Ja hakkabki see 2008 siis meist lahti laskma ning vaikselt eemalduma. Mis tuleb asemele, seda ju veel ei tea. ,,Mangi ja Maalehe,, järgi väga palju kaost ja konflikte. Kui palju siis ükski asi konkreetselt meie elu puudutab ja millise jälje endast jätab, kindlasti sõltub siin nagu ikka väga palju ka meie enda häälestusest.
Eile kuulsin Lille Lindmäe käest, et kõik inimesed ei helendugi. Lootsin ikkagi, et see seis on parem, ehkki jah, KÕIK on üldse üleliia absoluutne termin. Ja teine mõte mis mind puudutas, oli ühe vanema daami arvamus selle kohta, et kogu aeg tuleb tulevikku vaadata. Samas idealiseeritakse ka väga palju hetkes elamise olulisust. Nii, et tasakaal kõigi nende asjade vahele!
Ma pole seni veel välja mõelnud nippi, kuidas tuua ilu ja harmooniat keerulistesse kodusuhetesse, nagu Lillekese hüsteeriahood või ropp sõim tema suust, mis vohab nagu umbrohi. No mis mina teha saan, et ma keelelist roppust lihtsalt ei talu. Millise piirini olla ükskõikne, et ,,oi ma ei kuulnud üldse midagi,, ja millise piirini teha otsuseid, mis saadavad ta kodust ära, kuna ta on koduse mikrokliima oma manipulatsioonide ja kõigile ,,pähesülitamisega,, lihtsalt ära saastanud. Muidugi võiksin ma lahkuda ka Pisiga, et teda natuke enam kasvuhoones kasvatada. AGA rahu on ju seisund, mis on pigem normaalne kui ebanormaalne ja seega on ka teistel pereliikmetel selleks täielik õigus.
Kuidas tulla toime ennast lõhkilaenanud poja innustamise ja toetamisega kui ta ise ei taju oma probleeme ja arvab, et sellises seisus on tore oma ülejäänud elu rõõmsalt ära elada. Õndsalt ja süüdimatult, nagu Viiol.
Probleemid, mille kadumist on võimalik vaid pea liivaalla pistes loota. Ja samas on vaja ju kerget kõndi elutee tantsijaköiel, sest kaua sa ikka muresid kividena kaasa tassides minna jaksad?
Kui vaadata oma tegemiste kohapealt, siis oli see aasta tööalaselt tihe, särav ja väljakutseid pakkuv. Uuel aastal saab tulla vaid rutiin, sest kaua sa ikka oma niigi suuri edusamme ületad? Hingele pakkus see aasta oluliselt vähem kui eelmine, kui sain veel aasta lõpulgi teha loomingulist tööd, mis mind tõeliselt köitis. Ent ka selles aastas oli sellist võlu, mida ehk õieti märkad alles olukordade möödudes. Kõrge lennu sära ja kaunid vaated, mis ümberringi avanevad.
Parim sündmus oli lõppkokkuvõtteks ikkagi meie Kreeka reis. Soojus, vabadus ja nauding Rhodose iidsel vulkaanilisel saarelapil. Kõik leiud, kogemused, õnnestunud organiseeringud, laste siiras rõõm ja suur vabanemine keset Päikese kirglikku embust.
Ent tore oli ka kõik läbi sõpruse toimuv. Toredad inimesed, uued tuttavad. Mitte iial ei kao inimesel võimalus leida uusi südamesõpru! Kes teisiti usub, on vaid üldlevinud arvamuse lõksu kinni jäänud.
Igatahes tänud teekäijatele, kes mu kõrval on käinud ja mulle hingetoetust pakkunud.
Kummardus teile kõigile!
Ootame, et uus aasta toob vähemalt midagi uut, mis avaldab head ja tugevat mõju ka pikemalt ettepoole. Õnne, lahendusi ja kaitset!
Aga nüüd tõesti kooki küpsetama ja liha grillima. Jõulud läksid rohkem verivorsti praksudes. Ja kaugel see imesaluutki enam on, mida mere pealt näidatakse.
Aeg lendab... Meie tema tiibadel.
kolmapäev, 31, detsember 2008
teisipäev, 30, detsember 2008
Halleluuja jõuludega...
Jõulud tulid lumevaeselt, unerohkelt, ja lapsesilmselt.
24. käisime metsas kuuseoksi toomas ja tegime pisile metsatrikke. Ehtisime ühe väikese kuuse kinkide ja punamütsiga ja siis läksime koos päkapikke luurama. Kuni olimegi nagu naksti kingikuuse ees. Ja oh siis seda üllatust, rõõmu ja vallatust!;)
Enne veel Kaarli lasteteenistusel ja õhtul hiljem veel Vera Talesit, inglihäälset sopronit kuulamas.
Kirik oli täis, kuid mitte nii ääreni kui mõnel teisel aastal. Ja ehk oli ka mõni teine kirik ja teine teenistus rohkem täis. Igatahes oma õndsuse sain nii kehasse kui hinge täiesti kätte.Tunde, mis on segu erinevaist lapsepõlvejõuludest, sest meie peres peeti jõule õigel päeval juba nii kaua kui ma oma eksistentsi üldse mäletan. Seega siis erinevaid tunde ja maitseelamusi vähemalt 40 aastat juba. Ei mingit rutiini ka, sest kõik on ju meie endi kätes!:)
Kodus jätkus kinkide kättesaamise tseremoonia ja tundus, et kõik olid leidnud midagi südamelähedast. Pisil oli sel aastal hulganisti lasteraamatuid, kõvasti enam kui kunagi enne.
Küünaldest veel niipalju, et ettevaatus lahtise tulega pole kunagi liiast, Pisi jõudis sel aastal tervelt kahel korral oma lokid korraks leegi sisse pista. Õnneks saime kohe jaole ja Jumalale tänu AI-ni asi ei jõudnudki.
Olen nende pühade ajal ka kõvasti stressi ja niisama aastalõpupingeid väljamaganud ja väga palju küünlaid põletanud. Samuti vaheldumisi oma selja ja kurguvaludega võidelnud. Selg on mul isshiase käes juba lapsepõlvest ja kurk on lihtsalt kõige tundlikum koht, sest mandlid mul siiani alles. Meie põlvkond ju neist veidraist elundeist tavaliselt juba ilma...
Ja loomulikult sai kõvasti ka lastega trillitud-trallitud, sest neli päeva oli mu suurem (7-ne) lapselaps ka meil ja küll nad seal siis Pisikesega möllasid. Kuskil pühade ajal sai ka kõiksugu persoona saateid ja filme vaadatud, nagu Hasekist ja Bentonist kurikuulsa katoliku preestrini välja. Lastega vaatasime veel ka meie lemmikut:,,Ratatuille-i,,.
Tegime ka paar väikest külastust siia sinna ja võtsime ise lastega külalisi vastu. Jõulud ongi ju peamiselt laste pühad ja kui lapselapsi pole, siis võiks ju ka noorematele õdedele vendadele pühenduda. No igatahes nemad võtavad sellest protseduurist igatahes maksimumi.
28. külastasime oma armsat kunagist kolleegi ja praegust head sõpra ning väga toredat inimest, kelle uus kodu veel üle vaatamata oli. Pilt ületas igatahes ootused ja nii asukoht kaunis looduses kui ka sisseseadmine andis märku uutest lootustest nende elus. Kuulasime ka luksuslikke ja lummavaid Egiptuse reisi muljeid. Võib veel ka neid sellest paigast saada! Aga miks ka mitte olla nädal aastast kätel kantud ja viietärniste teenindada-ümmardada. Punane meri pakub mõnusalt sukeldumisvõimalusi ja Tabast pidavat kuuldavasti juba ka Jordaania reise tehtama, seega... Õnne ja rõõmu küllaga LOOTUSTE MAIJA!
