Reisipalavik!
Ja taaskord on mind tabanud nagu välgust reisipalavik. Kõikidele lennuhirmudele vaatamata. Hirmud läbisegi õndsuse ja põnevusega... Tunnen end õnneliku ja vabana, nagu tuul. Ees on päevane lend ja siis hiljem öine lend tagasi. Tundide viisi lastega lõputut ootamist lennujaamades. Selle üritan ka kuidagi üle elada. Peaasi, et tuleks see suur Soojus, mida siin Eestis juba ammu ei ole. Kirgas Päike ja kirgassinine meri... Nii muretud inimesed ja muretud lauluhelid... Nii nagu nad siit paistavad. Kunagine kultuuri ja inimsoo häll üheskoos.
Kunagi ammu oli mu lemmikraamat ,,Minu pere ja muud loomad,,. Mäletan, et isegi ema luges meile seda ette ja tema hääle kõla on mul ikka veel kõrvus. Muidugi on selle raamatu sünnikodu Korful,kuid Rhodos on jälle Türgile kõige lähemal. Vaid üks meresõit üle vee. Ja rendiauto kogu perele. Ons see tõesti võimalik? Nii küsisin endalt ka siis kui hakkasin sõitma esimest korda Pariisi. See tundus tookord lihtsalt uskumatuna. Mina ja Pariis!?! Oooo Kreeka mu Armsam!;)
Per aspera ad astra!
Ja kontrastiks sellele kurb pilt mu südamele kui nägin täna kesklinnas ühe oma kooliaegse lemmiksõbranna venda trollipeatuses pikali lääbakil toolil magamas. Omal ajal oli ta kena stiilne ja tore noormees, tüdrukute lemmik ja hea tantsija pidudel. Kõik ootasid, et ta just neid tantsima viiks ja ta sai väga vahvaid tüdrukuid. Tasapisi kuulsin tast ka muud kummalist. Ta oli kuskil alimentide mittemaksjate nimekirjas,sõbranna ei tahtnud ka temast palju rääkida.
Nüüd on ta siis omadega niikaugel, et magab pesemata ja rääbakana siinsamas Tallinna kesklinnas. Oleks mul olnud vana sõbrantsi number, oleksin talle saanud ehk helistada. Et panna tööle mõni abistamisvõrustik... Aga nüüd polnud mul isegi kõneaega,et talle mingitki abi kutsuda kui ta seda oleks vajanud. Ja mul polnud ka jaksu minna talle õlale patsutama, et küsida kuidas sul läheb. Või mida iganes.
Väga kurb tunne oli ainult. Sic transit gloria mundi...
Võlu ja valu käivad ikka käsikäes. Nad ristuvad minus ja annavad tunde, et ma elan.
Ja lõppu ikkagi midagi positiivset. Kogu meie maailm on ikkagi meie enda sees.
Kohtumiseni peale reisi, suur Sõbrakalli kõigile!
reede, 22, august 2008
neljapäev, 21, august 2008
Kähkukate aeg on möödas.
Kunagi võlusid mind väga kirg ja kähkukad. Seisund, kus kõik sai öeldud napikalt lühikese aja jooksul. Ja mulle pakkusid need palju nautimisväärset: põnevust,tegevust seal kus pole kombeks, intensiivsust, tugevaid elamusi ja loomulikult ülihäid orgasme. Selles mõttes on mind teatud mõttes flegmad asjad natuke ärritanud: liiga aeglased inimesed, aeglaselt kulgevad protsessid ja igavus.
Isegi inimsuhetes võlus mind tugev sära ja intensiivsus.
Praegusel hetkel on asjad muutunud. Kui töösuhted välja arvata ja ka seda võtan ma suure sisemise huumoriga, siis on minu jaoks oluline rohkem Olla kui Näida. Võtta asjade jaoks aega ja süveneda, eriti ja eelkõige just inimsuhetes. Väga tihti tahaks üldse aega peatada või muuta see päris olematuks. Igasugune pealiskaudsus aga on täiesti OUT. Igasugune kiirus ja tempod tuleks võtta maha.
Oluline on minu jaoks Julgeda olla see kes olen -mõtetes, tunnetes, ilma meigita... kui kasutada välist võrdlust. See pole minnalaskmine või kergemat teed minek, vaid teadlik suund enda parema tundmaõppimise poole. Mulle tundub, et ainult tugevad inimesed saavad ja julgevad olla need, kes nad on ja just seda julgust ma endas ka ,,lihvin,,. See tundub mulle tõeliselt huvitav. Suund igas vallas lihtsuse, loomulikkuse ja põhiväärtuste poole. Ja loomulikult pakuvad mulle pinget ka inimsuhted mis on avatud, lähevad lõpuni ja loevad üksteise mõtteid...,süvenevad teineteise. Inimsuhted ,kus on vähem kibestumist ja pessimismi, mõttetuid targutusi...Pigem seda päriselu ise, maitset ja värvi!:)
Meditatsioon ja jooga on need mis arendavad keskendumisvõimet, rahustavad meelt ja lubavad astuda täiuse tunnetusele lähemale.
Leidsin just endale sellise raamatu, nagu: Tema pühadus Dalai-Laama. Avali süda. Kaastunne igapäevaelus. Ehk saan seda just reisil lugema hakata.
,, Meie vaimne teekond on pikk. Peame valima oma tee hoolikalt ning veenduma, et see hõlmab kõiki eesmärgini viivaid meetodeid. Vahetevahel on tee käänuline. Peame teadma, kuidas vähendada oma kiirust põhjaliku mõtluse teosammuni, samal ajal kindlalt mitte unustades oma naabri probleemi või tuhandete miilide kaugusel saastatud ookeanides ujuvaid kalu...,,.
Dalai-Laama on vähemalt konkreetne inimene, mees, kes pole mingi ebamäärane ja kauge kujutu Jumal vaid ikkagi lihast ja luust õpetlane, keda on huvitav järgida.
Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et homme lähen ma taas lendu.Lilleseemne, liblika või linnuna. Sõltub sellest, millise vaatenurgapealt vaadata.
Loodan, et peale seda on mul taas hing rohkem avatud rahule ja kogen taas rohkem neid ahhaa! ja ohhoo! elamusi. Päikest ja soojust! Olen elurõõmule ja lustakatele pillilugudele lähemal.
Kuigi meie nädalane puhkuseprojekt on ka pigem nagu kähkukas, usun siiski, et minu elus on kähkukate aeg möödas ja meditatsioonid muutuvad üha pikemaks. Nii elus kui kunstis, nagu öeldakse.
Isegi inimsuhetes võlus mind tugev sära ja intensiivsus.
Praegusel hetkel on asjad muutunud. Kui töösuhted välja arvata ja ka seda võtan ma suure sisemise huumoriga, siis on minu jaoks oluline rohkem Olla kui Näida. Võtta asjade jaoks aega ja süveneda, eriti ja eelkõige just inimsuhetes. Väga tihti tahaks üldse aega peatada või muuta see päris olematuks. Igasugune pealiskaudsus aga on täiesti OUT. Igasugune kiirus ja tempod tuleks võtta maha.
Oluline on minu jaoks Julgeda olla see kes olen -mõtetes, tunnetes, ilma meigita... kui kasutada välist võrdlust. See pole minnalaskmine või kergemat teed minek, vaid teadlik suund enda parema tundmaõppimise poole. Mulle tundub, et ainult tugevad inimesed saavad ja julgevad olla need, kes nad on ja just seda julgust ma endas ka ,,lihvin,,. See tundub mulle tõeliselt huvitav. Suund igas vallas lihtsuse, loomulikkuse ja põhiväärtuste poole. Ja loomulikult pakuvad mulle pinget ka inimsuhted mis on avatud, lähevad lõpuni ja loevad üksteise mõtteid...,süvenevad teineteise. Inimsuhted ,kus on vähem kibestumist ja pessimismi, mõttetuid targutusi...Pigem seda päriselu ise, maitset ja värvi!:)
Meditatsioon ja jooga on need mis arendavad keskendumisvõimet, rahustavad meelt ja lubavad astuda täiuse tunnetusele lähemale.
Leidsin just endale sellise raamatu, nagu: Tema pühadus Dalai-Laama. Avali süda. Kaastunne igapäevaelus. Ehk saan seda just reisil lugema hakata.
,, Meie vaimne teekond on pikk. Peame valima oma tee hoolikalt ning veenduma, et see hõlmab kõiki eesmärgini viivaid meetodeid. Vahetevahel on tee käänuline. Peame teadma, kuidas vähendada oma kiirust põhjaliku mõtluse teosammuni, samal ajal kindlalt mitte unustades oma naabri probleemi või tuhandete miilide kaugusel saastatud ookeanides ujuvaid kalu...,,.
Dalai-Laama on vähemalt konkreetne inimene, mees, kes pole mingi ebamäärane ja kauge kujutu Jumal vaid ikkagi lihast ja luust õpetlane, keda on huvitav järgida.
Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et homme lähen ma taas lendu.Lilleseemne, liblika või linnuna. Sõltub sellest, millise vaatenurgapealt vaadata.
Loodan, et peale seda on mul taas hing rohkem avatud rahule ja kogen taas rohkem neid ahhaa! ja ohhoo! elamusi. Päikest ja soojust! Olen elurõõmule ja lustakatele pillilugudele lähemal.
Kuigi meie nädalane puhkuseprojekt on ka pigem nagu kähkukas, usun siiski, et minu elus on kähkukate aeg möödas ja meditatsioonid muutuvad üha pikemaks. Nii elus kui kunstis, nagu öeldakse.
kolmapäev, 20, august 2008
Öölauluparty
Öölauluparty oli võimas. Kõigele vaatamata. Kõigile ei saagi kunagi meeldida.:) Mina võtsin sealt selle osa mis minule meeldis.
Algul läksin ikka ise ka kohale. Lapsed ja kärud jätsin koju. Ei olnud sellist ettevõtmist enam, nagu vanasti kui pisipoja kukil EÜE kokkutulekutel sai vihmas ja tuules lõbusalt aegaveedetud.:( Pealegi suurem poleks kindlasti kaasa tulnud. Ja väiksem oleks äkki jonnima hakanud ja..., ah mine sa tea! Lihtsalt laisaks olen läinud.
Buss oli täis ja sõitis teosammul ja kõik higistasid saunakuumuses mis kole. Autoteedel toimus paras anarhia. Kõik meenutas ammuseid öölaulupidusid...
Massidega teed ületades pidin ootamatult mootorratta alla jääma, siis oleks ka Eesti eest veri valatud… Aga napikalt ja pidurite krigina saatel sain üle.
Trollibussis keerasid õllepurkidega noored endale Eesti lippu ümber keha ja tänavatel sõitis arvukalt lippudega autosid.
Kohapeal möllasid õhupallid! Seisin tunnikese õhupallide sabas, et oleks lastele midagi meeleolukat viia ja nii jäi ka ,,Mu isamaa on minu arm,, kuulmata. Sõjasaak käes sukeldusin massidesse, mida tuli aina kõikjalt juurde.
Kuna pilt ekraanil jupsis ja istekohad olid ammu täis, moblalevi aga päris kadunud,ise muidugi ka juba MASSI lahustunud..., siis otsustasin hoopis koju kõndida ja telekast pilti edasi vaadata.
Vahepeal kinkisin veel õhupalli ühele emme kukil istuvale lapsukesele, kes natuke jorises, arvasin muidugi, et kindlasti õhupalli pärast. Õhupallid on lastele nagu Elu, kui ei usu loe natuke Puhhi!
Tagasiminek oli rohkem nagu jalutuskäik vastuvoolu, sest enamik masse ikka marssis alles laulupartyle. Minust möödus isamaaliselt laulvaid noortekampu ja jäi mulje, et see oligi nagu üksiti kõvasti ka noorte pidu. Lauljad võisid muidugi väga vabalt kuuluda ka erinevgatesse laulukooridesse. Neid vist ikkagi Eestis jagub.
Õige tramm enam Kadriorust ei liikunud, kuid õnneks sain mehe mobla liinile ja ta lubas mind koju toimetada. Tegime veel korra au ringi Lauluväljaku ümber ka ära, et näha kas ja kus oleks parkimisvõimalusi, kuid ega eriti poleks olnud kusagil. Pealegi kiirustasin ma koju. Laste seltsi.
Kodus mängis muidugi lastel telekast hoopis mingi teine lugu. Panime siis Lauluväljaku pildi peale ja seadsime end mõnusalt teleka ette lambanahkadele. Sirutasin varbad välja ja Liisu ronis mulle sülle. Ta nautis emmega asja ja laulis samuti kaasa, omal viisil. Niipalju Eesti lippe polnud ju väga ammu nähtud kui üldse kuskil ja kunas. Silme eest võttis kohe siniseks...
Vanem käis aeg-ajalt meist mööda ja sai sel kombel natuke osa. Vahetult enne kolme lauldavad laulud pakkusid talle juba veelgi enam kõrvakikitust. Ja samuti lasi ta õhupallidest heeliumi välja ja tegi selle abil naljakat peenikest häält. Igal oma lõbu! :)
Mees vaatas oma toas teisest läpakast ainult öölaulupeo tummfilmi, põhiliselt elas aga oma tavalist kodust arvutielu ja luges siit ja sealt päevauudiseid.
Igatahes mina jäin rahule, et just Juhansonide ja Volmeri ajaks teleka taha jõudsin. Kõik Parim oli alles ees! Telekast näitas lauljate silmi ja ka ülevaade siit ja sealt nurgast oli muljetavaldav. Ja purjus inimesi puude all ei pidanud samuti nägema… Kokkuvõttes oli tunne võimas.
Eile siis veel sünnipäeva ja soolaleivakülas ühel sõbrantsil tema uues korteris minu lapsepõlvemaadel Kakumäel. Sinna kerkib samuti uut asustust nagu värvilisi seeni. Madalhoonestus ja hästi trendikas ning kandiline. Aga ega seda ruumi toas endas nii palju polnudki. Tema ühetoalises kööktoas valmistas silmarõõmu vaid korralik remont, suur vannituba (küll ilma vannita) ja suur panipaigatuba (riidekapp), korralik rõdu ja vaated paksu metsa peale.
Öösel kell kaks helistasin veel korra sõbrantsile, et veenduda, ega ma oma töövõtmeid temapoole ei unustanud. Vabandust!
Täna hommikul kell seitse oli mees veel üleval ja istus ikka arvutis. Eks ta sai üks tund aega öösel magada ka. Mina, kes ma päris varakult, kell kaks, magama läksin pidin ka äärepealt sisse magama.
Aga pidupäev ja party läksid igati asjaette. Ja tänane kaplanikohvi samuti. Ta elagu!
Algul läksin ikka ise ka kohale. Lapsed ja kärud jätsin koju. Ei olnud sellist ettevõtmist enam, nagu vanasti kui pisipoja kukil EÜE kokkutulekutel sai vihmas ja tuules lõbusalt aegaveedetud.:( Pealegi suurem poleks kindlasti kaasa tulnud. Ja väiksem oleks äkki jonnima hakanud ja..., ah mine sa tea! Lihtsalt laisaks olen läinud.
Buss oli täis ja sõitis teosammul ja kõik higistasid saunakuumuses mis kole. Autoteedel toimus paras anarhia. Kõik meenutas ammuseid öölaulupidusid...
Massidega teed ületades pidin ootamatult mootorratta alla jääma, siis oleks ka Eesti eest veri valatud… Aga napikalt ja pidurite krigina saatel sain üle.
Trollibussis keerasid õllepurkidega noored endale Eesti lippu ümber keha ja tänavatel sõitis arvukalt lippudega autosid.
Kohapeal möllasid õhupallid! Seisin tunnikese õhupallide sabas, et oleks lastele midagi meeleolukat viia ja nii jäi ka ,,Mu isamaa on minu arm,, kuulmata. Sõjasaak käes sukeldusin massidesse, mida tuli aina kõikjalt juurde.
Kuna pilt ekraanil jupsis ja istekohad olid ammu täis, moblalevi aga päris kadunud,ise muidugi ka juba MASSI lahustunud..., siis otsustasin hoopis koju kõndida ja telekast pilti edasi vaadata.
Vahepeal kinkisin veel õhupalli ühele emme kukil istuvale lapsukesele, kes natuke jorises, arvasin muidugi, et kindlasti õhupalli pärast. Õhupallid on lastele nagu Elu, kui ei usu loe natuke Puhhi!
Tagasiminek oli rohkem nagu jalutuskäik vastuvoolu, sest enamik masse ikka marssis alles laulupartyle. Minust möödus isamaaliselt laulvaid noortekampu ja jäi mulje, et see oligi nagu üksiti kõvasti ka noorte pidu. Lauljad võisid muidugi väga vabalt kuuluda ka erinevgatesse laulukooridesse. Neid vist ikkagi Eestis jagub.
Õige tramm enam Kadriorust ei liikunud, kuid õnneks sain mehe mobla liinile ja ta lubas mind koju toimetada. Tegime veel korra au ringi Lauluväljaku ümber ka ära, et näha kas ja kus oleks parkimisvõimalusi, kuid ega eriti poleks olnud kusagil. Pealegi kiirustasin ma koju. Laste seltsi.
Kodus mängis muidugi lastel telekast hoopis mingi teine lugu. Panime siis Lauluväljaku pildi peale ja seadsime end mõnusalt teleka ette lambanahkadele. Sirutasin varbad välja ja Liisu ronis mulle sülle. Ta nautis emmega asja ja laulis samuti kaasa, omal viisil. Niipalju Eesti lippe polnud ju väga ammu nähtud kui üldse kuskil ja kunas. Silme eest võttis kohe siniseks...
Vanem käis aeg-ajalt meist mööda ja sai sel kombel natuke osa. Vahetult enne kolme lauldavad laulud pakkusid talle juba veelgi enam kõrvakikitust. Ja samuti lasi ta õhupallidest heeliumi välja ja tegi selle abil naljakat peenikest häält. Igal oma lõbu! :)
Mees vaatas oma toas teisest läpakast ainult öölaulupeo tummfilmi, põhiliselt elas aga oma tavalist kodust arvutielu ja luges siit ja sealt päevauudiseid.
Igatahes mina jäin rahule, et just Juhansonide ja Volmeri ajaks teleka taha jõudsin. Kõik Parim oli alles ees! Telekast näitas lauljate silmi ja ka ülevaade siit ja sealt nurgast oli muljetavaldav. Ja purjus inimesi puude all ei pidanud samuti nägema… Kokkuvõttes oli tunne võimas.
Eile siis veel sünnipäeva ja soolaleivakülas ühel sõbrantsil tema uues korteris minu lapsepõlvemaadel Kakumäel. Sinna kerkib samuti uut asustust nagu värvilisi seeni. Madalhoonestus ja hästi trendikas ning kandiline. Aga ega seda ruumi toas endas nii palju polnudki. Tema ühetoalises kööktoas valmistas silmarõõmu vaid korralik remont, suur vannituba (küll ilma vannita) ja suur panipaigatuba (riidekapp), korralik rõdu ja vaated paksu metsa peale.
