Tipa-tapa siia-sinna ikka hea on minna...

Keira päev.
Vahepeal oli ka teisipäev ja ma käisin vaatamas filmi ,,Lepitus,,.
(7 kuldgloobuse nominent). See film oli tõeline elamus! Eelkõige just Keira Knightley tegi väga hea rolli, lihtsalt super ma ütleks. Meeldis ka operaatoritöö. Film oli maiuspala pildilise esteetika gurmaanile ja sündmuste ajaline nihestatus tekitas mõnusalt sürreaalse tunde. Nautisin, nautisin, nautisin.
Islami ühtsus ja Jordaania.
Õhtune islam, aga jutustas tänapäeva olukorrast islamiriikides ja nende tohutust erinevusest. Nagu Kattre mainis, et ,, Mis on maailma lühim anekdoot? See on islami ühtsus...,,. Aga poliitika huvides on ikka ja alati religioone ärakasutatud. Samuti soovitas lektor soojalt meil kõigil külastada sellist islamiriiki, nagu Jordaaniat, kus pidi inimestel eneseväärikus veel alles olema ja miks ka mitte seal kõrval veel Süüriat. Peab võtma plaani! Üha vähemaks jääb ju paiku, kus üldse midagi ehedat leiab.
Mateeriasse kootud palve.
Aga eile käisin siis üle hulga aja niiöelda Jaani piiblitunnis Hiiobit kuulamas. Ta rääkis sõnast kirik ja mida sellega kõik on seostatud ja seostatakse. Jõudsime ka selleni, et Püha Vaim on tegelikult nagu fluidum, ehk väli, ehk energia. Ja jõudsime me ka soovituslikult selliste autoriteni nagu: Mircea Eliade ja Fanny de Sievers a-la ,, Mateeriasse kootud palve,,. Seda viimast autorit loen küll vägagi hea meelega. Aga muigama ajas mind ikka see vana mäng mõttega, et kas Hiiob ise on ikka mõrtsukas või mitte?

Tartu Vaim ja vabamõtlejad...

