Tänase öö veetsin ilmsi unenäos, seega ei saanud tibagi magada. Algul vähkresin niisama ja siis hakkasin musti mõtteid tuhlama. Kujutlesin ette, mis juhtub siis kui jääme korraga koos mehega töötuks. Mulle meenusid suuremate maailma majanduskriiside pildid tohututest sabadest tööturu ukse taga. Ja siis meenus veel Gnut Hamsuni raamat: ,,Nälg,,. Kujutlesin seda värki selgelt ette, nagu filmis, ehkki tegelikult oleksin pidanud vist hoopis vastupidist kujutlusmängu mängima. Edasi mõtlesin töötuse protsendi üle. Kui suur töötuse protsent oli näiteks Teise Maailmasõja ajal kui naised peamiselt just sõjatehastes tööd said? Eks elati ju ka selliseid aegu üle, aga kuidas? Mõtlen just suuremates linnades.
Oleksin pidanud seda küsima oma vanatädilt või ka isalt, kes juba ammu manalateed läinud. Tegelikult elas tädi sel ajal puumaja korteris Paldiski maantee linnapoolses otsas. Nüüdseks on see majagi maha võetud. Ei tädi, ei maja... Minul vaid teadmatus!
:(
Tööl on küll esialgu veel rahulikumad tuuled puhumas. Tuleb lasta end näivusest petta ja kaasas kanda. Eks olegi nii kõige rahulikum, nagu puulehekesel... Tuulest viidud!
reede, 30, jaanuar 2009
teisipäev, 27, jaanuar 2009
Musta kassi tango draakonitantsude ja saunatantsude vahele
Ennäe, juba kolmapäev.
Vahepeal ei pääsenudki ma eriti arvutiligi, sest istun nüüd ju ,,lehega,, kodus. Ja siin on meil asjad nii, et tüdrukule ostsin küll päris oma läpaka, kuhu mul küll asja pole. Ja mehel on tööarvutiga kokku kolm, kuid need tal enamasti, kas kaasas või parooli all. Nii, et mina olen kodus ikka päris ,,kodune,,... Esialgu piisab,sest tööl vaja niigi koguaeg arvutis istuda.
Kuna mees oli ka parajasti Lõuna-Eestis töötuuril siis mina muidugi arvutimaailmast äralõigatud.
Nädalavahetuse meeldivamad elamused olid siis:Teosoofia talvepäevad, kus kohtasin hetkeks ka armsat Tartu-sõbrannat ja ühte ammust head meessõpra ja Uue aasta uus tulemine Kadriorus koos draakonitantsude ja hiina rahvamuusikaga. Imelised laulukesed pluss veel tuleskulptuurid ja saluudid, mis lausa lummasid. Üle hulga aja midagi hästi meeldivat! Pisil oli selleks ajaks juba palavik möödas ja nii turnis ta sel ajal ka rõõmsalt issi kukil ja nautis meeleolu.
Ja väike rüütliromaaniarutelu, pigem vist küll kõva arvustus minu poolt, aga selleks ma ju kutsutud-palutud olingi. Kirjaneitsi kiitmas sulerüütlit ja sulerüütel kiitmas kirjaneitsit, ühed teekäijad-otsijad mõlemad...( ühed mustad mõlemad;))
Ja kassi tagasitulemine
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis nurruvast mullivannist, mida ma algul hulk aega kassiks pidasin ja siis eilsest, kus mu lastejutuidee sai omale pealkirja: Musta kassi tango. Plaanisin loo teljeks panna meie lustakad kassiotsingud. Hommikul tuligi meie kiisukas koju.;)
Õieti oli ta kõik see aeg tulekahjumustades keldriruumides ringinuuskinud ja kuna see on kõrvaltrepikoda ja aken maja taha ja kass ka sama must kui tahmatont, siis ei paistnud kuidagi tema sealviibimine välja. Igaljuhul tore üllatus oli meile täna hommikul!
..........................................
Tänane killuke:
,,Õpi elama, nagu lootos, puutumatuna räpasest veest.,,
..........................................
Leidsin ka ,,Portobello nõia,, enda jaoks uuesti. Sealgi oli juttu rituaalsest tantsust... Lugemise salapärane ja mõnus maailm. Aeg ainult iseendale, midagi mis mulle ei kuulu!:)
Toimus ka väike sõbralik saunaõhtu, kus kordus juba kunagi läbielatu, ainult natuke vähem kirgastes värvides. Kui palju annab siis korrata ühte ja sama üritust ikka uuesti ja uuesti?
Vähemalt ,,maastikud,, meie ümber peaks alati muutuma. Draakonid ei armasta rutiini või seda, mis igal kombel rutiini kuju võtab. Ka teemant tuhmub pika vaatamise peale, siis tuleb teda taas uuesti ja uue nurga alt lihvida...;)
Igaljuhul toredat mõtteainet ja ideid on olnud viimastel aegadel väga palju. Ja olen saanud ka mõnusalt pikalt kodusistuda ja oma toimetusi teha, millest ma alati niiväga puudust tunnen. Tänud taevale igatahes...
Nii, et siis erinevates rituaalsetes tantsudes ikka edasi!
Vahepeal ei pääsenudki ma eriti arvutiligi, sest istun nüüd ju ,,lehega,, kodus. Ja siin on meil asjad nii, et tüdrukule ostsin küll päris oma läpaka, kuhu mul küll asja pole. Ja mehel on tööarvutiga kokku kolm, kuid need tal enamasti, kas kaasas või parooli all. Nii, et mina olen kodus ikka päris ,,kodune,,... Esialgu piisab,sest tööl vaja niigi koguaeg arvutis istuda.
Kuna mees oli ka parajasti Lõuna-Eestis töötuuril siis mina muidugi arvutimaailmast äralõigatud.
Nädalavahetuse meeldivamad elamused olid siis:Teosoofia talvepäevad, kus kohtasin hetkeks ka armsat Tartu-sõbrannat ja ühte ammust head meessõpra ja Uue aasta uus tulemine Kadriorus koos draakonitantsude ja hiina rahvamuusikaga. Imelised laulukesed pluss veel tuleskulptuurid ja saluudid, mis lausa lummasid. Üle hulga aja midagi hästi meeldivat! Pisil oli selleks ajaks juba palavik möödas ja nii turnis ta sel ajal ka rõõmsalt issi kukil ja nautis meeleolu.
Ja väike rüütliromaaniarutelu, pigem vist küll kõva arvustus minu poolt, aga selleks ma ju kutsutud-palutud olingi. Kirjaneitsi kiitmas sulerüütlit ja sulerüütel kiitmas kirjaneitsit, ühed teekäijad-otsijad mõlemad...( ühed mustad mõlemad;))
Ja kassi tagasitulemine
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis nurruvast mullivannist, mida ma algul hulk aega kassiks pidasin ja siis eilsest, kus mu lastejutuidee sai omale pealkirja: Musta kassi tango. Plaanisin loo teljeks panna meie lustakad kassiotsingud. Hommikul tuligi meie kiisukas koju.;)
Õieti oli ta kõik see aeg tulekahjumustades keldriruumides ringinuuskinud ja kuna see on kõrvaltrepikoda ja aken maja taha ja kass ka sama must kui tahmatont, siis ei paistnud kuidagi tema sealviibimine välja. Igaljuhul tore üllatus oli meile täna hommikul!
..........................................
Tänane killuke:
,,Õpi elama, nagu lootos, puutumatuna räpasest veest.,,
..........................................
Leidsin ka ,,Portobello nõia,, enda jaoks uuesti. Sealgi oli juttu rituaalsest tantsust... Lugemise salapärane ja mõnus maailm. Aeg ainult iseendale, midagi mis mulle ei kuulu!:)
Toimus ka väike sõbralik saunaõhtu, kus kordus juba kunagi läbielatu, ainult natuke vähem kirgastes värvides. Kui palju annab siis korrata ühte ja sama üritust ikka uuesti ja uuesti?