29. olime üle hulga aja külas venna perel Tallinna vanalinna salapärastes ja pühades kõrgustes. Vend oli kõrge pöördtrepi ,,taevasse,, juba valmis saanud ja nende magamistoast avanes lummav tuledes keskaegne kirik.
Sõime fantastilist seene-sea praadi ja nautisime imeretsepti keeksi. Silitasime maahõngulist ja armsat jõulukuuske ning kiikusime keset tuba palgilt rippuvas toavõrkkiiges. Taustaks veel vennanaise loodusfotod härmas nahkhiirtest ja palju-palju koduharmooniat. Väikesed pereliikmed turnisid ja kilkasid küll ringi, kuid venna TAO-mõtisklusi see ei seganud. KASVA, ARENE ja TÄIUSTU ikka edasi, minu kallis HARMOONIA MAJA!
Jõulud arenesid siis ikka nii, et hiir hüppas, kass kargas ja Pisi-Liisu lõi trummi.
Lisaks veel jõulused päikeseloojangud, piparkoogivalmistamise õhin ja Harriet Toompere vahvad Väikese põhjapõdra raamatud.
Igatahes unetsükkel on küll tänaseks kõigil korralikult juba paigast ära. Ja Halleluuja jõuludega, kolmekuningapäevani veel aega küll...;)
24. käisime metsas kuuseoksi toomas ja tegime pisile metsatrikke. Ehtisime ühe väikese kuuse kinkide ja punamütsiga ja siis läksime koos päkapikke luurama. Kuni olimegi nagu naksti kingikuuse ees. Ja oh siis seda üllatust, rõõmu ja vallatust!;)
Enne veel Kaarli lasteteenistusel ja õhtul hiljem veel Vera Talesit, inglihäälset sopronit kuulamas.
Kirik oli täis, kuid mitte nii ääreni kui mõnel teisel aastal. Ja ehk oli ka mõni teine kirik ja teine teenistus rohkem täis. Igatahes oma õndsuse sain nii kehasse kui hinge täiesti kätte.Tunde, mis on segu erinevaist lapsepõlvejõuludest, sest meie peres peeti jõule õigel päeval juba nii kaua kui ma oma eksistentsi üldse mäletan. Seega siis erinevaid tunde ja maitseelamusi vähemalt 40 aastat juba. Ei mingit rutiini ka, sest kõik on ju meie endi kätes!:)
Kodus jätkus kinkide kättesaamise tseremoonia ja tundus, et kõik olid leidnud midagi südamelähedast. Pisil oli sel aastal hulganisti lasteraamatuid, kõvasti enam kui kunagi enne.
Küünaldest veel niipalju, et ettevaatus lahtise tulega pole kunagi liiast, Pisi jõudis sel aastal tervelt kahel korral oma lokid korraks leegi sisse pista. Õnneks saime kohe jaole ja Jumalale tänu AI-ni asi ei jõudnudki.
Olen nende pühade ajal ka kõvasti stressi ja niisama aastalõpupingeid väljamaganud ja väga palju küünlaid põletanud. Samuti vaheldumisi oma selja ja kurguvaludega võidelnud. Selg on mul isshiase käes juba lapsepõlvest ja kurk on lihtsalt kõige tundlikum koht, sest mandlid mul siiani alles. Meie põlvkond ju neist veidraist elundeist tavaliselt juba ilma...
Ja loomulikult sai kõvasti ka lastega trillitud-trallitud, sest neli päeva oli mu suurem (7-ne) lapselaps ka meil ja küll nad seal siis Pisikesega möllasid. Kuskil pühade ajal sai ka kõiksugu persoona saateid ja filme vaadatud, nagu Hasekist ja Bentonist kurikuulsa katoliku preestrini välja. Lastega vaatasime veel ka meie lemmikut:,,Ratatuille-i,,.
Tegime ka paar väikest külastust siia sinna ja võtsime ise lastega külalisi vastu. Jõulud ongi ju peamiselt laste pühad ja kui lapselapsi pole, siis võiks ju ka noorematele õdedele vendadele pühenduda. No igatahes nemad võtavad sellest protseduurist igatahes maksimumi.
28. külastasime oma armsat kunagist kolleegi ja praegust head sõpra ning väga toredat inimest, kelle uus kodu veel üle vaatamata oli. Pilt ületas igatahes ootused ja nii asukoht kaunis looduses kui ka sisseseadmine andis märku uutest lootustest nende elus. Kuulasime ka luksuslikke ja lummavaid Egiptuse reisi muljeid. Võib veel ka neid sellest paigast saada! Aga miks ka mitte olla nädal aastast kätel kantud ja viietärniste teenindada-ümmardada. Punane meri pakub mõnusalt sukeldumisvõimalusi ja Tabast pidavat kuuldavasti juba ka Jordaania reise tehtama, seega... Õnne ja rõõmu küllaga LOOTUSTE MAIJA!
29. olime üle hulga aja külas venna perel Tallinna vanalinna salapärastes ja pühades kõrgustes. Vend oli kõrge pöördtrepi ,,taevasse,, juba valmis saanud ja nende magamistoast avanes lummav tuledes keskaegne kirik.
Sõime fantastilist seene-sea praadi ja nautisime imeretsepti keeksi. Silitasime maahõngulist ja armsat jõulukuuske ning kiikusime keset tuba palgilt rippuvas toavõrkkiiges. Taustaks veel vennanaise loodusfotod härmas nahkhiirtest ja palju-palju koduharmooniat. Väikesed pereliikmed turnisid ja kilkasid küll ringi, kuid venna TAO-mõtisklusi see ei seganud. KASVA, ARENE ja TÄIUSTU ikka edasi, minu kallis HARMOONIA MAJA!
Jõulud arenesid siis ikka nii, et hiir hüppas, kass kargas ja Pisi-Liisu lõi trummi.
Lisaks veel jõulused päikeseloojangud, piparkoogivalmistamise õhin ja Harriet Toompere vahvad Väikese põhjapõdra raamatud.
Igatahes unetsükkel on küll tänaseks kõigil korralikult juba paigast ära. Ja Halleluuja jõuludega, kolmekuningapäevani veel aega küll...;)
teisipäev, 23, detsember 2008
Ingli tunne...
Lugesin sel aastal jõulusalmi ootuses Underit. Ja leidsin selle. Endal pole veel seda õiget inspiratsiooni pääle tulnud. Aga Under assotseerub praeguste süngete aegade ootustega meenutamaks ja teadmaks hästi kokku.
Jõulutervitus 1941
Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.
Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemale üha:
kutsub nimepidi mind see täht?...
....................
Selline ingli tunne on endas ja ümber. Kõik nagu ootab uuestisündi ja puhastumist.
Võtan nüüd mõneks ajaks koduselt aja maha ja eks siis vaatab ka kaugemale ette ja ajale taha.
Kauneid JÕULE kõigile sõpradele, hingesugulastele ja kogu maailmale!
Jõulutervitus 1941
Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.
Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemale üha:
kutsub nimepidi mind see täht?...
....................
Selline ingli tunne on endas ja ümber. Kõik nagu ootab uuestisündi ja puhastumist.
Võtan nüüd mõneks ajaks koduselt aja maha ja eks siis vaatab ka kaugemale ette ja ajale taha.
