Täna viibisin ma taas üle pika aja massaaži embuses. No on tööjuures selline õndsus olemas.
Merekohin ja kajakate kriiked viivad sind vaikselt meditatsiooni sisse. Sa hingad massaaži käte rütmis endasse ja lõõgastud üha enam ja enam... Vee kohin kannab sind mere kohale ja sealt edasi kaugele, kaugele, kaugele. Sind muditakse ja triigitakse, mätsitakse ja voolitakse nagu savi. Sa oled omadega Egiptuses, Ramses II õukonnas. Sinu ümber sebib hoolitsev meeskond, hõljuvad erilised idamaiselt peened aroomid, kõik sinu keha heaks ja sinu õndsuse nimel. Mmmm...! Sa oled üleni imelise õliga koos ja sinu kehal tantsib käte nauding. Kusagil kaugel kohiseb soe tuul... Siis oled jälle siin samas Läänemere kaldal. Kuuled ikka veel mere kauget müha.
Sa tunned end uuestisündinuna ja sätid vaikselt riidesse. Tänad häbelikult, kuid südamest ja kiirustad taas oma tähtsaid toimetusi tegema.
reede, 31, oktoober 2008
neljapäev, 30, oktoober 2008
Eile armastasin ma Kunnast...
Jah. Hea ürituse lõppedes on tõesti selline vaimse orgasmi tunne. ;)
Eile süvenesin ma esimest korda põhjalikumalt Eesti kaitseväe ja kaitsevõime teemasse ja loomulikult läbi Leo Kunnase mõtete, sõnade ja nägemuste.
Ta ei olnud üldsegi nii kohutav ülitõsine ja karm kui ma kartsin. Ta on veidi lühemat kasvu kui ma arvasin, kuid väga sümpaatne.
Eesti kaitsevõime tase mind ei üllatanudki, seda olin Aaviksoo käest ju varemgi kuulnud, suvepäevadel on ju kõigest räägitud. Aga mind vapustasid paljud detailid ja eelkõige patriotismi vähesus Eestis ja eriti võrreldes näiteks Soome Vabariigiga.
Samas on poliitikutele loomulikult tähtsam hetkepopulaarsus. Sõjalise ennetuse projektid vajavad aga pikaajalist hoolimist ja ettenägelikkust. Nii nagu ka totaalkaitse. Üldmobilisatsioon jm. õppused.
Minul tekkisid igatahes sellised küsimused: Kas meil on vaja üldse seda eestlust kui sellist või me olemegi lihtsalt maailmakodanikud, kes saavad läbi ilma Eestita? Sellele küsimusele peaks kõigepealt vastama, et edasi rääkida meie riigist ja kaitsevõimest... Ehk meil oleks vaja rohkem riigikaitse teemalisi puzzlesid lastele ja maastikumänge algkoolidele.?!?
Igatahes Kunnas osutus eile väga armsaks ja suure südamega inimeseks,mida oligi tarvis tõestada.
Eile süvenesin ma esimest korda põhjalikumalt Eesti kaitseväe ja kaitsevõime teemasse ja loomulikult läbi Leo Kunnase mõtete, sõnade ja nägemuste.
Ta ei olnud üldsegi nii kohutav ülitõsine ja karm kui ma kartsin. Ta on veidi lühemat kasvu kui ma arvasin, kuid väga sümpaatne.
Eesti kaitsevõime tase mind ei üllatanudki, seda olin Aaviksoo käest ju varemgi kuulnud, suvepäevadel on ju kõigest räägitud. Aga mind vapustasid paljud detailid ja eelkõige patriotismi vähesus Eestis ja eriti võrreldes näiteks Soome Vabariigiga.
Samas on poliitikutele loomulikult tähtsam hetkepopulaarsus. Sõjalise ennetuse projektid vajavad aga pikaajalist hoolimist ja ettenägelikkust. Nii nagu ka totaalkaitse. Üldmobilisatsioon jm. õppused.
Minul tekkisid igatahes sellised küsimused: Kas meil on vaja üldse seda eestlust kui sellist või me olemegi lihtsalt maailmakodanikud, kes saavad läbi ilma Eestita? Sellele küsimusele peaks kõigepealt vastama, et edasi rääkida meie riigist ja kaitsevõimest... Ehk meil oleks vaja rohkem riigikaitse teemalisi puzzlesid lastele ja maastikumänge algkoolidele.?!?
Igatahes Kunnas osutus eile väga armsaks ja suure südamega inimeseks,mida oligi tarvis tõestada.
kolmapäev, 29, oktoober 2008
Kirikulõhe koduperenaiste ja prostituutide vahele
Mäletan, et nägin kunagi ühte väga peent ja idüllilist raamatut pildikestega 19. sajandi erootilistest kaunitaridest poolpornograafilistes poosides, nii et teati ikkagi juba tollal, mida ja kuidas teha.
Samuti arvan ma, et konservatiivsusele vaatamata selles eluvaldkonnas leidus ka tollal hea sobivuse korral paarikesi, kes tegid teineteisele kõike mis iganes meeldis.
Igatahes oli see eilne SL Õhtulehe lugu päris hea, meenutamaks seda, kust me tuleme ja kuhu läheme?!?