Vähemalt ,,maastikud,, meie ümber peaks alati muutuma. Draakonid ei armasta rutiini või seda, mis igal kombel rutiini kuju võtab. Ka teemant tuhmub pika vaatamise peale, siis tuleb teda taas uuesti ja uue nurga alt lihvida...;)
Igaljuhul toredat mõtteainet ja ideid on olnud viimastel aegadel väga palju. Ja olen saanud ka mõnusalt pikalt kodusistuda ja oma toimetusi teha, millest ma alati niiväga puudust tunnen. Tänud taevale igatahes...
Nii, et siis erinevates rituaalsetes tantsudes ikka edasi!
reede, 23, jaanuar 2009
kommunismist, muinasjutust ja reaalsusest!
7 чудес
коммунизма
1. у всех было место
работы
2. несмотря на то, что у всех
было место работы никто не работал
3.
несмотря, что никто не работал, норма
выполнялась на 100%
4. несмотря на то,
что норма выполнялась на 100%, в
магазинах ничего не было
5. несмотря
на то, что в магазинах ничего не было, у
всех все было
6. несмотря на то, что у
всех все было, все воровали
7. несмотря
на то, что все воровали, всего
хватало
Eile õhtul sadas lumemuinasjutt taevast alla. Ja mina jäin Pisiga haiguslehele...:)
коммунизма
1. у всех было место
работы
2. несмотря на то, что у всех
было место работы никто не работал
3.
несмотря, что никто не работал, норма
выполнялась на 100%
4. несмотря на то,
что норма выполнялась на 100%, в
магазинах ничего не было
5. несмотря
на то, что в магазинах ничего не было, у
всех все было
6. несмотря на то, что у
всех все было, все воровали
7. несмотря
на то, что все воровали, всего
хватало
Eile õhtul sadas lumemuinasjutt taevast alla. Ja mina jäin Pisiga haiguslehele...:)
neljapäev, 22, jaanuar 2009
Uue aasta uue tulemise rütmid
Lähipäevil olen siis näinud-kuulanud erinevaid filmiprojekte vaestest ja rohkem või vähem nälgivatest inimestest üle maailma. Üks neist oli väga tore Eesti Loodusfondi õhtu, kuhu tahaks ikka veelgi tihemini sattuda.
Loodusõhtu Rahvusraamatukogus
Mali ja Kambodza ja Västrik, stuudio Vesilind ja ansambel Romb.
Liustikud sulavad, jõed ajavad üle kallaste ja orkaanid lõhuvad linnu. Samal ajal tungib maailma suurim kõrb Sahara inimasulatesse, muutes iga aasta tuhandeid ruutkilomeetreid maad elamiskõlbamtuks. Inimesed jätavad kodud ja suurendavad vaeste armeed. Loodusfilmide stuudio Vesilind filmid räägivad sellest, mida maailmas ette võetakse, et liik inimene kestma jääks. Malis ja Kambodzas käisid Kadriann Kibus ja Riho Västrik.
Aafrika ja Aasia pillidel musitseerivad Peeter Salmela, Arno Kalbus ja Kristjan Jõemägi ansamblist Romb. Täname kauplust Universaal Universum pillidega toetamise eest.
Ja teine oli ETV-st tulnud film : ,,Last ostmas,,.
(Nordeste, Argentina-Belgia-Hispaania-Prantsuse 2005)
Tegevus toimub Argentinas. Lapse ostmise lugu siis. Taustaks ülihää indiaanlaste musa.
Pärast selliseid filme ongi selline tunne, nagu elaksid paradiisis ja mullivanni minek tekitab isegi teatavat piinlikkust.
Väike jäi haigeks
Isiklikus elus olen jooksnud lapsega mööda arste, küll nohu uuringud, küll muid väikseid muresid. Aga võimalik, et saime nende käikudega ka mingi uue pisiku lisaks, sest eile tal köha tugevnes ja tõusis ka palavik. Suu ei püsinud üldse enam kinni.
Täna tulin küll ikkagi tööle, nädalalõpp juba paistab. Ehk saavad teised pereliikmed pikemaid lõunapause teha... Aga eks mure on ikkagi. Kui uuel aastal kergemaks ei lähe, eks siis pean ka haiguslehele mõtlema hakkama.
Konspiratsiooni puudujäägid
Mees muidugi elab ikka ,,oma,, suurte inimeste elu. Lahtitõmmatud kummi ümbrispaberid lausa auto armatuurlauale unustatud. Konspiratsiooniga on meil jah lood kehvasti...:)
Aga muidu on lugu selline, et sajab. Miski ollus trummeldab klaasile. Inimesed näivad hallid, nagu kassid. Ees on uue aasta teistkordne tulemine.
Loodusõhtu Rahvusraamatukogus
Mali ja Kambodza ja Västrik, stuudio Vesilind ja ansambel Romb.
Liustikud sulavad, jõed ajavad üle kallaste ja orkaanid lõhuvad linnu. Samal ajal tungib maailma suurim kõrb Sahara inimasulatesse, muutes iga aasta tuhandeid ruutkilomeetreid maad elamiskõlbamtuks. Inimesed jätavad kodud ja suurendavad vaeste armeed. Loodusfilmide stuudio Vesilind filmid räägivad sellest, mida maailmas ette võetakse, et liik inimene kestma jääks. Malis ja Kambodzas käisid Kadriann Kibus ja Riho Västrik.
Aafrika ja Aasia pillidel musitseerivad Peeter Salmela, Arno Kalbus ja Kristjan Jõemägi ansamblist Romb. Täname kauplust Universaal Universum pillidega toetamise eest.
Ja teine oli ETV-st tulnud film : ,,Last ostmas,,.
(Nordeste, Argentina-Belgia-Hispaania-Prantsuse 2005)
Tegevus toimub Argentinas. Lapse ostmise lugu siis. Taustaks ülihää indiaanlaste musa.
Pärast selliseid filme ongi selline tunne, nagu elaksid paradiisis ja mullivanni minek tekitab isegi teatavat piinlikkust.
Väike jäi haigeks
Isiklikus elus olen jooksnud lapsega mööda arste, küll nohu uuringud, küll muid väikseid muresid. Aga võimalik, et saime nende käikudega ka mingi uue pisiku lisaks, sest eile tal köha tugevnes ja tõusis ka palavik. Suu ei püsinud üldse enam kinni.
Täna tulin küll ikkagi tööle, nädalalõpp juba paistab. Ehk saavad teised pereliikmed pikemaid lõunapause teha... Aga eks mure on ikkagi. Kui uuel aastal kergemaks ei lähe, eks siis pean ka haiguslehele mõtlema hakkama.
Konspiratsiooni puudujäägid
Mees muidugi elab ikka ,,oma,, suurte inimeste elu. Lahtitõmmatud kummi ümbrispaberid lausa auto armatuurlauale unustatud. Konspiratsiooniga on meil jah lood kehvasti...:)
Aga muidu on lugu selline, et sajab. Miski ollus trummeldab klaasile. Inimesed näivad hallid, nagu kassid. Ees on uue aasta teistkordne tulemine.
esmaspäev, 19, jaanuar 2009
Inglike, must kass ja Nõid-Lilleke...
Taas üks nädal kõiksusse kuljetanud. Mis meenub?