Kauneid JÕULE kõigile sõpradele, hingesugulastele ja kogu maailmale!
pühapäev, 21, detsember 2008
Pisikute jõulud
No lumi hakkas tulema kohe peale oma suure igatsuse väljaütlemist juba reedel. Ja lumi tuli! Ehkki jõudis siin vahepeal juba ka veeks sulada. Aga kurb on see, et reedel tulid ka korralikumad pisikuründed ja hakkasid igasugu probleemid. Kõigepealt sain tugevamatsorti seljavalu, mille Ibumax 400 lõpuks siiski jalust niitis. Kurguvalu on tablettidele ja muudele abivahenditele vaatamata ainult tugevnenud. Siis veel peavalu ja kerged külmavärinad ja kummaline tunne kõrvades. Kerge köha, mis on nakatanud peres kõiki jne. Pisike ütleb mulle juba teist päeva kell kuus, et tema täna aeda ei lähe, tema on haige. Vaat nii!
Kõikidele hädadele vaatamata aitasime jõulukuuse vannist välja ja ehtisime koos Liisuga ära. Mustale kassile nüüd nalja palju...:)
Kaarlis oli issile ja Pisile tore Eesti-stiilis jõulupidu. Siis viisime oksi vanemate haudadele ja tegime seal pisut jõulumeeleolu. Ning edastasime suuremale lapselapsele sünnipäevakingiks ülisuure palli. Nii ta läks. Ka pisikutel on jõulud. Ja kellega nad ennast ikka lõbustavad kui mitte inimestega?
Kõikidele hädadele vaatamata aitasime jõulukuuse vannist välja ja ehtisime koos Liisuga ära. Mustale kassile nüüd nalja palju...:)
Kaarlis oli issile ja Pisile tore Eesti-stiilis jõulupidu. Siis viisime oksi vanemate haudadele ja tegime seal pisut jõulumeeleolu. Ning edastasime suuremale lapselapsele sünnipäevakingiks ülisuure palli. Nii ta läks. Ka pisikutel on jõulud. Ja kellega nad ennast ikka lõbustavad kui mitte inimestega?
reede, 19, detsember 2008
Roosiaia kuninganna, Riia ja Rundale... ja ikka ootame lund!
Vahepeal on aeg jälle lennanud kuldsete sälude kukil ja mina pole juba nädalake midagi kirjutada jõudnud. Üritan siis täna tubli olla.
Vahepeal oli meil mitu tõsiselt vahvat pidu. Esimene neist asutuse tantsulka roosiaia kuningannaga. Pidu õnnestus viimase peal!
Sellist marulist polkat ja jenkat polegi ammu kepsutanud. Lauad taas lookas ja nalja nabani.
Nädalalõpul sõitsin vanema piigaga Riiga.
Esimene öö olime täitsa magamata ja tukkusime kogu tee. Vahepeal pakkus meie armas giid omaküpsetatud saiakesi ja erinevat glögi. Läks südamesse küll!
Hommikuvalgus viis meid siis taas jõulumaist Riiat imetlema ja sealt kohe Jurmala SPA-sse ujuma. Olin selles veemaailmas esimest korda ja ootasin kuidagi enamat. Lastele oli seal tõesti palju möllamist ja tundsingi just Liisakesest puudust. Temaga oleks seal ka minul lõbusam olnud. Sauna ma tegelikult üles ei leidnudki ja mullivanne klassikalises mõistes polnud samuti. Kõikusime siis ümmarguste paatidega mööda jõge ja vaatasime põnevaid halle kunstkaljusid. Kunstlaine tekitas ka oma jõulise loksuga palju segadust. Akende taga särasid erksinised kuused ja Lätimaine ööpimedus. Neli tundi ujutud, suurem tüdruk ülesleitud, kulges edasi sõit jõuluehteis Lidosse söömisorgiale.
Oh ja jah... parimaid Hollywoodi jõule annab ette kujutada, et milline kuusk ja millised karud ning põhjapõdrad, seda siis silmale! Kõhule : maitsvalt küpsetatud õunad karamellkreemiga ja lõhesupp, mis viisid lausa keele alla. Siia juurde veel puuviljad ja vahukoor ja...jne. jne. jne. Uhhh! ;)
Öö hotellis Tomo ja sealt edasi Riia JUUGENDIT imetlema. See saatkondade rajoon siis! Hommik oli meile kauni kirka talvepäikse saatnud ja vaated Peetri kiriku tornist lausa lummasid. Jõuluturult ostsime kaasa suuri vahvaid piparkooke.
Ja siis sõit Leedu piirile Rundale lossi. Nii võimsat paleed metsade rüpes polnud ma isegi oodanud. Austria Schönbrunn, Potsdami loss, Kadriorg või Peterhoff. Rundale ei jää neile millegi poolest alla ja samuti on ajalooline pärl suurepäraselt renoveeritud. Tegelikult pani see väike sõit edukale rännuaastale 2008 väärilise punkti.
Eile jälle Reeda poolt imeline kutse ,,Mahena,,( psühholoogide väike abiühendus) jõulukontserdile, kus Kaarli kiriku muusikud ja inglihäälne sopran tõid oma missadega lausa pisara silma. Tänud sulle! Osakonna pidu nii hästi ei õnnestunud, kuid minu kingitus : veinipudeli avaja läks küll täitsa asja ette.
Paari päeva eest kohtusime Hansa restoranis metssea prae taga vana hea Berliini sõbrantsiga Almuth Tharaniga ja jutlesime rõõmsalt hiliste öötundideni välja.
Täna on siis taas reede ja selle asemel, et tavapäraselt veidike lõõgastuda tuleb aidata täna õhtul päkapikkudel kõik kingipakid kokku panna ja kuusk vannist välja aidata. Ja eks siis võivad juba ka jõulud tulla!
,,Meil on jõulud, meil on jõulud, meil on lapsemeel...,, kajab Priit Pajusaare musa.
Ainus mis meil veel puudu on: ootame lund!
Vahepeal oli meil mitu tõsiselt vahvat pidu. Esimene neist asutuse tantsulka roosiaia kuningannaga. Pidu õnnestus viimase peal!
Sellist marulist polkat ja jenkat polegi ammu kepsutanud. Lauad taas lookas ja nalja nabani.
Nädalalõpul sõitsin vanema piigaga Riiga.
Esimene öö olime täitsa magamata ja tukkusime kogu tee. Vahepeal pakkus meie armas giid omaküpsetatud saiakesi ja erinevat glögi. Läks südamesse küll!
Hommikuvalgus viis meid siis taas jõulumaist Riiat imetlema ja sealt kohe Jurmala SPA-sse ujuma. Olin selles veemaailmas esimest korda ja ootasin kuidagi enamat. Lastele oli seal tõesti palju möllamist ja tundsingi just Liisakesest puudust. Temaga oleks seal ka minul lõbusam olnud. Sauna ma tegelikult üles ei leidnudki ja mullivanne klassikalises mõistes polnud samuti. Kõikusime siis ümmarguste paatidega mööda jõge ja vaatasime põnevaid halle kunstkaljusid. Kunstlaine tekitas ka oma jõulise loksuga palju segadust. Akende taga särasid erksinised kuused ja Lätimaine ööpimedus. Neli tundi ujutud, suurem tüdruk ülesleitud, kulges edasi sõit jõuluehteis Lidosse söömisorgiale.
Oh ja jah... parimaid Hollywoodi jõule annab ette kujutada, et milline kuusk ja millised karud ning põhjapõdrad, seda siis silmale! Kõhule : maitsvalt küpsetatud õunad karamellkreemiga ja lõhesupp, mis viisid lausa keele alla. Siia juurde veel puuviljad ja vahukoor ja...jne. jne. jne. Uhhh! ;)
Öö hotellis Tomo ja sealt edasi Riia JUUGENDIT imetlema. See saatkondade rajoon siis! Hommik oli meile kauni kirka talvepäikse saatnud ja vaated Peetri kiriku tornist lausa lummasid. Jõuluturult ostsime kaasa suuri vahvaid piparkooke.