Eile siis üle hulga aja Tartus ja esimest korda elus väikses Vanemuises. Aga enne seda pidin veel bussijaama juures korralikult ära eksima. Kõik oli nii kapitaalselt muutunud. Siis suur siga turu ees ja kädistav hakikari linnapargis... Vaim hakkas tasapisi lähenema. Eric Emmanuel Schmitti ,,Vabamõtleja,, oli hää tükk. Eesti oludes oli vähemalt poolele teele prantslastele järelejõutud. Siinkohal pean silmas filmi samal teemal pealkirjaga : ,,Vabameelne,,. Film oli nimetusega erootiline komöödia. See oli tehtud ilmselt Versais endas ja seal oli väga palju ka liikuvust, situatsioonikomöödiat, massistseene, mida loomulikult teatris sel moel kasutada ei saa.
Aga no millised pärlid selle kõige taustal lendasid ja mis karakterid. Seda võis tõega korduvalt vaadata ja ta ei kaotanud kunagi midagi oma ehedusest.
Eraldi vääriks märkimist nn,,sigade orkester,,. Sigu lemmikloomana, koos vallatu leifikesega kaelas, kasutati seal mõnuga ja parim põgenemiskoht oli meestel ikka naiste pikkade kohevate seelikute alla varjudes. No seda filmi lihtsalt peab nägema!
........................................................................
Libertin tähendab prantsuse keeles nii vabamõtlejat kui ka liiderdajat, liiderlikku meest. Kuidas see kahetähenduslikkus väljendub Diderot’ isikus? Diderot’st pole meil palju räägitud ja kirjutatud, ta pole nii kuulus mõtleja nagu Rousseau või Voltaire. Selle põhjal, mida kirjutab Schmitt, võib arvata, et tegemist oli XVIII sajandi prantsuse ühe Casanovaga. Kuid ka Casanova polnud mitte ainult kuulus elumees, vaid ka haritud inimene, mõtleja ja kirjamees. Mäletatakse paraku küll vaid tema liiderlikku poolt.
Tundub, et Diderot oli lisaks kõigele muule ka samalaadne elumees. Näidendi tekstis ütleb ju naine Diderot’le, et sa oled Pariisi tuntuim liiderdaja. Küllap ta oli selline provokatiivne tüüp. Kõik see lisab Schmitti näidendile elulisust.
......................................................................
Kohtusime üle hulga aja ka oma professorist sõbratari, Dinaga. See kuidas ta kirjeldas oma vananeva õnnetu üksikuks jäänud sõbratari meeleoluhäiret ja oma ema keemiaravi oli kuidagi kurb. Aga elu on kord juba selline, et seal on nii kerget kui rasket. Omamoodi tasakaalu andis sellele teemale siis ka kergemat laadi teatritükk.
Kui toimetus ärasaadetud, sõitsime Marika juurde öömajale. No mis ma ütlen? Marikal oli täiesti unustamatu koer, kes veetis ka suurem osa ööst minu kaisus... Selline vahva vunts, jänese ja orava ja koera ristsugutis nagu teda tutvustati.
Ja täiesti unustamatu tütar, kes on maalinud seinale suure vinge punamusta silma. Ja Marika ise on ka täiesti unustamatu!
Kokkulangevus oli seegi, et tema lõpetas just Coelho ,,Portobello nõia,, mida mina just alustan. Mina ei oska sellest teosest küll esialgu veel midagi arvata, kuid tema julgustas mind edasi lugema, ta oli hetkel just sellisel lainel. See on justkui romaan kirjades, mis kõik räägivad kokkuvõttes ühest ja samast inimesest. Aga ju siis on temast nii palju rääkida.
Hommikul tulime bussiga tagasi Tallinna otsekui siilid udus. Oh-jah need teeolud! Aga uutes bussides olid nüüd iga istme peal isegi turvavööd olemas. Igaks juhuks ei hakanud selle kinnitamisega pahandust kaela tõmbama. ;)
Vabamõtleja Leo helistas igatahes ennelõunal ja arvas, et teatriskäimise traditsioon võiks meil edaspidigi jätkuda. Omaltpoolt pakuksin välja, et kui kellelgi Linnateatri tükkide vastu huvi, siis võin neid pileteid ka ise broneerida. Aga Tartu Vaim oli igatahes eile õhtul kodus ja tegi olemise mõnusaks.

Kas pigem liblikas või pigem põrnikas?

Täna siis jälle esmaspäev ja jälle Päike! Tuju tantsiskleb vägisi kevadesse ja mõtted juba kuni suveni välja. On tulemas lõpunädal meie ajalehetoimetuse rahvaga koos ja teisel töökohal viimane nädal enne praktikandi saabumist aega veel otsad kokkutõmmata. Sain väga hea raamatu : ,,Miks me vihkame?,, millest tahaks natuke siia blogissegi pillata. Kunagi tulevikus. Täna on jälle islami õhtu. Jumal teab, millest seal täpsemalt juttu tuleb. Õhtuks broneerisin mehega piletid mingi hetkemeeleolu sunnil filmile: ,,Lepitus,, ehkki tegelikult teeb praegu rohkem ilma hoopis peagilinastuv Sweeney Todd:,, Fleet Streeti deemonlik habemeajaja,,. Lilleke võttis sellele juba piletigi ära. Mõistagi.
Homme siis Tartusse sõit, Vanemuises vaimukas komöödia: ,,Vabameelne,, mille filmiversiooni olen vaadanud juba ribadeks. Öö ehk samuti Tartus heade inimeste juures. Kolmapäev lõunaks tööle, hommikul kirjastustes ja õhtul Jaan Tammsaart kuulamas Tallinna Jaani kiriku katakombidesse. Neljapäeva hommikul koolitus tööjuures ja õhtul mitu linnaskäiku, hilisemad tunnid veel uutele ideedele vabad. Ja reede siis lihtsalt tööle ja kodule. Nädalalõpul plaanin aga sõbrantsiga teha korraliku süvameditatsiooni SILVAS ja saada ehk oma sisekosmoses liikumiseks ja visualiseerimiseks uusi kogemusi ja nippe.
Siia lõppu üks mu ema mõttekäik kunstiinimeste kohta. Ema õppis mingi aeg ise ka ERKI-s, aga muidu oli ikkagi pigem intellektuaal. ,, Seal oli ikka igasugu imelikke inimesi koos... ja pidevalt rääkisid nad oma unenägudest!,,
Õnneks harva, kuid vahel siiski, kogen seda vahet ja erinevust ka oma elus erinevate inimestega suheldes. Ja ise olen oma unenägudes ka ikka üks värviline inimliblikas. Mutant. Hea veel, et mitte Kafkalik põrnikas...:) Kuigi miks ka mitte?

