Nõiaellade teemal

Päevitav kontorirott.
Täna lõunal kontorist väljaminnes püstitasime kolleegiga mõistatuse, et kui kiiresti ma jaki seljast ära võtan... Tegelikult juhtus see juba mõnesaja meetri pärast, sest nii kuratlikult palav oli.
Pärast viskasin end enne sõbrantsiga kohtumist veel murule pikali, sest paar paljast lebajannat olid juba ees. Mina siis selline ,,kontorirotilik,, päevitaja : paljajalu, mustade viigipükstega ja rinnuni üleskeeratud liibukpluusis, käekott pea all ja nägu kuumamas päikesekiirte eredas kumas.
Aga nüüd siis blogimängu juurde.
Mina samal päeval 20 aastat hiljem,teema mille sain ülesandeks Ühelt võrratult Tumeblondilt Naiselt.
Appi!
Tegelikult polnud ma sellele küll kunagi mõelnud. Tegelikult polnud ma mõelnud ka sellele, kas ma üldse nii kaua elangi... Aga nüüd siis tundub nii, et tuleb elada ja teha omale programm juba natuke pikemaks ajaks ette! Pole muidugi paha mõte. Tegelikkus ja mitte pelgalt mäng!
Niisiis väliselt.
Ütleks, et üks pontsakas nõiaproua, kes luua selga ehk natuke raskevõitu, kuid mine sa Nõiamutti tea!:) Kahekümne aasta pärast on Liisu juba 23 ja seega piigad ehk oma elu peale lennanud ja nõiamutil aega ja vabadust piisavalt.
Tõesti, äkki isegi mediteerimas mõnes India pühas paigas, kui see Maakerapall veel koos püsib ja elu õitseb nagu helesinine hernes. KINDLASTI on meil valmis oma miski väike suvekodu Lohusalus, ses mõttes, et katus juba peakohal... Ja juhul kui ma korteri müügi ja pangalaenu peale lähen, siis seegi juba makstud.
Vaimses mõttes vaba.
Ja veelgi enam keskendunud vaimsetele arengutele, kogemustele ja otsingutele... Andnud välja mõned raamatud, mis hetkel vaid ideemeeles liiguvad. Lastelugusid ja midagi isa ja ema elust ja töödest. Olen terve ja ülisportlik-vist mingi uus kiiks!
Miskipärast arvan, et suhted, mis mul rohkem kui aasta kestnud, püsivad ikka veel trajektooril ja Waltburgi ööl saab tantsu vihtuda nii Nõiaellade kui ka lendavate Vanapapidega, kel sulega torukübarad veidi viltu peas...
Aga mu mees, sindrinahk,see läheb 20 aasta pärast nagu aina nooremaks oma aina suureneva kõhukese varjus. Elurõõm, ehk lihtsalt RÕÕM, on mul kindlasti säilinud, mis iganes dimensioonis, sest see on ainus asi mis elu edasi viib!

Täna siis lendama ja grillima, grillima ja siis veelkord lendama. :)
Kõrget lendu ja maitsvat rohelist lillelist lillelapselikku Volbriööd!

Must ja valge koer

Neljapäeva õhtul vastu reedet külastas meid must koer ja selle tulemusena tõmbas Liisu endale kuuma tee kaela. Õde oli just teed teinud ja sõnad pealelugenud. Õnneks oli meil põletuserohi kohe varnast võtta ja määrisin selle nobedalt lapse paljale kõhule ja rinnale. Hommikul ei olnud nahale jäänud kriimugi. Seega oli vahepeal valge koer külas käinud... Õnnelik õnnetus!
Reede õhtul läksin lapsele lasteaeda järgi. Tillud kõik seal nohused, aga nii säravad ja ülirõõmsad, müttavad õues ringi. Liisa naeratas mulle suurelt ja vaatan,et oi-oi, keskmine esihammas puudu. No teadagi need kooliminevad väiksed hambutud...:) Ei ole midagi, see ju ainult must... lohutas kasvataja...ja oligi tõesti muld. Ju siis ampsasid liiva suppi ja mulla putru. Igatahes kaugelt pettis superhästi ära!
Nädalalõpp sisaldas grilli, merevaateid, pokumaad ja aiaharimist... Kannikesi ja sinililli, kollaseid maiesteetlikke põõsaid ja ülasevalgust kirsimetsade ümber. Aga sellest juba millaski pärastpoole.