Vanema pliksiga arendavad vestlused ja kohatine vaherahu. Ta ikka pidevalt katsetab mu piire. Eriti häiriv on see kui ta peale mu töölt kojujõudmist ütleb, et mine välja tagasi, ma tahan kodus üksi ka olla. Ehk mul ka samad soovid. Ja pealegi tahab Pisike ka meiega olla ja temagi kodu on juhuslikult samas kohas...;)
Ja huvitav kui tõsiselt huvitavad teda astraallennud ja ,,ljussi dreamingud,, ehk maakeeles öelduna ,,soovitud unenäod,,. Mind huvitasid need asjad selles vanuses märksa õrnemalt. Lugesin, viisin end kurssi, kuid ei kippunud katsetama ja selliste piiridega mängima. Eks ta nõiavõimeid endas leiab, nagu ema ees nii tütar järele, ainult, et emast juba praegu tüki maad igas mõttes ees. ;)
Meie must suur ja vabameelne emane kass jooksis minema. Ju tal sai siis meie kitsast elamisest villand, kuhu inimesedki ei mahu. Loomadest rääkimata... Paar puurirotti veel hingitsevad lapse rõõmuks. Igatahes,Armas Kiisuke, kui meie hinged veel kuskil kohtuvad, siis ära ole meie peale väga pahane. Sa ju nägid, et ma otsisin sind ja veel mitmel külmal ööl järjest... ;)
Meie kassieksperiment südalinnas ei ole kulgenud just väga edukalt. Neljast kassist kaks jooksid ära, üks muutus ,,lauskusejaks,, ja teda ei andnud enam pidada. Neljas kaunitar ja imekass, kes meil kõige kauem vastu pidas-koguni ligi kümme aastat, muutus tigedaks ja hakkas Pisikest ründama, ühesõnaga muutus koduloomast metsloomaks tagasi. Tema tuli ka magama panna.
Pühapäeval käisin teatris, aga pidin üksjagu pettuma.
MINU OIVALINE LAHUTUS
Geraldine Aron
Lavastaja Kaie Mihkelson
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Triin Sinissaar
Osades: Ülle Kaljuste ja Taavi Teplenkov.
Mida tunneb üks keskealine naine, kui pärast pikka kooselu laseb tema mees armukesega jalga? Sulaselget vabanemistunnet! Peatselt siiski ka paanikat. Kuidas kohaneda üksiolekuga? Pikal teekonnal tagasi iseenda juurde kogeb Angela ümbritsevate inimeste poolt palju veidrat suhtumist ja naljakaid olukordi. Laval on suures plaanis Ülle Kaljuste, kes mängib kümmekonda eri tegelast: üksi jäänud Angela, tema tütar, ema, majapidajanna, arst, kriisitelefoni konsultant, sõbranna, advokaat, jne, jne. Näidend räägib lahkuminekust ega salga sugugi selle sündmuse valu, kuid kutsub nägema ka asja naljakat poolt ning halamise asemel vabanemistundega naerma.
Tavaliselt on monoetendused mulle vägagi meeldinud. Piletid olid ka kõik väljamüüdud. Tuttavad kiitsid...???
Tegelikult polnud ma aga üldse selle etenduse tuules. KÕIK see millest ta rääkis on mingil kombel ammu läbielatud etapp ja ma arvan, et minu elus möödusid need protsessid ka kordades värvikamalt kui see etendus väljapaista lasi. Pealegi on mul tänu ,,pidevalt sündivatele lastele,, puudu see ,,neljakümneselt igavleva naise etapp,, mis muidu võib küll ilmselt tänapäevane ja vägagi tüüpiline olla. Ka need ,,vibraatorinaljad,, polnud miskit erilist. Ja üldse polnud nalja piisavalt,vaid väga kergelt ja kohati ning tulid pigem Taavi ilmete ja välimuse kaudu. Pigem oli see tükk ikkagi päris kurb ja isegi traagiline. Kui muidugi lõpp välja arvata. Ühesõnaga mulle totaalne möödapanemine.
Kõige krooniks istus mu taga ka ,,ahistaja,, kes pidevalt mu kannikat silitas oma kinganinaga ja kahjuks ei saa ma seda ka kuidagi juhuslikuks ,,pingiseljasilitamiseks,, lugeda. Tean ka kes mu seljataga istus sp., et see inimene töötab minu asutuses. No ühesõnaga täismäng ja no comments!
Niipalju siis teatrist.
Siis veel tavalised rahakemplused mehega, millega ma olen küll juba harjunud, kuid vahel siiski kohtuvad kops ja maks ka selle protseduuri ajal kohti vahetades.
Igatahes täna oli mul taas üle aasta tuntav pearinglus. Paar tabletti Ginko Bilobat ja olukord paranes pisut.
Kõigest muust täna ja tulevikus siis juba järgmisel korral.
Meeldivamad elamused sellest vallast kuidas Pisike mul kojutulles omal soovil saapad jalast ära võttis ja eile vannis minuga võidu mu näomaski maha pesi. Ta kohe tahab igatemoodi ja absoluutselt abiks olla. Imeline laps. Midagi SELLIST pole ma igatahes varem kunagi ei meeste ega laste puhul kogenud.
Mu Inglike!
Vanema pliksiga arendavad vestlused ja kohatine vaherahu. Ta ikka pidevalt katsetab mu piire. Eriti häiriv on see kui ta peale mu töölt kojujõudmist ütleb, et mine välja tagasi, ma tahan kodus üksi ka olla. Ehk mul ka samad soovid. Ja pealegi tahab Pisike ka meiega olla ja temagi kodu on juhuslikult samas kohas...;)
Ja huvitav kui tõsiselt huvitavad teda astraallennud ja ,,ljussi dreamingud,, ehk maakeeles öelduna ,,soovitud unenäod,,. Mind huvitasid need asjad selles vanuses märksa õrnemalt. Lugesin, viisin end kurssi, kuid ei kippunud katsetama ja selliste piiridega mängima. Eks ta nõiavõimeid endas leiab, nagu ema ees nii tütar järele, ainult, et emast juba praegu tüki maad igas mõttes ees. ;)
Meie must suur ja vabameelne emane kass jooksis minema. Ju tal sai siis meie kitsast elamisest villand, kuhu inimesedki ei mahu. Loomadest rääkimata... Paar puurirotti veel hingitsevad lapse rõõmuks. Igatahes,Armas Kiisuke, kui meie hinged veel kuskil kohtuvad, siis ära ole meie peale väga pahane. Sa ju nägid, et ma otsisin sind ja veel mitmel külmal ööl järjest... ;)
Meie kassieksperiment südalinnas ei ole kulgenud just väga edukalt. Neljast kassist kaks jooksid ära, üks muutus ,,lauskusejaks,, ja teda ei andnud enam pidada. Neljas kaunitar ja imekass, kes meil kõige kauem vastu pidas-koguni ligi kümme aastat, muutus tigedaks ja hakkas Pisikest ründama, ühesõnaga muutus koduloomast metsloomaks tagasi. Tema tuli ka magama panna.
Pühapäeval käisin teatris, aga pidin üksjagu pettuma.
MINU OIVALINE LAHUTUS
Geraldine Aron
Lavastaja Kaie Mihkelson
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Triin Sinissaar
Osades: Ülle Kaljuste ja Taavi Teplenkov.
Mida tunneb üks keskealine naine, kui pärast pikka kooselu laseb tema mees armukesega jalga? Sulaselget vabanemistunnet! Peatselt siiski ka paanikat. Kuidas kohaneda üksiolekuga? Pikal teekonnal tagasi iseenda juurde kogeb Angela ümbritsevate inimeste poolt palju veidrat suhtumist ja naljakaid olukordi. Laval on suures plaanis Ülle Kaljuste, kes mängib kümmekonda eri tegelast: üksi jäänud Angela, tema tütar, ema, majapidajanna, arst, kriisitelefoni konsultant, sõbranna, advokaat, jne, jne. Näidend räägib lahkuminekust ega salga sugugi selle sündmuse valu, kuid kutsub nägema ka asja naljakat poolt ning halamise asemel vabanemistundega naerma.
Tavaliselt on monoetendused mulle vägagi meeldinud. Piletid olid ka kõik väljamüüdud. Tuttavad kiitsid...???