Lisaks kuulsin eile veel ka raadiomanioolast järgmist naljandit. ,,Miks on spermatosoididel nii pikad sabad?, küsib bioloogiaõpetaja. Eks ikka selleks, et neid saab siis hästi hammaste vahelt välja sikutada, vastab tüdruk tagapingist.,,
Uus väljakutse oleks ka ,,kesksoolisuse,, tekkimine ehk siis täielik soorollide kadumine, kus kõik võiksid kõigiga abielluda ja spermapanga abil võiks kõigil olla ka kõigiga lapsi. Eks meie lapselapsed näevad seda, mis tulema hakkab. :)
Eks siis tollel ajal tõmbaski just kirik selge vahe koduperenaiste ja prostituutide vahele. Nüüd kus kirik ,,varjusurmas,, pole seda vahet sisuliselt enam ammu olemas. Kõiges võib leida kõike!
Ja küsimus : kas hea ongi? viib vaid aegade muutumise paratamatuse tunnetamiseni. Ei saa siin õieti ei nutta ega naerda või kui siis juba mõlemat ja täiega!
…………………………………………………………………………………
Briti kirikuõpetajaproua Ruth Smythers andis aastal 1894 välja seksiõpiku "Kuus näpunäidet meestele ja naistele", et valmistada noori naisi ette võikaks kogemuseks – seksiks.
Nüüd on Smythersi raamat uuesti välja antud, kirjutab Iltalehti.
Vaimulikuproua oli veendumusel, et seks on asi, mille naine peab lihtsalt ära kannatama. Suguõdedele soovitas ta: "Anna vähe, anna harva ja – ennekõike – anna tõrksalt."
Seksiõpiku autor lohutab, et umbes kümnendaks abieluaastaks peaks naisel olema oma põhieesmärk, seksuaalsest kontaktist lahtisaamine, saavutatud. Selleks ajaks on ta sünnitanud hulga lapsi ning on lootust, et armastus laste vastu ja sotsiaalne surve ei luba mehel ula peale minna.
Tark noor abielunaine nõustub iga nädal kõige rohkem kahe sugulise läbikäimisega. Aja möödudes tuleks tal teha kõik, mis tema võimuses, et sääraste läbikäimiste tihedust vähendada. Tema parimad abimehed on seejuures haiguse, une või peavalu teesklemine.
Enamik mehi on loomult üsnagi perverssed ning kui neile vähimgi võimalus anda, asuvad nad jälkide toimingute kallale, mille hulka kuuluvad normaalse akti toimepanek ebanormaalsetes asendites, naise keha limpsimine ning oma keha pakkumine naisele lipsimiseks.
Paljud naised on avastanud, et on kasulik selga panna paks öösärk ja lasta mehel selga panna pidžaama. Nii ei pruugi suguakti ajal riidest lahti võtta ning mehele andub võimalikult vähe ihu.
Voodisse heites tuleb naisel kõik tuled kustutada. Ta ei tohi kuuldavale tuua ainsatki häälitsust, mis võiks meest tema suunas juhatada.
Kui mees naise voodist leiab, peab too võimalikult liikumatult lamama, muidu võib mees kehaliigutusi sugulise erutuse märgiks pidada. Kui seksi pole võimalik ära hoida, tuleb seda toimetada täielikus pimeduses.
Kui mees kergitab naise öösärki ja üritab teda selle alt suudelda, peab naine öösärgi kiiresti alla tagasi tõmbama, voodist välja jooksma ning seletama, et loodus kutsub teda tualettruumi.
Kui mees üritab naist meelelise jutuga võrgutada, meenub targale abielunaisele äkki mingi tühine asi, mida mehe käest küsida tuleb.
Kui mees ähib ja puhib, peab naine täiesti hiirvaikselt lamama ega tohi mingil tingimusel hingeldada.
Kohe, kui mees on lõpetanud, hakkab tark naine tema kallal näägutama väikeste ülesannete pärast, mida too peab järgmisel päeval korda ajama. Proua Smythersi kinnitusel on seksi ärahoidmisel äärmised tõhusad vahendid just nimelt tülitsemine, näägutamine ja noomimine – nende kallale tuleb asuda õhtul umbes tund aega enne seda, kui mees tavaliselt lähenemiskatseid alustab.
Samuti arvan ma, et konservatiivsusele vaatamata selles eluvaldkonnas leidus ka tollal hea sobivuse korral paarikesi, kes tegid teineteisele kõike mis iganes meeldis.
Igatahes oli see eilne SL Õhtulehe lugu päris hea, meenutamaks seda, kust me tuleme ja kuhu läheme?!?
Lisaks kuulsin eile veel ka raadiomanioolast järgmist naljandit. ,,Miks on spermatosoididel nii pikad sabad?, küsib bioloogiaõpetaja. Eks ikka selleks, et neid saab siis hästi hammaste vahelt välja sikutada, vastab tüdruk tagapingist.,,
Uus väljakutse oleks ka ,,kesksoolisuse,, tekkimine ehk siis täielik soorollide kadumine, kus kõik võiksid kõigiga abielluda ja spermapanga abil võiks kõigil olla ka kõigiga lapsi. Eks meie lapselapsed näevad seda, mis tulema hakkab. :)
Eks siis tollel ajal tõmbaski just kirik selge vahe koduperenaiste ja prostituutide vahele. Nüüd kus kirik ,,varjusurmas,, pole seda vahet sisuliselt enam ammu olemas. Kõiges võib leida kõike!