Öösel kell kaks helistasin veel korra sõbrantsile, et veenduda, ega ma oma töövõtmeid temapoole ei unustanud. Vabandust!
Täna hommikul kell seitse oli mees veel üleval ja istus ikka arvutis. Eks ta sai üks tund aega öösel magada ka. Mina, kes ma päris varakult, kell kaks, magama läksin pidin ka äärepealt sisse magama.
Aga pidupäev ja party läksid igati asjaette. Ja tänane kaplanikohvi samuti. Ta elagu!
esmaspäev, 18, august 2008
Hingesugulase otsingul!
Olen tabanud end mõttelt, et olen pidevalt hingesugulase otsingul. Arvan miskipärast, et nagu me kõik. Kummaline kui palju ma leidsin Gruusia sõja puhkedes endale sarnaseid emotsioone ja mõttekäike. Kuhu evakueeruda, kuhu põgeneda, teha midagi Gruusia toetuseks... Samas läks see sõda mulle kuidagi palju sügavamalt hinge kui ,,miski muu sõda,, seal kusagil kaugel, nagu Epp Petrone 16. augusti Arteri lühiloos kirjeldab: ,,Kilde sõjanädalast,,. Seega oleme üldinimlikult palju sarnasemad kui karta oskame.
Loomulik, et hingesugulasi otsime me enda sõpruskonda. Ma lisaks siia veel sellise mõiste nagu ligitõmbavus, mis muidugi ei põhine alati sarnasusel, võib ka täiesti vabalt vastupidi olla. Sel juhul paelubki meid pigem võõras ja tundmatu.
Aga kas on õige, et ma otsin hingesugulust ka lastes? Lapsi ei saa ju valida nagu vanemaidki! ;) Ja lapsed tuleb võtta vastu nagu külalised, mida ütleb ka iidne tarkus. Ja külalisi ei saa ka alati valida, kuid eeldada saab, et nad võiksid nagu hingesugulased olla...
Kui sa armastad kedagi ja sellest sünnib uus elu, siis loomulikult võiks eeldada, et tegu on sinu Hingesugulasega, kellelt saab laps samuti need üliolulised ,,hingesugulase geenid,,. Aga paraku võivad ju lapsed tulla kust iganes tähtede vahelt ja olla sinust ja ka mehest üsna erinevad. Nii välimuselt kui ka temperamendilt. Kui vanem on väheriskiv ja lapsed riskilembesed, kui vanem on kokkuhoidlik ja lapsed laristajad, kui vanem on kinnine ja lapsed lobasuud. Kui vanem on intelligent ja lapsed kraavikaevajad jne, jne, jne.
Rääkimata vägistamise teel ilma tulnud lapsukesed.
Või siis kui sa olid nii armunud, et sul polnud aega mehe olemust ja hinge tunnetadagi. Eks siis lohutatakse end sellega, et midagi meid ikkagi sidus, et küllap laps saab mõlemast positiivsema jne. Aga ka see ei pruugi nii minna.
Kui lapsed on tillukesed, toimivad veel võimsalt emainstinktid, siis me ei küsi seda, et kas laps meile sobib või vastupidi mitte kunagi. Pisikese lapsega on ka kõik kasvatusarengud alles ees ja sa saad ennast veel hulk aega lohutada sellega, et kui ma teen KÕIK õigesti, teen ,, õiget tööd,, siis kasvab ka mütakarust tantsulõvi ja lollpeast geenius.
Suured lapsed on valmis isiksused, kus ,,vigade parandust,, enam teha ei saa. Tuli nagu tuli. Tuli, nagu anti! Nüüd jääb sul veel võimalus aktsepteerida.
Aga siiski võiks ka laps tulla ju päris hingesugulane. Selline, kelles sa tunned igal sammul iseennast ja oma lapsepõlve ära. Selline, kes loeb su mõtteid poolelt sõnalt ja väärtustab samu asju. Laps, kes teeb samu vigu nagu sina. Keda sa mõistad ja oskad läbi näha. Aga see on ilmselt lihtsate lahenduste rada. Ja igale lapsevanemale pole seda antud. Mu vanem tüdruk ütles kord, et tema tahaks last ainult ilu pärast. Aga kui alles kümnes laps näiteks piisavalt ilus tuleks, siis oleks küll jama... Siia ka see legend ilusast ja lollist naisest, kes tarkade ja ilusate laste ootuses koleda ja targa mehega abiellub. Ja millised siis lapsed tulevad? Muidugi lollid ja koledad...;)
Sain siis nüüd selle teema ka endast välja. Hea oleks teada, mida teised sellisest hingesugulusest arvavad?
Täna siis öölaulupeole. Hingesugulasi otsima! :)
Loomulik, et hingesugulasi otsime me enda sõpruskonda. Ma lisaks siia veel sellise mõiste nagu ligitõmbavus, mis muidugi ei põhine alati sarnasusel, võib ka täiesti vabalt vastupidi olla. Sel juhul paelubki meid pigem võõras ja tundmatu.
Aga kas on õige, et ma otsin hingesugulust ka lastes? Lapsi ei saa ju valida nagu vanemaidki! ;) Ja lapsed tuleb võtta vastu nagu külalised, mida ütleb ka iidne tarkus. Ja külalisi ei saa ka alati valida, kuid eeldada saab, et nad võiksid nagu hingesugulased olla...
Kui sa armastad kedagi ja sellest sünnib uus elu, siis loomulikult võiks eeldada, et tegu on sinu Hingesugulasega, kellelt saab laps samuti need üliolulised ,,hingesugulase geenid,,. Aga paraku võivad ju lapsed tulla kust iganes tähtede vahelt ja olla sinust ja ka mehest üsna erinevad. Nii välimuselt kui ka temperamendilt. Kui vanem on väheriskiv ja lapsed riskilembesed, kui vanem on kokkuhoidlik ja lapsed laristajad, kui vanem on kinnine ja lapsed lobasuud. Kui vanem on intelligent ja lapsed kraavikaevajad jne, jne, jne.
Rääkimata vägistamise teel ilma tulnud lapsukesed.
Või siis kui sa olid nii armunud, et sul polnud aega mehe olemust ja hinge tunnetadagi. Eks siis lohutatakse end sellega, et midagi meid ikkagi sidus, et küllap laps saab mõlemast positiivsema jne. Aga ka see ei pruugi nii minna.
Kui lapsed on tillukesed, toimivad veel võimsalt emainstinktid, siis me ei küsi seda, et kas laps meile sobib või vastupidi mitte kunagi. Pisikese lapsega on ka kõik kasvatusarengud alles ees ja sa saad ennast veel hulk aega lohutada sellega, et kui ma teen KÕIK õigesti, teen ,, õiget tööd,, siis kasvab ka mütakarust tantsulõvi ja lollpeast geenius.
Suured lapsed on valmis isiksused, kus ,,vigade parandust,, enam teha ei saa. Tuli nagu tuli. Tuli, nagu anti! Nüüd jääb sul veel võimalus aktsepteerida.
Aga siiski võiks ka laps tulla ju päris hingesugulane. Selline, kelles sa tunned igal sammul iseennast ja oma lapsepõlve ära. Selline, kes loeb su mõtteid poolelt sõnalt ja väärtustab samu asju. Laps, kes teeb samu vigu nagu sina. Keda sa mõistad ja oskad läbi näha. Aga see on ilmselt lihtsate lahenduste rada. Ja igale lapsevanemale pole seda antud. Mu vanem tüdruk ütles kord, et tema tahaks last ainult ilu pärast. Aga kui alles kümnes laps näiteks piisavalt ilus tuleks, siis oleks küll jama... Siia ka see legend ilusast ja lollist naisest, kes tarkade ja ilusate laste ootuses koleda ja targa mehega abiellub. Ja millised siis lapsed tulevad? Muidugi lollid ja koledad...;)
Sain siis nüüd selle teema ka endast välja. Hea oleks teada, mida teised sellisest hingesugulusest arvavad?
Täna siis öölaulupeole. Hingesugulasi otsima! :)
Blogosfääri ookean...
Olen taas tillukese blogiteemalise identiteedikriisini jõudnud. Kõik, mida ütlen või mõtlen tundub vale ja mõttetu.
Ja nii küsin ma endalt, nagu ikka aegajalt, et kes ma olen ja mida ja milleks ma teen?
Kui alustada blogosfääri teemal, siis üritan end lootusetult kuskile selles ookeanis paigutada, kuid mida enam ma hulgun ja loen, seda vähem ma millestki aru saan. Tegelikult ma pigem upun ära.
Selleks, et kellegi teise kirjutaja hingemaailma ja ka muidumaailma sukelduda tuleb seda teha pikema aja vältel. Paari juhusliku sissekande põhjal on raske mingigi arusaamiseni jõuda. Loetavaid blogisid on ju tegelikult kuratlikult palju!
Niisiis tegelikult vajaks iga blogija korralikult aega, et pikemalt tema mõtteid lapata ja võimalusel koguni kogu tema eelnev blogi läbi lugeda.
Mäletan, et kunagi ammustel aegadel mu mees niimoodi kuude viisi arvutis istus ja huvitavamad foorumid põhjalikult läbi luges. Minul aga pole sellist aega küll mitte kuskilt võtta.
Seega piirdun siis sellise ülejalutamisega, mis ajab mind veelgi enam segadusse selles, et mida ma siin siis parasjagu leian või otsin?!? Aga vahel on see muidugi päris huvitav KUI aega on.
Aga ikkagi, iga inimene on terve universum. Ja kuigi igas veetilgas on olemas ehk kogu ookeani kood, mina seda paraku ei valda.
Niisiis ma imetlen inimesi, kes suudavad üldse teiste (võõraste inimeste) blogisid lugeda, veelvähem neid läbi lugeda ja siis selle põhjal veel mingeid järeldusi ja kokkuvõtteid teha. See inimene on seal selline, teine teistsugune. Võiks ehk küll öelda, et see inimene on rohkem loetav kui see teine. Kuid mida see annab?
Mul on ka sadu raamatuid veel info-ookeanis lugemata... Millele ikkagi kulutada oma väärtuslikke sekundeid? Kelle ja mille tunnetamisele või lugemisele või pealiskaudselt ülelappamisele? Vastamata küsimused iseendale.
Ja kui ma siis veel jõuan sfääri pealehele http://blog.tr.ee/ ja näen neid seal ülevalrippuvaid blogisid, siis tuleb tõeliselt hirm peale. Et umbes nii, et kas seda me siis blogimist alustades tahtsimegi... :) Seda, et meid massiliselt loetaks. Sest eks ole igasugune esiplaanil ülesriputamine ju omalaadne avalik enesetutvustus. Karjatus: lugege mu blogi pliis! Aga ilmselt me ikkagi just seda tahtsimegi, silma paista, olla esimesed või siis vähemalt teised. Samal põhjusel korraldatakse ju ka Olümpiamänge. Ehkki seal võisteldakse natuke teiste vahenditega kui ,,sulekeerutamisega,,.
Tean, tean neid vastuseid, mida selle peale öeldakse, et kõik blogid polegi ju avalikud ja siis võiks ju ka paberkandjale kirjutada kui sa ei taha, et keegi sind loeks jne. jne. jne. Ja siit jõuan taas selle küsimuseni, et miks ja kellele siis mina ikkagi kirjutan ja kui palju ma tagasisidet sooviksin??? Jne. Et vanad tuntud teemad uues headuses mu jaoks üleval.
Ja püüan siis neile ka ausalt vastata. Ühest küljest on selge, et avalik blogi absoluutset avameelsust ei kannata. Ehk lihtsalt seetõttu, et ma üldsegi ei soovi nn. ,,avalik inimene,, olla. Samas ei ole mitte-avameelsel blogil minu jaoks jälle nagu mingit missiooni.
Samas kui blogi oleks hästi avalik ja populaarne, siis oleks kindlasti väga huvitav arvukaid kommentaare lugeda ja neile vastata, millest võiks tulla jälle blogimise suur lisaväärtus. Selleks aga puudub mul tahtmine n.ö. muuta oma mõtteid selleks, et nad paremini müüksid. Lihtsalt eksperimendi mõttes võiks ju sellise blogi teha, kui oled enne piisavalt mängu jälginud ja teades, et mis kuskil tegelikult müüb.
....................................................................
Loomingus eelkõige ropud sõnad ja negativism, muus osas vabameelne magamistuba või siis lihtsad detailid, nagu näiteks Bridget Jonesi päevikus, kus kõik saavad end sinuga lihtsalt samastada. Või siis elu selliste romaanide stiilis, nagu Jack Kerouac ,,Teel,, või ka Bukowski,,Postkontor,, või ,,Naised,,. See igatahes, et müüb...:)
...............................................................
Kellegi Morguli sissekanne näiteks:
5. august - Murphy on minuga August 5, 2008
Filed under: I can´t feel my head again, Muusika — morgul1488 @ 10:26 pm
Arvake, mis juhtub, kui mobiilile valada peale vähemalt 200 ml titepiimasegu? See hakkab krõbisema ja sureb ära. Siis sa avastad, et su SIM kaart on numbrid ära “unustanud” (don´t ask me how).
Türa küll. Korra elus saan ma endale mobiili, mis mulle meeldib ja siis see sitt võtab kätte ja sureb ära!
Aga vähemalt on mul nüüd kauaihaldatud Tomb Raider Anniversary.
..............................................................
Aga avameelse ja lõpuni ausa blogiga see kindlasti kokku ei lähe. Seega tuleks nagu mingid otsused vastu võtta, et mida ja kuidas ja milleks teha edasi... Ja kellele?
Ilmselt panen ma praeguse blogi parooli alla ja loon uue ja avaliku nn. ,,Lihtsa loomingu blogi,,. See oleks siis selline, kus ma lihtsalt kirjutangi niisama. Kasvõi selleks, et hiljem oleks mida võiks ka eraldivõetavate lugudena välja anda ja kaante vahele pista. See pole otseselt minu eluga seoses, kuid mingil määral siiski, kuivõrd meie looming- see oleme ka laiemas mõttes ju meie ise. Et siis lihtsalt kirjanduslikud kirjutavad juhukatsetused, mis pähe tulevad ja väljapääsu otsivad. Vahetevahel kui inspiratiooni vihmahoog peale tuleb. Lastejutud on igatahes uksel ootamas.
Teises suletud blogis oleksin ma siis lõpuni avameelne ja seda võiks vajadusel ka trükkida, kuid muidugi nagu öeldakse kui üldse kellelgi on huvi... siis peale seda kui olen juba oma kõrvad pea alla pannud.
Et siis oleks mul juba ühe blogi asemel kaks blogi. Ja kummalgi oleks oma selge mõte.
Kommentaaridest ma siis teadlikult loobun, sest avameelsele blogile neid lihtsalt ei saa tekkida ja loomingu blogile ma neid ei kutsu, sest mida seal ikka siis kommida olekski?
Suurt avalikkust ma ei püüa, sest eelkõige on minu blogi ikkagi mulle endale, lähedastele ja sõpradele... Enamik neist pole mingid kommenteerijad, kuid ma tänan Teid Kõiki, kes te omavahelistes vestlustes mulle ikkagi natuke tagasisidet olete andnud.
Ja muidugi tänan oma põhilist valvekommentaatorit Naisukest, tänu kellele ma ehk üldse siin olen. Ja jätkata jaksan. Sest konkreetne isiklik küünarnukitunne tuleb alati väga kasuks.
Minuarust on ikka hoopis teine tunne lugeda inimese blogi, keda sa ka päriselus tead-tunned kui ainult kujutleda kedagi ette üksikute ja juhuslike sissekannete põhjal.
Siinkohal jätkan ka ise ikka selles võtmes, et parem vähem aga paremini! Inimeste tundmaõppimise mõttes... ;)
Vaat sellised uitmõtted tulid siis SUURES blogiookeanis surfates ja siin oma tagasihoidlikku kohakest otsides.
P.S. Tänaseks olen bloginud juba kokku aastakese ja paar kuud. Võtmes: ei liha ega kala! Ehk siis vahel rohkem nagu liha ja teinekord jälle rohkem kala... Ilmselt teen oma viimase tavapärase maitsega sissekande siia septembri alguses ja siis edasi juba päris UUEL lainel.
Ja nii küsin ma endalt, nagu ikka aegajalt, et kes ma olen ja mida ja milleks ma teen?
Kui alustada blogosfääri teemal, siis üritan end lootusetult kuskile selles ookeanis paigutada, kuid mida enam ma hulgun ja loen, seda vähem ma millestki aru saan. Tegelikult ma pigem upun ära.
Selleks, et kellegi teise kirjutaja hingemaailma ja ka muidumaailma sukelduda tuleb seda teha pikema aja vältel. Paari juhusliku sissekande põhjal on raske mingigi arusaamiseni jõuda. Loetavaid blogisid on ju tegelikult kuratlikult palju!
Niisiis tegelikult vajaks iga blogija korralikult aega, et pikemalt tema mõtteid lapata ja võimalusel koguni kogu tema eelnev blogi läbi lugeda.
Mäletan, et kunagi ammustel aegadel mu mees niimoodi kuude viisi arvutis istus ja huvitavamad foorumid põhjalikult läbi luges. Minul aga pole sellist aega küll mitte kuskilt võtta.
Seega piirdun siis sellise ülejalutamisega, mis ajab mind veelgi enam segadusse selles, et mida ma siin siis parasjagu leian või otsin?!? Aga vahel on see muidugi päris huvitav KUI aega on.
Aga ikkagi, iga inimene on terve universum. Ja kuigi igas veetilgas on olemas ehk kogu ookeani kood, mina seda paraku ei valda.
Niisiis ma imetlen inimesi, kes suudavad üldse teiste (võõraste inimeste) blogisid lugeda, veelvähem neid läbi lugeda ja siis selle põhjal veel mingeid järeldusi ja kokkuvõtteid teha. See inimene on seal selline, teine teistsugune. Võiks ehk küll öelda, et see inimene on rohkem loetav kui see teine. Kuid mida see annab?
Mul on ka sadu raamatuid veel info-ookeanis lugemata... Millele ikkagi kulutada oma väärtuslikke sekundeid? Kelle ja mille tunnetamisele või lugemisele või pealiskaudselt ülelappamisele? Vastamata küsimused iseendale.