Tegelikult polnud ma aga üldse selle etenduse tuules. KÕIK see millest ta rääkis on mingil kombel ammu läbielatud etapp ja ma arvan, et minu elus möödusid need protsessid ka kordades värvikamalt kui see etendus väljapaista lasi. Pealegi on mul tänu ,,pidevalt sündivatele lastele,, puudu see ,,neljakümneselt igavleva naise etapp,, mis muidu võib küll ilmselt tänapäevane ja vägagi tüüpiline olla. Ka need ,,vibraatorinaljad,, polnud miskit erilist. Ja üldse polnud nalja piisavalt,vaid väga kergelt ja kohati ning tulid pigem Taavi ilmete ja välimuse kaudu. Pigem oli see tükk ikkagi päris kurb ja isegi traagiline. Kui muidugi lõpp välja arvata. Ühesõnaga mulle totaalne möödapanemine.
Kõige krooniks istus mu taga ka ,,ahistaja,, kes pidevalt mu kannikat silitas oma kinganinaga ja kahjuks ei saa ma seda ka kuidagi juhuslikuks ,,pingiseljasilitamiseks,, lugeda. Tean ka kes mu seljataga istus sp., et see inimene töötab minu asutuses. No ühesõnaga täismäng ja no comments!
Niipalju siis teatrist.
Siis veel tavalised rahakemplused mehega, millega ma olen küll juba harjunud, kuid vahel siiski kohtuvad kops ja maks ka selle protseduuri ajal kohti vahetades.
Igatahes täna oli mul taas üle aasta tuntav pearinglus. Paar tabletti Ginko Bilobat ja olukord paranes pisut.
Kõigest muust täna ja tulevikus siis juba järgmisel korral.
Meeldivamad elamused sellest vallast kuidas Pisike mul kojutulles omal soovil saapad jalast ära võttis ja eile vannis minuga võidu mu näomaski maha pesi. Ta kohe tahab igatemoodi ja absoluutselt abiks olla. Imeline laps. Midagi SELLIST pole ma igatahes varem kunagi ei meeste ega laste puhul kogenud.
Mu Inglike!
kolmapäev, 14, jaanuar 2009
Surm surma järel...läbi inimeste ja institutsioonide
Selline tunne on, et inimene sünnibki siia maailma surma jaoks. Ei saa lahti ikka seal meie armsa Taksopargi juures juhtunust. Jälle laps, surm oma venna silme all. Ja ometi ei võta trollid sellest peatusest lahkudes kiirust, vaid reastuvad tavaliselt enne ja siis jäävad valgusfoori all seisma. Seda, et ühtegi autot taga ei olnud, ei ole sellises liiklussõlmes veel ka kell 2 öösel. Ja kuidas see siis ikkagi juhtuda sai?
OK. Paljude halbade asjade kokkulangevus. Vale troll, ajast ja arust, nõrga turvafaktoriga( uksed ei avane automaatselt), mõtlematu hetk lapse jaoks,tähelepanu kaaslastel jne. Ehkki ma ei kujuta üldse ette kuhu ta selle käe seal toppida sai? Bussides on olemas veel need ukse keskel asuvad käepidemed, aga trollidel neid ju pole. Ilmselt aitaks natuke ka vanade pikkade lõõtstrollide kaotamine, sest lühemas trollis oleksid uksed paremini jälgitavad. Uksed tuleks pimedal ajal korralikumalt-tugevamini valgustada, paigutada mingeid lisavalgusteid.jne. Ja kindlasti on tegu ka inimeste külma kõhuga.
Huvitav, kas tagumine juht siis midagi ei märganud? Ehk oleks tema saanud midagi teha, kasvõi tagant trollile kergelt sisse mõlkides? Aga paraku, keda huvitab?
Elu sündinud surmaks.
Viimasel ajal on olnud ka minu unenägudega midagi lahti, sest on tekkinud mingid tugevamad seosed une ja reaalsuse vahel ettenägemise suunal. Samuti meenuvad unenäod ka päeval juhuslikult ja väga selgelt.
Tulekahju unenägu päädis paari ööpäeva järel sellega, et mees helistas reedel ja teatas, et kõrvalparaadnas on lahti tõsisem tulekahju ja koridor ise on suitsust paks. Sel hetkel olid kohal juba ka kaks suuremat sorti kustutusautot ja asuti ka suitsu hajutama. Panin lapsed riidesse, vanem juba magas, ja me läksime õue puhtama õhu järele. Tänaseni on koridor korralikult vinguhaisune. Hiljem selgus, et põles kõrvalparaadna kelder ja seal mingit kola. Süüdistati oletatavaid vargaid. Ka politsei oli platsis. Ilmselt laipa siiski ei olnud.( Tütre oletused tulekahju põhjusena)...
Eile nägin unes väga kaunist Austriat, imelised maastikud ja kõik muu. Õhtul oli mees ostnud, ime küll, spetsiaalse assortiikommi karbi Austria keisrinna nimega ja ajaloolise retseptuuriga. Jne. jne. jne. Sellist maiuse pidu pole meie elamises veel olnud.
Tööl on elu taas karussellina käima läinud. Mõnel päeval on see tore, teinekord väsitav. Sõltub väljakutsetest ja päeva üldtonaalsusest.
Riia möllab. Kõik käärib, kukub, laguneb ja hävib. Maailm ootamas vaimset ja majanduslikku puhastustuld. Meie kõige selle keskel oma väikeste murede ja rõõmudega otsimas iseennast ja pidamas vastu kasvõi hambad ristis. Kiirgamas soojust,kõigi ja kõige kiuste...
OK. Paljude halbade asjade kokkulangevus. Vale troll, ajast ja arust, nõrga turvafaktoriga( uksed ei avane automaatselt), mõtlematu hetk lapse jaoks,tähelepanu kaaslastel jne. Ehkki ma ei kujuta üldse ette kuhu ta selle käe seal toppida sai? Bussides on olemas veel need ukse keskel asuvad käepidemed, aga trollidel neid ju pole. Ilmselt aitaks natuke ka vanade pikkade lõõtstrollide kaotamine, sest lühemas trollis oleksid uksed paremini jälgitavad. Uksed tuleks pimedal ajal korralikumalt-tugevamini valgustada, paigutada mingeid lisavalgusteid.jne. Ja kindlasti on tegu ka inimeste külma kõhuga.
Huvitav, kas tagumine juht siis midagi ei märganud? Ehk oleks tema saanud midagi teha, kasvõi tagant trollile kergelt sisse mõlkides? Aga paraku, keda huvitab?
Elu sündinud surmaks.
Viimasel ajal on olnud ka minu unenägudega midagi lahti, sest on tekkinud mingid tugevamad seosed une ja reaalsuse vahel ettenägemise suunal. Samuti meenuvad unenäod ka päeval juhuslikult ja väga selgelt.
Tulekahju unenägu päädis paari ööpäeva järel sellega, et mees helistas reedel ja teatas, et kõrvalparaadnas on lahti tõsisem tulekahju ja koridor ise on suitsust paks. Sel hetkel olid kohal juba ka kaks suuremat sorti kustutusautot ja asuti ka suitsu hajutama. Panin lapsed riidesse, vanem juba magas, ja me läksime õue puhtama õhu järele. Tänaseni on koridor korralikult vinguhaisune. Hiljem selgus, et põles kõrvalparaadna kelder ja seal mingit kola. Süüdistati oletatavaid vargaid. Ka politsei oli platsis. Ilmselt laipa siiski ei olnud.( Tütre oletused tulekahju põhjusena)...
Eile nägin unes väga kaunist Austriat, imelised maastikud ja kõik muu. Õhtul oli mees ostnud, ime küll, spetsiaalse assortiikommi karbi Austria keisrinna nimega ja ajaloolise retseptuuriga. Jne. jne. jne. Sellist maiuse pidu pole meie elamises veel olnud.