Tugevad inimesed, nõrgad inimesed.

Meie ümber liigub koguaeg palju inimesi. Igaüks on kapseldunud omaenda kookonisse. Vennastuda julgetakse vaid aastavahetusel laeval šampat juues, kui sedagi. Mida vanem inimene seda kõvema kookoniga ta haavatav hing on ümbritsetud. Aga mulle meeldivad palju enam ekslikud inimesed, õrnad liblikad, julged inimesed ja nõrgad inimesed. Eneseiroonia on meeldivatest omadustest suurim.
Viimasel ajal olen ma kohtunud või suhelnud paljude tugevate ja säravate inimestega, kuid nende nõrkusi on harv kohata. Võibolla on asi selles, et nende nõrkusi pole ma lihtsalt ulatunud vaatama. Minu moto on: ole see, kes oled... ava oma Achilleuse kand! Näita oma nõrkust, siis oled sa tugev, siis tõused sa lendu. Tunnistad oma tugevust, näen kui väga varjad oma nõrkust. Usu, oma nõrkuste näitamine teeb sind palju tugevamaks! See teeb sind üliinimeseks või liblikaks.

Mõned tugevad inimesed oma eluteelt. Mõnda imetlenud, tundnud, võõrastanud... Mõnda armastanud ja mõnda uurinud.

http://foto.aripaev.ee/search?searchtype=simple&searchtext=Kadi+Heinsalu&imageField.x=16&imageField.y=16


ja minu blogisõbratar, kes elab blogis välja selle poole, mida ta reaalelus ehk alati ei näita.
http://naine.wordpress.com/

Reet, mu parim sõbranna, kellel vist ei olegi ühtegi nõrkust.
http://www.lotf.ee/index.php?pid=2

Ja Dina Lepik- TÜ vanemteadur ja geenivaramuga seotud inimene, lapsepõlvesõbranna. Samuti tööalaselt väga raudne leedi.

Siit küsimus. Kui sügavale me peidame oma nõrkushetked? Kas me julgeme neid näidata?

Kuused ja pühad lahkuvad kikivarvul.