Ja kui ma siis veel jõuan sfääri pealehele http://blog.tr.ee/ ja näen neid seal ülevalrippuvaid blogisid, siis tuleb tõeliselt hirm peale. Et umbes nii, et kas seda me siis blogimist alustades tahtsimegi... :) Seda, et meid massiliselt loetaks. Sest eks ole igasugune esiplaanil ülesriputamine ju omalaadne avalik enesetutvustus. Karjatus: lugege mu blogi pliis! Aga ilmselt me ikkagi just seda tahtsimegi, silma paista, olla esimesed või siis vähemalt teised. Samal põhjusel korraldatakse ju ka Olümpiamänge. Ehkki seal võisteldakse natuke teiste vahenditega kui ,,sulekeerutamisega,,.
Tean, tean neid vastuseid, mida selle peale öeldakse, et kõik blogid polegi ju avalikud ja siis võiks ju ka paberkandjale kirjutada kui sa ei taha, et keegi sind loeks jne. jne. jne. Ja siit jõuan taas selle küsimuseni, et miks ja kellele siis mina ikkagi kirjutan ja kui palju ma tagasisidet sooviksin??? Jne. Et vanad tuntud teemad uues headuses mu jaoks üleval.
Ja püüan siis neile ka ausalt vastata. Ühest küljest on selge, et avalik blogi absoluutset avameelsust ei kannata. Ehk lihtsalt seetõttu, et ma üldsegi ei soovi nn. ,,avalik inimene,, olla. Samas ei ole mitte-avameelsel blogil minu jaoks jälle nagu mingit missiooni.
Samas kui blogi oleks hästi avalik ja populaarne, siis oleks kindlasti väga huvitav arvukaid kommentaare lugeda ja neile vastata, millest võiks tulla jälle blogimise suur lisaväärtus. Selleks aga puudub mul tahtmine n.ö. muuta oma mõtteid selleks, et nad paremini müüksid. Lihtsalt eksperimendi mõttes võiks ju sellise blogi teha, kui oled enne piisavalt mängu jälginud ja teades, et mis kuskil tegelikult müüb.
....................................................................
Loomingus eelkõige ropud sõnad ja negativism, muus osas vabameelne magamistuba või siis lihtsad detailid, nagu näiteks Bridget Jonesi päevikus, kus kõik saavad end sinuga lihtsalt samastada. Või siis elu selliste romaanide stiilis, nagu Jack Kerouac ,,Teel,, või ka Bukowski,,Postkontor,, või ,,Naised,,. See igatahes, et müüb...:)
...............................................................
Kellegi Morguli sissekanne näiteks:
5. august - Murphy on minuga August 5, 2008
Filed under: I can´t feel my head again, Muusika — morgul1488 @ 10:26 pm
Arvake, mis juhtub, kui mobiilile valada peale vähemalt 200 ml titepiimasegu? See hakkab krõbisema ja sureb ära. Siis sa avastad, et su SIM kaart on numbrid ära “unustanud” (don´t ask me how).
Türa küll. Korra elus saan ma endale mobiili, mis mulle meeldib ja siis see sitt võtab kätte ja sureb ära!
Aga vähemalt on mul nüüd kauaihaldatud Tomb Raider Anniversary.
..............................................................
Aga avameelse ja lõpuni ausa blogiga see kindlasti kokku ei lähe. Seega tuleks nagu mingid otsused vastu võtta, et mida ja kuidas ja milleks teha edasi... Ja kellele?
Ilmselt panen ma praeguse blogi parooli alla ja loon uue ja avaliku nn. ,,Lihtsa loomingu blogi,,. See oleks siis selline, kus ma lihtsalt kirjutangi niisama. Kasvõi selleks, et hiljem oleks mida võiks ka eraldivõetavate lugudena välja anda ja kaante vahele pista. See pole otseselt minu eluga seoses, kuid mingil määral siiski, kuivõrd meie looming- see oleme ka laiemas mõttes ju meie ise. Et siis lihtsalt kirjanduslikud kirjutavad juhukatsetused, mis pähe tulevad ja väljapääsu otsivad. Vahetevahel kui inspiratiooni vihmahoog peale tuleb. Lastejutud on igatahes uksel ootamas.
Teises suletud blogis oleksin ma siis lõpuni avameelne ja seda võiks vajadusel ka trükkida, kuid muidugi nagu öeldakse kui üldse kellelgi on huvi... siis peale seda kui olen juba oma kõrvad pea alla pannud.
Et siis oleks mul juba ühe blogi asemel kaks blogi. Ja kummalgi oleks oma selge mõte.
Kommentaaridest ma siis teadlikult loobun, sest avameelsele blogile neid lihtsalt ei saa tekkida ja loomingu blogile ma neid ei kutsu, sest mida seal ikka siis kommida olekski?
Suurt avalikkust ma ei püüa, sest eelkõige on minu blogi ikkagi mulle endale, lähedastele ja sõpradele... Enamik neist pole mingid kommenteerijad, kuid ma tänan Teid Kõiki, kes te omavahelistes vestlustes mulle ikkagi natuke tagasisidet olete andnud.
Ja muidugi tänan oma põhilist valvekommentaatorit Naisukest, tänu kellele ma ehk üldse siin olen. Ja jätkata jaksan. Sest konkreetne isiklik küünarnukitunne tuleb alati väga kasuks.
Minuarust on ikka hoopis teine tunne lugeda inimese blogi, keda sa ka päriselus tead-tunned kui ainult kujutleda kedagi ette üksikute ja juhuslike sissekannete põhjal.
Siinkohal jätkan ka ise ikka selles võtmes, et parem vähem aga paremini! Inimeste tundmaõppimise mõttes... ;)
Vaat sellised uitmõtted tulid siis SUURES blogiookeanis surfates ja siin oma tagasihoidlikku kohakest otsides.
P.S. Tänaseks olen bloginud juba kokku aastakese ja paar kuud. Võtmes: ei liha ega kala! Ehk siis vahel rohkem nagu liha ja teinekord jälle rohkem kala... Ilmselt teen oma viimase tavapärase maitsega sissekande siia septembri alguses ja siis edasi juba päris UUEL lainel.
pühapäev, 17, august 2008
Kahekesi kodus, veidrad olusuhted...
Nädalalõpp kujunes ikkagi koduseks,nii nagu ma olingi oma südames tegelikult soovinud.
Laupäeval sadas meeletult ja minu usk polnud nii tugev, et seda palverännaku nimel Jõelähtmelt Saha-loo kabelisse trotsida. Niisamuti ka minu kunstnikust sõbral. Seega istusime parima sõbraga linnas parima võimaliku kohvi ja koogi taga ja arutasime maailma asju... Pärast ostsime veel Old Tbilisit ja tulime meile filme vaatama.
Seekord tundus mulle eriti, et meie suhe on kuidagi veidras sürrealistlikus nihkes. Ja selline, nagu ta nimelt EI peaks olema. Nagu ta ise seda nimetas, et telepaatiat ta ei tunne, kuna on selline tuim tükk. Ehk oli tal isegi õigus. Nagu kunagi toona Saaremaal, kui ta mu öösisel rannal sülle kahmas ja siis kogemata maastiku ebatasasuse tõttu okastraataeda pillas, millest mul tänaseni on jalal alles üks mälestusarm.
Kui suhetes kirge ei ole, siis pole mõtet seda ka kunstlikult tekitada! Siis võiks ehk selle asemel hoopis mõne kirgliku pildi maalida ja selle mulle kinkida. Isegi aateline pealetükkivus on ikkagi pealetükkivus ja aja ja kohataju peaks ka ikka sinna juurde käima. Ja kõik see muu. Olen tõesti nüüd ehk üleliia kriitiline, kuid edaspidi ma samadesse lõksudesse ei lange. Kõrvaltvaadates on meie mängud ikkagi veel väga süütud. Ehkki minu arust tuleks paar sammu tagasi astuda.
Tänud imehea massaaziseansi eest! Lõpuks õnnestus sõber ka Lõuna_Eesti poole teele saata. Tiibeti munkade film jäi meil ainsana poole peale, see on lihtsalt dokumentalistika ja suhteliselt flegma...
Võtsime lapsukesega lahti suure kollase küünla ja põletasime seda kuni öö leegi ära puhus. Muideks, esimest korda nägin kuidas kass küünlaleegiga mängib,temajaoks oli see ilmselt mingi salapärane Tuleelukas. Lõpuks ta harjus sellega ja rahunes.
Must kass nagu must öö üle toa.
Pühapäeval on ilm isegi Põhja-Eestis mõnusalt soe ning lõunaks on tulnud ka Päike välja. Palverännuks oleks see ilm eile ülimalt täpne olnud, kuid täna?!?
Kuna Liisu oli eile kuidagi ootamatult külmetanud...köhane, nohune ja isegi hääl ära, siis loobusime seekord ka teisest üritusest: Looduse Omnibussist, Pärnumaa mõisadest Kuuskemaaga ja Pirgu barokkontserdist, kuhu oleksime siis kahekesi läinud. Ometi on see taas kogupäevaüritus ja nõuaks suuremat ettevõtmist. Ei riskinud! Magasin lõunani.
Nüüd vaatab Pisi telekast Lottekoeri ja kuulab Anu Lambi häält... Oleks issi kodus, läheks me kindlasti kuhugi loodusesse sõitma, kuid nüüd mitte. Tegime väikese jalutuskäigu heinamaale,ehk looduslikule koolistaadionile. Nüüd taas toas nelja seina vahel. Teha on palju, päev põgeneb.
Ja muidugi pakkima! Tuleval nädalalõpul oleme me juba kaugel ära.
Kahekesi kodus oma väikese Lokilambaga.
Kohati tundub see kooslus ideaalilähedaselt mõnus ja ülimalt hea, ometi pole elus ega ka sõpruses ideaale enamasti kuskilt võtta. Jäävad üle vaid kompromissid ja võimalikkused. Võimalikult normaalne sõber, võimalikult hea mees ja võimalikult talutavad lapsed. See ongi see pärisosa. Ja seekord siis sedamoodi...
Laupäeval sadas meeletult ja minu usk polnud nii tugev, et seda palverännaku nimel Jõelähtmelt Saha-loo kabelisse trotsida. Niisamuti ka minu kunstnikust sõbral. Seega istusime parima sõbraga linnas parima võimaliku kohvi ja koogi taga ja arutasime maailma asju... Pärast ostsime veel Old Tbilisit ja tulime meile filme vaatama.
Seekord tundus mulle eriti, et meie suhe on kuidagi veidras sürrealistlikus nihkes. Ja selline, nagu ta nimelt EI peaks olema. Nagu ta ise seda nimetas, et telepaatiat ta ei tunne, kuna on selline tuim tükk. Ehk oli tal isegi õigus. Nagu kunagi toona Saaremaal, kui ta mu öösisel rannal sülle kahmas ja siis kogemata maastiku ebatasasuse tõttu okastraataeda pillas, millest mul tänaseni on jalal alles üks mälestusarm.
Kui suhetes kirge ei ole, siis pole mõtet seda ka kunstlikult tekitada! Siis võiks ehk selle asemel hoopis mõne kirgliku pildi maalida ja selle mulle kinkida. Isegi aateline pealetükkivus on ikkagi pealetükkivus ja aja ja kohataju peaks ka ikka sinna juurde käima. Ja kõik see muu. Olen tõesti nüüd ehk üleliia kriitiline, kuid edaspidi ma samadesse lõksudesse ei lange. Kõrvaltvaadates on meie mängud ikkagi veel väga süütud. Ehkki minu arust tuleks paar sammu tagasi astuda.
Tänud imehea massaaziseansi eest! Lõpuks õnnestus sõber ka Lõuna_Eesti poole teele saata. Tiibeti munkade film jäi meil ainsana poole peale, see on lihtsalt dokumentalistika ja suhteliselt flegma...
Võtsime lapsukesega lahti suure kollase küünla ja põletasime seda kuni öö leegi ära puhus. Muideks, esimest korda nägin kuidas kass küünlaleegiga mängib,temajaoks oli see ilmselt mingi salapärane Tuleelukas. Lõpuks ta harjus sellega ja rahunes.
Must kass nagu must öö üle toa.
Pühapäeval on ilm isegi Põhja-Eestis mõnusalt soe ning lõunaks on tulnud ka Päike välja. Palverännuks oleks see ilm eile ülimalt täpne olnud, kuid täna?!?
Kuna Liisu oli eile kuidagi ootamatult külmetanud...köhane, nohune ja isegi hääl ära, siis loobusime seekord ka teisest üritusest: Looduse Omnibussist, Pärnumaa mõisadest Kuuskemaaga ja Pirgu barokkontserdist, kuhu oleksime siis kahekesi läinud. Ometi on see taas kogupäevaüritus ja nõuaks suuremat ettevõtmist. Ei riskinud! Magasin lõunani.
Nüüd vaatab Pisi telekast Lottekoeri ja kuulab Anu Lambi häält... Oleks issi kodus, läheks me kindlasti kuhugi loodusesse sõitma, kuid nüüd mitte. Tegime väikese jalutuskäigu heinamaale,ehk looduslikule koolistaadionile. Nüüd taas toas nelja seina vahel. Teha on palju, päev põgeneb.
Ja muidugi pakkima! Tuleval nädalalõpul oleme me juba kaugel ära.
Kahekesi kodus oma väikese Lokilambaga.
Kohati tundub see kooslus ideaalilähedaselt mõnus ja ülimalt hea, ometi pole elus ega ka sõpruses ideaale enamasti kuskilt võtta. Jäävad üle vaid kompromissid ja võimalikkused. Võimalikult normaalne sõber, võimalikult hea mees ja võimalikult talutavad lapsed. See ongi see pärisosa. Ja seekord siis sedamoodi...
reede, 15, august 2008
Totaalne ajapundar
Olen totaalses ajapuntras. Ja siin blogosfääris istumine ei tee mind ka õnnelikumaks. Pigem tõmbun veelgi enam oma karpi...
Järjekordselt tundub, et nädalalõpul olen ma mõlemad päevad kodust eemal, ehkki nii tahtsin olla hoopis lihtsalt ja rahulikult kodus. Ja teha siin oma tuhandet ja ühte tööd. Mõlemal päeval on seekord nii toredad sündmused ootamas. Homme pidime kirjanikust Sõbraga minema ühele ,,palverännakule,,...taas ja rääkima tema romaanist ja tegema konstruktiivset kriitikat ja kõike muud. :) Ülehomme jälle on lubatud NII sooja ilma, et see soojus tuleb kindlasti õues ja ehedaid muljeid korjates vastu võtta. Olla mesilane ajaloo ja kultuurimaastikul. Kindlasti võtan ühel päeval ka Liisukese kaasa. Kindlasti on temalgi midagi näha kuulda ja korjata...
Vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb!;)
Igatahes täna sain kuidagi oma tormlemise kodus ühele poole,vahuvann ja Väike Piiga aitasid ka. Homseks tellisin Vanaproua-Lapsehoidja meile ja elamine tuli kiiresti puhtaksküürida. Nagu Potjomkini küla. Olin päris meeleheitel... Mõne tunniga päevade ja nädalate saast. Reedeti kulmineerub tavaliselt ka nädala väsimus ja harilikult ei tee ma sel õhtul midagi, mis kohustustega seotud. Lihtsalt ei jaksa ja kõik...
Vahepeal ajasin käpuli mööda tuba rotte taga, sest kass on ju ka kuskil siinsamas alati valvel. Aga lapsuke mängib nendega ja laseb nad jooksu.
Ja siis ma mõnikord mõtlen küll oma valikute üle veel kõrges vanaduses end väikeste lastega siduda... Või ka siis kui neil müsli pakk vaiba sisse ümber läheb. Või ka siis kui Suur ja Väike tülitsevad ja ma pean neid taas ühele lainele saama. Kolmest ja viieteistkümnest! Nuputamisülesanne...:)
Õnneks, et vanemal piigal depressioon möödas ja minul pole veel saabunud!
Igal asjal on oma hind, ka üksinduse puudumisel ja sellel, et sul pole lihtsalt aega vananemisele mõeldagi.
Kodus on praegu kummaliselt hiir ja rottvaikne, sest vanem tütar, kes koguaeg räägib või emotsioonitseb, on ära ja mees on ka ära. Kõik on pidusse sõitnud! Oh... Ja nüüd kui ka Pisike magab on lõpuks kaks hetke enda jaoks. Ühe neist panen siia blogisse.
On öö, unelaulud lauldud
ja vihastatud, kurvastatud, hüljatud...
Käib üle taeva augustine tähevöö,
nii kaunilt õnnelikult külvatud.
On ajapundar harutatud lahti ja loetud palved,
laste kaitseinglid akna taha maalitud...
Toob vaikus rahumeele tagasi
ja hing läeb unemaale
ajaratsu sinkjasrohelisel kaarikul.
Järjekordselt tundub, et nädalalõpul olen ma mõlemad päevad kodust eemal, ehkki nii tahtsin olla hoopis lihtsalt ja rahulikult kodus. Ja teha siin oma tuhandet ja ühte tööd. Mõlemal päeval on seekord nii toredad sündmused ootamas. Homme pidime kirjanikust Sõbraga minema ühele ,,palverännakule,,...taas ja rääkima tema romaanist ja tegema konstruktiivset kriitikat ja kõike muud. :) Ülehomme jälle on lubatud NII sooja ilma, et see soojus tuleb kindlasti õues ja ehedaid muljeid korjates vastu võtta. Olla mesilane ajaloo ja kultuurimaastikul. Kindlasti võtan ühel päeval ka Liisukese kaasa. Kindlasti on temalgi midagi näha kuulda ja korjata...
Vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb!;)
Igatahes täna sain kuidagi oma tormlemise kodus ühele poole,vahuvann ja Väike Piiga aitasid ka. Homseks tellisin Vanaproua-Lapsehoidja meile ja elamine tuli kiiresti puhtaksküürida. Nagu Potjomkini küla. Olin päris meeleheitel... Mõne tunniga päevade ja nädalate saast. Reedeti kulmineerub tavaliselt ka nädala väsimus ja harilikult ei tee ma sel õhtul midagi, mis kohustustega seotud. Lihtsalt ei jaksa ja kõik...
Vahepeal ajasin käpuli mööda tuba rotte taga, sest kass on ju ka kuskil siinsamas alati valvel. Aga lapsuke mängib nendega ja laseb nad jooksu.
Ja siis ma mõnikord mõtlen küll oma valikute üle veel kõrges vanaduses end väikeste lastega siduda... Või ka siis kui neil müsli pakk vaiba sisse ümber läheb. Või ka siis kui Suur ja Väike tülitsevad ja ma pean neid taas ühele lainele saama. Kolmest ja viieteistkümnest! Nuputamisülesanne...:)
Õnneks, et vanemal piigal depressioon möödas ja minul pole veel saabunud!
Igal asjal on oma hind, ka üksinduse puudumisel ja sellel, et sul pole lihtsalt aega vananemisele mõeldagi.
Kodus on praegu kummaliselt hiir ja rottvaikne, sest vanem tütar, kes koguaeg räägib või emotsioonitseb, on ära ja mees on ka ära. Kõik on pidusse sõitnud! Oh... Ja nüüd kui ka Pisike magab on lõpuks kaks hetke enda jaoks. Ühe neist panen siia blogisse.