Tööl on elu taas karussellina käima läinud. Mõnel päeval on see tore, teinekord väsitav. Sõltub väljakutsetest ja päeva üldtonaalsusest.
Riia möllab. Kõik käärib, kukub, laguneb ja hävib. Maailm ootamas vaimset ja majanduslikku puhastustuld. Meie kõige selle keskel oma väikeste murede ja rõõmudega otsimas iseennast ja pidamas vastu kasvõi hambad ristis. Kiirgamas soojust,kõigi ja kõige kiuste...
neljapäev, 8, jaanuar 2009
Draakoni lend läbi mummulise lume
Eile sadas tõeliselt mummulist lund. Ei mäletagi, et oleksin midagi sellist varem kohanud. Kõik õrnalt allalangevad lumeterad maapinnal ja minu kasukal olid täpselt marjamammu kujulised. Nagu imetillud lumemarjad. Ja rahe lööki sellel sajul polnud. Vägagi õrn tulemine oli... Nautisin! ;)
Nüüd on siis paar päevakest juba ka Tallinnas lumi maas ja isegi puudel. Parajad kraadid külma ka, täna hommikul kindlalt selletalvine hommikukülma rekord.
Päeval päike ja lihtsalt imeline. Peangi varsti taas õue minema.
Teine teema on : hambad!
Aastalõpupidustustega ja suure pähklikrõbistamisega läks rivist välja tervelt kolm hammast. Üks neist korraliku valuga ja seetõttu sai eile üleeile mööda hambaarste rallitud. Sain ka pesuehtsa nõukaaegse mälestuse kellegi soovitatud (sic!) arsti poole hädaga sissehüpates. Mulle visati isegi peaaegu puhast kloorhapet suhu... Puurid kärisesid ja õde polnud ollagi. Üksi neljal käel klaverit mängides...
Uh, hirmus oli. Aga valust sain ikkagi lahti!:)
Hambad toovad ka mõrva rahakotti, mis niigi juba päris pingsalt tühi on. Nii, et tegelikult on ka rahaga hambad.
Täna polegi end muuga rõõmustada kui ilusa ilmaga ja Mangi horoskoobiga, kus draakonitele kõrget lendu ennustatakse.
Unes nägin tulekahjut oma eramajas, kus ma unenägudes ikka elan. Kuid mäletan sellest vaid teatavat rahulolu üleliigsete materiaalsetest asjadest vabanemise üle.
Teine osa unenäost oli seotud ühe mu kalli inimesega. Osalesime koos mingil karnevalil. See osa unenäost oli väga tore...;)
Kui veel arvestada üks kristlik õudusunenäo ennustus reaalis, mida levitab Oleviste sisepost, siis on täismäng. Päev on kahenäoline.
Üks korraga,ikka, mis siin muud!
Nüüd on siis paar päevakest juba ka Tallinnas lumi maas ja isegi puudel. Parajad kraadid külma ka, täna hommikul kindlalt selletalvine hommikukülma rekord.
Päeval päike ja lihtsalt imeline. Peangi varsti taas õue minema.
Teine teema on : hambad!
Aastalõpupidustustega ja suure pähklikrõbistamisega läks rivist välja tervelt kolm hammast. Üks neist korraliku valuga ja seetõttu sai eile üleeile mööda hambaarste rallitud. Sain ka pesuehtsa nõukaaegse mälestuse kellegi soovitatud (sic!) arsti poole hädaga sissehüpates. Mulle visati isegi peaaegu puhast kloorhapet suhu... Puurid kärisesid ja õde polnud ollagi. Üksi neljal käel klaverit mängides...
Uh, hirmus oli. Aga valust sain ikkagi lahti!:)
Hambad toovad ka mõrva rahakotti, mis niigi juba päris pingsalt tühi on. Nii, et tegelikult on ka rahaga hambad.
Täna polegi end muuga rõõmustada kui ilusa ilmaga ja Mangi horoskoobiga, kus draakonitele kõrget lendu ennustatakse.
Unes nägin tulekahjut oma eramajas, kus ma unenägudes ikka elan. Kuid mäletan sellest vaid teatavat rahulolu üleliigsete materiaalsetest asjadest vabanemise üle.
Teine osa unenäost oli seotud ühe mu kalli inimesega. Osalesime koos mingil karnevalil. See osa unenäost oli väga tore...;)
Kui veel arvestada üks kristlik õudusunenäo ennustus reaalis, mida levitab Oleviste sisepost, siis on täismäng. Päev on kahenäoline.
Üks korraga,ikka, mis siin muud!
esmaspäev, 5, jaanuar 2009
Abistamise mitu nägu?!?
Tõsi ta on, et abistamisel on mitu nägu. Kas anda alkohhoolikule uus pudel või saata ta viinaravile või lükata ta endast eemale pikali, et ehk on kivi õige koha peal ja aitab abivajajal kiiremini paradiisi pääseda? Selles on muidugi igavene küsimus. Paljud sensitiividki ütlevad, psühholoogidest rääkimata, et nad ei saa palumata aidata. Kuid kas pole mõni seisund või olukord ise piisavalt kõnekas? Kui naabermaja aknast tuleb suitsu, siis kas ma pean sekkuma? Kui joodik lebab hanges, siis kas ma ulatan talle abikäe või väe? Üldiselt mina arvan, et õigeid ja valesid vastuseid selles vallas pole. Igaüks tegutseb ikkagi oma sisetunde ajel.
Minu jaoks on mingi ettetulev olukord elus alati mingi märk, kutse või väljakutse. Mida rohkem mind mingi asi puudutab, seda suurem väljakutse see mulle ka on. Kui see mind ei puuduta, siis ma lihtsalt unustan kogu loo.
Minu kolleegi vanurist onu eramu aias ja lehtlas elas üks naine. Ta oli selline vaimselt ebastabiilne, aga mingite juhuste kokkumänguna ennast onu aias sisseseadnud. Kui ma ei eksi, siis oli kunagi keegi talt korteri väljapetnud ja nüüdseks oli ta kodutu. Minu kolleeg oli see, kes koostöös kohalike sotsiaaltöötajatega ajas välja selle, et see naine sai külmaks ajaks sotsiaalkorterisse ulualla. Ta sai päris oma toa, mille eest maksab riik. Imetlen väga sellist tegevust. Pidades oma riiki nii tasemel, nagu me arvame ja aidates aafriklasi, grusiine ja isegi lätlasi oleme me unustanud, et meil on enda riigiski inimesi, kes elavad nagu hulkuvad kassid ja koerad. On isegi hulkuvaid lapsi. Ja ometi ei ela me kuskil soojas kliimas, et sellega niisama naeratades toime tulla. Kui meil on eurovanglad, siis peaksid meil olema ka eurokodutud. Tegelikult on ainult hoolimine ja kokkuhoid see, mis teeb meist tugeva rahva ja suur süda see, mis teeb meist inimesed. Muidugi olen minagi kaalunud minna supiköökidesse suppi jagama või imetlenud eri kirikute juures tehtavat tööd. Näiteks Peeteli kirik Tallinnas. Aga tegelikult peaksid sellised struktuurid kuuluma täisväärtusliku riigi juurde. Kas pole? Mingil tasandil kuuluvadki. Politsei toob kasse puude otsast alla ja lukkude avamiseks on lukuabi. Miks on kodutud korraga kuulutatud lindpriideks?
Ka neil olid kunagi emad, õed-vennad ja lapsedki... Kuhu on kadunud nende nn. tugev perekond, kes neid hoiaks ja kaitseks? Või on nad jäänud lihtsalt ühiskonnakorra muutuste hammasrataste vahele? Ma ei arvagi, et Ema Theresa oli maailmas ainus pühak, kes neil teemadel midagi teha üritas. Ka Eestis on omad Ema Theresad... Ja nende abistamisaktsioonid, mis iganes vormis, on lihtsalt üks väike püüe anda maailmale vähegi elamisväärne nägu.