Ja küsimus : kas hea ongi? viib vaid aegade muutumise paratamatuse tunnetamiseni. Ei saa siin õieti ei nutta ega naerda või kui siis juba mõlemat ja täiega!
…………………………………………………………………………………
Briti kirikuõpetajaproua Ruth Smythers andis aastal 1894 välja seksiõpiku "Kuus näpunäidet meestele ja naistele", et valmistada noori naisi ette võikaks kogemuseks – seksiks.
Nüüd on Smythersi raamat uuesti välja antud, kirjutab Iltalehti.
Vaimulikuproua oli veendumusel, et seks on asi, mille naine peab lihtsalt ära kannatama. Suguõdedele soovitas ta: "Anna vähe, anna harva ja – ennekõike – anna tõrksalt."
Seksiõpiku autor lohutab, et umbes kümnendaks abieluaastaks peaks naisel olema oma põhieesmärk, seksuaalsest kontaktist lahtisaamine, saavutatud. Selleks ajaks on ta sünnitanud hulga lapsi ning on lootust, et armastus laste vastu ja sotsiaalne surve ei luba mehel ula peale minna.
Tark noor abielunaine nõustub iga nädal kõige rohkem kahe sugulise läbikäimisega. Aja möödudes tuleks tal teha kõik, mis tema võimuses, et sääraste läbikäimiste tihedust vähendada. Tema parimad abimehed on seejuures haiguse, une või peavalu teesklemine.
Enamik mehi on loomult üsnagi perverssed ning kui neile vähimgi võimalus anda, asuvad nad jälkide toimingute kallale, mille hulka kuuluvad normaalse akti toimepanek ebanormaalsetes asendites, naise keha limpsimine ning oma keha pakkumine naisele lipsimiseks.
Paljud naised on avastanud, et on kasulik selga panna paks öösärk ja lasta mehel selga panna pidžaama. Nii ei pruugi suguakti ajal riidest lahti võtta ning mehele andub võimalikult vähe ihu.
Voodisse heites tuleb naisel kõik tuled kustutada. Ta ei tohi kuuldavale tuua ainsatki häälitsust, mis võiks meest tema suunas juhatada.
Kui mees naise voodist leiab, peab too võimalikult liikumatult lamama, muidu võib mees kehaliigutusi sugulise erutuse märgiks pidada. Kui seksi pole võimalik ära hoida, tuleb seda toimetada täielikus pimeduses.
Kui mees kergitab naise öösärki ja üritab teda selle alt suudelda, peab naine öösärgi kiiresti alla tagasi tõmbama, voodist välja jooksma ning seletama, et loodus kutsub teda tualettruumi.
Kui mees üritab naist meelelise jutuga võrgutada, meenub targale abielunaisele äkki mingi tühine asi, mida mehe käest küsida tuleb.
Kui mees ähib ja puhib, peab naine täiesti hiirvaikselt lamama ega tohi mingil tingimusel hingeldada.
Kohe, kui mees on lõpetanud, hakkab tark naine tema kallal näägutama väikeste ülesannete pärast, mida too peab järgmisel päeval korda ajama. Proua Smythersi kinnitusel on seksi ärahoidmisel äärmised tõhusad vahendid just nimelt tülitsemine, näägutamine ja noomimine – nende kallale tuleb asuda õhtul umbes tund aega enne seda, kui mees tavaliselt lähenemiskatseid alustab.
teisipäev, 28, oktoober 2008
Mis vaevab sinu südant?
Mis vaevab siis minu südant? Tegelikult natuke vaevab ikka küll see valikute küsimus kontekstis, et kas sellist elustsenaariumi me siis tahtsimegi...? Et väike lapsuke ja nii palju eneseteostust tööalaselt. Tegelikult polnud see ausõna niimoodi mõeldud. See lihtsalt juhtus nii, et ühekorraga on maailma parim töökoht ja maailma kallim laps!
Mõtlesin ikka varemalt nii, et saan seda ,,lapsetööd,,oma elus lõpuks ometi selles eas tõsiselt võtta. Keskenduda lapsele ja süüvida areneva inimtaime kõigisse sügavustesse ja soppidesse. Nüüd olen ma ikkagi fakti ees, et kõik see näivus libiseb nii kiiresti mu elust läbi, libiseb siidrätina mu sõrmede vahelt ära. No mida sa siis tahad kui kohtud lapsega vaid heal juhul neljaks tunniks ööpäevas ja tööasju tuleb vahel ka koju kaasa võtta? Patukahetsus on igatahes siiras ja tuleb otse südamest. Pole siis ime, et ma ei saa võtta ette puhkusereise kuhu mu lapsed kaasa ei mahu. Ma tahan veeta kõik võimalikud tunnid ja hetked nendega nii kaua kui see on veel vähegi võimalik. Niikaua kui seda rõõmu ja õnne on antud. Aeg voolab mägede taha ja ühel hetkel avastad, et lapsed on suureks saanud. Oi, äike müristabki akna taga. See on taas märk. Märk sellest, et olen vähemalt õigel teel.