Ja siis sõit Leedu piirile Rundale lossi. Nii võimsat paleed metsade rüpes polnud ma isegi oodanud. Austria Schönbrunn, Potsdami loss, Kadriorg või Peterhoff. Rundale ei jää neile millegi poolest alla ja samuti on ajalooline pärl suurepäraselt renoveeritud. Tegelikult pani see väike sõit edukale rännuaastale 2008 väärilise punkti.
Eile jälle Reeda poolt imeline kutse ,,Mahena,,( psühholoogide väike abiühendus) jõulukontserdile, kus Kaarli kiriku muusikud ja inglihäälne sopran tõid oma missadega lausa pisara silma. Tänud sulle! Osakonna pidu nii hästi ei õnnestunud, kuid minu kingitus : veinipudeli avaja läks küll täitsa asja ette.
Paari päeva eest kohtusime Hansa restoranis metssea prae taga vana hea Berliini sõbrantsiga Almuth Tharaniga ja jutlesime rõõmsalt hiliste öötundideni välja.
Täna on siis taas reede ja selle asemel, et tavapäraselt veidike lõõgastuda tuleb aidata täna õhtul päkapikkudel kõik kingipakid kokku panna ja kuusk vannist välja aidata. Ja eks siis võivad juba ka jõulud tulla!
,,Meil on jõulud, meil on jõulud, meil on lapsemeel...,, kajab Priit Pajusaare musa.
Ainus mis meil veel puudu on: ootame lund!
reede, 12, detsember 2008
Jõulusahmimised ja jõulustressis pruut!
Tundub, et taas üks sahmimiste nädal hakkab vaikselt lõpule jõudma. Eriti kerge just pole, sest aastalõputrall on mulle juba üsna kurnavalt mõjuda jõudnud. Ma teatavasti pole eriti kõrge stressitaluvusega. Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe ja praegu kuhugi kaugele pakku minna, talveunne ja kurrunurru tuttu. Ja tuleks alles siis välja kui energia tagasi kutsub. Ja kevade poole looduses taas mahlad voolama hakkavad. Ühesõnaga olen energiast täiesti tühi. Täna siis pidin veel arenguvestlusel särama. Teisipäeval oli veel üks väike ettekanne. Esimene kord kui päris ettekande päris ise mahapidasin! Jällegi polnud mul midagi suurt aega ettevalmistada. Hüppasin pulti ja vuristasin jalapealt kõne maha. Loomulikult ei jäänud ma sellega kaugeltki rahule, aga tundub, et rahvale meeldis.
Aga nüüd siis sündmuste tegevuste ja maitsete loetelu.
Teisipäeval siis erialasektsiooni jõululõuna Sisalikus. Maitsev, väga maitsev... basiilika, pasta ja sokolaadikook punase majaveiniga. Gaudi sisalikud ja vanalinna vanad laed. Edasi laste jõuluüritus Laste raamatukogus Tallinna Vanalinnas, KÕIGILE soovitan külastada kui muuseumi ja ajaviitekeskust, kunstinurka, arhitektuuri väikest imet! Ikka hüper-super. Parim, mida 30-aasta kohta olen lastele kokku kogenud. Venno Loosaar ja Nukuteatri poisid jõuluvanadeks. Nalja nabani... väga ja head nalja.
Eile Liisu lasteaia jõulupidu, eeskava pikapäkkadeks maskeeritud kasvatajatelt, pärast laste laulud ja punaste kingadega jõulunoor-vana. Taas ainult kiidusõnu, parajalt lühike, parajalt pikk. Armsad laulukesed. Rõõmsad lapsesilmad... Mida veel?
Täna siis taas peole ja homme Riiga ja Suurde Jurmalasse spa-tama... Õnneks sain esmaspäeva vabaks. Luban, et veedan selle päeva õnnelikult voodis. Nagu mesinädalates pruut!
Aga nüüd siis sündmuste tegevuste ja maitsete loetelu.
Teisipäeval siis erialasektsiooni jõululõuna Sisalikus. Maitsev, väga maitsev... basiilika, pasta ja sokolaadikook punase majaveiniga. Gaudi sisalikud ja vanalinna vanad laed. Edasi laste jõuluüritus Laste raamatukogus Tallinna Vanalinnas, KÕIGILE soovitan külastada kui muuseumi ja ajaviitekeskust, kunstinurka, arhitektuuri väikest imet! Ikka hüper-super. Parim, mida 30-aasta kohta olen lastele kokku kogenud. Venno Loosaar ja Nukuteatri poisid jõuluvanadeks. Nalja nabani... väga ja head nalja.
Eile Liisu lasteaia jõulupidu, eeskava pikapäkkadeks maskeeritud kasvatajatelt, pärast laste laulud ja punaste kingadega jõulunoor-vana. Taas ainult kiidusõnu, parajalt lühike, parajalt pikk. Armsad laulukesed. Rõõmsad lapsesilmad... Mida veel?
Täna siis taas peole ja homme Riiga ja Suurde Jurmalasse spa-tama... Õnneks sain esmaspäeva vabaks. Luban, et veedan selle päeva õnnelikult voodis. Nagu mesinädalates pruut!
esmaspäev, 8, detsember 2008
Pühad üminad ja hõiskamised! Tehnikapettumus-urrr!
Nädalalõpu põhiteemaks olid laupäevased jõulumeeleolu üritused. Tallinnas küll lund ei ole, kuid Vanalinna Koolis(VHK) toimus Jõululaat. Rahvast oli rohkem kui eelmisel aastal, kaupa ka. Võrno korraldas oksjoni ja müüs käsitööd ja kunsti. Käisime väikese tüdrukuga ja valisime välja imekauni marineeritud kõrvitsate purgi jõululauale, püha madonna, mis helendab ka pimedas (pidasime alguses küünlaks), lõõtsmustritega jõulukaardi kuuse ja päkapikuga,kuusekujulise glasuuridega päris piparkoogi ja kootud suure halli käsitöölooma. Mina nimetan teda ,,delfiinide kuningaks,, aga nina poolest võib nähvitsat nimetada ka Rotumotuks. Oma helkivate nööpsilmadega poeb see tore elukas igatahes sügavale südamesse.
Peale ülivajaliku sügavsinises Vahemere toonis kohviserviisi ostmist Handymannist (lisaks veel vinge soodukas) ja Apollo kinkekaarti realiseerimist Evelin Samueli lasteraamatutega, suundusime me Kaarli kirikusse laste jõulukontserdile.
Hästi tore ja meeleolukas oli ja Liisu jäi ka väga rahule. Laulsid Kaarli lasteaia lapsed ning oli ka kuulsamaid ja kummalisemaid lauljaid. Mõni meeolukam laul võttis kogunisti pisarakese silmanurka. Pärast süüdati küünlad ja kirik sai jõuluvalgust täis.
Negatiivsema poole pealt nägime vaeva taas uue vasthangitud tehnikaga, sest uus läpakas andis kohe esimesel päeval pooletunnise ekraani vea-triibud ja kontuurjooned kuvaril ülevalt alla... Minu fotokal aga, mille just parandusest kätte saime, oli mingi pahasti tagasi keeratud kruvi tõttu aku sisestamine raskendatud. Vii jälle parandusse tagasi. Minu ja vanema tütre tuliuued mobiilidki streigivad igaüks omal kombel. Temal aku laadimisel pikema väljasuremisega ja minul kulunud akuga, mis vajab iga paari päeva tagant laadimist.