/Inspireeritud külmadest ilmadest, jääpurikaist ja jäätunud inimestest./
Minu jaoks on mingi ettetulev olukord elus alati mingi märk, kutse või väljakutse. Mida rohkem mind mingi asi puudutab, seda suurem väljakutse see mulle ka on. Kui see mind ei puuduta, siis ma lihtsalt unustan kogu loo.
Minu kolleegi vanurist onu eramu aias ja lehtlas elas üks naine. Ta oli selline vaimselt ebastabiilne, aga mingite juhuste kokkumänguna ennast onu aias sisseseadnud. Kui ma ei eksi, siis oli kunagi keegi talt korteri väljapetnud ja nüüdseks oli ta kodutu. Minu kolleeg oli see, kes koostöös kohalike sotsiaaltöötajatega ajas välja selle, et see naine sai külmaks ajaks sotsiaalkorterisse ulualla. Ta sai päris oma toa, mille eest maksab riik. Imetlen väga sellist tegevust. Pidades oma riiki nii tasemel, nagu me arvame ja aidates aafriklasi, grusiine ja isegi lätlasi oleme me unustanud, et meil on enda riigiski inimesi, kes elavad nagu hulkuvad kassid ja koerad. On isegi hulkuvaid lapsi. Ja ometi ei ela me kuskil soojas kliimas, et sellega niisama naeratades toime tulla. Kui meil on eurovanglad, siis peaksid meil olema ka eurokodutud. Tegelikult on ainult hoolimine ja kokkuhoid see, mis teeb meist tugeva rahva ja suur süda see, mis teeb meist inimesed. Muidugi olen minagi kaalunud minna supiköökidesse suppi jagama või imetlenud eri kirikute juures tehtavat tööd. Näiteks Peeteli kirik Tallinnas. Aga tegelikult peaksid sellised struktuurid kuuluma täisväärtusliku riigi juurde. Kas pole? Mingil tasandil kuuluvadki. Politsei toob kasse puude otsast alla ja lukkude avamiseks on lukuabi. Miks on kodutud korraga kuulutatud lindpriideks?
Ka neil olid kunagi emad, õed-vennad ja lapsedki... Kuhu on kadunud nende nn. tugev perekond, kes neid hoiaks ja kaitseks? Või on nad jäänud lihtsalt ühiskonnakorra muutuste hammasrataste vahele? Ma ei arvagi, et Ema Theresa oli maailmas ainus pühak, kes neil teemadel midagi teha üritas. Ka Eestis on omad Ema Theresad... Ja nende abistamisaktsioonid, mis iganes vormis, on lihtsalt üks väike püüe anda maailmale vähegi elamisväärne nägu.
/Inspireeritud külmadest ilmadest, jääpurikaist ja jäätunud inimestest./
Must huumor ja valge huumor!
Paistab, et kõik sellel UUEL aastal tuleb läbi musta huumori. Aastalõpp läbi kakluse ja vägivalla. Esimesel tööpäeval läbi sissemagamise. Esimesel nädalalõpul läbi külmetavale kodutule kodu otsimise ja täna siis piletikontrollile vahelejäämise. Nii palju uusi ja huvitavaid kogemusi. Piletikontrolli juurest tulin lõpuks ikkagi puhtalt välja, kuid uluvad jänesed nägin ära. Mis on seal bussis olles koledam, kas alandus ja häbi või mõrv rahakotis? Ilmselt kuidas kellelegi! ;)
Meeldivama poole pealt imearmas onutütre pere külaskäik. Onutütar elab farmitaolises naturaalmajanduslikus külas kesk Eestimaa metsi ja põlde ja ,,kasvatab,, kergema puudega noori. Taust seal on kristlik-antroposoofiline. Igatahes midagi tõelist, head ja ehtsat! Teevad nad seal juustu, valmistavad küünlaid, koovad vaipu ja kasvatavad loomi... Meeskond on rahvusvaheline. Alati kui ma ise sinna satun, saan energialaengu kohe pikemaks ajaks. Kui sugulane külla tuleb on tuba kauaks ajaks helendust täis. Jõudu ja õnne helenduvatele!
Ja pühapäeva õhtul LOTTE muusikal Estonias, mis meile Pisikesega mõlemale suurt rõõmu ja vahvat silmailu pakkus. Lisaks etenduse Lottele, Gerli Padarile, oli saalis veel ka kolm-neli päris-mängu Lottet ka. Üks neist istus pisi põlvedel. Ei olnudki saal mängu-Lottesid pilgeni täis. See-eest oli palju säravate silmadega eesti lapsi, kes kohe kindlapeale toreda elamuse said.
Meeldivama poole pealt imearmas onutütre pere külaskäik. Onutütar elab farmitaolises naturaalmajanduslikus külas kesk Eestimaa metsi ja põlde ja ,,kasvatab,, kergema puudega noori. Taust seal on kristlik-antroposoofiline. Igatahes midagi tõelist, head ja ehtsat! Teevad nad seal juustu, valmistavad küünlaid, koovad vaipu ja kasvatavad loomi... Meeskond on rahvusvaheline. Alati kui ma ise sinna satun, saan energialaengu kohe pikemaks ajaks. Kui sugulane külla tuleb on tuba kauaks ajaks helendust täis. Jõudu ja õnne helenduvatele!
Ja pühapäeva õhtul LOTTE muusikal Estonias, mis meile Pisikesega mõlemale suurt rõõmu ja vahvat silmailu pakkus. Lisaks etenduse Lottele, Gerli Padarile, oli saalis veel ka kolm-neli päris-mängu Lottet ka. Üks neist istus pisi põlvedel. Ei olnudki saal mängu-Lottesid pilgeni täis. See-eest oli palju säravate silmadega eesti lapsi, kes kohe kindlapeale toreda elamuse said.
reede, 2, jaanuar 2009
Elu väärtusest kuni Jumalani välja...
Need Naise teemad kohe on alati nii lummavad, et sunnivad sind mõtlema ja harutama seda mõttelõnga kuni ta lõpuks ka valgele lehele kirja saab. Nii seegi kord. Elu väärtusest siis.
Minu jaoks on elu väärtus hoopis kuidagi teisiti lahtiseletatav. Kui üldse. Võibolla on ELU väärtuse mõõduks ISETU ARMASTUSE jõud, mis väärtustab üldse nii elu kui sündi kui surma.
Kui neist üleminekuhetkedest rääkida, siis minuarust sel hetkel ei mõelda pateetilistele asjadele, vaid tehakse TEGU. Nii sünni kui surma juures. Sünd kindlasti rõõmustab sealjuures, ehkki lapse algus on ju tegelikult tähtsa tundena olemas juba eostamise hetkest ja hiljemalt siis kui kõhuliigutused tulevad ja kõhulastele laulma ning muusikat mängima hakatakse. Viimase lapse puhul, kus ma valu ei tundnud, oli minu valdavaks emotsiooniks uudishimu, et mis nägu ta on ja muidugi tohutu vabanemine ja mure kadumine kui see kõik läbi oli. Taustaks kõik need bioloogilised instinktid.
Surm seevastu on valdavalt ikkagi ehmatav-heidutav kogemus, isegi siis kui sa juba ammu ette tead ja näed selles samuti vaid vabanemist ja surijale seega ka kannatuste ja piinade (vähemalt füüsiliste) lõppemist. Võõra inimese surm lähedalt vaadates on kindlasti veelgi heidutavam. Siis muutub kaugus nagu veelgi kaugemaks. Samuti ka äkksurm, aga sel juhul sa ju ikkagi agooniat tavaliselt ei näe ja seda hetke kui sellist ei taju. Ja läheduse puhul jääb muidugi veel tohutu kurbus ja asendamatuse tunne, ehkki me ju surelikena teame, et ükskord juhtub see igatahes kõigiga.