JLWZYALZ
,,Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa. See kes on meie Issand, kõik võtab avita...,,
Mõtlesin ikka varemalt nii, et saan seda ,,lapsetööd,,oma elus lõpuks ometi selles eas tõsiselt võtta. Keskenduda lapsele ja süüvida areneva inimtaime kõigisse sügavustesse ja soppidesse. Nüüd olen ma ikkagi fakti ees, et kõik see näivus libiseb nii kiiresti mu elust läbi, libiseb siidrätina mu sõrmede vahelt ära. No mida sa siis tahad kui kohtud lapsega vaid heal juhul neljaks tunniks ööpäevas ja tööasju tuleb vahel ka koju kaasa võtta? Patukahetsus on igatahes siiras ja tuleb otse südamest. Pole siis ime, et ma ei saa võtta ette puhkusereise kuhu mu lapsed kaasa ei mahu. Ma tahan veeta kõik võimalikud tunnid ja hetked nendega nii kaua kui see on veel vähegi võimalik. Niikaua kui seda rõõmu ja õnne on antud. Aeg voolab mägede taha ja ühel hetkel avastad, et lapsed on suureks saanud. Oi, äike müristabki akna taga. See on taas märk. Märk sellest, et olen vähemalt õigel teel.
JLWZYALZ
,,Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa. See kes on meie Issand, kõik võtab avita...,,
esmaspäev, 27, oktoober 2008
Kiirus, kiirus, lase mind lahti!
Kiirus, kiirus, lase mind lahti!
Ja jälle on käes uus esmaspäev ja ma pole saanud sõnagi oma tegemistest ülesmärgitud. Olengi seesama nõiake, kes unenägusid leidmata lendleb õue ja metsa asemel nüüd hoopis ametkondade treppidel ja redeleil ning tuulab mööda ametiasutuste umbseid koridore. Ja vahel sekka ikka tormi ja tuulutust kah.
Möödunud nädal oli viimaste aegade üks kiiremaid. Viisin veebitsi ühe viktoriini läbi ja siis veel hulk igasugu käimisi ja koolitusi majaväliselt ja nii ma siia ajapuuduse auku kukkusingi.
Esimene koolitus oli digiteerimisest ja parim osa sellest omakorda ,,KUMU,, elektroonilise arhiivi tutvustus. http://digikogu.ekm.ee/ Tähtsam info oli see, et kui reprosid vaja on ja tasuta, siis tuleb märkida, et koolituseesmärgil.
Teiseks koolitajaks oli välismaalane, üks ülimalt aristokraatne härrasmees, Bremeni Linnaraamatukogu Juhataja Ervin Miedke. Temalt saime me näiteks teada, et Saksamaal on keskastme ja muud juhid raamatukogudes enamasti ja ainult mehed. Naisi meelitatakse sinna kohe eraldi meetmetega… ikka piitsa ja präänikut muidugi. :)
Kolmas koolitus oli lausa suurele auditooriumile ja lendas kõrgelt. Kalju Tammaru moderaatoriks. Tema selline raamatukogude Mart Sander! Parimad olid siis kaks lugu : ,,Raamatukoguhoidja tulevikuväljavaated,, Olga Einasto poolt ettekantuna /TÜ Raamatukogu teenindusosakonna juhataja/ ja Jüri Ennet teemaga ,,Kuidas infoühiskonnas ellu jääda?,,
Ütleks siis nii, et Olga avas meie silmad GOOGLE firma tulevikuambitsioonide osas ja Jüri Ennet tutvustas omanimelist palvet trikitades ja naerutades auditooriumit psühhiaatrile omase julguse ja jultumusega. Igatahes naersime kõhud kõveraks ja sabad rõngasse.
Pärast kõndisime ühe toreda kolleegiga veel mööda Mustamäed ja tundsime end väga suurepäraselt.
Nädalalõpul viis saatus mind kokku taas üle hulga aja sõprade Maria ja Rebecca Kontusega, istusime hubases tavernis ja mina jõin elus esimest korda türgi kohvi. Peen protseduur oli küll. Ja loomulikult sain ka kutse plaadiesitlusele, kuhu ma ka loomulikult lähen.
Pühapäeval aga käisime lastega tormi vaatamas. Vihma ja tuule võimas ja ilus liit tõrjus meid peagi auto sooja embusse tagasi. Pisike vajas pärast lisaks ka väikest meega turgutamist.
Kiirus, kiirus lase mind lahti!
Ja jälle on käes uus esmaspäev ja ma pole saanud sõnagi oma tegemistest ülesmärgitud. Olengi seesama nõiake, kes unenägusid leidmata lendleb õue ja metsa asemel nüüd hoopis ametkondade treppidel ja redeleil ning tuulab mööda ametiasutuste umbseid koridore. Ja vahel sekka ikka tormi ja tuulutust kah.
Möödunud nädal oli viimaste aegade üks kiiremaid. Viisin veebitsi ühe viktoriini läbi ja siis veel hulk igasugu käimisi ja koolitusi majaväliselt ja nii ma siia ajapuuduse auku kukkusingi.
Esimene koolitus oli digiteerimisest ja parim osa sellest omakorda ,,KUMU,, elektroonilise arhiivi tutvustus. http://digikogu.ekm.ee/ Tähtsam info oli see, et kui reprosid vaja on ja tasuta, siis tuleb märkida, et koolituseesmärgil.