Selline tunne tekib, et ära parem üldse uut tehnikat osta või osta ruudus, sest suurem osa ajast veedavad need riistapuud parandajate laudadel. Urrr!
Peale ülivajaliku sügavsinises Vahemere toonis kohviserviisi ostmist Handymannist (lisaks veel vinge soodukas) ja Apollo kinkekaarti realiseerimist Evelin Samueli lasteraamatutega, suundusime me Kaarli kirikusse laste jõulukontserdile.
Hästi tore ja meeleolukas oli ja Liisu jäi ka väga rahule. Laulsid Kaarli lasteaia lapsed ning oli ka kuulsamaid ja kummalisemaid lauljaid. Mõni meeolukam laul võttis kogunisti pisarakese silmanurka. Pärast süüdati küünlad ja kirik sai jõuluvalgust täis.
Negatiivsema poole pealt nägime vaeva taas uue vasthangitud tehnikaga, sest uus läpakas andis kohe esimesel päeval pooletunnise ekraani vea-triibud ja kontuurjooned kuvaril ülevalt alla... Minu fotokal aga, mille just parandusest kätte saime, oli mingi pahasti tagasi keeratud kruvi tõttu aku sisestamine raskendatud. Vii jälle parandusse tagasi. Minu ja vanema tütre tuliuued mobiilidki streigivad igaüks omal kombel. Temal aku laadimisel pikema väljasuremisega ja minul kulunud akuga, mis vajab iga paari päeva tagant laadimist.
Selline tunne tekib, et ära parem üldse uut tehnikat osta või osta ruudus, sest suurem osa ajast veedavad need riistapuud parandajate laudadel. Urrr!
kolmapäev, 3, detsember 2008
Valge rotu matused ehk kolm valget krüsanteemi
Eile pidasime siis meie valge lemmikrotu matuseid. Valgeke oli husgi tõugu rott ja sai mingi paari aasta eest võetud, teadmisega, et need tõurotid on väga nõrga tervisega ja ega need küll kaua ela, kuid nagu ikka on meie loomaaed pikaealised. Kummaline oli see, et just eelmisel õhtul kutsusin lapsi vaatama kui armsas asendis, käpakesed rippu läbi ringi, oli meie lemmikrotu teisel korrusel magama jäänud. Aga kui ma eile leidsin ta täpselt samast asendist oli asi jama. Täpselt samal hetkel suri vanemal tüdrukul ka arvutimängus keegi. Arvutimängus sai küll selle hetke tagasikerida ja ära muuta, kuid päriselus pidi surmaga leppima. Pisike joonistas siis traditsioonikohaselt mälestuseks natuke lilli, mina panin hüvastijätuteksti ja mees võttis labida kaasa. Matsime ta lähedale parki põõsaste alla maha. Haual kolm valget krüsanteemi. Hüvasti valgeke!
Muuhulgas lendas eile mehele tööl hapet näkku( mingi aku plahvatas). Õnneks küll jäid prillide tõttu silmad suht terveks,mujalt andis ka maha pesta, kuigi silmad jooksid tal ka ( vaatamata spetsiaalsetele antibiootikumitilkadele) kogu eilse päeva ikka veel pisaraid. Oli lihtsalt kohe selline kummaline päev.
Muuhulgas lendas eile mehele tööl hapet näkku( mingi aku plahvatas). Õnneks küll jäid prillide tõttu silmad suht terveks,mujalt andis ka maha pesta, kuigi silmad jooksid tal ka ( vaatamata spetsiaalsetele antibiootikumitilkadele) kogu eilse päeva ikka veel pisaraid. Oli lihtsalt kohe selline kummaline päev.
teisipäev, 2, detsember 2008
Minu Don Quijote ehk siis Sina, Brutus!
Nii. Tundub, et ma pean ikkagi kirjutama ka MisterZ-ist, ehkki lootsin ta alguses kirjeldustest välja jätta. Ütlen kohe, et olin ise rumal sättides ümmarguse laua ümber energeetika just sel kombel kokku. Olen kindel, et midagi natuke teistmoodi ümbermängides oleks olukord õnnestunud oluliselt paremini.
Selline ,,omapärane,, armumäng, nagu Z mängis ongi tema puhul igapäevane. Olekski imelik kui seda poleks olnud. Seda võin öelda teda juba ligi viis jne. aastat päris hästi tundes. Mister Z on hingelt kõige eetilisem, puhtam ja imelisem inimolend, keda ma üldse tunnen. Tema kõrge filossoofia, mis naisi puudutab, ülistab naised kõrgemateks kui ingelolendid. Endale talle tundub, et ta on ülimalt diskreetne inimene ja pattu kui sellist pole tema jaoks üldse olemas. Selle mõtlesid lihtsalt kristlased ühel ajaloo etapil kunstlikult välja. Ometi jõuab ta ka ,,eraomanduses,, ehk siis abielu vormis kokkupuuteni teadmisega, et mingitest,, piiridest,, tuleb ju ka selles ühiskonnas ikkagi kinni pidada. Ehk pole talle lihtsalt keegi kunagi piisavalt selgelt öelnud, mis naisele meeldib seltskonnas ja mis mitte. Milline sõnavara võiks olla võrgutamisel IN ja milline OUT. Tema ausates ja selgetes lapsesilmades peitub lihtsalt hea, suur ja aus süda ja ilmselt just seepärast ei pane naised tema kiikse harilikult pahaks.
Ega ei saagi ehk nii üksikute seksikogemustega mees veel kõike teada. Aga vähemasti on ta tõesti üks puhtaim hing, keda ma üldse siin maailmas tunnen. Ja meeletu lastearmastaja. Jällegi midagi, mida meestes mitte alati ei kohta.
Seega süüdimatu süüdlane, lihtsameelne kojanarr, üllameelne rüütel, ülimalt naistülistav õilishing ehk lihtsalt väga hea sõber. Ja anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi anname andeks oma võlglastele. Astu rüütliromaanist ükskord ka reaalsusse. Aamen!
Selline ,,omapärane,, armumäng, nagu Z mängis ongi tema puhul igapäevane. Olekski imelik kui seda poleks olnud. Seda võin öelda teda juba ligi viis jne. aastat päris hästi tundes. Mister Z on hingelt kõige eetilisem, puhtam ja imelisem inimolend, keda ma üldse tunnen. Tema kõrge filossoofia, mis naisi puudutab, ülistab naised kõrgemateks kui ingelolendid. Endale talle tundub, et ta on ülimalt diskreetne inimene ja pattu kui sellist pole tema jaoks üldse olemas. Selle mõtlesid lihtsalt kristlased ühel ajaloo etapil kunstlikult välja. Ometi jõuab ta ka ,,eraomanduses,, ehk siis abielu vormis kokkupuuteni teadmisega, et mingitest,, piiridest,, tuleb ju ka selles ühiskonnas ikkagi kinni pidada. Ehk pole talle lihtsalt keegi kunagi piisavalt selgelt öelnud, mis naisele meeldib seltskonnas ja mis mitte. Milline sõnavara võiks olla võrgutamisel IN ja milline OUT. Tema ausates ja selgetes lapsesilmades peitub lihtsalt hea, suur ja aus süda ja ilmselt just seepärast ei pane naised tema kiikse harilikult pahaks.
Ega ei saagi ehk nii üksikute seksikogemustega mees veel kõike teada. Aga vähemasti on ta tõesti üks puhtaim hing, keda ma üldse siin maailmas tunnen. Ja meeletu lastearmastaja. Jällegi midagi, mida meestes mitte alati ei kohta.