Karismaatilisusest, Kadunud pojast ja Kalamajast

Karismaatiline Kaljurand
Eile oli siis taas meie Üritus. Marina Kaljurand tuli aprillisündmusi meenutama vaadates kõike Moskva silmadega. Ta oli lähedalt vaadates veel palju toredam kui telekarbis. Suur ja tugev ürgnaine: rahulik, emalik, lihtsate sõnadega, mis tulid otse südamest, loomulik, sest lugu oli meil siin ju eravestluse vormis... Meiepoolelt oli seekord veidi enam ka minu enda sõpraderingi ja tuttavaid, seega tundsin end ka ise veidi vabamalt. Majapealt oleks võinud ka rohkem rahvast kokku tulla, kuid säravamad natuurid olid kõik kohal. Meestest valmistasid Marinale erilist silmarõõmu üks tema Moskva kolleege ja meie pühamees, keda ta samuti hästi tunneb. Marina sai ühelt neist kingiks ka kümmekond suurt ilusat tumepunast roosi. Mina vaatasingi teda otse läbi lillede ja kujutasin ette maali, mida kaunistavad tugevad veripunased roosid. Täna tuli mulle mõte, et Marina Kaljurand võiks olla väga sobilik järgmiseks Eesti presidendiks.
Tegelikult ongi nii, et läbi meedia filtri vaadatuna ei oma säravad inimesed ikkagi seda mõõdet, mis väikeses grupis esinedes.
Ka Hardo Aasmäe on oma silmaga vaadeldes äärmiselt sarmikas mees. Sale ja sõnaosav, nagu india kiisu. Samas ka väga intelligentne, peen ja tundeline. Kui ta käed kokku paneb ja hüvasti jätab, meenutab ta isegi nagu rohkem Mahatma Gandhit või Dalai-Laamat.
Kadunud poja tagasitulek
Päev jätkus poja juures, tema uues üürikorteris Linnahalli juures mererannal,kokkuvõttes Kalamajas. Imekaunis koht. Rohelus ja värske kevadine meretuul... Saime seekord päris palju rääkida, samuti ausalt ja otse südamesse. Ta on pühapäeval pikemalt Rootsi tööle sõitmas, kuid peresuhted ikka veel ebaselged ja lootusetult sassis. Naine tõmbab tema sõbraga ringi, elab tema sõbra pool, ega suuda kuidagi ära otsustada kumba meest valida. Ometi on neil ju veel ka kaks väikest last ja naisel pole ei tööd, ega haridust. Mis sest asjast saab, eks seda näitabki nüüd tulevik! Aga mina pole ammu saanud nii sügavale oma poja hinge vaadata ja seal nii suure südametunnistusega noort meest näha. Eks teevadki ju tihti just katsumused ja nende läbimine meist palju suurema Inimese.
Kultuurikatel ja punk Luulefestival
Samas Kalamaja-kandis, poja juurest üle tee, täpsemalt ,,Kultuurikatlas,, toimus just hiljuti mõnus kirjandusfestival nimega Sofia.
Meeleolud sealt vinged, kontrastsed, võimsad... Ehkki vanad kalad olid ka : Tungal ja Ehin, uppusid nad nagu pisut punkmerre ära, ekslesid tondilossis, roostes kettide vahel, mis laest madudena rippusid, filmide vahel, mis tulid taustaks, ei pääsenud nagu oma elementi... Aga Ehin oli ikkagi minu jaoks seekord Üle Kõigi! Lajatas tulise leegina üle kõige. :)

/19.00 luuleetendus „Udus põgenevad kirikud ja tornid” Kultuurikatlas (Põhja pst 27a)Andres Ehin, Leelo Tungal, Maria Lee, Andrus Elbing, Mihkel Kaevats, Jürgen Rooste, Triin Soometsmuusika: Jüri Lotmantants: Liis Ilula, Laura Tikan, Katre Aab, Helen Solovjevosalevad ka zonglöörid ja VJ-dlavastuse sättija Tamur TohverSee on eklektiline luuleetendus, mis kantud eskapistlikest meeleoludest. Lavastuslikult absurdne etendus põimib endasse eri meeleolusid, muusikat ja tulekeerutajaid. Pilet 25/10/

Niipalju siis seekord karismaatilisusest, Kadunud pojast ja Kultuurikatlast Kalamajas...
KALA majas!

Naera end kringliks!

Eile naersin pisiLiisuga nii, et vats vabises. Naersime end karuks ja jäneseks ja kringliks... naersime end sisse ja pärast jälle välja. See oli nii hää!
Tegin talle massaazi ja puhusin nabasse ja tippisin sõrmeotstega mööda selgroo treppe... Küll see talle ikka võis meeldida. Ja üle hulga aja naersin ikka kogu südamest. Ja pärast oli mul selline tunne, et olen end taas paikanaernud. Naersin end terveks!
Pärast tegin veel üle pika aja taas kooki mustsõstra moosiga. Ja lugesin tiba Jumala ajalugu... Sellest, kuidas algkristlased end tundsid ja budistid mõtlesid ja bodhisattvad kannatasid ja hinduusundi kolmainsusest ja juudi rabide leegitsevaist kõnedest, kes kividega surnuks loobiti ja sellest, et Jeesuse elu pandi kirja alles 40 aastat peale tema surma ja kuidas ta oli tegelikult päris lihtne mees ja lõpuks oli üle hulga aja jälle väga hää olla! ;)

Ei midagi e-erilist...