Teiseks koolitajaks oli välismaalane, üks ülimalt aristokraatne härrasmees, Bremeni Linnaraamatukogu Juhataja Ervin Miedke. Temalt saime me näiteks teada, et Saksamaal on keskastme ja muud juhid raamatukogudes enamasti ja ainult mehed. Naisi meelitatakse sinna kohe eraldi meetmetega… ikka piitsa ja präänikut muidugi. :)
Kolmas koolitus oli lausa suurele auditooriumile ja lendas kõrgelt. Kalju Tammaru moderaatoriks. Tema selline raamatukogude Mart Sander! Parimad olid siis kaks lugu : ,,Raamatukoguhoidja tulevikuväljavaated,, Olga Einasto poolt ettekantuna /TÜ Raamatukogu teenindusosakonna juhataja/ ja Jüri Ennet teemaga ,,Kuidas infoühiskonnas ellu jääda?,,
Ütleks siis nii, et Olga avas meie silmad GOOGLE firma tulevikuambitsioonide osas ja Jüri Ennet tutvustas omanimelist palvet trikitades ja naerutades auditooriumit psühhiaatrile omase julguse ja jultumusega. Igatahes naersime kõhud kõveraks ja sabad rõngasse.
Pärast kõndisime ühe toreda kolleegiga veel mööda Mustamäed ja tundsime end väga suurepäraselt.
Nädalalõpul viis saatus mind kokku taas üle hulga aja sõprade Maria ja Rebecca Kontusega, istusime hubases tavernis ja mina jõin elus esimest korda türgi kohvi. Peen protseduur oli küll. Ja loomulikult sain ka kutse plaadiesitlusele, kuhu ma ka loomulikult lähen.
Pühapäeval aga käisime lastega tormi vaatamas. Vihma ja tuule võimas ja ilus liit tõrjus meid peagi auto sooja embusse tagasi. Pisike vajas pärast lisaks ka väikest meega turgutamist.
Kiirus, kiirus lase mind lahti!
teisipäev, 21, oktoober 2008
Titt tissilt maas ja muid elamusi
Lõpuks ometi sain taas kirjutama. Patu asi, sest tegelikult on mul hetkel üks viktoriin koostamisel. Olen sel puhul juba päris mitu raamatut läbilugenud ja teist sama palju läbisirvinud. Uuel nädalal läheb mäng lahti.
Eelmise nädala põhitõdemuseks ja hurraa-hüüdeks andis põhjust see, et minu pisikene kolme ja poolene on lõpuks ometi tissilt maas, ka lohutustissilt, mis toimis kõige viimasena ja ärkamistissilt ja uinumistissilt. Tegelikult ma kartsin juba, et ta tissitab niimoodi koolini välja või vähemalt pulmadeni välja, kuid pääsesin ikka veel päris kergelt!
Kuulasin vahepeal taas väiksemas ringis Maria Tilka iidsete kultuuride ja kasvatuse teemal ja kogesin, millist imelist kõneandi see inimene valdab ja teadmisi ja tõetundmist, tunnetust mittemaistest seostest veel sinna juurde. Järgmine loeng pidi temalt tulema siis juba sõnamaagiast endast.
Lobisesin ise ka kogemata ühe ,,avaliku saladuse,, välja, mis meenutas mulle seda muinasjuttu, et kuidas kuningas on tegelikult paljas. Aga kõik näevad, et ta on ikka vägagi riides…;) See oli väga huvitav kogemus, aga ma otsustasin, et siitpeale halbu uudiseid ma üritan mitte teatada. Las igaüks otsib ja leiab need ise üles kui see vajalikuks osutub.
Meeldivama poole pealt saime südantlõhestavalt kauni kingituse ühelt teiselt kolleegilt, tänu kellele käisime siis laupäeval vaatamas muusikalikuningas Andrew Lloyd Webberi juubelikontserti.
Esinesid Rachel Barrell, Jaqui Scott, Tim Rogers, kellesse ma tõeliselt ära armusin! Ja Simon Bowman Suurbritanniast. Eesti poolelt siis Gerli Padar ja Maarja/Liis Ilus. Samuti Vanemuise Sümfooniaorkester. Esitleti lugusid eri muusikalidest, nagu Sunset Boulevard, Cats, Jesus Christ Superstar, Evita, The Phantom of the Opera jne. Mõned lood võtsid küll kohe kananaha ihule... :)
Kui ma varem olin lihtsalt muusikalisõber, siis peale seda esitust olen ma muusikalide andunud fänn. No olid alles hääled ja oli alles muusika, nii maagiline ja lummav kui veel olla saab. Muusika kui selline on üldse kuidagi taevalik ja ebamaine fenomen. Eriti veel ilus ja väga ilus muusika!
Laupäeval oli meil veel teinegi õnnestunud üritus. Käisime lapselapse ja Pisiga Kakerdaja rabas matkal. Korraldatud oli see Kaarli lastetöö poolt ja kuna ilm juhtus ilus, liitus bussiga ka vähemalt viis autotja ka buss ise oli puupüsti täis. Külastasime veel ka Saha ja Pikva kabelit ning Tuhala kirikut. Kõik sellised väiksed ja armsad ehitised.