Seega süüdimatu süüdlane, lihtsameelne kojanarr, üllameelne rüütel, ülimalt naistülistav õilishing ehk lihtsalt väga hea sõber. Ja anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi anname andeks oma võlglastele. Astu rüütliromaanist ükskord ka reaalsusse. Aamen!
esmaspäev, 1, detsember 2008
Kolmas armastuskiri nimega vastuolu
Üha rohkem olen ma mõelnud selle üle ja jõudnud selleni, et elu on täis pidevaid ja väga suuri vastuolusid ülisuurtest kuni imepisikesteni välja. Nii vastuolusid kui ka paradokse. Saad kõik, millest loobud jne.
Vaatame lähemalt. Labatsev pühamees, kes võib teisalt olla väga toetav inimene. Lapse sünd, mida sa ei saa üldjoontes ilma suure valuta. Ülimalt tark ja naisi ülistav esteet, kes kasutab tänavažargood, mis sulle ei pruugi meeldida. Ja mis mõjub inimesse süvenemata eemaletõukavalt. Lapsed, kes on vahel nii tüütud, kuid moodustavad ometi tähtsama osa su elust, parima osa. Töö, mis on paljudes nüanssides lame, kuid kus saab head palka ja on toredad kolleegid. Mees, kes liiderdab, kuid on vähemalt lõpuni aus. Ja kes võtab sind sellisena nagu sa oled. Sõbrannad, kes on toredad, kuid kellel pole sinu jaoks aega. Sõbranna, kes hülgab su sellepärast, et sa ei julgenud istuda tema autosse. Põnevad kauged reisid, kus tuleb ometi saavutamiseks võidelda maagilise lennuhirmuga. Justkui polekski olemas täiust! Peaaegu mitte milleski siin maailmas. Peale jumaliku täiuse ja harmoonia muidugi.
Ja just sellepärast ma võtangi inimesi SELLISTENA NAGU NAD ON. Ma tean, et kõigis meis on piisav arv ,,puuduseid,,. Miks on just minu omad paremad kui kellegi teise omad? Kas ma pean hülgama inimese sellepärast kui mingi osa temast mulle üldse ei meeldi? Kas ma pean maailmas otsima ingleid või iseenda kloone? Ma arvan, et ei. Ise olen lähtunud rohkem tõmbe ja tõukejõu põhimõttest ehk puhtast intuitsioonist. Kui keegi või miski mulle meeldib, mind tõmbab, siis neelan alla selle osa temast, mis mulle ei meeldi või mind tõukab. Minuarust on inimesed arenguspiraalis liikuvad energiaolendid. Meis kõigis on see MISKI, mida saab pidada hinnaliseks kristalliks ja ma olen pidanudki oluliseks see inimeses ülesse leida. Ebakõla ongi see, mis meid edasi viib, ütlevad ka vaimsed õpetajad. Selle koha peal tuleb meil endaga veel tööd teha. Näe seda, mis on silmaga nähtamatu. Ära otsusta pealispinna järgi, ütlen ma enesele ikka. Ja kui sa kellegi peale tõsiselt vihastad, siis kallista teda mõttes. Usu, see toimib!
Ehk ongi nii, et mingi osa meist, mingi osa sellest tunnetuse-mõistmise spektrist haakub meis teistega rohkem või vähem. Need, kellega sa oled päris avatud, nendega peaks see spekter olema laiem, kuid paraku pole sõpru kunagi üleliia palju me ümber. Kust leida ideaalseid sõpru, kes on just ,,meiesugused,, ideaalid endale valinud? Mina võin ausalt öelda, et väga vähe on enam-vähem sõpru, väga palju on tuttavaid ja üksikud neist on täielikud hingesugulased. See puudutab nii mehi kui naisi. Mina pole meeste osas just eriti häid leide kogenud ja kui siis vaid kaugelt või hetkeks. Naistega on natuke paremad seisud, õnneks! ;)
Solvumine on mulle võõras, sest solvumine eeldab egot, mina üritan siit edasi astuda. Seal kus on vastuolud ja ebameeldivused, seal kohtan ma arengut. Küsimusi ja vastuseid. Seega, jess!
Ja nüüd, Kallis, kui sa seda kirja loed, tea, et mina armastan sind sellisena nagu sa oled. Ja ma ei oota, nagu ikka, mingit vastuarmastust. Sest andmise rõõm on kõige suurem rõõm!
Vaatame lähemalt. Labatsev pühamees, kes võib teisalt olla väga toetav inimene. Lapse sünd, mida sa ei saa üldjoontes ilma suure valuta. Ülimalt tark ja naisi ülistav esteet, kes kasutab tänavažargood, mis sulle ei pruugi meeldida. Ja mis mõjub inimesse süvenemata eemaletõukavalt. Lapsed, kes on vahel nii tüütud, kuid moodustavad ometi tähtsama osa su elust, parima osa. Töö, mis on paljudes nüanssides lame, kuid kus saab head palka ja on toredad kolleegid. Mees, kes liiderdab, kuid on vähemalt lõpuni aus. Ja kes võtab sind sellisena nagu sa oled. Sõbrannad, kes on toredad, kuid kellel pole sinu jaoks aega. Sõbranna, kes hülgab su sellepärast, et sa ei julgenud istuda tema autosse. Põnevad kauged reisid, kus tuleb ometi saavutamiseks võidelda maagilise lennuhirmuga. Justkui polekski olemas täiust! Peaaegu mitte milleski siin maailmas. Peale jumaliku täiuse ja harmoonia muidugi.
Ja just sellepärast ma võtangi inimesi SELLISTENA NAGU NAD ON. Ma tean, et kõigis meis on piisav arv ,,puuduseid,,. Miks on just minu omad paremad kui kellegi teise omad? Kas ma pean hülgama inimese sellepärast kui mingi osa temast mulle üldse ei meeldi? Kas ma pean maailmas otsima ingleid või iseenda kloone? Ma arvan, et ei. Ise olen lähtunud rohkem tõmbe ja tõukejõu põhimõttest ehk puhtast intuitsioonist. Kui keegi või miski mulle meeldib, mind tõmbab, siis neelan alla selle osa temast, mis mulle ei meeldi või mind tõukab. Minuarust on inimesed arenguspiraalis liikuvad energiaolendid. Meis kõigis on see MISKI, mida saab pidada hinnaliseks kristalliks ja ma olen pidanudki oluliseks see inimeses ülesse leida. Ebakõla ongi see, mis meid edasi viib, ütlevad ka vaimsed õpetajad. Selle koha peal tuleb meil endaga veel tööd teha. Näe seda, mis on silmaga nähtamatu. Ära otsusta pealispinna järgi, ütlen ma enesele ikka. Ja kui sa kellegi peale tõsiselt vihastad, siis kallista teda mõttes. Usu, see toimib!
Ehk ongi nii, et mingi osa meist, mingi osa sellest tunnetuse-mõistmise spektrist haakub meis teistega rohkem või vähem. Need, kellega sa oled päris avatud, nendega peaks see spekter olema laiem, kuid paraku pole sõpru kunagi üleliia palju me ümber. Kust leida ideaalseid sõpru, kes on just ,,meiesugused,, ideaalid endale valinud? Mina võin ausalt öelda, et väga vähe on enam-vähem sõpru, väga palju on tuttavaid ja üksikud neist on täielikud hingesugulased. See puudutab nii mehi kui naisi. Mina pole meeste osas just eriti häid leide kogenud ja kui siis vaid kaugelt või hetkeks. Naistega on natuke paremad seisud, õnneks! ;)
Solvumine on mulle võõras, sest solvumine eeldab egot, mina üritan siit edasi astuda. Seal kus on vastuolud ja ebameeldivused, seal kohtan ma arengut. Küsimusi ja vastuseid. Seega, jess!