On öö, unelaulud lauldud
ja vihastatud, kurvastatud, hüljatud...
Käib üle taeva augustine tähevöö,
nii kaunilt õnnelikult külvatud.
On ajapundar harutatud lahti ja loetud palved,
laste kaitseinglid akna taha maalitud...
Toob vaikus rahumeele tagasi
ja hing läeb unemaale
ajaratsu sinkjasrohelisel kaarikul.
Kas kokkusattumus?
neljapäev, 7. August 2008
Naerata, homme on veel hullem!
See on minu tollepäevane sissekanne. Mäletan, et see pealkiri lihtsalt tuli, ehkki see ei olnud nagu täpselt see, mis sinna oleks panna tahtnud.
Nüüd. Mis oli siis HOMME?
Vene tankid alustasid Tshinvali lähedal rünnakut
08. august 2008 kl 18:40
HOMME algas SÕDA!
.......................
Minul on viimastel päevadel olnud küll sees kohe väga paha tunne. Ja kui ma mõistusega kalkuleerin, siis oleks viimane aeg Eestist kuhugi kaugemale ära kolida. Kuhugi Soome, Rootsi, Sveitsi või kohe veelparem Austraaliasse.
Eks oleks ju juba ammugi võinud minna, aga vahepeal oli väga rahulik aeg ja putszsi ajal olime ka Eestist ära, Saksamaal. Niisiis. Eesti asub minu jaoks liialt tõmbetuulise koha peal. Kes ikka neid sõdu ja kismasid armastab, kuid mõned meist on kindlasti rahvuslikumad kui teised. Mina tunnen, et ma ei ole Eestis päris oma südame järgi KODUS, et olen siin pigem nagu Võõras. Ehkki keel seob ja on vägagi armas. Aga tunne ei ole hää ja NATO kaitsvasse tiivalööki ma ka hoopiski ei usu. Nüüd enam igatahes mitte! Väikeste riikide pärast ei hakka suured riigid oma nahka turule viima.
Kas ma sain jälle sensitiivse märgi või oli see pähe hüpanud pealkiri lihtsalt juhus?
Mustvalge tunne on, ehkki tahaks näha oma lemmiklilledel päevaLILLEDEL jälle niiväga värve...;)
Naerata, homme on veel hullem!
See on minu tollepäevane sissekanne. Mäletan, et see pealkiri lihtsalt tuli, ehkki see ei olnud nagu täpselt see, mis sinna oleks panna tahtnud.
Nüüd. Mis oli siis HOMME?
Vene tankid alustasid Tshinvali lähedal rünnakut
08. august 2008 kl 18:40
HOMME algas SÕDA!
.......................
Minul on viimastel päevadel olnud küll sees kohe väga paha tunne. Ja kui ma mõistusega kalkuleerin, siis oleks viimane aeg Eestist kuhugi kaugemale ära kolida. Kuhugi Soome, Rootsi, Sveitsi või kohe veelparem Austraaliasse.
Eks oleks ju juba ammugi võinud minna, aga vahepeal oli väga rahulik aeg ja putszsi ajal olime ka Eestist ära, Saksamaal. Niisiis. Eesti asub minu jaoks liialt tõmbetuulise koha peal. Kes ikka neid sõdu ja kismasid armastab, kuid mõned meist on kindlasti rahvuslikumad kui teised. Mina tunnen, et ma ei ole Eestis päris oma südame järgi KODUS, et olen siin pigem nagu Võõras. Ehkki keel seob ja on vägagi armas. Aga tunne ei ole hää ja NATO kaitsvasse tiivalööki ma ka hoopiski ei usu. Nüüd enam igatahes mitte! Väikeste riikide pärast ei hakka suured riigid oma nahka turule viima.
Kas ma sain jälle sensitiivse märgi või oli see pähe hüpanud pealkiri lihtsalt juhus?
Mustvalge tunne on, ehkki tahaks näha oma lemmiklilledel päevaLILLEDEL jälle niiväga värve...;)
neljapäev, 14, august 2008
Oh-uudiseid ka, midagi just minu jaoks!
Et siis selgituseks niipalju, et kuigi samast teemast räägib ka Coelho Palverännuraamat, siis nüüd on minulgi reisisiht võetud ja see pole muidugi esimene palverännak kuhu ma läheksin, aga kindlasti oleks see esimene päris ja tõeline palve rännak. Lohutuseks või kurvastuseks niipalju, et homme ma veel ei lähe. :)
...................................................
Viljandlanna rändas villis jalu maailma lõppu
Hiie Tamman/Sakala
Palverännakuteel jalgsi ligi tuhat kilomeetrit läbinud viljandlanna Kaia Maasing õppis mõistma, kui vähe asju me tegelikult vajame ja kui olulised oleme ise.
Aasta ja kuu tagasi täitis Kaia Maasing oma unistuse elada mõnda aega Hispaanias, kirjutab Sakala.
Neiu töötas vabatahtlikuna Logrono noortekeskuses, kus õppis tundma kohalikku keelt ja kultuuri. Et linnast kulges läbi Santiago palverändurite teekond, nägi ta seal peaaegu iga päev ringi liikumas teokarbimärgiga rändureid suurte seljakottidega.
See tekitas temas huvi palverännaku vastu ning selle läbiteinute jutud ahvatlesid mõnest retkest osa võtma.
Omapäi maailma lõppu
Pärast vabatahtlikuaja lõppu otsustas Kaia Maasing võtta osa Santiago palverännakust, mis algab teisel pool Püreneesid asuvast Prantsusmaa väikelinnast Saint Jean Pied de Pordist.
«Santiago de Compostelas lõpeb mitu palverännakut,» seletas Kaia. «Mina valisin Prantsuse teekonna, mis algab Saint Jean Pied de Pordist, läheb läbi minu Hispaania kodulinna Logrono ja jõuab Santiago katedraalini. Sealt viib tee edasi Atlandi ookeani äärde Fisterrasse.»
Linna nimi tuleb fraasist fin de la tierra, mis tähendab tõlkes maailma lõppu.
Maailma lõpu poole kõndides vestles Kaia kohalikega, kes teadsid öelda, et Fisterra on küll mandri kõige läänepoolsem linn ja asustatud ala, kuid üks koht Tourinani poolsaarel asub veel kaugemal.
«Mulle räägiti, et see on metsik ala, lähedal pole ühtegi küla, ja poolsaare tipus kõrgub tuletorn,» jutustas ta.
«Kuigi minu palverännak lõppes ametlikult Fisterras, kui olin läbi käinud 920 kilomeetrit, otsustasin omapäi jätkata ja otsida üles mandri kõige läänepoolsema punkti, et seal päikeseloojangut vaadata ja lageda taeva all magada.»
Tüdimus ja käegalöömistunne ei vaevanud neiut hetkekski. «Nautisin teel olemist ning kui ka väsimus peale tuli ja jõud otsa lõppema hakkas, viisid motivatsioon ning tahtejõud edasi.»
Ainus eestlane
Kaia võttis teekonna ette üksi, et mitte kellestki teisest sõltuda ja tutvuda inimestega maailma eri paikadest. Seltskond oli kirju, ehkki enamuse moodustasid hispaanlased, prantslased ja sakslased. Ühtegi teist eestlast ta rännaku jooksul ei näinud. «Kõige rohkem oli 30—45-aastasi rändureid, ent kohtasin ka pensionäri- ja omaealisi,» nentis Kaia.
Ajakava koostas ta endale ise. «Tavaliselt ärkasin varahommikul kella viie paiku, et kuuest teel olla. Nii sain päevas 6—8 tundi kõndida ja jõuda ööbimispaika enne, kui kuumus talumatuks muutus,» kirjeldas ta.
«Päevateekonna pikkuse panin paika öömajade nimekirja alusel.»
125 ööbijat ühes ruumis
Ööbimiseks on palveränduritele teel spetsiaalsed kohad, mida hispaania keeles nimetatakse albergue’deks.
«Albergue’des ööbimine oli huvitav kogemus, sest ühes ruumis magas tihti umbes 125 palverändurit,» muljetas Kaia Maasing.
«Kujutage ette, et pooled neist norskavad ja ülejäänud keeravad krigisevates narides külge, et pisutki puhata. Proovige niimoodi unele mõeldagi!»
Ööbimise eest tuli tavaliselt välja käia 3—8 eurot. Leidus muidugi ka kallimaid kohti ja vastupidi selliseid, kus raha võis annetuskasti panna oma võimaluste järgi.
Teokarbid näitasid teed
Kõigil palverändureil oli pass, kuhu ette jäävatest hostelitest, kirikutest ja külabaaridest templeid koguti. Pass tõendas, et palverännakutee on läbitud, ja selle alusel anti tunnistus.
Palverändurite rada oli tähistatud kollaste noolte ja suurte teokarbikujuliste märkidega. «Kui teelt kõrvale kalduda, ei juhtu midagi hullu, aga see tähendab lisakilomeetreid ja kõndimist ehk mitte nii ilusal maastikul,» jutustas Kaia.
Teokarbikujutisi kandsid oma seljakoti küljes ka palverändurid.
«Rada kulges enamasti looduses ja külade vahel,» kirjeldas Kaia. «Teele jäi ka linnu, kuid ööbida eelistasin väiksemates asulates. Oli huvitav suhelda Hispaania külaelanikega ja näha, milline on elu sealsetes maapiirkondades. Olgugi et olin Hispaanias aasta aega elanud, oli põnev jälgida, kuidas regiooniti muutusid maastik, inimesed ja nende suhtlemismaneerid.»
Keelebarjäär ei seganud
Kaiale meeldis väga, kuidas palverändurid kokku hoidsid. «Kõik aitasid üksteist: kes tegi massaaži, kes aitas jalaville ravida, kes kreemitada.»
Olgugi et kõik palverändurid ei rääkinud hispaania ega inglise keelt, oli imetlusväärne, kuidas jutud alati aetud saadi.
«Üheks meeldejäävamaks palveränduriks pean itaalia vanahärrat, kes alustas oma teekonda juba Šveitsist. Tema rääkis minuga itaalia keeles, mina temaga hispaania keeles. Kummalisel kombel aga mõistsime teineteist suurepäraselt,» jutustas Kaia.
Kohalikud suhtusid palveränduritesse soojalt ja sõbralikult. Nende külla jõudmine oli vanuritele lausa päevasündmus. «Ühel õhtupoolikul pakkus tädike kõigile teekonnalistele omaküpsetatud aprikoosikooki,» tõi Kaia näiteks.
Kott kümme protsenti kehakaalust
Teekonnale minnakse tänapäeval nii palverändurite kui turistide, huvireisijate või sportlastena. Kaia Maasing ei osanud öelda, kellena ta täpselt rännu ette võttis, kuid on õnnelik, et otsustas seda teha.
«Minule oli see võimalus juurelda Hispaanias kogetu üle ja end vaimselt Eestisse naasmiseks ette valmistada.»
Huvilistel soovitas Kaia retkele kaasa võtta vaid hädavajaliku. «Sobiv asjadekogus on mitte rohkem kui kümme protsenti enda kehakaalust,» rääkis ta.
«Püreneesid ületades tuli küll tunne, et mida kõike ma kaasa võtnud olen, aga tasasematel aladel oli minu seljakott paraja raskusega.»
Teekonnal Saint Jean Pied de Pordist Fisterrasse kulus Viljandi neiul ligikaudu 500 eurot. «Tulin säästlikult toime,» nentis Kaia rahulolevalt. «Tavaliselt öeldakse, et arvestada tuleb kuluga üks euro kilomeetrile.»
Värskelt sadu kilomeetreid seljatanud neiu hindab saadud kogemust väärtuslikuks.
«Tundub uskumatuna, et olin kuu aega tsivilisatsioonist eemal ja lihtsalt kõndisin oma mõtetega. Teekond andis mulle tolerantsust juurde, sest pidin tihti teistega arvestama. Nii teel olles, magama minnes kui duši all sooja vett kasutades. Olen aru saanud, kui vähesega me tegelikult hakkama saame ja kui vähe vajame,» lausus ta.
Kaia tõdes, et õnneks piisab väikestest asjadest. «Olin õnnelik, kui kuulsin, et albergue’s on mulle koht, vahet polnud, kas põrandal või naril. Nüüd tean, et ka võimalus ennast sooja veega pesta ja duširuumi ust sulgeda võivad väga rõõmsaks teha.»
...................................................
Viljandlanna rändas villis jalu maailma lõppu
Hiie Tamman/Sakala
Palverännakuteel jalgsi ligi tuhat kilomeetrit läbinud viljandlanna Kaia Maasing õppis mõistma, kui vähe asju me tegelikult vajame ja kui olulised oleme ise.
Aasta ja kuu tagasi täitis Kaia Maasing oma unistuse elada mõnda aega Hispaanias, kirjutab Sakala.
Neiu töötas vabatahtlikuna Logrono noortekeskuses, kus õppis tundma kohalikku keelt ja kultuuri. Et linnast kulges läbi Santiago palverändurite teekond, nägi ta seal peaaegu iga päev ringi liikumas teokarbimärgiga rändureid suurte seljakottidega.
See tekitas temas huvi palverännaku vastu ning selle läbiteinute jutud ahvatlesid mõnest retkest osa võtma.
Omapäi maailma lõppu
Pärast vabatahtlikuaja lõppu otsustas Kaia Maasing võtta osa Santiago palverännakust, mis algab teisel pool Püreneesid asuvast Prantsusmaa väikelinnast Saint Jean Pied de Pordist.
«Santiago de Compostelas lõpeb mitu palverännakut,» seletas Kaia. «Mina valisin Prantsuse teekonna, mis algab Saint Jean Pied de Pordist, läheb läbi minu Hispaania kodulinna Logrono ja jõuab Santiago katedraalini. Sealt viib tee edasi Atlandi ookeani äärde Fisterrasse.»
Linna nimi tuleb fraasist fin de la tierra, mis tähendab tõlkes maailma lõppu.
Maailma lõpu poole kõndides vestles Kaia kohalikega, kes teadsid öelda, et Fisterra on küll mandri kõige läänepoolsem linn ja asustatud ala, kuid üks koht Tourinani poolsaarel asub veel kaugemal.
«Mulle räägiti, et see on metsik ala, lähedal pole ühtegi küla, ja poolsaare tipus kõrgub tuletorn,» jutustas ta.
«Kuigi minu palverännak lõppes ametlikult Fisterras, kui olin läbi käinud 920 kilomeetrit, otsustasin omapäi jätkata ja otsida üles mandri kõige läänepoolsema punkti, et seal päikeseloojangut vaadata ja lageda taeva all magada.»
Tüdimus ja käegalöömistunne ei vaevanud neiut hetkekski. «Nautisin teel olemist ning kui ka väsimus peale tuli ja jõud otsa lõppema hakkas, viisid motivatsioon ning tahtejõud edasi.»
Ainus eestlane
Kaia võttis teekonna ette üksi, et mitte kellestki teisest sõltuda ja tutvuda inimestega maailma eri paikadest. Seltskond oli kirju, ehkki enamuse moodustasid hispaanlased, prantslased ja sakslased. Ühtegi teist eestlast ta rännaku jooksul ei näinud. «Kõige rohkem oli 30—45-aastasi rändureid, ent kohtasin ka pensionäri- ja omaealisi,» nentis Kaia.
Ajakava koostas ta endale ise. «Tavaliselt ärkasin varahommikul kella viie paiku, et kuuest teel olla. Nii sain päevas 6—8 tundi kõndida ja jõuda ööbimispaika enne, kui kuumus talumatuks muutus,» kirjeldas ta.
«Päevateekonna pikkuse panin paika öömajade nimekirja alusel.»
125 ööbijat ühes ruumis
Ööbimiseks on palveränduritele teel spetsiaalsed kohad, mida hispaania keeles nimetatakse albergue’deks.
«Albergue’des ööbimine oli huvitav kogemus, sest ühes ruumis magas tihti umbes 125 palverändurit,» muljetas Kaia Maasing.
«Kujutage ette, et pooled neist norskavad ja ülejäänud keeravad krigisevates narides külge, et pisutki puhata. Proovige niimoodi unele mõeldagi!»
Ööbimise eest tuli tavaliselt välja käia 3—8 eurot. Leidus muidugi ka kallimaid kohti ja vastupidi selliseid, kus raha võis annetuskasti panna oma võimaluste järgi.
Teokarbid näitasid teed
Kõigil palverändureil oli pass, kuhu ette jäävatest hostelitest, kirikutest ja külabaaridest templeid koguti. Pass tõendas, et palverännakutee on läbitud, ja selle alusel anti tunnistus.
Palverändurite rada oli tähistatud kollaste noolte ja suurte teokarbikujuliste märkidega. «Kui teelt kõrvale kalduda, ei juhtu midagi hullu, aga see tähendab lisakilomeetreid ja kõndimist ehk mitte nii ilusal maastikul,» jutustas Kaia.
Teokarbikujutisi kandsid oma seljakoti küljes ka palverändurid.
«Rada kulges enamasti looduses ja külade vahel,» kirjeldas Kaia. «Teele jäi ka linnu, kuid ööbida eelistasin väiksemates asulates. Oli huvitav suhelda Hispaania külaelanikega ja näha, milline on elu sealsetes maapiirkondades. Olgugi et olin Hispaanias aasta aega elanud, oli põnev jälgida, kuidas regiooniti muutusid maastik, inimesed ja nende suhtlemismaneerid.»
Keelebarjäär ei seganud
Kaiale meeldis väga, kuidas palverändurid kokku hoidsid. «Kõik aitasid üksteist: kes tegi massaaži, kes aitas jalaville ravida, kes kreemitada.»
Olgugi et kõik palverändurid ei rääkinud hispaania ega inglise keelt, oli imetlusväärne, kuidas jutud alati aetud saadi.
«Üheks meeldejäävamaks palveränduriks pean itaalia vanahärrat, kes alustas oma teekonda juba Šveitsist. Tema rääkis minuga itaalia keeles, mina temaga hispaania keeles. Kummalisel kombel aga mõistsime teineteist suurepäraselt,» jutustas Kaia.
Kohalikud suhtusid palveränduritesse soojalt ja sõbralikult. Nende külla jõudmine oli vanuritele lausa päevasündmus. «Ühel õhtupoolikul pakkus tädike kõigile teekonnalistele omaküpsetatud aprikoosikooki,» tõi Kaia näiteks.
Kott kümme protsenti kehakaalust
Teekonnale minnakse tänapäeval nii palverändurite kui turistide, huvireisijate või sportlastena. Kaia Maasing ei osanud öelda, kellena ta täpselt rännu ette võttis, kuid on õnnelik, et otsustas seda teha.