Saha kabelis käisime sel aastal ka katuse all ronimas. Ilm oli imekaunis ja sügisene, värvid mängisid oma mänge ja erkrohelised orasepõllud vaheldusid kuldkollaste lehtede lummaga ning erksinise taeva pilvetupsud peegeldusid rabalaugaste peeglites. Et kahe vihmase päeva vahele selline ilus päev kingiti, pidas Signe Aus ühtlasi selle teeneks, et ka Jumal on ilmselt lastetöö tegija!
Täna siis seisab veel ees tõsine vestlus oma pojaga, mis selgitab, kas me ikka tulevikus saame veel head sõbrad olla või on meie eluvaated nii kaugeks kujunenud, et need enam teps mitte kesta ei saa. Sest on ikkagi teatud tõekspidamised, üle mille ma enam teda kui inimest austada ei saa. Ja ka minu armastus muutub väga passiivseks, jäädes oma ilusate mälestustega lapsepõlve maha.
Titt tissit maas ja mu keha kuulub nüüd taas mulle endale. Milline kummastav tõdemus, täis kurbust ja uute ahvatuste võlu.
Eelmise nädala põhitõdemuseks ja hurraa-hüüdeks andis põhjust see, et minu pisikene kolme ja poolene on lõpuks ometi tissilt maas, ka lohutustissilt, mis toimis kõige viimasena ja ärkamistissilt ja uinumistissilt. Tegelikult ma kartsin juba, et ta tissitab niimoodi koolini välja või vähemalt pulmadeni välja, kuid pääsesin ikka veel päris kergelt!
Kuulasin vahepeal taas väiksemas ringis Maria Tilka iidsete kultuuride ja kasvatuse teemal ja kogesin, millist imelist kõneandi see inimene valdab ja teadmisi ja tõetundmist, tunnetust mittemaistest seostest veel sinna juurde. Järgmine loeng pidi temalt tulema siis juba sõnamaagiast endast.
Lobisesin ise ka kogemata ühe ,,avaliku saladuse,, välja, mis meenutas mulle seda muinasjuttu, et kuidas kuningas on tegelikult paljas. Aga kõik näevad, et ta on ikka vägagi riides…;) See oli väga huvitav kogemus, aga ma otsustasin, et siitpeale halbu uudiseid ma üritan mitte teatada. Las igaüks otsib ja leiab need ise üles kui see vajalikuks osutub.
Meeldivama poole pealt saime südantlõhestavalt kauni kingituse ühelt teiselt kolleegilt, tänu kellele käisime siis laupäeval vaatamas muusikalikuningas Andrew Lloyd Webberi juubelikontserti.
Esinesid Rachel Barrell, Jaqui Scott, Tim Rogers, kellesse ma tõeliselt ära armusin! Ja Simon Bowman Suurbritanniast. Eesti poolelt siis Gerli Padar ja Maarja/Liis Ilus. Samuti Vanemuise Sümfooniaorkester. Esitleti lugusid eri muusikalidest, nagu Sunset Boulevard, Cats, Jesus Christ Superstar, Evita, The Phantom of the Opera jne. Mõned lood võtsid küll kohe kananaha ihule... :)
Kui ma varem olin lihtsalt muusikalisõber, siis peale seda esitust olen ma muusikalide andunud fänn. No olid alles hääled ja oli alles muusika, nii maagiline ja lummav kui veel olla saab. Muusika kui selline on üldse kuidagi taevalik ja ebamaine fenomen. Eriti veel ilus ja väga ilus muusika!
Laupäeval oli meil veel teinegi õnnestunud üritus. Käisime lapselapse ja Pisiga Kakerdaja rabas matkal. Korraldatud oli see Kaarli lastetöö poolt ja kuna ilm juhtus ilus, liitus bussiga ka vähemalt viis autotja ka buss ise oli puupüsti täis. Külastasime veel ka Saha ja Pikva kabelit ning Tuhala kirikut. Kõik sellised väiksed ja armsad ehitised.
Saha kabelis käisime sel aastal ka katuse all ronimas. Ilm oli imekaunis ja sügisene, värvid mängisid oma mänge ja erkrohelised orasepõllud vaheldusid kuldkollaste lehtede lummaga ning erksinise taeva pilvetupsud peegeldusid rabalaugaste peeglites. Et kahe vihmase päeva vahele selline ilus päev kingiti, pidas Signe Aus ühtlasi selle teeneks, et ka Jumal on ilmselt lastetöö tegija!
Täna siis seisab veel ees tõsine vestlus oma pojaga, mis selgitab, kas me ikka tulevikus saame veel head sõbrad olla või on meie eluvaated nii kaugeks kujunenud, et need enam teps mitte kesta ei saa. Sest on ikkagi teatud tõekspidamised, üle mille ma enam teda kui inimest austada ei saa. Ja ka minu armastus muutub väga passiivseks, jäädes oma ilusate mälestustega lapsepõlve maha.
Titt tissit maas ja mu keha kuulub nüüd taas mulle endale. Milline kummastav tõdemus, täis kurbust ja uute ahvatuste võlu.
esmaspäev, 13, oktoober 2008
Leidlastest, võlavanglatest ja vaestemajadest...