Nokitsen siis natuke oma blogi edasi..., seda ühe toreda ja pika kirja tõttu. Tänud saatjale!
Eelmise nädala kohta pakuks välja mõned sellised märksõnad nagu : riik kreenis, pärlid, uus vana tädi Maire, tunnete madalseis.
Ja nädalalõpuks: ärajäänud saunaüritus, matk vett vaatama ja suure poja suured uudised. Kogu selle taustaks kammaijaa negatiivse eelarvega ja kõik need infod selle kohta, mis kõik kuskil ära jääb ja millest me kõik ilma jääme. Peaasi, et palgarahasid nudima ei hakata! :) Valvenaeratus on asendumas valugrimassiga. Nii nagu sahmakas värskendavat külma vett üle pea...Urr, Eesti riik on kreenis! Elagu Eesti-mm-aaa!
Pärlite müük toimub meil siin riigiasutises juba kolmandat korda. See on justkui mõned tunnid silmade ja südame õnnistust. Silmad näevad ilu ja südamesse voogab rõõm! Ostsin seekord endale punase kaelakee ja punased kõrvarõngad. Pärlimadudel on suured silmad ja nad tahavad sind alati niiväga kallistada...
Tädi Maire on meie vana lapsehoidja, kellega soojendasime taas suhteid. Kahjuks peab mu lapsehoidja-sõbratar ise varsti tööle minema ja krapsakas vanaproua kulub vahel elamisse ära, abiks ikka!
Tunded on kuidagi olematud ja täpsem väljend selle seisundi kohta oleks ,,rõõmutus,,. Eriti pole ma rahul just tööl toimuva igavuse ja ,,töö puudumisega,,. See tekitab stressi ja soovi uute horisontide järele. Samas tean, et viibin peaaegu paradiisis... Ju ma siis pole veel paradiisiaia võtit üles leidnud. See on see miks mitte kunagi tülitsevad abielupaarid lahku lähevad. ;)
Sõber Tanel teatas, et tal olevat mulle üks kingitus ja soov see omavahel olles üle anda. Kuna ma pole talt veel kunagi ,,niisama-kingitusi,, saanud, siis olin eriti uudishimulik. Sellised asjad suudavad tõesti eluvaimu sisse ajada. Panime saunagi kinni, kuid punapäevad rikkusid kogu mängu ilu.
Pühapäeval pakkisime siis pisikese Liisu ja sõbratar Reeda, kes oli ka idee autor, bussi ja sõitsime kevadet avastama. Seekord veemärkide kaudu. Esimene peatus oli Pirita jõe ohtlik voolusäng Narva maantee silla juures. Järgmine sillerdav Maardu järv ja Maardu mõis. Ja lõpuks kahelt küljelt lähenedes Jägala joa imeline kollakaspruun veemüha, vikerkaared taeva ja maa vahel, piimjalt vahutav kosealune ja sumedalt Päikeses sillerdav Jägala jõgi ise.
/ Allpool Jägala juga on Eesti võimsaim kärestik. Jägalal on võimalik osa saada ühest märjemast ja adrenaliinirohkemast kärestikusõidust Eestis. /
Meie vaatasime muidugi jõge ja kärestikke vaid kaugelt. Minu senised jõesõidud on seni vaid suveperioodi ja vaikse vooluga jõgedele jäänud. Sinililli ei leidnud. Korraliku fotoka puudumisel jäid klõpsukaamera pildidki väga kesiseks, seega üritus läheb kordamisele! :)
Suurelt pojalt tuli sõnum, et kohe, juba maist, paneb ta Rootsi ehitama ja ilmselt vähemalt neljaks aastaks. Sellega seoses mõtlesin ma, et ahhaa..., tekib uus küllasõidu sihtmärk.
Ja samas tean, et edaspidi kohtume me siis veelgi harvem kui senini, kui üldse. Hea kui jäävad alles paar tähtpäeva messi pidupäevade puhul. Mõistagi, pojuke on täpselt oma isa koopia, kellega meil kooselu kokku 15 päeva. Kuigi tuttavad olime esimese abikaasaga ligi neli aastat (sõjaväega kokku) sobisime sama hästi nagu tuli ja vesi, ehk täpsemalt maa ja tuli... Maa tapab tule- öeldi selle kooskõla kohta. Minu jaoks sümboliseerib mu poja isa külma ja jõulist kivirahnu, kelle tunneteni jõudmiseks tuli ületada maid ja meresid ja kaevata sügavaid kaevandusi. Enamiku inimeste jaoks jäävadki need inimesed sügavalt lukku ja nende inimrahnude külmus võib panna päikesekiiredki jäässe.
Ometi olime pojaga ühe etapi elust, pakuks, et ligi 15 aastat maailma parimad sõbrad. Nüüd oleme ikka päris võõraks jäänud. Vahel vaatan küsivalt, et kas tõesti see suur võõras mees on ikka seesama poiss, kes kunagi mu kätel kiikus ja kellega niipalju vinget ette sai võetud.??? Ei saa mina aru, kuidas on see võimalik.
Nii, et ei midagi e-erilist... peale pärlimao kavala naeratuse kaelaümber.

Mis tapab meid teel tippu?

Ülevaade ühest väägade hääst raamatust:
,, STRESS kui asümmeetriline seisund. Loomulik ravi,,

,,Ebateadlikult osaleme me igas keha reaktsioonis, mis meis aset leiab. Probleemid tekivad siis, kui me ei võta vastutust selle eest, mida teeme.,,
DEEPAK CHOPRA
Iga tunne või mõte, mis kannab psüühilist energiat ja rändab läbi meie keha, kutsub esile kindlaid füsioloogilisi reaktsioone. Huvitav, mis juhtuks siis, kui selgub, et kudede rakud kuulavad pealt inimese mõtteid ja tajuvad ta tundeid. Märgid, et positiivsed ja negatiivsed elamused jätavad oma info meie keharakkudesse, on juba olemas. Nendeks on keemilised ühendid, neuropeptiidid, mida on hakatud nimetama materialiseerunud mõteteks. (dr Candace Pert). Psühhosomaatilise häire lugu on tegelikult inimese elulugu.
Iga inimese kehal ja hingel on oma mälu! Meie füüsiline tervis on ,,emotsionaalse,, aju seisundi peegel.
Saatuslike sümbolite valik.
Viimasel ajal tundub, et inimsuhted tuginevad suuresti oma elujõuga kauplemisele. Jälgigem korraks, millised sümbolid meid mõjutavad, kuidas keha ja intuitsioon neid vastu võtavad, seda enam et mõnikord kaotab inimene end teatud sümbolitega sidudes elujõudu. On ju süvenemist väärt, kuidas elukäigust saab stressilugu. Üks tüüpilisemaid jõusümboleid meie ühiskonnas on juba mõnda aega olnud raha ja võim.
Justkui oleks neil sümbolitel jõudu kanda inimest vabaduse ja hea elu juurde, hoida teda terve ja rõõmsana. Kuid raha ja võimu puhul on huvitav see, et neil on kalduvus muutuda inimesele ta elujõu aseaineks. Kui raha võrdsustatakse inimliku eluenergiaga, siis tagajärjeks on see, et inimene samastab oma ainulaadse energia raha hankimisega(tegemisega), muutudes sellest järjest sõltuvamaks. Tuleb raha juurde, antakse kehale signaal, et temagi on täis energiat, et kõik on hästi. Kui jäädakse rahast ilma, on elujõud järsku kadunud, elu on kaotanud mõtte ja tervis halveneb...
Raha ei tohiks olla valitseja, vaid ainult teener, see roll sobib talle palju paremini.
Iga inimese ellu ei kuulu suur raha, võim, positsioon. Palju sagedamini mõjutavad meie energeetilist seisundit inimsuhted ja valikud.
,,Vaim peab mateeriat töötlema. Mis see on? Ei midagi muud, kui läbielamine ja läbielatust jagusaamine,,. FRANZ KAFKA