«Minule oli see võimalus juurelda Hispaanias kogetu üle ja end vaimselt Eestisse naasmiseks ette valmistada.»
Huvilistel soovitas Kaia retkele kaasa võtta vaid hädavajaliku. «Sobiv asjadekogus on mitte rohkem kui kümme protsenti enda kehakaalust,» rääkis ta.
«Püreneesid ületades tuli küll tunne, et mida kõike ma kaasa võtnud olen, aga tasasematel aladel oli minu seljakott paraja raskusega.»
Teekonnal Saint Jean Pied de Pordist Fisterrasse kulus Viljandi neiul ligikaudu 500 eurot. «Tulin säästlikult toime,» nentis Kaia rahulolevalt. «Tavaliselt öeldakse, et arvestada tuleb kuluga üks euro kilomeetrile.»
Värskelt sadu kilomeetreid seljatanud neiu hindab saadud kogemust väärtuslikuks.
«Tundub uskumatuna, et olin kuu aega tsivilisatsioonist eemal ja lihtsalt kõndisin oma mõtetega. Teekond andis mulle tolerantsust juurde, sest pidin tihti teistega arvestama. Nii teel olles, magama minnes kui duši all sooja vett kasutades. Olen aru saanud, kui vähesega me tegelikult hakkama saame ja kui vähe vajame,» lausus ta.
Kaia tõdes, et õnneks piisab väikestest asjadest. «Olin õnnelik, kui kuulsin, et albergue’s on mulle koht, vahet polnud, kas põrandal või naril. Nüüd tean, et ka võimalus ennast sooja veega pesta ja duširuumi ust sulgeda võivad väga rõõmsaks teha.»
kolmapäev, 13, august 2008
Lubatud filmide sisukokkuvõtted :
Lõpuks siis vaimufilmide ülimalt lühikesed kokkuvõtted. Ehkki nad kõik vääriksid palju pikemat sissekannet. Ja tasakaalustamiseks ning tillukeseks muigeks siia kõrvale Monty Python.
The Secret
Saladus on film erinevatest õpetustest ja ideedest, mis olid kasutusel juba vanadel tsivilisatsioonidel.Alguses muidugi salaõpetuste vormis. Intensiivselt ja haaravalt esitatud lihtsad tõed, et positiivsusega saavutad rohkem kui negatiivsusega. Kõike mida tahad saada, tuleb sul enne küsida, siis kujustada-visualiseerida ja siis sellesse siiralt uskuda, seejärel olla tänulik ja lõpuks see soov lahti lasta - mitte klammerduda. Kõik mida tõeliselt soovid ja millest unistad on teel täitumisele. Taustaks konkreetsete inimeste konkreetsed elulood ja seigad. On ka üks lennuõnnetuse läbi teinud mees, kes piltlikult öeldes vaimujõuga end katkisest luukerest naeratavaks, tegutsevaks ja elurõõmsaks meheks kokku pani.
Edu 7 vaimset saladust
Toob eraldi välja eelmises filmis kasutatavad põhimõtted ja trepiastmed samm sammult. Eelmisega võrreldes meeldis mulle esimesel vaatamisel rohkem. Ilmselt väiksema sisendusliku intensiivsuse tõttu. Lahtisest uksest pole vaja ju sisse murda, eks!;)
Indigo evolutsioon
Film indigopõlvkonnast.
Käsitleb ühe põlvkonna laste olemust. konkreetsed näited lastest kes selgelt mäletavad eelmisi elusid. Mõtted laste kasvavast tendentsist autismile. Film rõhutab rohkem lapsi ja põlvkonda, mitte indigosinist värvi, mis nendega seostub. Igal põlvkonnal on laias laastus oma tulemine, oma mõte ja oma värv...:)
Filmis kuuleb ka ,,ingliterapeuti,, Doreen Virtued ennast./ Varasemas elus oli psühhoterapeut ja suhtlemistreener/
Liitub minu hiljutise õnnestunud raamatuostuga.
...............................................
Indigolaste toetamine ja toitmine
Doreen Virtue
Indigolapsed on terased, intuitiivsed, tahtejõulised ja mõnikord ennasthävitavad. Neil diagnoositakse sageli (ekslikult) tähelepanuhäire või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, sest nad keelduvad allumast kehtestatud reeglitele. Indigolastel võib esineda nii koolis kui ka kodus käitumisprobleeme.
Pakkudes välja alternatiive Ritalinile, lahkab Doreen Virtue oma raamatus nende eriliste laste psüühikat. Ta tugineb ulatuslikule uurimistööle ja intervjuudele lastehooldus-spetsialistide, õpetajate, lapsevanemate ning ka indigolaste endiga. Lugege nende märkimisväärsete noorte mõttevahetusi, kus nad selgitavad, mis on nende agressiivsuse ja eemaletõmbumise põhjus ja kuidas täiskasvanud peaksid nendega käituma. Indigolaste psüühilised kogemused väärivad imetlust.
........................................................
Tiibeti joogid See on suht palju dokumentalistikat sisaldav film. Teeksin sellest järgmisel nädalal põhjalikuma ülevaate.
The Great ehk Suur aasta
Hea film minevikutsivilisatsioonide ajaloost ja ajaarvamisest. Inkade ja India vanadest kalendritest. Lõpuks jõutakse välja astronoomiani ja tuuakse vägagi aktsepteeritavas vormis ja osade teadlaste poolt ka tugevat poolehoidu leidev Päikese kui kaksiktähe teooria. Ja muidugi see Veevalaja ajastu kuhu me kohe-kohe peaks jõudma, kui me seal juba ei ole...;)
ja What the bleep down the rabbit holy on film Alice imedemaa võrdlusel ja huvitavate näidete varal tõestatud põnevaid kvantmehhaanika,kvantfüüsika ja üldse relatiivsusteooria seisukohti( kui neid panna inimestemaailma vahekordadesse). Kaasaarvatud see, et kuidas saab asuda mitmes kohas korraga ja tajuda erinevat reaalsust korraga. jne., jne. jne. Humoorikalt ja kohati Monty Pythoni stiilis tehtud film.
(Meenutuseks ja täpsustuseks,ehkki läheb põhilaine teemast natuke välja...;))
Monty Pythoni Elu mõte. Üks mu lemmikuid!
See on kristliku maailmavaate käsitlus hoopis uuest vaatenurgast. Või õigemini, kõik see millega tavainimene aastasadade jooksul on omaks võtnud, kistakse tükkideks, pööratakse pea peale. Ehk teisisõnu tõestab kuulus Briti koomikutebande, et meie "elu mõte" pole tühjagi nii palju väärt kui tast ise peame. Väga kibe ja must huumor, mille sügavaks mõistmiseks tuleb aega varuda. Nõrganärvilistel aga tasuks nii mõnedki sketšid vaatamata jätta, aitab hoida hingerahu ja vererõhu lubatu piirides.
Tegelikult oli üks film veel, mida olen isegi unustanud kirjutada. Seda filmi vedas keegi rahvusvaheliselt tuntud bioloog, geneetik ja kasvatusteadlane mister X, kes rääkis päris põneval geenide ja kasvatuse vaheliste seoste teemal. Aga see oli niivõrd keerukas ja pikk film, et vajab lõpphinnangu andmiseks veel vaatamist.
The Secret
Saladus on film erinevatest õpetustest ja ideedest, mis olid kasutusel juba vanadel tsivilisatsioonidel.Alguses muidugi salaõpetuste vormis. Intensiivselt ja haaravalt esitatud lihtsad tõed, et positiivsusega saavutad rohkem kui negatiivsusega. Kõike mida tahad saada, tuleb sul enne küsida, siis kujustada-visualiseerida ja siis sellesse siiralt uskuda, seejärel olla tänulik ja lõpuks see soov lahti lasta - mitte klammerduda. Kõik mida tõeliselt soovid ja millest unistad on teel täitumisele. Taustaks konkreetsete inimeste konkreetsed elulood ja seigad. On ka üks lennuõnnetuse läbi teinud mees, kes piltlikult öeldes vaimujõuga end katkisest luukerest naeratavaks, tegutsevaks ja elurõõmsaks meheks kokku pani.
Edu 7 vaimset saladust
Toob eraldi välja eelmises filmis kasutatavad põhimõtted ja trepiastmed samm sammult. Eelmisega võrreldes meeldis mulle esimesel vaatamisel rohkem. Ilmselt väiksema sisendusliku intensiivsuse tõttu. Lahtisest uksest pole vaja ju sisse murda, eks!;)
Indigo evolutsioon
Film indigopõlvkonnast.
Käsitleb ühe põlvkonna laste olemust. konkreetsed näited lastest kes selgelt mäletavad eelmisi elusid. Mõtted laste kasvavast tendentsist autismile. Film rõhutab rohkem lapsi ja põlvkonda, mitte indigosinist värvi, mis nendega seostub. Igal põlvkonnal on laias laastus oma tulemine, oma mõte ja oma värv...:)
Filmis kuuleb ka ,,ingliterapeuti,, Doreen Virtued ennast./ Varasemas elus oli psühhoterapeut ja suhtlemistreener/
Liitub minu hiljutise õnnestunud raamatuostuga.
...............................................
Indigolaste toetamine ja toitmine
Doreen Virtue
Indigolapsed on terased, intuitiivsed, tahtejõulised ja mõnikord ennasthävitavad. Neil diagnoositakse sageli (ekslikult) tähelepanuhäire või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, sest nad keelduvad allumast kehtestatud reeglitele. Indigolastel võib esineda nii koolis kui ka kodus käitumisprobleeme.
Pakkudes välja alternatiive Ritalinile, lahkab Doreen Virtue oma raamatus nende eriliste laste psüühikat. Ta tugineb ulatuslikule uurimistööle ja intervjuudele lastehooldus-spetsialistide, õpetajate, lapsevanemate ning ka indigolaste endiga. Lugege nende märkimisväärsete noorte mõttevahetusi, kus nad selgitavad, mis on nende agressiivsuse ja eemaletõmbumise põhjus ja kuidas täiskasvanud peaksid nendega käituma. Indigolaste psüühilised kogemused väärivad imetlust.
........................................................
Tiibeti joogid See on suht palju dokumentalistikat sisaldav film. Teeksin sellest järgmisel nädalal põhjalikuma ülevaate.
The Great ehk Suur aasta
Hea film minevikutsivilisatsioonide ajaloost ja ajaarvamisest. Inkade ja India vanadest kalendritest. Lõpuks jõutakse välja astronoomiani ja tuuakse vägagi aktsepteeritavas vormis ja osade teadlaste poolt ka tugevat poolehoidu leidev Päikese kui kaksiktähe teooria. Ja muidugi see Veevalaja ajastu kuhu me kohe-kohe peaks jõudma, kui me seal juba ei ole...;)
ja What the bleep down the rabbit holy on film Alice imedemaa võrdlusel ja huvitavate näidete varal tõestatud põnevaid kvantmehhaanika,kvantfüüsika ja üldse relatiivsusteooria seisukohti( kui neid panna inimestemaailma vahekordadesse). Kaasaarvatud see, et kuidas saab asuda mitmes kohas korraga ja tajuda erinevat reaalsust korraga. jne., jne. jne. Humoorikalt ja kohati Monty Pythoni stiilis tehtud film.
(Meenutuseks ja täpsustuseks,ehkki läheb põhilaine teemast natuke välja...;))
Monty Pythoni Elu mõte. Üks mu lemmikuid!
See on kristliku maailmavaate käsitlus hoopis uuest vaatenurgast. Või õigemini, kõik see millega tavainimene aastasadade jooksul on omaks võtnud, kistakse tükkideks, pööratakse pea peale. Ehk teisisõnu tõestab kuulus Briti koomikutebande, et meie "elu mõte" pole tühjagi nii palju väärt kui tast ise peame. Väga kibe ja must huumor, mille sügavaks mõistmiseks tuleb aega varuda. Nõrganärvilistel aga tasuks nii mõnedki sketšid vaatamata jätta, aitab hoida hingerahu ja vererõhu lubatu piirides.
Tegelikult oli üks film veel, mida olen isegi unustanud kirjutada. Seda filmi vedas keegi rahvusvaheliselt tuntud bioloog, geneetik ja kasvatusteadlane mister X, kes rääkis päris põneval geenide ja kasvatuse vaheliste seoste teemal. Aga see oli niivõrd keerukas ja pikk film, et vajab lõpphinnangu andmiseks veel vaatamist.
teisipäev, 12, august 2008
Ööliblikaga kahekesi tühjas ruumis
Öö veetsin ma kahekesi ööliblikaga tühjas ruumis. Uinusin aeglaselt,aeg tiksus ajamerre. Lõpuks ma ikkagi uinusin peale mõningaid intensiivseid inglimeditatsioone.
Ma lendasin Georgia kohal ja lükkasin oma kohevate valgete tiibadega tanke tagasi. Tõmbasin riigi piirile tugeva joone ja tõrjusin rinnet kogu oma jõuga tagasi. Kõige kohal rippus kuu üksildane kiskjasilm. Siis tõusis hommik. Ma joonistasin Georgia lastele Päikese, mis oma kiirtega hoiaks ja kaitseks neid, soojendaks ja valgustaks ja mähiks neid hoolitsevalt endasse kui nende emad on hüsteerias ja nende isad lebavad veristena kusagil tühjuses.
Seda ma tundsin ja seda ma tegin. Hommik piiksus koos kellaga mu peatsis. Õhk oli õues ootamatult vihmatu ja soe. Kohe hakkas ka tööpäev läbi saama. Teadsin, et ma ei peaks öösiti tööl olema, kuid ,,om many padme hum,, ehk ,,rahapenni kõlin,, oli mind jälle selleks korraks ära võlunud. Ja mis seal ikka kui sul kasvõi ööliblikas seltsiks on. Ehkki ma kardan pimedust, tühja ruumi, valvesüsteemi piiksumist, tulevasi ja tulematuid alarme, inimtühjust. Kõige sellega on vaja end harjutada.
Tõusen ja kõnnin koju, kus mind alati sellistel hommikutel ootab kaos. Toidunõud põrandatel, segamini puzzletükid, vatitekid ja muu mis teeb teistel enne uinumist elu mõnusaks. Loovin läbi selle kõige tantsiskledes laste vooditeni. Annan neile äratusmusi ja väljun teise töökohta. Sest juba on aeg... :)
Siin saan ma taas rahu. Poen nagu rahu kookonisse ja kiirgan seda süütult ka teistele. Ometi käib mu ümber, kusagil seal teistel korrustel vilgas käärimine. Vahetuvad juhid ja ülemused, koondatakse inimesi, paljud lahkuvad ise. Kõik on nii mõttetu ja ebakindel. Ehk peaksin minagi minema kuhugi, nagu sõjal jalust, aga kuhu?
Seni pole ma veel pommiga pihta saanud. Isegi mitte liivapommiga. Kõik on hästi. Isegi lilled on õnnelikud ja rahul ja naeratavad mulle. Ei, siin on kõik hästi. Milleks ette muretseda? Elu on ilus. Ometi jään ma täiesti üksi kui mu kolleeg lahkub. Ma olen lõpuks kohtunud iseendaga. Saan valgustatud. Ma pean üksindusega toime tulema. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Ei, ma ei lähe ikkagi MSN-i suhtlema, mitte kunagi. Ma ei tee liiga pikki lobisemispause tühjuse vahele... Ma lihtsalt olen.
Ööliblikana tühjas ruumis...
Ma lendasin Georgia kohal ja lükkasin oma kohevate valgete tiibadega tanke tagasi. Tõmbasin riigi piirile tugeva joone ja tõrjusin rinnet kogu oma jõuga tagasi. Kõige kohal rippus kuu üksildane kiskjasilm. Siis tõusis hommik. Ma joonistasin Georgia lastele Päikese, mis oma kiirtega hoiaks ja kaitseks neid, soojendaks ja valgustaks ja mähiks neid hoolitsevalt endasse kui nende emad on hüsteerias ja nende isad lebavad veristena kusagil tühjuses.
Seda ma tundsin ja seda ma tegin. Hommik piiksus koos kellaga mu peatsis. Õhk oli õues ootamatult vihmatu ja soe. Kohe hakkas ka tööpäev läbi saama. Teadsin, et ma ei peaks öösiti tööl olema, kuid ,,om many padme hum,, ehk ,,rahapenni kõlin,, oli mind jälle selleks korraks ära võlunud. Ja mis seal ikka kui sul kasvõi ööliblikas seltsiks on. Ehkki ma kardan pimedust, tühja ruumi, valvesüsteemi piiksumist, tulevasi ja tulematuid alarme, inimtühjust. Kõige sellega on vaja end harjutada.
Tõusen ja kõnnin koju, kus mind alati sellistel hommikutel ootab kaos. Toidunõud põrandatel, segamini puzzletükid, vatitekid ja muu mis teeb teistel enne uinumist elu mõnusaks. Loovin läbi selle kõige tantsiskledes laste vooditeni. Annan neile äratusmusi ja väljun teise töökohta. Sest juba on aeg... :)
Siin saan ma taas rahu. Poen nagu rahu kookonisse ja kiirgan seda süütult ka teistele. Ometi käib mu ümber, kusagil seal teistel korrustel vilgas käärimine. Vahetuvad juhid ja ülemused, koondatakse inimesi, paljud lahkuvad ise. Kõik on nii mõttetu ja ebakindel. Ehk peaksin minagi minema kuhugi, nagu sõjal jalust, aga kuhu?
Seni pole ma veel pommiga pihta saanud. Isegi mitte liivapommiga. Kõik on hästi. Isegi lilled on õnnelikud ja rahul ja naeratavad mulle. Ei, siin on kõik hästi. Milleks ette muretseda? Elu on ilus. Ometi jään ma täiesti üksi kui mu kolleeg lahkub. Ma olen lõpuks kohtunud iseendaga. Saan valgustatud. Ma pean üksindusega toime tulema. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Ei, ma ei lähe ikkagi MSN-i suhtlema, mitte kunagi. Ma ei tee liiga pikki lobisemispause tühjuse vahele... Ma lihtsalt olen.
Ööliblikana tühjas ruumis...
esmaspäev, 11, august 2008
Kas saata oma pojad Gruusiasse?
Sain ükspäev siin sellise kirja. Ja kuna Gruusias toimub mis toimub, siis tahaks oma väikese panuse ka sellel teemal anda. Ja veel mõtisklen oma iidolite abiga patsifismist.
.....................................
Kas saata oma pojad Gruusiasse? Vastuse annavad ehk lõpuaforismid.
Mu enda mõte, mis tekkis. Maailma tuleme ja lahkume me siit üksi, kuid vahepeal oleme õnneks ja/või kahjuks teiste inimestega koos. Ja siis tuleb mängu kaasa mängida. Kui sõda tuleb meie oma õuele, kui sa oled mees, ehkki tänapäeval ei tehta enam niipalju vahet... ja toimub üldmobilisatsioon, siis pole sul tegelikult isegi palju enam midagi valida. Inimene on oma riigi tööriistaks ja ekstreemsetes olukordades tuleb sellega leppida.