Millegipärast on viimasel ajal väga südamel sellised teemad, nagu : leidlapsed, võlavanglad ja vaestemajad.
Leidlaste kohapealt, et kui sellist sündmust natukegi mõista üritada, siis peab ikka erilises meeleheites olema, et niisugust sammu üldse ette võtta. Ja kui siis kuidas? Aga ikka kuidagi teisiti kui see lugu seekord juhtus. Leidlapsi võiks leida näiteks vankrist oma trepikojas korteri ukse tagant soojast vms.,aga praegune variant tundub ikka väga julm ja väga rumal ka kõige suurema mõistapüüdmise juures.
Meil pole küll vaestemajasid, aga on sotsiaalmajad, arvas mees sellest teemast. Aga siiski, miks pole meil vaestemajasid, kuigi vaeseid ja kodutuid on küllaga?
Ja kolmandaks võlavanglad? Tahaks teada milline näeb välja üldse üksikisiku pankrott, kui tal pole pangaarveid (töötab puhtana käden) ja pole ka kinnisvara.???
Kui trahvid kustutatakse nüüdsest nii lühikese aja jooksul nagu täna raadio-onu lausus, siis polegi suurt mõtet siin enam midagi maksta. Nii võiks olla ka näiteks SMS-laenudega ja muude kiirlaenudega! ;)
Isiklikus elus läheb ikka vaikselt ja tasaselt.
Laupäeval ja pühapäeval läks suurem aur triikimise peale ja tegelikult saingi triigitud! Pühapäeval imetlesime veel Stroomi tuules hulpivaid luikesid, mere värve rohehallidest sinihallideni ja taamal puude kollast kuma... Laine oli kõrge ja tuul tugev.Väike tüdruk kaevas liivatunneleid.
Reedel helistas ootamatult India-Kadi ja tahtis Indiajuttu rääkida. Sõitsime siis mööda tuttavaid, keda polnud ammugi näinud ja rääkisime kõigile Indiajuttu. Kadil on nimelt paar poolmetsikut ja seega väga soodsat India reisi plaanis. Ja muidugi on teda juba ka erinevate reisiseltskondade poolt teejuhiks palutud.
Meist igal juhul seekord eriti asja ei saanud. India peab veel natuke ootama!:)
Minu väike tüdruk nägi ka leidlapse kurba nägu ja küsis selle kohta. Seletasin siis, et tüdrukule ei tulnud ema järele. Tema andis nõu, et lapsuke peaks natuke magama ja küll siis ema ka järgi tuleb, nagu tal endal lasteaias räägitakse. Magate lõunaune ära ja emad tulevad järele. Vot nii! Jätsin talle edasised selgitused sel korral andmata. Küllap peale paljusid unesid leiab ka see väike tüdruk endale uue ema ja uue kodu. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.
Leidlaste kohapealt, et kui sellist sündmust natukegi mõista üritada, siis peab ikka erilises meeleheites olema, et niisugust sammu üldse ette võtta. Ja kui siis kuidas? Aga ikka kuidagi teisiti kui see lugu seekord juhtus. Leidlapsi võiks leida näiteks vankrist oma trepikojas korteri ukse tagant soojast vms.,aga praegune variant tundub ikka väga julm ja väga rumal ka kõige suurema mõistapüüdmise juures.
Meil pole küll vaestemajasid, aga on sotsiaalmajad, arvas mees sellest teemast. Aga siiski, miks pole meil vaestemajasid, kuigi vaeseid ja kodutuid on küllaga?
Ja kolmandaks võlavanglad? Tahaks teada milline näeb välja üldse üksikisiku pankrott, kui tal pole pangaarveid (töötab puhtana käden) ja pole ka kinnisvara.???
Kui trahvid kustutatakse nüüdsest nii lühikese aja jooksul nagu täna raadio-onu lausus, siis polegi suurt mõtet siin enam midagi maksta. Nii võiks olla ka näiteks SMS-laenudega ja muude kiirlaenudega! ;)
Isiklikus elus läheb ikka vaikselt ja tasaselt.
Laupäeval ja pühapäeval läks suurem aur triikimise peale ja tegelikult saingi triigitud! Pühapäeval imetlesime veel Stroomi tuules hulpivaid luikesid, mere värve rohehallidest sinihallideni ja taamal puude kollast kuma... Laine oli kõrge ja tuul tugev.Väike tüdruk kaevas liivatunneleid.
Reedel helistas ootamatult India-Kadi ja tahtis Indiajuttu rääkida. Sõitsime siis mööda tuttavaid, keda polnud ammugi näinud ja rääkisime kõigile Indiajuttu. Kadil on nimelt paar poolmetsikut ja seega väga soodsat India reisi plaanis. Ja muidugi on teda juba ka erinevate reisiseltskondade poolt teejuhiks palutud.
Meist igal juhul seekord eriti asja ei saanud. India peab veel natuke ootama!:)
Minu väike tüdruk nägi ka leidlapse kurba nägu ja küsis selle kohta. Seletasin siis, et tüdrukule ei tulnud ema järele. Tema andis nõu, et lapsuke peaks natuke magama ja küll siis ema ka järgi tuleb, nagu tal endal lasteaias räägitakse. Magate lõunaune ära ja emad tulevad järele. Vot nii! Jätsin talle edasised selgitused sel korral andmata. Küllap peale paljusid unesid leiab ka see väike tüdruk endale uue ema ja uue kodu. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.
kolmapäev, 8, oktoober 2008
Lumivalguke ja lonkav mina töökeerises...