Ja nüüd, Kallis, kui sa seda kirja loed, tea, et mina armastan sind sellisena nagu sa oled. Ja ma ei oota, nagu ikka, mingit vastuarmastust. Sest andmise rõõm on kõige suurem rõõm!
Tümikatest ja jumakatest ehk ,,NO-teatri stiilis,,...
Sain täna palju mõtteid ja siit ma ka jätkan. Räägime esimesest tõelisest ,,tümikast,, ehk Mister Y. Alustama pean ma nimelt siit, et mu vanemad olid kunstnikud ja eelkõige isa oli ülimalt peenetundeline mees, eluktseline õrnahingeline maalija. Sama ka vend. Tema kohta kehtib isegi ,,üliviisakas,,. Kogu venna pere on selles samas võtmes. See on minu jaoks nagu hinge muusika. Aga öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja minu poja isa esindas just seda brutaalsemat mehelikkust, mitte küll sõnalises mõttes. Ometi tõmbas mind sellest ajast ,,mehelik jõulisus ja hea sex,, koostoimes. Mitte sõnaline kõrgpilotaaz, mida ma ise armastasin kasutada. Kui ma kohtasingi sõnaliselt ja hingeliselt,, kõrgeid,, mehi, siis nende poole ei tõmmanud seksuaalsus ja ma ei suutnud nendega seksida. Kui elu tõi mu teele Mister Y, siis olin ma veel suht noor ja ühe lapsega päris ülbelt hüljatud naine. Siiski lahutatud kristliku abieluga, kuid mis sel vahet? Ma otsisin armastust. No mida see 22-aastane siis veel elult tahab? Olin suur romantik. Ja nii ma ta leidsin. Armusin jäägitult. Pühendasin talle luuletusi jne. nagu mul ikka kombeks. Mees ise oli sel ajal pikk, sale, ilus ja tumedatverd ja mis veelhuvitavam: vaikne, tasane ja süütu. Ei teadnud mina, et temas, nagu ka mister X-is peitub mingis mõttes,, hunt lambanahas,,. Tema isa nägi välja ja oligi tõeline aristokraat ja intelligent. Ema sõbralik matsakas maanaine. Lapsed tulid mõlemad emasse.
Aga nii, nagu ma olen elus ikka armastanud kontraste ja vastandeid nii olen alati ka tema puhul leidnud üha enam, et aja jooksul on ta muutunud tolle tutvuse esmamulje täielikuks vastandiks. Praegusel kujul ei vaataks ma selle mehe poolegi, ehkki tal on ka väga palju meeldivaid jooni ja mitmed mu parimad sõbrannadki oskavad teda hinnata. Mina võin öelda vaid sama mõtte, et inimesed, kes on mingil kombel su eluteel mingite heade külgedega terveid sajandeid, siis sa lihtsalt harjud nendega ja ka nende puudustega lihtsalt nende mingite teiste vooruste pärast.
Teatris see mees ei käi, kontserte ei vaata, aga voodifoorum on tema lemmikpaigake ja stamplabasused lendavad kui kärbsed. Ehkki see mees on kõrgelt haritud ja ülimalt kõrge IQ-ga.Õnneks ei ole ta väga jutukas. Ja kuulab kui talle öelda, et ole imekena ja vaiki...:)
Jah, NO-teatris sai ikka ,,Keppi,, vaatamas käidud!
Aga nii, nagu ma olen elus ikka armastanud kontraste ja vastandeid nii olen alati ka tema puhul leidnud üha enam, et aja jooksul on ta muutunud tolle tutvuse esmamulje täielikuks vastandiks. Praegusel kujul ei vaataks ma selle mehe poolegi, ehkki tal on ka väga palju meeldivaid jooni ja mitmed mu parimad sõbrannadki oskavad teda hinnata. Mina võin öelda vaid sama mõtte, et inimesed, kes on mingil kombel su eluteel mingite heade külgedega terveid sajandeid, siis sa lihtsalt harjud nendega ja ka nende puudustega lihtsalt nende mingite teiste vooruste pärast.
Teatris see mees ei käi, kontserte ei vaata, aga voodifoorum on tema lemmikpaigake ja stamplabasused lendavad kui kärbsed. Ehkki see mees on kõrgelt haritud ja ülimalt kõrge IQ-ga.Õnneks ei ole ta väga jutukas. Ja kuulab kui talle öelda, et ole imekena ja vaiki...:)
Jah, NO-teatris sai ikka ,,Keppi,, vaatamas käidud!
Lilleline nädalalõpp ja tänane hambavalu
Lootsin avada oma nädalalõpuelamusi läbi ühe emotsioone tekitanud filmi: ,,Pariis mu arm,,, mida pühapäeval vaatasin. Läheneda neile päevadele üksikute heade lausete kaudu, kuid siis algas mul hommikul ootamatult kummaline hambavalu. Äkki iseenesest ja muidugi mitte valu, vaid pigem selline paistetusevalu kuskil lõualuus hammaste ja kõrva vahel. No sellist valu pole mul küll iial olnud. Sp. olen nagu pisut elevil ja pisut ka hirmul. Homme ehk saan siis hambaarstile ka. Seniks kuumad kompressid, kojuminek ja tugevamad valuvaigistid.
Nüüd aga, alustades teemaga pean tegelikult alustama pisut nagu selgitusega... Kuigi ma tean, et see selgitus oleks samapikk kui elu ise. Ja kuna ma võin vaid oletada, mis küsimusi on tekkinud, siis ei teagi kohe kust ma pean alustama. Hästi. Alustan sealt kus pähe tuleb.
Sünnipäevandus kui selline. Seltsimine ja seltskonnandus kui selline. Sõprusringmäng ja sõbrustamine kui selline, et mis see siis kõik on? Kust tõmmata piire ja kuidas leida ideaalseid lahendusi?
Ma tean väga hästi, et erinevaid ja veelvähem võõraid inimesi ühe katuse alla kokku kutsudes võib tekkida soovimatuid energiakooslusi, ebameeldivusigi. Alles hiljuti ( aasta eest) oli mul väike arusaamatus ühe hea sõbrantsiga, kelle sünnipäeval ma kohtasin meest, tema ammust kavaleri, kes minuarust oli ebameeldiva energiaga, väheväärtuslik, igati antipaatne ja minu arust üldse kuidagi ,,mustrisse,, ei sobinud. Kuna noormees oli ka suht domineeriv, siis mainisin sõbrantsile ära, et tead olen selline tundlik tüüp, et kutsu mind edaspidi mõnel teisel päeval. Sõbrants ei suutnud mind kuidagi mõista, ükskõik kui palju ma oma selget tunnetust talle selgitasin. Analoogseid emotsioone on mul olnud teisigi. Ma ei pea seltskonda kui sellist eesmärgiks omaette. Pigem just kahekesi-vestlusi, sest nii saad kõige paremini oma hinge avada ja ka teise hingekangast imetleda. Aga vahel väga-väga harva ma teen ise ka selle ,,rumaluse,, et kutsun inimesi väikesele territooriumile kokku ja testin siis meeleolu õnnestumist. Tihti juhtub nii just sünnipäevade ajal. Ehkki ka selles vallas olen ma juba ammu kasutanud ka ,,nädalaid kestvaid sünnipäevarallisid a-la ühe sõbrantsiga teatris, teisega restoranis, kolmandaga uisutamas ja neljandaga tantsimas...:)
Peale laupäevast tundsin ma end vägagi hästi ja ehk just seetõttu, et mina inimesi tunnen ja tean ka kellest mida oodata. Poolpimeda ja kõnedefektse inimese defektiga harjub ka inimene ära, unustades aastate pärast selle kõik. Inimene harjub ju kõigega ja kõik suhted sünnivad ja arenevad mingis konkreetses aegruumis. Inimesed, kellega sa tunned näiteks kolmkümmend aastat võibki nii olla, et te olete vahepeal juba päris teised inimesed kui kohtumishetkel, kuid miski hoiab teid siiski ühel trajektooril. mingi vari või mälestus minevikust. Nii ka minul Mister X-iga. Vaevalt ta küll mu blogi loeb, kuid siiski.