Aga mis üldse elujaatust puudutab, selle väärtustamise kaudu, siis mõjus tänane NO-teatri ,,Nafta,, selles osas taas üsna hoiatavalt, julgelt ja inspireerivalt.
Mina arvan niisamuti ja iga aastaga üha enam, et laste loomine sellesse maailma ei ole just väga inimlik ja üllas tegu. Ja mitte ainult sellepärast, et elu on üks kannatus ja häda org. Ma ei arva, et siinpoolne elu on kuidagi sealpoolsest väärtuslikum, seega võiks ju ka vaimse tasandi valida st. mitte tulla. Samas kui mõelda, et siinpoolne igatseb sinna ja sealpoolne taas siia, siis ma ütleks nii, et lapsed on lihtsalt üks iselaadne kohustus, üks missioon, mis loomulikult näiliselt on valitud oma egoistlikest soovidest, plaanidest, põhjustest lähtudes. Või siis kui mittevalitud, siis oldud mingitel hetkedel piisavalt mõtlematu, nagu noorusele ikka kohane. Või siis ikkagi mingi varemalt valitud programm-tulen siia ja teen seda jne.. Või siis see ja teine kokku. Ja sama ka meie eneste sünni puhul.
Ma arvan, et kui elada puhta südametunnistusega, mõne meelest ka 10 käsu järgi ja tunda elust ka ise rõõmu, siis ongi tegelikult elu väärtuslik ja väärtustatud. Kui armastada ja seda päikesena kiirata, siis on taas elu väärtustatud, valgustatud nii sul endal kui ka sinu lähedastel ja miks mitte ka maailmakõiksuse kaudu võõrastel inimestel, kuna kõik on ju ÜKS.
Aga inimesed, kes käsitlevad elu mitteväärtuslikuna (kurjategijad näiteks) nende jaoks võib elu hind olla üsna olematu. Sama ka inimkeha, kust vaim on lahkunud või sõjakolded, kus inimesi sureb nagu kärbseid, et seal tekib nagu küsimusi elu väärtuslikkuse kohta üldse... Nii mitmeski plaanis ja mõttes.
Vaat need on need mõtted, mis selles teemas pähe tulid. Sünnitav naine, keset lahingut ja sõda. Siin ehk mingi pateetiline kujund. Kas ka elu väärtuse koht?
Ja ikkagi, lisaksin siia juurde veel ka selle rituaalsuse või müstilisuse tunde või mitmemõõtmelisuse tunde, mis hetkeks või paariks tekib nende küsimustega seoses.
Ja see on võibolla tõesti sellest nn. ,,kahe reaalsuse vahelise jõe ületamisest,, tingitud. Või siis lihtsalt nii, et keegi tuli eikuskilt ja läks eikuskile, järelikult seal kuskil midagi ikkagi on.
Mu enda jaoks on need küsimused juba ammu tunnetuslikult selged vastused saanud. Näen rohkem vaeva siinpoolsete raskuste ületamisega, mis minu jõu ja taluvuse piiril kulgevad.
Meile on siia ,,Rõõmu ja häda orgu,, kaasa antud kolm põhilist õlekõrt ja abivahendit: usk, lootus ja armastus. Kas elu kui eksistents on väärtuslik või mitte ja kui väärtuslik, seda teab vist ainult Jumal või see keda niimoodi nimetatakse.
Minu jaoks on elu väärtus hoopis kuidagi teisiti lahtiseletatav. Kui üldse. Võibolla on ELU väärtuse mõõduks ISETU ARMASTUSE jõud, mis väärtustab üldse nii elu kui sündi kui surma.
Kui neist üleminekuhetkedest rääkida, siis minuarust sel hetkel ei mõelda pateetilistele asjadele, vaid tehakse TEGU. Nii sünni kui surma juures. Sünd kindlasti rõõmustab sealjuures, ehkki lapse algus on ju tegelikult tähtsa tundena olemas juba eostamise hetkest ja hiljemalt siis kui kõhuliigutused tulevad ja kõhulastele laulma ning muusikat mängima hakatakse. Viimase lapse puhul, kus ma valu ei tundnud, oli minu valdavaks emotsiooniks uudishimu, et mis nägu ta on ja muidugi tohutu vabanemine ja mure kadumine kui see kõik läbi oli. Taustaks kõik need bioloogilised instinktid.
Surm seevastu on valdavalt ikkagi ehmatav-heidutav kogemus, isegi siis kui sa juba ammu ette tead ja näed selles samuti vaid vabanemist ja surijale seega ka kannatuste ja piinade (vähemalt füüsiliste) lõppemist. Võõra inimese surm lähedalt vaadates on kindlasti veelgi heidutavam. Siis muutub kaugus nagu veelgi kaugemaks. Samuti ka äkksurm, aga sel juhul sa ju ikkagi agooniat tavaliselt ei näe ja seda hetke kui sellist ei taju. Ja läheduse puhul jääb muidugi veel tohutu kurbus ja asendamatuse tunne, ehkki me ju surelikena teame, et ükskord juhtub see igatahes kõigiga.
Aga mis üldse elujaatust puudutab, selle väärtustamise kaudu, siis mõjus tänane NO-teatri ,,Nafta,, selles osas taas üsna hoiatavalt, julgelt ja inspireerivalt.
Mina arvan niisamuti ja iga aastaga üha enam, et laste loomine sellesse maailma ei ole just väga inimlik ja üllas tegu. Ja mitte ainult sellepärast, et elu on üks kannatus ja häda org. Ma ei arva, et siinpoolne elu on kuidagi sealpoolsest väärtuslikum, seega võiks ju ka vaimse tasandi valida st. mitte tulla. Samas kui mõelda, et siinpoolne igatseb sinna ja sealpoolne taas siia, siis ma ütleks nii, et lapsed on lihtsalt üks iselaadne kohustus, üks missioon, mis loomulikult näiliselt on valitud oma egoistlikest soovidest, plaanidest, põhjustest lähtudes. Või siis kui mittevalitud, siis oldud mingitel hetkedel piisavalt mõtlematu, nagu noorusele ikka kohane. Või siis ikkagi mingi varemalt valitud programm-tulen siia ja teen seda jne.. Või siis see ja teine kokku. Ja sama ka meie eneste sünni puhul.
Ma arvan, et kui elada puhta südametunnistusega, mõne meelest ka 10 käsu järgi ja tunda elust ka ise rõõmu, siis ongi tegelikult elu väärtuslik ja väärtustatud. Kui armastada ja seda päikesena kiirata, siis on taas elu väärtustatud, valgustatud nii sul endal kui ka sinu lähedastel ja miks mitte ka maailmakõiksuse kaudu võõrastel inimestel, kuna kõik on ju ÜKS.
Aga inimesed, kes käsitlevad elu mitteväärtuslikuna (kurjategijad näiteks) nende jaoks võib elu hind olla üsna olematu. Sama ka inimkeha, kust vaim on lahkunud või sõjakolded, kus inimesi sureb nagu kärbseid, et seal tekib nagu küsimusi elu väärtuslikkuse kohta üldse... Nii mitmeski plaanis ja mõttes.
Vaat need on need mõtted, mis selles teemas pähe tulid. Sünnitav naine, keset lahingut ja sõda. Siin ehk mingi pateetiline kujund. Kas ka elu väärtuse koht?
Ja ikkagi, lisaksin siia juurde veel ka selle rituaalsuse või müstilisuse tunde või mitmemõõtmelisuse tunde, mis hetkeks või paariks tekib nende küsimustega seoses.
Ja see on võibolla tõesti sellest nn. ,,kahe reaalsuse vahelise jõe ületamisest,, tingitud. Või siis lihtsalt nii, et keegi tuli eikuskilt ja läks eikuskile, järelikult seal kuskil midagi ikkagi on.