Teadkem, et ,,sinu sisimas on rahu ja pelgupaik, kuhu võid iga hetk süveneda, et tunda end kodus,, HERMANN HESSE/ Siddharta
Teadmiseks, et kõik meie elamused ja mõtted, olenemata nende sisust, sisenevad meisse energiana.
Mis põhjustab stressi tekitava energialekke? Usaldage siin oma vaistu, esimene tunne on alati tõene! Igal inimesel on siin ilmas oma roll ja meie ammutame oma põhilise energia motivatsioonist, mis meie elule peamise mõtte on andnud. Andes olukordadele ja inimestele, keda olete lubanud oma ellu põhjaliku hinnangu, võite jälile saada põhjustele, miks energialeke on toimunud.

Raamatust: Aili Paju, Riina Raudsikk ,,Maalehe raamat,, 2007

blogiteemaline mõtisklus

Leidin täna siis tööl olles ja kiiremad toimetused toimetanud mitu uut ja vana loetavat blogi, mida võiks ikka ja alati lugeda. Kuna ma ei oska veel oma lemmikuid blogrolli panna, siis panen nad vahelduseks siia samma üles. Karikate Emand http://lihtne-elu.blogspot.com/ ja http://naine.wordpress.com/ üks naine su kõrval ja kader http://kader-sygaoru.blogspot.com/ ja veel midagi kokku 3313 blogi, nagu nimekirjas mainitud.
Ja eks neid ole muidugi veel ja veel ja veel...
Kuigi minu blogi ainus mõte on tõesti sündmusi kajastada ja mitte sürreaalset süvaanalüüsi või muremõtte hädaabi kirja koostada, siis olen ma selle juurde jäänudki. Aga iga asi saab ükskord otsa. Aeg ei saa muidugi otsa, aga mõte saab vahel otsa.
Kui teha mingit analüüsi, siis tahaks natuke ka tagasisidet saada ja teiste lugejate arvamusi kuulata, kuid ilmselt sobivad selleks paremini ikkagi foorumilaadsed paigad. Seal tekib tavaliselt selline kiirem ja tõhusam tagasiside ka.
Ja tegelikult, ega ikka enamasti ei juhtugi midagi väga kirjutamisväärset. Või õieti koguaeg juhtub liiga palju ja liiga mitmeplaaniliselt ja ükski blogi ei suuda seda hõlmata...:)
Mulle istubki seepärast paremini luulevorm.
Praegusel ajahetkel tunnen end pigem nagu kodurobotina. Kui päris ausalt öelda.
Tööjuures on olulisim muidugi valvenaeratus kui selline, mida sa ikka riigiametnikust tahad... Ja oma ainsast armukesest, keda ma juba vist seitse aastat tunnen, ma ka siia üleskirjutama ei hakka, sest seda blogi loeb ka mu mees. Jaa...jah.
Olen viimasel ajal hakanud tõsisemalt ja lademetes raamatuid leidma, mida kohe-kohe lugeda ja süveneda tahaks. Aga selle asemel mmm... ma hoopis blogin...:(
Jään siis mingiks ajaks taas reaalelu elama.
Kui midagi väääga pakilist tuleb, ehk siis leiab tee ka siia blogisse. :)
oVJZHBRLNR
Ja kõik Metsa ja Maale ja Õhku ja Tuulde ja Maaema südame juurde! K-E-V-A-D

Saatest: Saladused

Sain täna sellise kirjakese.
...........................................
,,kuule sa ikka uuri millega su mees tegeleb ? ta siin tõmbabringi , ajab võõraid naisi taga, mu arust ei ole see aus , kutsub teisi kohvile jne, on ytõendeid e´t su mees on pannud ka mu ühte tuttavat naist.,,
...........................................
Ega vana rebast ravi: ei kana, ega mana... Nii ma kirja autorile ka vastasin. Selliseid kirju tuleb nii paar tükki aastas, tore, et hoolivaid ja avameelseid inimesi on ikka veel eesti rahva hulka allesjäänud. Ehkki viimasel ajal ajavad need nõuanded mind pigem lihtsalt lustiliselt muigama.
Saladus on siis tore kui tema üle ka natuke naerda saab.
/minu vanasõna/

Lihtne elu...