.........................................
Sõda või patsifism? Olla või mitte olla?
Kõigil aegadel on peetud sõdu ja esimestest sõdadest alates on olnud ka neid, kes pole tahtnud sõdida. Sõna ise on tulnud ladina keelest ja tähendas rahupüüdlikku. Tänapäeval nimetatakse nii maailmavaadet, mis peab sõjalise jõu kasutamist lubamatuks.
Möödunud sajandeil oli patsifism reeglina seotud religiooniga. Kuigi piibel käes on palju sõdu peetud, tõlgendasid mõned sektid kristlikku moraali palju rangemalt ja leidsid, et kristlane ei või relva kanda. Ka mitmetes ida religioonides on tapmise keeld tähtsal kohal.
Vanim kirjapandud mõtisklus lahingusse minemise eetika üle on siinkirjutaja andmetel India eeposes "Bhagavadgita" (4-3 saj. e.kr.).
Vanim lugu sõjaväest kõrvalehoidmise kohta on arvatavasti pärit kreeklastelt ja kuulub samuti rohkem mütoloogia kui ajaloo valda. Legend räägib, et Achilleust püüdis ema varjata tüdrukute hulgas, et poeg ei peaks minema Trooja sõtta. Achilleuse mehelikkust selline kohtlemine ei kahjustanud ning hiljem sai tast ikkagi tuntud kangelane.
Ehkki Uues Testamendis pole sõduriks olemise eetikast otseselt juttu, oli vasttekkinud kristlus siiski patsifistlikult meelestatud. Esimestel sajanditel Rooma riigi sõjaväes kristlasi ei teeninud, küll aga on mõned teated keeldumiste kohta. Viiteid kristlastest sõduritele võime leida alates aastast 313, mil imperaator Konstantinus muutus kiriku patrooniks. Aastast 438 koosnes Rooma riigi sõjavägi ainult kristlastest.
...........................................
Uku Masingu patsifismist
Raivo Nael
Nagu filosoofile kohane oli Uku Masingu suhtumine sõjapidamisse ja ka sõjalisse kaitsesse täiesti eitav. Olen tutvunud kahe kirjutisega, kus ta seda teemat käsitleb. Näib, et Masingu poliitilised vaated asuvad kusagil radikaalse humanismi ja anarhismi piirimail. Riiki peab ta vägivallaaparaadiks ja annab sellele, niisiis, hävitava hinnangu. Järgnev lõik on pärit esseest Pessimismi põhjustavad nähted. Sellest tekstist on näha, et Masingu arvates olla kristlane ja olla sõdur on teineteist välistavad rollid. Umbes sama suhtumist peegeldab ka aastaid hiljem kirjutatud Confessio amantis, kus euroopaliku kultuuri agressiivsuse olulisimaks pôhjuseks on saanud siegheilslehre. Tähtsal kohal on endiselt eraomandi ja vägivalla vahelised seosed, aga naissoo roll ei ole enam nii negatiivne. R.N.
http://no.spam.ee/~raivo/vpl/masing1.htm
Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada - kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. - Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud.
Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda - inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui - üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja - ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo!
...........................................
Ehkki Hesset on mõnikord ka boheemlaskirjanikuks peetud, oli ta erakordselt põhimõttekindel isiksus. Stepihundi või Demiani pealiskaudsel lugemisel võib jääda mulje, et Hesse õigustab ja isegi ülistab sõda. Tegelikult on tema vaated sõja suhtes olnud alati eitavad, vaatamata keerulistele aegadele ja näiliselt järeleandlikule natuurile.
Hesse endast:
"Tulin poliitikasse väga hilja, olles juba peaegu nelikümmend. Mind raputas üles sõja jube reaalsus, ning kohutas kogemus sellest, kui kergesti minu kolleegid ja sõbrad panid ennast kirja Mooloki teenistusse. Mõned sõbrad olid minust juba ära pöördunud ja ma olin endale kaela saanud ühe noist hirmuäratavatest ja solvavatest rünnakutest, mida niinimetatud kangelaslikel aegadel konformistid iialgi ei väsi kaela määrimast inimesele, kes eelistab käia oma teed. --- ...kirjutasin poliitilisi või päevakajalisi artikleid ainult teatud aastatel. Aga sellest ei tule järeldada, et ma vahepeal uinusin või pöörasin selja kaasaegsete tegemistele. Minu suureks kurvastuseks polnud see enam võimalik pärast esimest valulist ärkamist I maailmasõja ajal. Igaüks, kes vaatab mu elutööd tervikuna, märkab, et isegi aastatel, mil ma ei kirjutanud midagi päevapoliitilist, ei jätnud mind hetkekski kujutlus jalge all hõõguvast põrgust, ähvardava katastroofi ja sõja eelaimus. Alates Stepihundist, mis osalt oli meeleheitlik hoiatus lähenevast sõjast ja mida ka selle pärast hukka mõisteti ja pilgati, kuni Klaaspärlimänguni, mille kujundite maailm oli päevaprobleemidest näiliselt kaugele nihutatud, kuid lugeja võis leida seda tunnet ikka ja jälle ning sama alatoon on tuntav ka minu luuletustes."
Rääkides päevakajalistest probleemidest, püüab Hesse veenda lugejat poliitika juurest ära tulema, süvenema oma sisemaailma ja loobuma väliste autoriteetide teenimisest.
.......................................................
Pole olemas sellist asja nagu tsiviliseeritud sõjapidamine. There is no such thing as civilized warfare.
( William Allen White )
Vanad mehed kuulutavad sõja. Aga see on noorus, kes peab võitlema ja surema. Older men declare war. But it is youth that must fight and die.
( Herbert Clarck Hoover )
Patriotism on paheliste voorus. Patriotism is the virtue of vicious.
( Oscar Wilde )
"Vanasti kirjutati, et uhke ja väärikas on surra oma kodumaa eest. Aga kaasaegse sõja ajal ei ole sinu suremises enam midagi uhket või väärikat. Sa sured nagu koer ja ilma erilise põhjuseta".
(E.Hemingway)
.....................................
Kas saata oma pojad Gruusiasse? Vastuse annavad ehk lõpuaforismid.
Mu enda mõte, mis tekkis. Maailma tuleme ja lahkume me siit üksi, kuid vahepeal oleme õnneks ja/või kahjuks teiste inimestega koos. Ja siis tuleb mängu kaasa mängida. Kui sõda tuleb meie oma õuele, kui sa oled mees, ehkki tänapäeval ei tehta enam niipalju vahet... ja toimub üldmobilisatsioon, siis pole sul tegelikult isegi palju enam midagi valida. Inimene on oma riigi tööriistaks ja ekstreemsetes olukordades tuleb sellega leppida.
.........................................
Sõda või patsifism? Olla või mitte olla?
Kõigil aegadel on peetud sõdu ja esimestest sõdadest alates on olnud ka neid, kes pole tahtnud sõdida. Sõna ise on tulnud ladina keelest ja tähendas rahupüüdlikku. Tänapäeval nimetatakse nii maailmavaadet, mis peab sõjalise jõu kasutamist lubamatuks.
Möödunud sajandeil oli patsifism reeglina seotud religiooniga. Kuigi piibel käes on palju sõdu peetud, tõlgendasid mõned sektid kristlikku moraali palju rangemalt ja leidsid, et kristlane ei või relva kanda. Ka mitmetes ida religioonides on tapmise keeld tähtsal kohal.
Vanim kirjapandud mõtisklus lahingusse minemise eetika üle on siinkirjutaja andmetel India eeposes "Bhagavadgita" (4-3 saj. e.kr.).
Vanim lugu sõjaväest kõrvalehoidmise kohta on arvatavasti pärit kreeklastelt ja kuulub samuti rohkem mütoloogia kui ajaloo valda. Legend räägib, et Achilleust püüdis ema varjata tüdrukute hulgas, et poeg ei peaks minema Trooja sõtta. Achilleuse mehelikkust selline kohtlemine ei kahjustanud ning hiljem sai tast ikkagi tuntud kangelane.
Ehkki Uues Testamendis pole sõduriks olemise eetikast otseselt juttu, oli vasttekkinud kristlus siiski patsifistlikult meelestatud. Esimestel sajanditel Rooma riigi sõjaväes kristlasi ei teeninud, küll aga on mõned teated keeldumiste kohta. Viiteid kristlastest sõduritele võime leida alates aastast 313, mil imperaator Konstantinus muutus kiriku patrooniks. Aastast 438 koosnes Rooma riigi sõjavägi ainult kristlastest.
...........................................
Uku Masingu patsifismist
Raivo Nael
Nagu filosoofile kohane oli Uku Masingu suhtumine sõjapidamisse ja ka sõjalisse kaitsesse täiesti eitav. Olen tutvunud kahe kirjutisega, kus ta seda teemat käsitleb. Näib, et Masingu poliitilised vaated asuvad kusagil radikaalse humanismi ja anarhismi piirimail. Riiki peab ta vägivallaaparaadiks ja annab sellele, niisiis, hävitava hinnangu. Järgnev lõik on pärit esseest Pessimismi põhjustavad nähted. Sellest tekstist on näha, et Masingu arvates olla kristlane ja olla sõdur on teineteist välistavad rollid. Umbes sama suhtumist peegeldab ka aastaid hiljem kirjutatud Confessio amantis, kus euroopaliku kultuuri agressiivsuse olulisimaks pôhjuseks on saanud siegheilslehre. Tähtsal kohal on endiselt eraomandi ja vägivalla vahelised seosed, aga naissoo roll ei ole enam nii negatiivne. R.N.
http://no.spam.ee/~raivo/vpl/masing1.htm
Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada - kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. - Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud.
Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda - inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui - üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja - ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo!
...........................................
Ehkki Hesset on mõnikord ka boheemlaskirjanikuks peetud, oli ta erakordselt põhimõttekindel isiksus. Stepihundi või Demiani pealiskaudsel lugemisel võib jääda mulje, et Hesse õigustab ja isegi ülistab sõda. Tegelikult on tema vaated sõja suhtes olnud alati eitavad, vaatamata keerulistele aegadele ja näiliselt järeleandlikule natuurile.
Hesse endast:
"Tulin poliitikasse väga hilja, olles juba peaegu nelikümmend. Mind raputas üles sõja jube reaalsus, ning kohutas kogemus sellest, kui kergesti minu kolleegid ja sõbrad panid ennast kirja Mooloki teenistusse. Mõned sõbrad olid minust juba ära pöördunud ja ma olin endale kaela saanud ühe noist hirmuäratavatest ja solvavatest rünnakutest, mida niinimetatud kangelaslikel aegadel konformistid iialgi ei väsi kaela määrimast inimesele, kes eelistab käia oma teed. --- ...kirjutasin poliitilisi või päevakajalisi artikleid ainult teatud aastatel. Aga sellest ei tule järeldada, et ma vahepeal uinusin või pöörasin selja kaasaegsete tegemistele. Minu suureks kurvastuseks polnud see enam võimalik pärast esimest valulist ärkamist I maailmasõja ajal. Igaüks, kes vaatab mu elutööd tervikuna, märkab, et isegi aastatel, mil ma ei kirjutanud midagi päevapoliitilist, ei jätnud mind hetkekski kujutlus jalge all hõõguvast põrgust, ähvardava katastroofi ja sõja eelaimus. Alates Stepihundist, mis osalt oli meeleheitlik hoiatus lähenevast sõjast ja mida ka selle pärast hukka mõisteti ja pilgati, kuni Klaaspärlimänguni, mille kujundite maailm oli päevaprobleemidest näiliselt kaugele nihutatud, kuid lugeja võis leida seda tunnet ikka ja jälle ning sama alatoon on tuntav ka minu luuletustes."
Rääkides päevakajalistest probleemidest, püüab Hesse veenda lugejat poliitika juurest ära tulema, süvenema oma sisemaailma ja loobuma väliste autoriteetide teenimisest.
.......................................................
Pole olemas sellist asja nagu tsiviliseeritud sõjapidamine. There is no such thing as civilized warfare.
( William Allen White )
Vanad mehed kuulutavad sõja. Aga see on noorus, kes peab võitlema ja surema. Older men declare war. But it is youth that must fight and die.
( Herbert Clarck Hoover )
Patriotism on paheliste voorus. Patriotism is the virtue of vicious.
( Oscar Wilde )
"Vanasti kirjutati, et uhke ja väärikas on surra oma kodumaa eest. Aga kaasaegse sõja ajal ei ole sinu suremises enam midagi uhket või väärikat. Sa sured nagu koer ja ilma erilise põhjuseta".
(E.Hemingway)
Puhkuse lõppakord ehk Mamma Mia!
Taas tööl. Heia, auuu... Ja ongi ta läbi, nagu ilus unenägu. Istun ja haigutan siin töö juures ja teen jälle tarka nägu. Nägu teatavasti on riigiametis alati kõige tähtsam. Kõige valusam selle asja juures oli Pisitibu varane äratamine ja lasteaedavedu. Õnneks oli ta enam vähem kurrunurru hääs tujus, mida ei pruugi enam homme kohata. Aga jään ikkagi optimistiks! Rutiini jõud on see, mis jälle uue korra loob ja rahu maija toob...:)
08.08.08 möödus minul eikuidagi. Ilmselt ajasime just sel päeval oma reisipaberid korda, et paari nädala pärast ,,Unistuste Maale,, lennata. Aga üht-teist ikkagi sel nädalalõpul toimus. Käisin nimelt korralikult kinos ja pühapäeval oli imetore suvitamine ja Metsa-Party Lohusalus.
Filmidest vaatasin väikese vaheajaga ära filmid: ,,Sex ja linn,, ja ,,Mamma Mia,,. Mõneti sarnased, vähemalt mis Pulmi puudutas! Pulmadest oli mõlemas filmis keskselt juttu. Ja ikka sellises võtmes, et algul läheb kõik untsu ja siis läheb lõpuks jälle kõik hästi. Midagi minusuguse optimisti veskile. Ei mingit nutmist või rasket teemat. Puhkuse lõpuks ideaalne komplekt. ,,Sex ja linn,, kui sari on mulle alati meeldinud. Natuke glamuuri ja natuke sissetõmmatud küüntega reaalsust. Küll mitte päris minu viimaste aegade elust, kuid ikkagi kuidagi tuttav. See on selline hea sooja tundega tehtud film, aga ei midagi väga erilist. Ilusad inimesed ja ilus elu, silmarõõmu ja silmailu trendiinimesele ja moodi. Just enne kui jõuab poodi!
Komöödia, muusikal ,, Mamma Mia,, oli muidugi sellega võrreldes oma säraga tõeliselt LÖÖV film. Pimestavalt hea! Lugu ühendas kaks minu lemmikut: ABBA muusika ja Kreeka looduse, Hipiaja ja tänapäeva noored ning muidugi tegi mu suur lemmik Meryl Streep siin taas unustamatu rolli. Ta tantsis ja laulis ja hüppas ja kargas ja säras ja lummas. Ohhh! Igatsen veelenam Kreekasse. Lihtsalt ei jõua enam ära oodata.;)/ ”Mamma Mia!” on hoogne kinoversioon ABBA surematutele lugudele rajatud hittmuusikalist, mida on käinud vaatamas enam kui 30 miljonit külastajat üle maailma. Osades Meryl Streep jt./ Peab selle filmi hiljem kindlasti ka endale koju hankima...
Pühapäeval sai siis teoks meie ammuigatsetud veidi pidulikum Lohusaluskäik. Sõitsime sinna koos Reeda ja lastega.
Teel sadas veel päris korralikku padukat, kuid sadamasse jõudes oli ilm juba ilus. Päikeseloits aitas ka seekord nagu ikka! Peagi oli Ta väljas ja paistis üha kuumemalt kogu ülejäänud päeva kuni õhtuni välja.
Kirssidega olid linnud juba oma töö teinud ja neid leidsime veel vaid loetud hulga, sama ka muude marjadega... Aga natuke saime ikka siit ja säält suhu pista, samuti mustikaid metsa alt. Poisid käisid isegi meres ujumas. Veel tegime korraliku lõkke üles ja küpsetasime vorstijuppi. Mees kaevas mingit maa-alust käiku ja otsis veetoru, mis paraku seekord veel leidmata jäi. Istusime Üübu-Antsu tulevase talumuuseumi ees ja sõime suvekooki, mis maitses nämma. Lasime hetkedel endast läbi minna... :)
Tagasiteel külastasime veel ka Keila-Joa koske ja hingasime sisse puhast kirgastavat metsaõhku. Päikeseloojang Türisalu pangal oli oi kui imeline. Ometi oli sealt eile taas allasõidetud... :( Lall näitas pangal jälle oma kunsti ja meie nautisime teda. Nii me siis jõudsimegi alles õhtuks linna väsinult ja õnnelikena auto piparmündivartest lõhnamas.
Niisiis ,, Mamma-Mia,, koos piparmünditeega. Suvi veel niivõrd-kuivõrd. Head algavat töönädalat Kõigile!
08.08.08 möödus minul eikuidagi. Ilmselt ajasime just sel päeval oma reisipaberid korda, et paari nädala pärast ,,Unistuste Maale,, lennata. Aga üht-teist ikkagi sel nädalalõpul toimus. Käisin nimelt korralikult kinos ja pühapäeval oli imetore suvitamine ja Metsa-Party Lohusalus.
Filmidest vaatasin väikese vaheajaga ära filmid: ,,Sex ja linn,, ja ,,Mamma Mia,,. Mõneti sarnased, vähemalt mis Pulmi puudutas! Pulmadest oli mõlemas filmis keskselt juttu. Ja ikka sellises võtmes, et algul läheb kõik untsu ja siis läheb lõpuks jälle kõik hästi. Midagi minusuguse optimisti veskile. Ei mingit nutmist või rasket teemat. Puhkuse lõpuks ideaalne komplekt. ,,Sex ja linn,, kui sari on mulle alati meeldinud. Natuke glamuuri ja natuke sissetõmmatud küüntega reaalsust. Küll mitte päris minu viimaste aegade elust, kuid ikkagi kuidagi tuttav. See on selline hea sooja tundega tehtud film, aga ei midagi väga erilist. Ilusad inimesed ja ilus elu, silmarõõmu ja silmailu trendiinimesele ja moodi. Just enne kui jõuab poodi!