Mu enda jaoks on need küsimused juba ammu tunnetuslikult selged vastused saanud. Näen rohkem vaeva siinpoolsete raskuste ületamisega, mis minu jõu ja taluvuse piiril kulgevad.
Meile on siia ,,Rõõmu ja häda orgu,, kaasa antud kolm põhilist õlekõrt ja abivahendit: usk, lootus ja armastus. Kas elu kui eksistents on väärtuslik või mitte ja kui väärtuslik, seda teab vist ainult Jumal või see keda niimoodi nimetatakse.
Hullumeelne uue aasta tulemine
Sel aastal tuli uus aasta väga ebameeldivalt. Oma viga ka. Oli siis vaja minna masside keskele saluute vaatama! ;)
Vahel olen ikka varem ka käinud, aga seekord... Õiget saluuti tegelikult ei tulnudki, peale mingite ,,helendavate puude,, mille vaatamiseks olin tsipa vales kohas ja saluudipuud jäid pisut nagu pärispuude varju. Muidugi, olen ka saluudi suhtes üsna nõudlik. Eks ole teisi ikka oma elu jooksul juba nähtud ka. Vaatasin just, et politseinikud seal nii üksildaselt seismas, peaks neile ka ,,hääd uuemat aastat,, soovima. Vaatasin ja mõtlesin.
Pisut edasi liikunud, sattusime teel oma auto poole üsna suures plaanis keset noortekamba kaklust, mis aga muudkui meretuules uut tuld juurde sai. Püüdsin oma väikesele lapsele keskenduda ja kisklemisest mööda vaadata, saatsin isegi suure-vaevaga ühe kaasavõetud tulilinnu taevasse, aga lootusetu lugu. Nii suurt massikaklust polnud ma oma silmaga veel näinud.
Lõpuks saabus ikkagi politsei ka (nagu filmis) ja ,,maha lebama jäänu,, suutis isegi istukile tõusta, kuid minu tuju see muidugi enam selleks õhtuks tõsta ei suutnud. Siin võiks edasi rääkida muidugi pikemalt elus nähtud-kuuldud-kogetud vägivallast, aga küsimus on hoopis selles, et miks tuleb vägivald ,,meie õuele,,? Miks üldse vägivald maailma tuleb, seda ma parem ei küsi. Ja lisaks toimus kogu see actione mu poja maja ees, kes ise hetkel hoopis tööl oli ja kelle käest tuli ka ainult halbu uudiseid tema pereelu järjekordse lõppemise kohta.( Poisi naine valis taaskord lastega tema sõbra kasuks)... Üks lõputu nõmeduse karussell minu jaoks, aga mis sa hing teed!
Aga ilmselt sain selle looga ka vihje, et hinda kõrgemalt politseirahvast, nemad veedavad selles elemendis ju kogu oma elu. Selleks, et meie saaksime siidkinnastes oma helget elu elada. Nii, et minu poolt müts maha!
Tänu mu ühele kaitseinglile : Reedale, oli sel päeval üldse mingit jumet, sest saime väikese koorelikööri taustal ja jäätist limpsides palju olulisi asju selgeks ja läbi arutatud. Tänud sulle, taas ja taas!
Pärast läks mees ööseks veel pidusse edasi ja mina pugesin Pisiga kuuma vanni taastuma. Ja lõpuks lugesime veel koos lasteraamatuid. Lõpuks päris tore oli!
Küsisin Liisult,et kuidas talle saluudid ka meeldisid? Aga tundub, et talle ka ei meeldinud.
Saluudil süüdati üks ,,rahvasaluut,, seekord koguni peaaegu meie saba all, nii et tuli ka kogu aeg silmad lahti hoida ja kui vaja ka jalgadele valu anda. Selline uusaastaöö siis. :(
Tulevikus üritan ikka ,,kindla peale,, välja minna ja juba kohe alustada vanni ja lasteraamatutega. Suurte pidude aeg on minu jaoks lootusetult möödas. Naudin lihtsalt kodusust ja hoopis muid asju. Mida väiksem üritus ja privaatsem pidu seda parem! Ei hakka valesid asju üritamagi. Isegi kui kogu maailm kuskil möllab, siis mina ajan ikka sisetunde järgi oma vaikset ja väikest asja. Südametunde järgi. Selline märk siis taas õppetunniks.
Vahel olen ikka varem ka käinud, aga seekord... Õiget saluuti tegelikult ei tulnudki, peale mingite ,,helendavate puude,, mille vaatamiseks olin tsipa vales kohas ja saluudipuud jäid pisut nagu pärispuude varju. Muidugi, olen ka saluudi suhtes üsna nõudlik. Eks ole teisi ikka oma elu jooksul juba nähtud ka. Vaatasin just, et politseinikud seal nii üksildaselt seismas, peaks neile ka ,,hääd uuemat aastat,, soovima. Vaatasin ja mõtlesin.
Pisut edasi liikunud, sattusime teel oma auto poole üsna suures plaanis keset noortekamba kaklust, mis aga muudkui meretuules uut tuld juurde sai. Püüdsin oma väikesele lapsele keskenduda ja kisklemisest mööda vaadata, saatsin isegi suure-vaevaga ühe kaasavõetud tulilinnu taevasse, aga lootusetu lugu. Nii suurt massikaklust polnud ma oma silmaga veel näinud.
Lõpuks saabus ikkagi politsei ka (nagu filmis) ja ,,maha lebama jäänu,, suutis isegi istukile tõusta, kuid minu tuju see muidugi enam selleks õhtuks tõsta ei suutnud. Siin võiks edasi rääkida muidugi pikemalt elus nähtud-kuuldud-kogetud vägivallast, aga küsimus on hoopis selles, et miks tuleb vägivald ,,meie õuele,,? Miks üldse vägivald maailma tuleb, seda ma parem ei küsi. Ja lisaks toimus kogu see actione mu poja maja ees, kes ise hetkel hoopis tööl oli ja kelle käest tuli ka ainult halbu uudiseid tema pereelu järjekordse lõppemise kohta.( Poisi naine valis taaskord lastega tema sõbra kasuks)... Üks lõputu nõmeduse karussell minu jaoks, aga mis sa hing teed!
Aga ilmselt sain selle looga ka vihje, et hinda kõrgemalt politseirahvast, nemad veedavad selles elemendis ju kogu oma elu. Selleks, et meie saaksime siidkinnastes oma helget elu elada. Nii, et minu poolt müts maha!
Tänu mu ühele kaitseinglile : Reedale, oli sel päeval üldse mingit jumet, sest saime väikese koorelikööri taustal ja jäätist limpsides palju olulisi asju selgeks ja läbi arutatud. Tänud sulle, taas ja taas!
Pärast läks mees ööseks veel pidusse edasi ja mina pugesin Pisiga kuuma vanni taastuma. Ja lõpuks lugesime veel koos lasteraamatuid. Lõpuks päris tore oli!
Küsisin Liisult,et kuidas talle saluudid ka meeldisid? Aga tundub, et talle ka ei meeldinud.
Saluudil süüdati üks ,,rahvasaluut,, seekord koguni peaaegu meie saba all, nii et tuli ka kogu aeg silmad lahti hoida ja kui vaja ka jalgadele valu anda. Selline uusaastaöö siis. :(
Tulevikus üritan ikka ,,kindla peale,, välja minna ja juba kohe alustada vanni ja lasteraamatutega. Suurte pidude aeg on minu jaoks lootusetult möödas. Naudin lihtsalt kodusust ja hoopis muid asju. Mida väiksem üritus ja privaatsem pidu seda parem! Ei hakka valesid asju üritamagi. Isegi kui kogu maailm kuskil möllab, siis mina ajan ikka sisetunde järgi oma vaikset ja väikest asja. Südametunde järgi. Selline märk siis taas õppetunniks.
Telli:
Postitused (Atom)