Nädalalõpp läks jälle hullates ja möllates. Liival, vees ja nukuvankrit lükates.
Laupäeval käisime viiekesi Stroomi puiesteedel ja rannaliival. Mina, Liisu ja tema nukuvanker koos beebiga, Marcus, siis lapselapsuke ja vanema piiga jalgratas koos meiega. No oli ikka Päikest ja oli ikka rõõmu! Sai ka silmad üle mere kõndima saadetud ja põsele päevitust kogutud... :) Algul lükkas nukuvankrit põhiliselt pisipiiga, aga siis jäi asi minupeale.
Kohati olid kraavid veel kevadiselt vett täis ja veepeegleist nägi pilvi. Hobused kappasid merre ja tagasi. Pisike müttas kõikseeaeg ise. Ei tulnud emme sülle mangumine enam meeldegi.
Veel tegid nad vingeid liivakooke ja torte, mis ajasid lausa suu vettjooksma. Kui me koju jõudsime, siis lilleke alles ärkas. Tema tsükkel on praegu lootusetult paigast ära ja ta vajaks vist unetreeningu eriprogrammi, et sellest valutumalt välja tulla. Kuid kahjuks kusagil ei pakuta. :(
Laupäev sadas paksu vihma, mille üle rõõmustas vast ainult rohi. Igatahes pakkisime kogu seltskonna sisse ja sõudsime KALEV SPA poole. No ikka see vesi ja saun ja veelkord saun ja vesi, pärli ja mullivannid ja aroomisauna õnneuim, igatahes aeg lendas nagu iseenesest ja lastel oli lõbu laialt. Pisi käis lillekesega ka torudes, Marcus vähe kartis. Aga muidu ujus poja juba päris kenasti. Ta alles viimasel ajal rohkem veesõbraks saanud. Peale väikest lõunauinakut jäi ka pisitips unele. Ja siis panime Lauraga veel Henry VIII teemalist filmi vaatama. ,,Teine Boleyni tüdruk,,
Anne (Natalie Portman) ja Mary (Scarlett Johansson) Boleyn olid armastavad õed, kellest said leppimatud rivaalid. Tüdrukute omavahelised suhted rikkus nende onu ambitsioonikas salaplaan teha ühest neist kuningas Henry VIII (Eric Bana) armuke ja ideaalis järgmine abikaasa, kes suudaks anda valitsejale kauaoodatud meessoost järeltulija. Jättes maha lihtsa elu maal, satuvad tüdrukud keset õukonna põnevaid, ent ohtlikke intriige, kus suurem eksisamm võib tähendada sattumist otse tapalavale. Algselt oli nende eesmärgiks aidata oma suguvõsa, kuid nüüd on ainsaks sihiks võita kuninga süda.”Teine Boleyni tüdruk” on Philippa Gregory bestselleri alusel valminud romantiline ajalooline draama.
Film pani taas ajaloo võtmes mõtlema ja meenutas, et juba ammu pole neid kuldsete kaantega ajaloolisi romaane käes hoidnud. Kuningatest ja õukondadest. Minu eriline tõmme ajalooliste filmide poole sai seekord jälle rahuldatud. Ja tegelikult tekkis ka igasugu muid mõtteid õdede vahelise armastuse ja hoolimise võimalikkusest ja piiridest ja sellest, kuidas lihtsad asjad muudavad ajalugu.
Pisike tõusis täna väga vara ja oli lasteaia ajaks juba täiesti toimekas ja värske. Lilleke oli jälle issiga ööpeale jäänud ja põõnas seekordki koolipäeva sisse. Help! Pidin taas õpetajale südantpuistama ja kinnitama, et me püüame veel natuke... tegelikult olen ma ikka täiesti abitu.
Tööl ka õnneks selline rahulik ülimalt vaikne päev täna. Teen oma arved ja sissetuleku orderid korda ja lõpetan raamatute sisuülevaadetega. Raadio tiksub vaikselt ümiseda... Lihtne elu ja lihtsad mõtted siitpoolt. Kuldkollane esmaspäev.
Kallid sõpradele ja Päikesele, kes aknale koputab! Paar tundi veel, alles siis saab õue ja Päikesele järgneda.

Kas ma olen kristlane ja kas on kevad?