Komöödia, muusikal ,, Mamma Mia,, oli muidugi sellega võrreldes oma säraga tõeliselt LÖÖV film. Pimestavalt hea! Lugu ühendas kaks minu lemmikut: ABBA muusika ja Kreeka looduse, Hipiaja ja tänapäeva noored ning muidugi tegi mu suur lemmik Meryl Streep siin taas unustamatu rolli. Ta tantsis ja laulis ja hüppas ja kargas ja säras ja lummas. Ohhh! Igatsen veelenam Kreekasse. Lihtsalt ei jõua enam ära oodata.;)/ ”Mamma Mia!” on hoogne kinoversioon ABBA surematutele lugudele rajatud hittmuusikalist, mida on käinud vaatamas enam kui 30 miljonit külastajat üle maailma. Osades Meryl Streep jt./ Peab selle filmi hiljem kindlasti ka endale koju hankima...
Pühapäeval sai siis teoks meie ammuigatsetud veidi pidulikum Lohusaluskäik. Sõitsime sinna koos Reeda ja lastega.
Teel sadas veel päris korralikku padukat, kuid sadamasse jõudes oli ilm juba ilus. Päikeseloits aitas ka seekord nagu ikka! Peagi oli Ta väljas ja paistis üha kuumemalt kogu ülejäänud päeva kuni õhtuni välja.
Kirssidega olid linnud juba oma töö teinud ja neid leidsime veel vaid loetud hulga, sama ka muude marjadega... Aga natuke saime ikka siit ja säält suhu pista, samuti mustikaid metsa alt. Poisid käisid isegi meres ujumas. Veel tegime korraliku lõkke üles ja küpsetasime vorstijuppi. Mees kaevas mingit maa-alust käiku ja otsis veetoru, mis paraku seekord veel leidmata jäi. Istusime Üübu-Antsu tulevase talumuuseumi ees ja sõime suvekooki, mis maitses nämma. Lasime hetkedel endast läbi minna... :)
Tagasiteel külastasime veel ka Keila-Joa koske ja hingasime sisse puhast kirgastavat metsaõhku. Päikeseloojang Türisalu pangal oli oi kui imeline. Ometi oli sealt eile taas allasõidetud... :( Lall näitas pangal jälle oma kunsti ja meie nautisime teda. Nii me siis jõudsimegi alles õhtuks linna väsinult ja õnnelikena auto piparmündivartest lõhnamas.
Niisiis ,, Mamma-Mia,, koos piparmünditeega. Suvi veel niivõrd-kuivõrd. Head algavat töönädalat Kõigile!
neljapäev, 7, august 2008
Naerata, homme on veel hullem!
Tere taas, et kuhu me jäimegi?
Vanasõnamäng. Tegelikult mul samad vanasõnad nagu Naisukeselgi kasutuses, aga üks vanasõna, mida ma kõige viimati kasutasin oli see: Inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina, see küll siis ehk rohkem mingi kõnekäänd tegelikult.
Siin on nii eesmärgikindlust kui protsessikesksust ja tegelikult point on ka...universaalset Tarkust vist polegi kuskil olemas. See vanasõna võtab kohe nagu kogu inimese elutee ühte lausesse kokku ja paneb edasi mõtlema.
Murphikad meeldivad mulle ka. Naerata, homme on veel hullem! ;)Ja autosõidu ajal kasutan ma seda: Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad!
Õige. Mul jäi veel Lõuna-Eesti tuuri algus ja lõpp kirjeldamata. Algus algas ühe toreda ekspromt üritusega Põltsamaal, nagu ikka. Sel aastal mul selle kohaga lihtsalt veab!
Sattusime kontserdile jalgasirutama just vaheajal ja keegi meilt piletit ei küsinud, ehkki need olid seekord päris soolased... Kontsert oli tõsiselt hea nii silmale kui kõrvale. Tehti ka pauku ja tulevärki laulude taustaks, mis on samuti mulle kui tulemärgi inimesele vägagi näidustatud. Orkester suurel suvelaval!
See oli siis Põltsamaa Fest 2008: James Bond Gala
(Sarjast sumedad suvised suurkontserdid Põltsamaa lossihoovis.)
James Bond Galal esinesid Gerli Padar, Hanna-Liina Võsa, Tanel Padar (1.08.), Kristjan Kasearu (2.08.) ja Koit Toome. Taustalauljana astusid üles Marvi Vallaste, Kristo Leier ja Meribel Müürsepp. Musitseeris Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, dirigeeris Jüri-Ruut Kangur. Lavastaja - Hardi Volmer. Kostümeerija - Margit Lahe. Tantsisid Martin Parmas, Kaisa Oja, Maria Fessai, Marko Mehine ja Marko Kiigajaan. Kõlasid Bondi-filmidest tuntud hitid!
Bondi filme ma ei vaata, aga muusika oli hea küll...:)
Otepääl sai vaarikat ja mustsõstramammu korjatud, ei suutnud neist lihtsalt ära öelda.Ka seal oli väike Liisa Suur tegija ja abiline. Lapsega sai ka metsas ringimütatud ja tuult kuulatud. 14-pealise laigulise lehmakarja kodukõndi kaedud,kus tegelasteks olid ka üks väike poiss(lehmaajaja)ja kollane kass (uudishimulik, nagu meiegi, võibolla ka rutiinist). Aga üht korralikku AMMUUU-d sealt eriti ei tulnudki, mida linnalaps kuulda tahtis.
Ja ka sookured rääkisid meile oma kurba kruu-kruuu juttu...
Vihm hüppas ja koer kargas. Väike Liisu korjas marju ja lilli!
Tagasisõidul põikasime sõbranna tütre, väikese Nele sünnipäevale, kes on Liisust juba natuke vanem, kuid koolis veel ei käi. Oli emmesid, oli issisid, mõned neist juba aastatega tuttavakssaanud. Laud lookas ja tuju kodune. Aga tõeline vaatamisväärsus oli juba Kuristu talu ja miniloomaaed ise.
Shetlandi ponid Solero, Bibi, Berit ja Bonni varsaga, Minisead Ossi ja Bessi, Minikitsed Tõmmu ja Nuki, mitut liiki pikakõrvalised,Paabulinnud, kuked-kanad,Lammas tallega, Kääbuslambad Nipper ja Juulia, Haned ja Kuldfaasanid...
Kuigi loodust seal kandis nagu ei olnudki, oli loomade valik rikkalik, pererahvas südamlik, sünnipäevaks kõik ilusti läbimõeldud, kena kaminaruum ja külluslikult mänguasju lastele nii õues kui toas.
Kuna sattus olema veel see suve kõige hullem ilm ja oli külm, tormine ja vihmane, siis oli seal loodud ka võimalus siseruumidest osasid loomi näha. Loomulikult ka uhket Paabut, kes selleks aastaks oli oma kuningliku saba juba hüljanud.
http://www.kuristu.ee/loomad/loomad.htm
Kuristu talu miniloomaaed sai alguse 2007 aasta alguses. Pakume huvilistele lõbusat ja meeldejäävat ajaveetmisvõimalust meie miniloomadega. Meie juures saab korraldada lasteüritusi—mängida loomadega ning lõbutseda mänguväljakul, pidada pikniku pere või sõprade seltsis.
PS. Ja vaimsed filmid kirjeldan ma ära kunagi kui natuke enam aega süveneda on...:)
Kokkuvõtteks võib selle pealkirjas sisalduva ,,vanasõna,, ümbersõnastada nii. Kui me juba külmas ja vihmas naeratasime, siis HOMME saab minna ainult paremaks!
Seega loodame ikka natuke veel suve ka saada. Vara veel, sügisekuulutajad...
Ehkki urrr, kui külm ja kõle juba õues (ja isegi toas) on.
Vanasõnamäng. Tegelikult mul samad vanasõnad nagu Naisukeselgi kasutuses, aga üks vanasõna, mida ma kõige viimati kasutasin oli see: Inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina, see küll siis ehk rohkem mingi kõnekäänd tegelikult.
Siin on nii eesmärgikindlust kui protsessikesksust ja tegelikult point on ka...universaalset Tarkust vist polegi kuskil olemas. See vanasõna võtab kohe nagu kogu inimese elutee ühte lausesse kokku ja paneb edasi mõtlema.
Murphikad meeldivad mulle ka. Naerata, homme on veel hullem! ;)Ja autosõidu ajal kasutan ma seda: Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad!
Õige. Mul jäi veel Lõuna-Eesti tuuri algus ja lõpp kirjeldamata. Algus algas ühe toreda ekspromt üritusega Põltsamaal, nagu ikka. Sel aastal mul selle kohaga lihtsalt veab!
Sattusime kontserdile jalgasirutama just vaheajal ja keegi meilt piletit ei küsinud, ehkki need olid seekord päris soolased... Kontsert oli tõsiselt hea nii silmale kui kõrvale. Tehti ka pauku ja tulevärki laulude taustaks, mis on samuti mulle kui tulemärgi inimesele vägagi näidustatud. Orkester suurel suvelaval!
See oli siis Põltsamaa Fest 2008: James Bond Gala
(Sarjast sumedad suvised suurkontserdid Põltsamaa lossihoovis.)
James Bond Galal esinesid Gerli Padar, Hanna-Liina Võsa, Tanel Padar (1.08.), Kristjan Kasearu (2.08.) ja Koit Toome. Taustalauljana astusid üles Marvi Vallaste, Kristo Leier ja Meribel Müürsepp. Musitseeris Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, dirigeeris Jüri-Ruut Kangur. Lavastaja - Hardi Volmer. Kostümeerija - Margit Lahe. Tantsisid Martin Parmas, Kaisa Oja, Maria Fessai, Marko Mehine ja Marko Kiigajaan. Kõlasid Bondi-filmidest tuntud hitid!
Bondi filme ma ei vaata, aga muusika oli hea küll...:)
Otepääl sai vaarikat ja mustsõstramammu korjatud, ei suutnud neist lihtsalt ära öelda.Ka seal oli väike Liisa Suur tegija ja abiline. Lapsega sai ka metsas ringimütatud ja tuult kuulatud. 14-pealise laigulise lehmakarja kodukõndi kaedud,kus tegelasteks olid ka üks väike poiss(lehmaajaja)ja kollane kass (uudishimulik, nagu meiegi, võibolla ka rutiinist). Aga üht korralikku AMMUUU-d sealt eriti ei tulnudki, mida linnalaps kuulda tahtis.
Ja ka sookured rääkisid meile oma kurba kruu-kruuu juttu...
Vihm hüppas ja koer kargas. Väike Liisu korjas marju ja lilli!
Tagasisõidul põikasime sõbranna tütre, väikese Nele sünnipäevale, kes on Liisust juba natuke vanem, kuid koolis veel ei käi. Oli emmesid, oli issisid, mõned neist juba aastatega tuttavakssaanud. Laud lookas ja tuju kodune. Aga tõeline vaatamisväärsus oli juba Kuristu talu ja miniloomaaed ise.
Shetlandi ponid Solero, Bibi, Berit ja Bonni varsaga, Minisead Ossi ja Bessi, Minikitsed Tõmmu ja Nuki, mitut liiki pikakõrvalised,Paabulinnud, kuked-kanad,Lammas tallega, Kääbuslambad Nipper ja Juulia, Haned ja Kuldfaasanid...
Kuigi loodust seal kandis nagu ei olnudki, oli loomade valik rikkalik, pererahvas südamlik, sünnipäevaks kõik ilusti läbimõeldud, kena kaminaruum ja külluslikult mänguasju lastele nii õues kui toas.
Kuna sattus olema veel see suve kõige hullem ilm ja oli külm, tormine ja vihmane, siis oli seal loodud ka võimalus siseruumidest osasid loomi näha. Loomulikult ka uhket Paabut, kes selleks aastaks oli oma kuningliku saba juba hüljanud.
http://www.kuristu.ee/loomad/loomad.htm
Kuristu talu miniloomaaed sai alguse 2007 aasta alguses. Pakume huvilistele lõbusat ja meeldejäävat ajaveetmisvõimalust meie miniloomadega. Meie juures saab korraldada lasteüritusi—mängida loomadega ning lõbutseda mänguväljakul, pidada pikniku pere või sõprade seltsis.
PS. Ja vaimsed filmid kirjeldan ma ära kunagi kui natuke enam aega süveneda on...:)
Kokkuvõtteks võib selle pealkirjas sisalduva ,,vanasõna,, ümbersõnastada nii. Kui me juba külmas ja vihmas naeratasime, siis HOMME saab minna ainult paremaks!
Seega loodame ikka natuke veel suve ka saada. Vara veel, sügisekuulutajad...
Ehkki urrr, kui külm ja kõle juba õues (ja isegi toas) on.
teisipäev, 5, august 2008
Virtsaveost ja kartulivõtust, ehk siis Otepääpuhkusest...
Nädalalõpp Otepääl möödus vihmas ja selginemistes ja tõelises suguseltsisõja tõmbetuules. Kuna ilmad olid jamad ja sundisid tihemini tuppa tuli tõsisemalt tegeleda suhetekuulamise ja jälgimisega ja mõtiskleda selle üle, mis kamm see käib kogu aeg mehe isa ja mehe ema vahel, minu ja mehe suguvõsa ja minu ja mehe vahel.
Seega tuli taaskord,ehkki seekord pääses see halluse tõttu väljas ka rohkem esile,tegelda inimsuhetekismade,käärimise ja andmisega... Lisaks sellele mõtisklesin ma selle üle, miks seal peres koguaeg selline möödarääkimine käib. Kolme sõnaga kokku pannes: vanaema ei taha, et teda aidatakse, vähemalt mitte enne kui surm suu juures,ta on väga jõuline, rõõmus ja visa-vähemalt väliselt, ehkki sisemuselt ka võib ka väga sapine olla...
Vanaisa ei talu, et keegi on rõõmus ja, et üldse kellelgi siin maailmas hästi läheb ja, et vanaema siis nii palju sebib külaliste-oma poja pärast jne. No üldiselt pole ta kunagi millegagi rahul ja laseb seda ka hästi välja paista, nagu tõeline õel ,,meessoost vanamoor,, muiste. Tuleb ja laseb vigina lahti, saeb ja saeb ja saeb, kuni siis keegi plahvatab... põhiliselt minu mees või vähemal määral ka vanaema, tema naine siis, kes noorena oli ülim vaikus ja rahu ise. Probleemi saab ju teha kõigest, millest vähegi annab... kui lauaääres vale lusikaga või taldrikuga süüakse, kui keegi kogemata kommipaberi maha unustab,või on voodi mõneks tunniks tegemata jäänud, kohe kui hõigutakse ja keegi sööma ei tule, kui sa pole taibanud õigel hetkel kartulit võtma minna ja vanaema selle nagu ikka on vaikselt ära teinud sel ajal kui sa marju korjad jne.jne. Või kui valesse kohta aias on telk üles pandud ja liiga vara või jälle liiga hilja on oma tulekust teatatud... Või pole õigel ajal hommikul ülesse saadud, või ei märganud sa punkt 23.00 voodisse minna... ,,Vanaemal vaja ju vara ülesse saada, et täiskasvanud pojale(mehe vend-teine poeg kahest lapsest), kes hommikul tööle läheb vaja ju leib kaasa teha,,jne,jne. Oleks Smuul või Tammsaare, no saaks alles ainest!!!
No ja kui juba andmiseks läheb, siis kaevatakse kõik välja... kümme aastat tagasi pesemata jäänud nõud ja valel hetkel müüdud majad, mida ta tegelikult tahtis hoopis ise ära osta, viisteist aastat tagasi öeldud sõnad, mis on vahepeal ,,rahvaluuleks,, muutunud jne., et siis selline on mu mehe isa. Aristokraadivälimusega 73 aastane vinge seelikuga eesti vanamees.
Kui algul sinna saabudes paned ühe silma rahulikult kinni, siis pikapeale hakkab see saagimine kõigile oma jälgi jätma. Ja nii lasedki läbi huumoriprisma lendu mahlakaid nalju tema poolt pakutud ja üleskaevatud teemadel, nii et naerid ja surnud koerad ühest aiast teise lendavad. No siis peale teatavat aadrilaskmist on paariks tunniks jälle kõigil hea olla. Ei olnud ka sellel suvel mingeid muutusi stsenaariumis.
Ja ma jõudsin selliste mõteteni, et inimest ikkagi ei saa aidata kui ta abi ei palu või ei kutsu endale appi. No kasvõi talgute vormis.
Viimased naljad jäid seekord sinnakanti, et ma pakkusin algul ääriveeri ja õndsast aitamise ideest välja kartulikorjamise abi.Muidugi peale eelnevat pikka hurjutamist, et vanaema ei jaksa enam seda ja teist ja võtab siin teile kartulit jne. jne. Siis vanaema leidis, et niikuinii ei tea kuidas see ilm on ja teadagi teise Eesti otsa sõit, saab kaaluda vaid nädalalõpul, et parem ta võtab juba päevast päeva osakaupa, nagu alati...
SIIS jutt käib mõnest vaost, mitte põllutäiest...:)
No siis vanaisa hakkas varsti jälle teemaga saagima, et no, et kas ja millal siis ikka tulete?jne. Ja vanaema konstateeris, et kas sa isa naljast ka enam aru ei saa... No siis vanaisa leidis, et no jah, et huumor jah, et tema meelest oli see suisa mõnitamine jne. No minu mees küsima, et ega sa seda ,,kartuliasja,, ikka tõsiselt ei mõelnud. (Tal ka hirm, et peab näpud äkki mullaseks tegema...;)) Ma ei hakanud rohkem vanakesi hirmutama, et ühel hetkel olemegi kohal, siis oleks hea kuulda, mis pärast hea kümme aastat meenutada?!? Näe, tulid võtsid luba küsimata ja ette teatamata kogu meie kartuli üles, raiskasid kogu saagi ära, poole jätsid veel maha ka ja...mida iganes.
Sest nad on sellised inimesed, et kui konkreetselt midagi ära teed, siis on uus kisa lahti või jooksevad kõik laiali, sest antud jutt oligi ju vaid jutuks mõeldud.
Käime seal küll enamasti vaid korra aastas, et vähem tülinaks olla,aga mis sa teed.
No seda kartuliasja me igatahes veel vaatame!:)
Vaat täna õhtul omas kodus enne uinumist tuli mul selle teema pointiks üks väga hea väide ja ettepanek, et tegelikult oleks hoopis pidanud end pakkuma nende virtsa väljavedama, et ikka abistamise mõttes, et eks ole kunagi ,,lapsepõlves,, seda tööd ka oma kodus kõvasti tehtud. Ei saa keegi öelda, et sa seda teha ei oska...:)))
Ja pole ka selles otsest omakasu, nagu kartulite puhul võiks kahtlustada... Head mõtted tulevad ikka liiga hilja pähe!
Kui mees tuli minu koju virtsaveole (kunagi ürgammu), tegi ta kogu abistava töö ära nõukaaegses londiga gaasimaskis...
Mina sain sellega ikka ilma hakkama. Vähemalt looduslikud ja ürgsed aroomid...;)
Niipalju siis inimsuhetest Otepääl õndsas rohelises talus. Äiast ja ämmast lustlikuma poole pealt.
