oma rotikestega.
Mänguasju on tal ju väga palju ja ega valgel froteelinal see valge tabletike ise kuidagi eriti silma poleks hakanudki.
Aga ühel hetkel tõime me siis rotid puuri tagasi. Ootamatult hakkas emarotike kuidagi väga kummaliselt käituma- hüppama ja puuri külge klammerduma, nagu kass, kes on tiba palderjani saanud. Vaatasin, et ega see nüüd küll õige asi pole. Peale kergemaid krampe oligi ta sealsamas pikali ja tegi oma viimased kurvad hingetõmbed.
Hakkasin kohe kahtlustama, et mida ta ometi võis süüa, et nii imelik lõpp ja veel nii ruttu. Nii ma siis selle pisut näkitsetud hambajälgedega rohukese peeglipealt leidsingi. No jah, siis oli mulle ka kõik selge. :(
Tabletid on täiega mürk ja ettevaatust igasugune rohumajandus. Loomulikult on asi alati otstarbe ja annuste vahekorras, kuid mõte jääb ikkagi samaks. Ja selle mõistmiseks oli mul vaja seda kõike nii lähedalt tunda. :( Nii, et lõppes seegi lõbus päevake hoopis roti matustega.
Aga nüüd olemisest ja seisundist. Olen jätnud endast väljakirjutamata ühe mõtte, mis mind ikka aegajalt saadab. Kas eksistentsi peaks nägema kui põnevusromaani või idamaade mõtlejate pilguga vaadates nagu seisundit? Põnevusromaani ihkaks kogeda ehk noor inimene, kellel siin maailmas veel palju asja kogemata on ja ennast põletada ihkab. Üldse igasugune orienteeritus teravatele elamustele. Mina naudin vastupidi ja mõtestatult lihtsaid asju, lihtsat ilu,lihtsust kui asja iseeneses. Hingestatud lihtsust. See on kogu mu praeguse kulgemise siht ja mõte. Ja oma praeguses vanuses võin seda juba ka endale lubada. Jõudmine asjade algolemuse ja südame juurde. Luule leidmine kasvõi prügi väljaviimises kui allegooriliselt väljenduda.
Hetkede kaleidoskoobi kokkupanek nii, et ma ise rahul oleksin. Niisiis kaovad siin ära kellelegi meeldimise soov, põnevuse saamise või tekitamise vajadus, sündmustest millegi erilise, kõrge ja ülielitaarse leidmise vajadus. Vastupidi-naudin oma elu lihtsust ja igavust, nagu oleks see kõige keerulisem ja huvitavam asi või ülesanne mu elus. Olemine on julgus olla mina ise, kogu oma täiuses ja tühisuses.
Olemine kui seisund...
Telli:
Postitused (Atom)