Tänane reedeõhtune ettekanne KIRIKUS polnud küll suurem asi, kuid omad plussid olid ka. Nägi jälle toredaid inimesi. Tuli välja, et ettekandja oli seekord minu suurema tüdruku kunagine Kaarli lasteaia õpetaja, kes oli vahepeal abiellunud toreda usumehega USA-st, elanud ja õppinud Ameerikas ja nüüd tulid taas mõne kuu eest Eestisse, et jääda päriselt. Mees purssis juba päris edukalt eesti keelt. Mina kui sakslane ei saanud suurt küll aru ja mitte päris ka nende ettekande otsesest sõnumist ja nii..., aga muidu olen rahul, et osalesin. Lisaks jõudsin selgema äratundmise juurde, et mis mehi või teispooli puudutab, siis igaüks leiab ikka just selle, mida ta ära on teeninud, ehk siis iga pott ja supitirin leiab oma õige kaane või ka kaanetuse!
Mõtlesime me ka täna selle üle, kuidas ja kui palju keegi on kirikuga seotud ja kui palju üldse teatakse usupühade tegelikku olemust. Et tibupühad, jänesepühad ja muu on tegelikult hoopis paast ja Jeesuse ristilöömine koos ülestõusmisega. Mina meenutasin veidraid seiku oma usklikust tädist, kes mu lapsena kirikusse vedas (kus mul küll väga igav oli), kes meile õhtupalvet lugema õpetas, muidugi ,,issameiet,, ja toidu järel tänusõnad Jumala poole saatma. Ema oli leerilaps-kombekristlane ja isa Jumalat austav kaugkristlane. Nii sai siis minust uudishimulik laps, kes kõik konfessioonid ja religioonid läbi jalutas, püsides kõigest piisavalt kaugel, et mitte pettuda ja piisavalt lähedal, et säilitada endas meeldiv suhe Jumala endaga. Autsaiderina ja kassina kes kõnnib omapead see mulle sobis. Kuidagi ei leidnud ma ka ühe kindla kirikuga kontakti. Sektantide suhtes olin ikka väga irooniline ja eemalduv, minuarust tegid nad kohati kristluse margi täis. Samas kindlasti omavahel olid nad väga üksmeelsed ja ,,pereringi pakkuvad,, kes seda ka iganes vajas. Igatahes leidsin ma tänu lastele noortemeelse ja popi Kaarli koguduse, mis suutis mind alati positiivselt üllatada ja tekitas pidevalt ahhaa-elamusi. Katolikus käisin laulu ja ladinat nautimas. Toom oli kodune nn. perekirik, kus toimuvad kõik me pere pulmad, matused ja muu tseremoniell. Ja Jaani sai mulle ,,TAIZE kirikuks,,. Nüüd olen avastanud ka sealsed piibli (tegelikult ikkagi religioonifilosoofia) mõtlustunnid ja astun vahel läbi, et meeleolu pühitseda. Nii nagu kunstinäitustel käiakse või kontserdil.
TÄNA nägin lõpuks ära ka krookuste all kollendava Musumäe. Elagu KEVAD!

Maailma lõpp!

Eile puutusin siis tõsisemalt maailma lõpu mõttega kokku. Meil oli siin tööl taas koos kristlik vestlusringike. Selline suht materialistlik vestlusringike, nagu meil siin koos on. Lähtutakse tavainimese tasandist ja mitte mingist kõrgvaimsusest. Aga üsna sujuvalt läks meil jutuke müstika piirimaile ja ennekristuseaegsesse nn. ,,eelmiste tsivilisatsioonide,, aega. Tutvustati paari raamatut, mille põhjalikuma sirvimise otsustasin võtta lähema aja plaani. muidugi puhtast uudishimust, et kuidas haakub?
Need raamatud oleksid siis:
Kosmiline siug: DNA ja teadmiste lätted, Jeremy Narby
Kosmiline kood, Zecharia Sitchin ja veel ka samalt autorilt välja antud raamat-
Tagasi tekkeloo juurde: kas tänapäeva teadus on iidsetele teadmistele järelejõudmas?
Sealt edasi jõuti jutuga kuidagi maailmalõpu infoni, et pidavat see tulema taas nelja aasta pärast 2012 ja tüdruk kodus täiendas veel aastaga 2029. Tegelikult ootasime seda juba ka kuskil sajandivahetusel ja eks ole seda juba iidsest ajast põnevusega oodatud... :)
Jõudsin siis selliste huvitavate tõdemusteni:
Mida mõelda üldse maailma lõpu all? Kas maakera lõppu või inimkonna hävingut? Maakera osas olen ma küll suht kahtleval seisukohal, et meie armas pallike niipea hävib. Aga mis puudutab inimkonna hävingut, siis ka selles osas, mingi suurem looduskatastroof näiteks, ikkagi ei hävi ju tõenäoliselt kogu inimkond korraga.
Ja mis põhiline tõdemus: pole olemas maailma lõppu, vaid on olemas iga üksiku inimese isikliku eksistentsi lõpp, ehk omaenese surmahetk. Selles kehas olles ei saa me kunagi teada, millal on hävinud KÕIK, sest me näeme ja tajume ainult enda või maksimaalselt oma lähedaste surma. Me ei saa kunagi seda teada kui palju ja kus inimesi tegelikult hukkus ja kas see oligi siis see: mingi ,,maailma lõpp,,. Me oleme siis piisavalt ametis omaenda suremise vaatlemisega. Väga heal juhul võime me näha midagi pärast, kuid ka siis pole kindel, kas me seda objektiivselt mõistame.
Lugesin ja mõtlustasin terve õhtu kodus veel edasi oma lemmikteemal ,,Sethi raamat. Hinge igikestvus. II osa,, lugedes.
Kolm põhilist märksõna sealt: paljumõõtmeline reaalsus, topeltreaalsused (a`la taevatähed, linnud ja putukad; mikro ja makro maailm lisaks meie reaalsusele. Elu kui üks suur näidend ja suur eksperiment, kus me ise oleme loojad ja lavastajad. Ja see, et me kõik loome oma reaalsust ise. See viimane ju ka realistile suht mõistetav:,, igaüks on oma õnne sepp,, või ,,mida külvad, seda lõikad,, jne.
Vaat selline vinge mõtluspäev oli siis eile. Ja näe, täna kohe hommik kaunis ja päike väljas.
Ei mingit maailmalõppu, eks. Mida veel!?!

Lii, mu arm!