Muust kõigest ülejäänust taas homme. Ma nüüd puhkusega taas linnas,seega koduse suurpuhastuse viimased võimalused. Linnakodu kutsub. Auuuu!
Seega tuli taaskord,ehkki seekord pääses see halluse tõttu väljas ka rohkem esile,tegelda inimsuhetekismade,käärimise ja andmisega... Lisaks sellele mõtisklesin ma selle üle, miks seal peres koguaeg selline möödarääkimine käib. Kolme sõnaga kokku pannes: vanaema ei taha, et teda aidatakse, vähemalt mitte enne kui surm suu juures,ta on väga jõuline, rõõmus ja visa-vähemalt väliselt, ehkki sisemuselt ka võib ka väga sapine olla...
Vanaisa ei talu, et keegi on rõõmus ja, et üldse kellelgi siin maailmas hästi läheb ja, et vanaema siis nii palju sebib külaliste-oma poja pärast jne. No üldiselt pole ta kunagi millegagi rahul ja laseb seda ka hästi välja paista, nagu tõeline õel ,,meessoost vanamoor,, muiste. Tuleb ja laseb vigina lahti, saeb ja saeb ja saeb, kuni siis keegi plahvatab... põhiliselt minu mees või vähemal määral ka vanaema, tema naine siis, kes noorena oli ülim vaikus ja rahu ise. Probleemi saab ju teha kõigest, millest vähegi annab... kui lauaääres vale lusikaga või taldrikuga süüakse, kui keegi kogemata kommipaberi maha unustab,või on voodi mõneks tunniks tegemata jäänud, kohe kui hõigutakse ja keegi sööma ei tule, kui sa pole taibanud õigel hetkel kartulit võtma minna ja vanaema selle nagu ikka on vaikselt ära teinud sel ajal kui sa marju korjad jne.jne. Või kui valesse kohta aias on telk üles pandud ja liiga vara või jälle liiga hilja on oma tulekust teatatud... Või pole õigel ajal hommikul ülesse saadud, või ei märganud sa punkt 23.00 voodisse minna... ,,Vanaemal vaja ju vara ülesse saada, et täiskasvanud pojale(mehe vend-teine poeg kahest lapsest), kes hommikul tööle läheb vaja ju leib kaasa teha,,jne,jne. Oleks Smuul või Tammsaare, no saaks alles ainest!!!
No ja kui juba andmiseks läheb, siis kaevatakse kõik välja... kümme aastat tagasi pesemata jäänud nõud ja valel hetkel müüdud majad, mida ta tegelikult tahtis hoopis ise ära osta, viisteist aastat tagasi öeldud sõnad, mis on vahepeal ,,rahvaluuleks,, muutunud jne., et siis selline on mu mehe isa. Aristokraadivälimusega 73 aastane vinge seelikuga eesti vanamees.
Kui algul sinna saabudes paned ühe silma rahulikult kinni, siis pikapeale hakkab see saagimine kõigile oma jälgi jätma. Ja nii lasedki läbi huumoriprisma lendu mahlakaid nalju tema poolt pakutud ja üleskaevatud teemadel, nii et naerid ja surnud koerad ühest aiast teise lendavad. No siis peale teatavat aadrilaskmist on paariks tunniks jälle kõigil hea olla. Ei olnud ka sellel suvel mingeid muutusi stsenaariumis.
Ja ma jõudsin selliste mõteteni, et inimest ikkagi ei saa aidata kui ta abi ei palu või ei kutsu endale appi. No kasvõi talgute vormis.
Viimased naljad jäid seekord sinnakanti, et ma pakkusin algul ääriveeri ja õndsast aitamise ideest välja kartulikorjamise abi.Muidugi peale eelnevat pikka hurjutamist, et vanaema ei jaksa enam seda ja teist ja võtab siin teile kartulit jne. jne. Siis vanaema leidis, et niikuinii ei tea kuidas see ilm on ja teadagi teise Eesti otsa sõit, saab kaaluda vaid nädalalõpul, et parem ta võtab juba päevast päeva osakaupa, nagu alati...
SIIS jutt käib mõnest vaost, mitte põllutäiest...:)
No siis vanaisa hakkas varsti jälle teemaga saagima, et no, et kas ja millal siis ikka tulete?jne. Ja vanaema konstateeris, et kas sa isa naljast ka enam aru ei saa... No siis vanaisa leidis, et no jah, et huumor jah, et tema meelest oli see suisa mõnitamine jne. No minu mees küsima, et ega sa seda ,,kartuliasja,, ikka tõsiselt ei mõelnud. (Tal ka hirm, et peab näpud äkki mullaseks tegema...;)) Ma ei hakanud rohkem vanakesi hirmutama, et ühel hetkel olemegi kohal, siis oleks hea kuulda, mis pärast hea kümme aastat meenutada?!? Näe, tulid võtsid luba küsimata ja ette teatamata kogu meie kartuli üles, raiskasid kogu saagi ära, poole jätsid veel maha ka ja...mida iganes.
Sest nad on sellised inimesed, et kui konkreetselt midagi ära teed, siis on uus kisa lahti või jooksevad kõik laiali, sest antud jutt oligi ju vaid jutuks mõeldud.
Käime seal küll enamasti vaid korra aastas, et vähem tülinaks olla,aga mis sa teed.
No seda kartuliasja me igatahes veel vaatame!:)
Vaat täna õhtul omas kodus enne uinumist tuli mul selle teema pointiks üks väga hea väide ja ettepanek, et tegelikult oleks hoopis pidanud end pakkuma nende virtsa väljavedama, et ikka abistamise mõttes, et eks ole kunagi ,,lapsepõlves,, seda tööd ka oma kodus kõvasti tehtud. Ei saa keegi öelda, et sa seda teha ei oska...:)))
Ja pole ka selles otsest omakasu, nagu kartulite puhul võiks kahtlustada... Head mõtted tulevad ikka liiga hilja pähe!
Kui mees tuli minu koju virtsaveole (kunagi ürgammu), tegi ta kogu abistava töö ära nõukaaegses londiga gaasimaskis...
Mina sain sellega ikka ilma hakkama. Vähemalt looduslikud ja ürgsed aroomid...;)
Niipalju siis inimsuhetest Otepääl õndsas rohelises talus. Äiast ja ämmast lustlikuma poole pealt.
Muust kõigest ülejäänust taas homme. Ma nüüd puhkusega taas linnas,seega koduse suurpuhastuse viimased võimalused. Linnakodu kutsub. Auuuu!
laupäev, 2, august 2008
Selle suve viimane ilus päev...
Selle suve viimane ilus päev saabus siis eile koos augustikuu alguse ja osalise päikesevarjutusega.
Kuna mul varem ei õnnestunud Otepäele jõuda, siis otsustasime viimase päikesepäeva rannas veeta. Stroomis on vahetunud absoluutselt kõik laste ronimis, liuglemis ja kiikumisasjad ja ikka põnevamate ja änksamate ja ulmelisemate vastu.
Kiikusime siis kummiga ümbritsetud kiikedel, kuhu oli koguaeg järjekord ja ronisime labürintidel, mis alati lõppesid liumäega. Ujusime, minu lemmiksügavusel... koermadalas vees, kust veel laine üle käib. Ehitasime liivasaartel liivalosse-viimane trend-katta lossid teokarpide ja mererohelisega...:) Uhhahhaa kui tore oli!
Isegi palli loopisime ja lennutasime ja siis helistas mees ja küsis, kas ma ikka varjutust ka vaatan?
Nägin läbi päiksesprilli kissitades. Isegi ära nägin. Tegelikult tuligi selline tunne, et päike hakkab nagu pilve taha minema, kuid pilvi veel taevas ei kusagil... Äike polnud ka veel Soomest koju jõudnud. Õhtul oli Rakveres ära, aga meie päälinnas jäime seekord ikka ilma.:( Hirmus palav oli, lämmi ja tegime ööseks aknad korralikult lahti. (Lootuses, et kass välja minema ei hüppa. Seekord läks õnneks.) Lilleke jauras taas peaaegu hommikuni välja, aga kell 10.00 jne.(suht vara isegi) saime ikka kõik üles.
Randadest on meil veel sel suvel käimata Pirital ja Kakumäel. Aga küll jõuab, kasvõi siis varvastleotama...
Öösel ja veel tänasel hommikul vaatasin ära mitmeid ammu koju hangitud ,, kõrgvaimseid ,, filme, mis enamik vägagi vaimustasid ja haarasid, mõni tekitas teaduslikku uurimisjanu ja mõned otsustasin Sõber Füüsikule viia, need olid juba liiga keerulised või ,,vasakuajupoolkeralistele,,. Aga kokkuvõttes jäin vaadatud materjalidega rahule. Mõnda kõlbaks ka sõprade ringis sügisel üle vaadata. Pealkirjad: The Secret, Edu 7 vaimset saladust, Indigo evolutsioon, Tiibeti joogid, The Great ja What the bleep down the rabbit hole. Paari vaatas ka mees, mõnest vaimustudes ja mõnest okserefleksi saades.
Nüüd võib vihmamoor tulla ja sadu nõiduma hakata, koguaeg sussib sinnapoole. No küll ta tuleb ka! Palavusest juba niigi sussid püsti.
Varasemast
Reedel pidime Rakvere kaudu Lõuna-Eestisse sukelduma, kuid paraku viis mehe tööteekond ootamatult Tallinna tagasi ja nii jõudsime vaid Rakvere linnust kaifida. Tegelikult meeldis Rakveres ja linnuses kõigile. Hõlstid said selga ja hüppasime Keskaega.
Sealne Piinakamber on päris tase juba. Seal on ka toad nimega Põrgu ja Surma tuba, kus häälitseb sahiseb ja vilgub, nagu vanasti Tsehhi Lõbustuspargi hirmutoas. Giidid on humoorikad, Pisike sai sülle võetud, tulime kõik Põrgust eluga ja tervelt välja!
Eraldi vaatamisväärsus oli muidugi museaalne Mõõkade ruum, kus sai kõike rüütlivarustust ka ise pähe ja selga proovida.
Mõõgad muidugi olid üsna rasked, ime, et keegi neid eelammusel ajal üldse hoida jaksas...Muidugi oli ka Tähe rüütel, seal koguaeg kohal;)Linnuses liikusid vabalt äsjapügatud lambatalled ja tegid MÄÄÄÄääää... Lapsed kiikusid või silitasid tallesid ja mõni julges pea ka mänguhäbiposti pista.
No igatahes tundus kõik see päev hästi Elus. Pannkooki süües leidsime veel maja seinalt suure musta pikasabalise mänguroti, mis katkuajad mällu tõi... ja oma Pisikeses avastasin Suure Ronija ja Turnija. Ta ammu räägib mulle, et on oma emme poiss...:)
Suurem muidugi leidis jälle hää võimaluse keskaegsete rüütlitega poseerimiseks.
Rakvere ordulinnus asub Lääne - Virumaal ja ta on olnud muinas-Viru suuremaid linnuseid.
Hilisema kivist linnuse kohal asus varem üks suuremaid muinaseesti linnuseid, mida tunti juba 12. sajandil Tarvanpea nime all. Taanlased asusid selle kohale oma kantsi rajama arvatavasti 13. sajandi II veerandil, kasutades algul eestlaste poolt rajatud valli ja puit palissaadi. Siis rajati ka esimesed kivihooned, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas.
14. sajandi algul ehitasid taanlased uue kivist ringmüüri paksusega kuni 2 meetrit. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. Läänemüüri kõrgus oli kuni 7 meetrit ja selle peal oli ulgtaldadele toetuv kaitsekäik. Kaitsemüüri on hiljem veel kolm korda kõrgemaks ehitatud. Ringmüür järgis pinnamoodi ja kujutas endast ebekorrapärast nelinurka.
Enne seda õhtal käis poja meil oma ekskavaatoriga maja platsile teed ja majaauku kaevamas. Töö läks hilisööni ja kaevatud sai ka tulede valgel. Pisi oli paljajalu ja suhtles kohaliku musta kassirojuga, nagu oleksid nad juba Vanad Sõbrad... Kollane ekskavaator ja kollane särk suitsu tõmbava poja seljas. Tänud talle suure töö eest! Maja valmimine on jälle ivake lähemale nihkunud.:) No tule, tule juba!;)
Selle suve päikesekuumad päevad tunduvad Eestis siis selleks korraks möödanik olevat. Kui ka PÄIKEST tuleb, siis palavust enam vast ikka mitte. Kui, siis mitte enne kui kord Kreekamaal.
Seniks elagu vihm ja Otepäe märjad heinamaad ning tilkuvad metsad! Täna siis meie Naksitralliperekond lõpuks ometi sinnapoole teele. Enam pole seda reisu kuhugi lükata. Augustikuud, sõbrad!!!
Kuna mul varem ei õnnestunud Otepäele jõuda, siis otsustasime viimase päikesepäeva rannas veeta. Stroomis on vahetunud absoluutselt kõik laste ronimis, liuglemis ja kiikumisasjad ja ikka põnevamate ja änksamate ja ulmelisemate vastu.
Kiikusime siis kummiga ümbritsetud kiikedel, kuhu oli koguaeg järjekord ja ronisime labürintidel, mis alati lõppesid liumäega. Ujusime, minu lemmiksügavusel... koermadalas vees, kust veel laine üle käib. Ehitasime liivasaartel liivalosse-viimane trend-katta lossid teokarpide ja mererohelisega...:) Uhhahhaa kui tore oli!
Isegi palli loopisime ja lennutasime ja siis helistas mees ja küsis, kas ma ikka varjutust ka vaatan?
Nägin läbi päiksesprilli kissitades. Isegi ära nägin. Tegelikult tuligi selline tunne, et päike hakkab nagu pilve taha minema, kuid pilvi veel taevas ei kusagil... Äike polnud ka veel Soomest koju jõudnud. Õhtul oli Rakveres ära, aga meie päälinnas jäime seekord ikka ilma.:( Hirmus palav oli, lämmi ja tegime ööseks aknad korralikult lahti. (Lootuses, et kass välja minema ei hüppa. Seekord läks õnneks.) Lilleke jauras taas peaaegu hommikuni välja, aga kell 10.00 jne.(suht vara isegi) saime ikka kõik üles.
Randadest on meil veel sel suvel käimata Pirital ja Kakumäel. Aga küll jõuab, kasvõi siis varvastleotama...
Öösel ja veel tänasel hommikul vaatasin ära mitmeid ammu koju hangitud ,, kõrgvaimseid ,, filme, mis enamik vägagi vaimustasid ja haarasid, mõni tekitas teaduslikku uurimisjanu ja mõned otsustasin Sõber Füüsikule viia, need olid juba liiga keerulised või ,,vasakuajupoolkeralistele,,. Aga kokkuvõttes jäin vaadatud materjalidega rahule. Mõnda kõlbaks ka sõprade ringis sügisel üle vaadata. Pealkirjad: The Secret, Edu 7 vaimset saladust, Indigo evolutsioon, Tiibeti joogid, The Great ja What the bleep down the rabbit hole. Paari vaatas ka mees, mõnest vaimustudes ja mõnest okserefleksi saades.
Nüüd võib vihmamoor tulla ja sadu nõiduma hakata, koguaeg sussib sinnapoole. No küll ta tuleb ka! Palavusest juba niigi sussid püsti.
Varasemast
Reedel pidime Rakvere kaudu Lõuna-Eestisse sukelduma, kuid paraku viis mehe tööteekond ootamatult Tallinna tagasi ja nii jõudsime vaid Rakvere linnust kaifida. Tegelikult meeldis Rakveres ja linnuses kõigile. Hõlstid said selga ja hüppasime Keskaega.
Sealne Piinakamber on päris tase juba. Seal on ka toad nimega Põrgu ja Surma tuba, kus häälitseb sahiseb ja vilgub, nagu vanasti Tsehhi Lõbustuspargi hirmutoas. Giidid on humoorikad, Pisike sai sülle võetud, tulime kõik Põrgust eluga ja tervelt välja!
Eraldi vaatamisväärsus oli muidugi museaalne Mõõkade ruum, kus sai kõike rüütlivarustust ka ise pähe ja selga proovida.
Mõõgad muidugi olid üsna rasked, ime, et keegi neid eelammusel ajal üldse hoida jaksas...Muidugi oli ka Tähe rüütel, seal koguaeg kohal;)Linnuses liikusid vabalt äsjapügatud lambatalled ja tegid MÄÄÄÄääää... Lapsed kiikusid või silitasid tallesid ja mõni julges pea ka mänguhäbiposti pista.
No igatahes tundus kõik see päev hästi Elus. Pannkooki süües leidsime veel maja seinalt suure musta pikasabalise mänguroti, mis katkuajad mällu tõi... ja oma Pisikeses avastasin Suure Ronija ja Turnija. Ta ammu räägib mulle, et on oma emme poiss...:)
Suurem muidugi leidis jälle hää võimaluse keskaegsete rüütlitega poseerimiseks.
Rakvere ordulinnus asub Lääne - Virumaal ja ta on olnud muinas-Viru suuremaid linnuseid.
Hilisema kivist linnuse kohal asus varem üks suuremaid muinaseesti linnuseid, mida tunti juba 12. sajandil Tarvanpea nime all. Taanlased asusid selle kohale oma kantsi rajama arvatavasti 13. sajandi II veerandil, kasutades algul eestlaste poolt rajatud valli ja puit palissaadi. Siis rajati ka esimesed kivihooned, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas.
14. sajandi algul ehitasid taanlased uue kivist ringmüüri paksusega kuni 2 meetrit. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. Läänemüüri kõrgus oli kuni 7 meetrit ja selle peal oli ulgtaldadele toetuv kaitsekäik. Kaitsemüüri on hiljem veel kolm korda kõrgemaks ehitatud. Ringmüür järgis pinnamoodi ja kujutas endast ebekorrapärast nelinurka.
Enne seda õhtal käis poja meil oma ekskavaatoriga maja platsile teed ja majaauku kaevamas. Töö läks hilisööni ja kaevatud sai ka tulede valgel. Pisi oli paljajalu ja suhtles kohaliku musta kassirojuga, nagu oleksid nad juba Vanad Sõbrad... Kollane ekskavaator ja kollane särk suitsu tõmbava poja seljas. Tänud talle suure töö eest! Maja valmimine on jälle ivake lähemale nihkunud.:) No tule, tule juba!;)
Selle suve päikesekuumad päevad tunduvad Eestis siis selleks korraks möödanik olevat. Kui ka PÄIKEST tuleb, siis palavust enam vast ikka mitte. Kui, siis mitte enne kui kord Kreekamaal.
Seniks elagu vihm ja Otepäe märjad heinamaad ning tilkuvad metsad! Täna siis meie Naksitralliperekond lõpuks ometi sinnapoole teele. Enam pole seda reisu kuhugi lükata. Augustikuud, sõbrad!!!
Telli:
Postitused (Atom)