Täna siis jälle koolitusel. Õnneks oli päris lõbus.
Aga aasta kihutab oma loomuliku lõpu poole ja seega töölgi kiiremad tuurid ülesvõetud. Aruanded, kliendid, asutuse tulevikuplaanid ja minevikuheiastused... Aamen.
Ah, kui seda aega ees ei oleks!
Nädala algust pingestas veel see, et sain korraliku põletiku jalga ja lonkasin nagu Leedi, kontsadel. Samas oli mu autojuht (seetähendab mees) oma transpordivahendiga tööasjus ära ja ma pidin hommikuti veel lapse kukil lasteaeda toimetama. Vähemalt tunni võrra varem tõusma ja mitme tunni võrra varem magama minema. Mis mõlemad on paras kill. Olete näinud pilti, et lonkav ema, magav laps kukil kõigub lasteaia poole?
Hetkel on tõsi küll mees tagasi ja jalg terve, nii, et põhjust suurt õnne tunda küll ja küll...
Kõik siin maailmas on ikka niivõrd suhteline.;) Üks mu lemmiklauseid, et mitte öelda, et pole absoluutseid tõdesid ja üldse mittemidagi absoluutset. On vaid tunded, tunnetused, reaalsused ja juhtumused.
Juba teist nädalalõppu oli ka mu lemmiklapselapsuke,koolilaps meil. Seekord oli põhjuseks ka see, et käisime kolmekesi Estonias balletil.
See oli Ungarlaste seatud: ,,Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi,,.
No mida ma ütlen? Tore lugu oli. Pauku ja laulu ja tantsu ja saluuti ja puha. Istusime esimeses reas ja nägime kõike justkui privaatses vormis. Pisipiiga vaatas etenduse kõrvale kaunites kleidikestes plikakesi, kellest ümberringi kahises ja mehistes ülikondades asjalikke poisiklutte. Ma arvan, et kõik jäid rahule.
Natuke puudu jäi minu jaoks imelistest taustikoonidest, Heldur Renteri lavakujundusest (ema koolivend) ja sellest haldjalikust balletitantsust, mida kohtab näiteks ,,Luikede järves,, või muidu muus klassikas. Aga ega pöialpoiste ümarates pallsaabastes seda teha saanukski. Peaasi, et lapsed jäid rahule. Ma olin ju pigem saatja.
Minu saatja sellel 2008 aastapäeva ballil saab olema samuti keegi teine ja pealegi veel naisterahvas. Kuuleme-näeme! Ja balletti ikka ka.
Aga aasta kihutab oma loomuliku lõpu poole ja seega töölgi kiiremad tuurid ülesvõetud. Aruanded, kliendid, asutuse tulevikuplaanid ja minevikuheiastused... Aamen.
Ah, kui seda aega ees ei oleks!
Nädala algust pingestas veel see, et sain korraliku põletiku jalga ja lonkasin nagu Leedi, kontsadel. Samas oli mu autojuht (seetähendab mees) oma transpordivahendiga tööasjus ära ja ma pidin hommikuti veel lapse kukil lasteaeda toimetama. Vähemalt tunni võrra varem tõusma ja mitme tunni võrra varem magama minema. Mis mõlemad on paras kill. Olete näinud pilti, et lonkav ema, magav laps kukil kõigub lasteaia poole?
Hetkel on tõsi küll mees tagasi ja jalg terve, nii, et põhjust suurt õnne tunda küll ja küll...
Kõik siin maailmas on ikka niivõrd suhteline.;) Üks mu lemmiklauseid, et mitte öelda, et pole absoluutseid tõdesid ja üldse mittemidagi absoluutset. On vaid tunded, tunnetused, reaalsused ja juhtumused.
Juba teist nädalalõppu oli ka mu lemmiklapselapsuke,koolilaps meil. Seekord oli põhjuseks ka see, et käisime kolmekesi Estonias balletil.
See oli Ungarlaste seatud: ,,Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi,,.
No mida ma ütlen? Tore lugu oli. Pauku ja laulu ja tantsu ja saluuti ja puha. Istusime esimeses reas ja nägime kõike justkui privaatses vormis. Pisipiiga vaatas etenduse kõrvale kaunites kleidikestes plikakesi, kellest ümberringi kahises ja mehistes ülikondades asjalikke poisiklutte. Ma arvan, et kõik jäid rahule.
Natuke puudu jäi minu jaoks imelistest taustikoonidest, Heldur Renteri lavakujundusest (ema koolivend) ja sellest haldjalikust balletitantsust, mida kohtab näiteks ,,Luikede järves,, või muidu muus klassikas. Aga ega pöialpoiste ümarates pallsaabastes seda teha saanukski. Peaasi, et lapsed jäid rahule. Ma olin ju pigem saatja.
Minu saatja sellel 2008 aastapäeva ballil saab olema samuti keegi teine ja pealegi veel naisterahvas. Kuuleme-näeme! Ja balletti ikka ka.
Telli:
Postitused (Atom)