Täna on taas veider päev. Hommikupoole üritasin mingit eriti tähtsat kvartaliaruannet valmismiksida. Nägin kõvasti vaeva... Sain juhatajalt VÄGA tubli kätte. Nüüd loen oma laua taga taas Lii Unti (,,Parim näitleja linnas-India memuaarid,,), kuna tahan raamatu täna taas edasi anda. Ma tunnen, et olen selle igati ärateeninud. Naudingud tööjuures.
Polegi tööpostil varem niimoodi pikalt ja süvenenult lugenud. Samas on vinge ka kui tuleb momentaalselt mingile realistlikule tööteema lainele laskuda. Niikuinii kõik ju arvavad, et ega raamatukogu töö muud polegi kui raamatute lugemine!:)
Raamat on minumeelest vägahea, lummav ja täpselt minu võtmes kirjutatud…;)
Kui mul lapsi poleks, pöörduksin meeleldi üksi sinna elama ja mediteerima.

Leidsin siit muuhulgas sellised mõtted:,, Laiskus ja minnalaskmismeeleolu, mis Indias elades sisse tuleb, on eriline elukvaliteet, mida Läänes ei kohta. Kui tahad siin midagi konkreetset ära teha, siis pead ennast tublisti ületama, nagu Läänes tuleb võidelda end tööst vabaks, kui tahad endasse süüvida ja rahu leida.,,

,,Laiendan oma energiavälja ja sulgen selle nähtamatu kupliga. Need on tavalised tantristlikud enesekaitsevahendid. Olen neid õppinud, aga pole viitsinud kasutada, kuna mul pole seni olnud usku, et miski nähtamatu võiks mulle kahju teha. Vaimsed harjutused on minu jaoks olnud pigem intellektuaalne mäng. Mitte usk, vaid uskmatus on mind aidanud lõpuks siia, kus ma praegu olen.,,

Täna on kolme ürituse päev, aga minna saan ainult ühele neist. Kõige igavamale! Nagu ikka, eluline kolmainsus... Millal saan ometi kord põgeneda sinu juurde, Lii, mu arm?!?

Sweeney Todd vesipiibu ja krookustega...

Nädalalõpp oli päris vahva taaskord.
Vesipiip keset ööd.
Reedesed hilistunnid ja varaöö läksid armsa sõbrantsi Margiti sünnipäevale. Selles sõpruskonnas olla on alati selline uhke ja hää ja vaimuteritav! Kui esimesed öötunnid algasid ja tähed taevas sirasid, hakkasime me vesipiipu tõmbama. Kirsi tubakas oli seekord. Minu jaoks üldse esmakordne kogemus, seega nämma... Kirsipiipu ja viinamarjaveini koos, jaa-ah! Arutasime võimalikke suviseid rattamatka marsruute. Ja üks helge vend luges vemmalvärssi. Nunnutasime pererahva Potsatajat, pisikest pehmet mängulelu. Ja vaatasime arvutist pilte Paldiski paepealse kalda varingust, karujahist ja muust. Enamvähem vastu hommikut koju jõudes avastasime oma lapsukesed ikka veel üleval. Kari öökulle, no mis sa teed! :)
Järgmine päev läks shoppingu ja happingu tähe all. Ja kuna lisaks muule tuli veel ka üks kinkekaart ära realiseerida, siis lasin vanemal piigal endale Viru Keskuse kosmeetika sektsioonis korraliku ekskursiooni korraldada. Küll tema juba teab! Max Factor, Lumene ja nii edasi. Avastasime ka uusi ihaldusväärseid lõhnu: Donna Karani DKNY ja suvine erksavärviline uus Moschino.
Totaalselt mahamagatud teatrietendus.
Õhtul plaanisin kinno põigata, ent vahetult 19.00, ehk siis teatri etenduse alguse paiku helistas Maili, mainimaks, et ma peaks olema juba nagu teatris. Selle asja olin ma täiesti äraunustanud!!!! :) Võtsin just väikest ,,lõunauinakut,, ja poleks alla kümne minuti kuidagi kohaletormata jõudnud. Tegelikult selles mõttes kurb juhus, et mina ju tööjuures neid pileteid agaralt orgunnisin. Aga samas olin oma kiire elutempo juures unustanud kanda sõna ,,teater,, oma kalendermärkmikusse. Ja kuna pilet oli Maili käes, siis ei saanud seda reliikviat ka kodus seinale nõelastada... Nii nagu ma tavaliselt selpuhul teen. Mis läinud see läinud! Õnneks jõudis Maili fakiiri ja ime kombel pileti siiski viimsel hetkel ära müüa.
Aga ega ma nukrutseda jõudnudki, sest varsti algas siis juba kurikuulus Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja.
”Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja” on Stephen Sondheimi samanimelise menumuusikali sünge ekraniseering, mille lavastajaks Tim Burton (”Charlie ja shokolaadivabrik”) ning nimiosas Johnny Depp. Vanameistrid tegid oma tööd meisterlikult nagu ikka. Mitu Kuldgloobust ja Oscar ja muidugi, mis põhiline, minu tüdruku vaimustus mõnede osatäitmiste üle tegid uudishimulikuks...
Film vastas ootustele, sest läksin põhiliselt imelist muusikat kuulama ja hoidsin karmide kohtade ajal vaikselt silmad kinni. Filmi võiks iseloomustada kui väikest õuduste poodi, kus lauldi väga kauneid meloodiaid. Kõik see andis kokku erilise kummastava lummuse, nagu ikka Burtoni filmides. Praegu loen, et filmi ei soovitatagi nõrganärvilistel vaadata...;) No jah. Ega jah. Õnneks oli mul tüdruk kõrval ja hoiatas kus õige aeg silmi sulgeda! Pointiks oli Burtoni esimesi kuid raseda elukaaslase Helena Bonham Carteri tullelendamine filmi lõpus. Nõiad tulle!
Õiges võtmes seda filmi vaadates annab igatahes tugevaid ja ehedaid filmielamusi.
Heinalõkked ja tuhanded krookused...
Pühapäeval käisime siis maakodu maalapil alet tegemas ja kuluheina põletamas. Üritasime teha heinalõkkeid, kuid asi edenes omasoodu. Kõrval vanaisa maalapil kasvas murus tuhandeid värvilisi krookusi...Päris hea oli rehade ja labidatega looduses vehelda ja oma tulevast maja kerkimas kujutleda. Vihmatiba viis meid taas linna tagasi.
Kodus mängisid lapsed maalitundi ja küllap oli neilgi päris lõbus. Köögi lauale ehitasin pärast natüürmordi kividest, murust, pärani krookustest ja samblast. Mis imekaunis kevad! Juba tahakski lendu tõusta. Ja Eestimaad kõrgelt näha. Tänahommikune hellitav soojus juhatab sisse uue töönädala. Teretulemast kevadesse!