Tema lahkus sünnipäevalt viimase tiiruga. Enne seda rääkisime veel hirmudest ja väga-väga sügavuti. Mina oma lennuhirmust, teised ka oma hirmudest, kusjuures mu vend läks oma sügvatae mõtisklustega ikka väga ausaks kätte. Ka Mister X oli väga aus, öeldes välja, et ta inimesi tegelikult ei usalda, ega lase kedagi kunagi enda sisse päriselt. Teadsin temas ammu seda hundistunud poolt. See ei üllatunud mind mitte sugugi. Ometi on temas midagi minu lapsepõlvest, mida me oleme nagu paralleelselt aeg-ajalt kokkupuutudes mööda saatnud ja ma näen kuidas ta on süütust ja siirast poisist muutunud küüniliseks, enesekeskseks murdjaks. Tema elust võiks täiega kirjutada raamatu. Ometi on temas midagi, mis meid vägagi lahutab ja see on seotud kuidagi tema intelligentsi tasemega eelkõige. Mina võtan seda kui tema lage ja olen sellega alati arvestanud. Ta on mulle nagu ,,paha vend,, sest mul on ju ka hea vend olemas. Laupäeval nägin, kuidas ta hävitas mõnegi hea algatuse kellegi südames, aga kuna pean seda inimest piisavalt tugevaks, siis usun, et ta taastus üsna ruttu. Inimene, kellest nüüd räägin, on suhtlemisnarkomaan ja hästi positivistlik sp. usun, et tema võttis seda kohtumist kui taas uut jumala loomingut, tuli ja läks. Hetk ühes õhtus, vilksatus öös.
Kindlasti saan nendest teemadest veel kirjutama, sest need on teemad, mis kerkivad üles taas ja taas eluhetkedel. Aga päev on õhtas ja väike selgitus-ülevaade siinkohal minupoolt antud. Elame edasi! Ikka nagu Nartsiss ja Goldmund. Bonny ja Clyde. Mina ja keegi veel...
Nüüd aga, alustades teemaga pean tegelikult alustama pisut nagu selgitusega... Kuigi ma tean, et see selgitus oleks samapikk kui elu ise. Ja kuna ma võin vaid oletada, mis küsimusi on tekkinud, siis ei teagi kohe kust ma pean alustama. Hästi. Alustan sealt kus pähe tuleb.
Sünnipäevandus kui selline. Seltsimine ja seltskonnandus kui selline. Sõprusringmäng ja sõbrustamine kui selline, et mis see siis kõik on? Kust tõmmata piire ja kuidas leida ideaalseid lahendusi?
Ma tean väga hästi, et erinevaid ja veelvähem võõraid inimesi ühe katuse alla kokku kutsudes võib tekkida soovimatuid energiakooslusi, ebameeldivusigi. Alles hiljuti ( aasta eest) oli mul väike arusaamatus ühe hea sõbrantsiga, kelle sünnipäeval ma kohtasin meest, tema ammust kavaleri, kes minuarust oli ebameeldiva energiaga, väheväärtuslik, igati antipaatne ja minu arust üldse kuidagi ,,mustrisse,, ei sobinud. Kuna noormees oli ka suht domineeriv, siis mainisin sõbrantsile ära, et tead olen selline tundlik tüüp, et kutsu mind edaspidi mõnel teisel päeval. Sõbrants ei suutnud mind kuidagi mõista, ükskõik kui palju ma oma selget tunnetust talle selgitasin. Analoogseid emotsioone on mul olnud teisigi. Ma ei pea seltskonda kui sellist eesmärgiks omaette. Pigem just kahekesi-vestlusi, sest nii saad kõige paremini oma hinge avada ja ka teise hingekangast imetleda. Aga vahel väga-väga harva ma teen ise ka selle ,,rumaluse,, et kutsun inimesi väikesele territooriumile kokku ja testin siis meeleolu õnnestumist. Tihti juhtub nii just sünnipäevade ajal. Ehkki ka selles vallas olen ma juba ammu kasutanud ka ,,nädalaid kestvaid sünnipäevarallisid a-la ühe sõbrantsiga teatris, teisega restoranis, kolmandaga uisutamas ja neljandaga tantsimas...:)
Peale laupäevast tundsin ma end vägagi hästi ja ehk just seetõttu, et mina inimesi tunnen ja tean ka kellest mida oodata. Poolpimeda ja kõnedefektse inimese defektiga harjub ka inimene ära, unustades aastate pärast selle kõik. Inimene harjub ju kõigega ja kõik suhted sünnivad ja arenevad mingis konkreetses aegruumis. Inimesed, kellega sa tunned näiteks kolmkümmend aastat võibki nii olla, et te olete vahepeal juba päris teised inimesed kui kohtumishetkel, kuid miski hoiab teid siiski ühel trajektooril. mingi vari või mälestus minevikust. Nii ka minul Mister X-iga. Vaevalt ta küll mu blogi loeb, kuid siiski.
Tema lahkus sünnipäevalt viimase tiiruga. Enne seda rääkisime veel hirmudest ja väga-väga sügavuti. Mina oma lennuhirmust, teised ka oma hirmudest, kusjuures mu vend läks oma sügvatae mõtisklustega ikka väga ausaks kätte. Ka Mister X oli väga aus, öeldes välja, et ta inimesi tegelikult ei usalda, ega lase kedagi kunagi enda sisse päriselt. Teadsin temas ammu seda hundistunud poolt. See ei üllatunud mind mitte sugugi. Ometi on temas midagi minu lapsepõlvest, mida me oleme nagu paralleelselt aeg-ajalt kokkupuutudes mööda saatnud ja ma näen kuidas ta on süütust ja siirast poisist muutunud küüniliseks, enesekeskseks murdjaks. Tema elust võiks täiega kirjutada raamatu. Ometi on temas midagi, mis meid vägagi lahutab ja see on seotud kuidagi tema intelligentsi tasemega eelkõige. Mina võtan seda kui tema lage ja olen sellega alati arvestanud. Ta on mulle nagu ,,paha vend,, sest mul on ju ka hea vend olemas. Laupäeval nägin, kuidas ta hävitas mõnegi hea algatuse kellegi südames, aga kuna pean seda inimest piisavalt tugevaks, siis usun, et ta taastus üsna ruttu. Inimene, kellest nüüd räägin, on suhtlemisnarkomaan ja hästi positivistlik sp. usun, et tema võttis seda kohtumist kui taas uut jumala loomingut, tuli ja läks. Hetk ühes õhtus, vilksatus öös.
Kindlasti saan nendest teemadest veel kirjutama, sest need on teemad, mis kerkivad üles taas ja taas eluhetkedel. Aga päev on õhtas ja väike selgitus-ülevaade siinkohal minupoolt antud. Elame edasi! Ikka nagu Nartsiss ja Goldmund. Bonny ja Clyde. Mina ja keegi veel...
Telli:
Postitused (Atom)