Real life!

Eile oli täiesti eluline ja selline parajalt crazy päev. Muidu elad nagu kasvuhoones või omas maailmas, aga aegajalt viib juhus ka reaalse, siis tõsieluga, kurssi...
Purjus mees saab kingaga
Lõunal sattusin linnapeal kõrvalt nägema, kuidas üks kergelt punapõsine vanatoi lõhnadega tööletulemise eest kohutava kisa ja räuskamise saatel lahti lasti. Onuke talus karmi paukumist oma kõrva ääres päris hästi. Vastas rahulikult ja asjalikult. Ju ta oli siis sellega juba harjunud.
Pangad ja lilleaasad
Õhtupoole osalesin ühes ajurünnakus ja mõttemängus, kus mul tuli kahe tunni jooksul Eestis tegutsevaid pankasid ja naiste fotosid kokku panna ja sealt siis lugu leiutada... Vahepeal pakuti teed ja kohvi, siis oli tõeline gestaapo. Pangamaastik on mulle suht võõras maailm ja selles vallas loominguline olla on suht jabur, seda enam kui kohati näed kogu aeg läbi, mida sinult tegelikult oodatakse. Siis kui pankasid tuli hakata juba maalidega seostama läks minu jaoks kohe kergemaks. Puhas tunne ja abstraktne kunst. Minu teemad! Lõpuks premeeriti mind ümbrikuga. Mõistagi! :)
Kapsalugu
Enne ööd asendasin, aga korraks oma sõbrannat tööpostil. Mulle tehti korralik õppus mööda suurt koolimaja, et milliseid uksi sulgeda ja milliseid mitte. Koju jõudes olin täiesti kapsas.
Kunsti karm häving
Seal leidsin oma hirmude suured silmad. Pisikesed lapsed olid mänguhoos minu lemmikpildi seinal ära hävitanud. Pildil oli Viiralti värvilises stiilis kujutatud Ise-loomake. Sellel kujutati iseloomu, mis on muutunud armsaks väikeseks värviliseks ninasarvikuks. Tore pilt oli. Rõõmustas mind aastaid ja elas mitu last üle. Nüüd oli siis temagi tunnike tulnud... Iseloomu puhastustuli! Eks nädalavahetusel asun siis oma kätega vanast ja uuest kokku uut Ise-looma tekitama... Pildi autori loodetavasti lahkel loal.
Unenäolesbiana
Aga mis UND ja ärkamist puudutab, siis olen täpselt - öökull, mis öökull!
Täna olin samuti päris unine ja magasin peale äratuskõnesid ja kellasid veel natuke edasi… Natuke! Siis tuli mulle meelde, et pean ju veel Liisakese ka aeda viima ja kuna mees komandeeringus ja tema autot pole, siis tundus olukord päris hull. Seekord valisin kukilvedamise asemel käru ja saatsin kolleegile teate, et jään tööle pool tundi hiljaks. Tegelikult on hommikud ikka päris hirmsad asjad kui vabalt väljamagada ei saa. Aga hommikune kümblus on hea asi küll, ehkki mina tavaliselt selleni ei jõua. Enamasti pole mul lihtsalt nii palju aega. Pikalt ma vähest magamist ei talu. Vahepeal võtan siis kasvõi päevaune ette, aga oma vajaliku une annuse pean kätte saama! Muide, täna nägin lesbilist unenägu…
Päris lõbus.
Loodetavasti tänane päev on eilsest oluliselt rahulikum. Ilma pankade, napsiste töötajate ja tutvumismaratonideta võõrastes koolimajades. Loodetavasti jäävad ka mu maalid seintele alles.
Hüvasti real life, tere tulemast ILUS ELU!

Intraneti uudiseid!

Ettevaatust. Levib uus ja ohtlik viirus! IT osakond annab teada, et meie süsteemis levimas on uus ja ohtlik viirus.Viirus levitab ennast arvutivõrgu kaudu peidetud pakettandmesidena ning ka e-kirjade krüpteeritud manustena.Viirus avaldub arvutihiire töös esinevate tõrgete kaudu: nimelt sisaldab nakatunud hiirte väljaheide bakterit mis inimestel avaldub silmade verejooksu kaudu.Kui te olete oma arvutihiire käitumises viimasel ajal märganud midagi kahtlast või imelikku, siis põgenege koheselt töökohalt ilma tagasi vaatamata.

Dr. Tuntud-Kui-Üks Mega Bait Usaldusameti anestesioloogia osakonna juhataja