Nädalalõpp läks kraamides kududes ja küpsetades...Korraldasime kuused kokku. Üks neist oli isegi õitsema läinud, millest ma jälle rõõmu ja õnne väljaloen. Kuused lahkusid kikivarvul.
Veel käis jaht uue pesumasina pärast ja leid ise on imekena Valgeke. Poole väiksem ja poole kergem kui senine. Lisaks käisime mõned tunnikesed ka Taneliga šampat joomas ja uue aasta uut juttu puhumas. Ja nii need päevad siis läksid kordamööda tööd tehes ja viletlastes. Vanem pliks isegi õppis natuke ja koristas oma tuba, muidu on meil ideaalne klapp põhiliselt shopingute ajal. Pisikesele piisab vaid korra otsavaadata ja ongi tuju hea. Need tema lehvivad sasilokid ja see kaval vallatu naeratus! Meie kiisu teeb põhiliselt mäu ja küünekriipse ja kraapse lahkelt kõigile... soovijaile ja ka neile, kes eriti ei soovigi.
Täna siis taas tööpäev. Läks üsnagi kirjutaval rindel. Käisin oma vana hää kolleegiga intervjuud tegemas. No see on nüüd küll viimane lugu viimasesse numbrisse. Uus leht tahab hakata tegema väga karmi ja väga uurivat ajakirjandust a-la Eesti Ekspress. No selge siis miks meie tiim ei sobinud. Meie olime sellised informatiivsed ja pehmema lähenemisega ,,uurijad,,. Ma ei tea kas tahangi sellist väga näpuganäitavat ajakirjandust teha. Eks näis, üks pakkumine uuest toimetusest mulle tuli. Ühe loo jaoks tuleb teha vist nii kümmekond intervjuud. Andis seda pakkumist aga alles oodata! Ja nüüd pole ma rahul. Meelsamini teeksin sellist lõbusat lasteajakirjandust või lastelehte noh.
Pärast käisime veel vanema tüdrukuga SALsA trennis. Kas oskad nimetada mõnd rütmikamat ja energilisemat tantsu kui seda on salsa? Mina ei oska. Latinokultuur ja muusika on tugevalt kanda kinnitamas kogu maailmas, kogudes järjest enam populaarsust... Nii nad kirjutavad. Minu hinges on sellele muusikale küll täitsa kuum koht olemas flamenco ja araabia nabatantsude kõrval.
Hetkel kuulame pisikesega imekaunist jõuluCD-id, mis emme asutuse jõulupäkapikk tõi. Seni pole aega olnud seda kuulata. Aga nüüd võtsime lõpuks ette. Tüdruk on laste lauluhäälest jummala õnneseen. Nii need päevad meil siis öösse tõttavad... Ikka mittemillestki muust kui õhust ja armastusest.
Ja pühad lahkuvad meil ikka väga pikkamisi...:)

Kummalisi juhtumisi ehk triikraud, pesumasin ning raamatukiirabi.

Hommik. Algas sissemagamise ja Liisa palavikuga. Tohterdasin siis teda ja uimerdasin ja nii jäingi hiljaks. Päeval tegid mõlemad ülemused meile visiite ja üks ülemus tellis mind kogunisti ,,raamatulaenutuskiirabiks,,. Nimelt tellisime firma massina ja kimasime teise linna otsa raamatut laenutama. Raamat käes ja ülemus taevas. Minul jälle uus töökogemus juures. Elamus lausa, ma ütleks. Lugu meenutab natuke filmi : ,,Saatan kannab Pragat.,,
Edasi veetsin rõõmsaid tunde Nukuteatris lastehaigla konverentsil. Hans H. Luik pidas ettekande teemal, et miks annetusrahadelt, millelt kord on juba maks võetud, võetakse saaja käest veel teist korda tulumaksu.??? Olav Osolin, aga pidas maha tõeliselt huvitava loengu koos värvikate näidetega, sellest kuidas on reaalsete heategevuskampaaniate korraldamisega meil ja mujal, teatades ühtlasi maha, et ihtüoosihaiguse viimane kogumisüritus oli edukas ja kokku on saadud vähemalt 500 000 krooni. Et mis kampaaniad on kuidas kogunud ja tõi markantseid näiteid ka väljamaalt. Loengutele järgnes ülimalt maitsev püstijala pidu, kus oli ikka hullult kenasti fantaasiat kasutatud toidu liitmisel, lahutamisel ja kujundamisel, laua keskel kõrgus kollane lind punase nokaga ja pärast said kõik kaasa veel kingirahapõrsa, mis tuleb laste või sõpradega kodus äramaalida(värvid siis ka kaasas muidugi).
Põhiline kingitus oli Kaie Kõrbi balletikooli tantsuetendus ja pisikesed baleriinid läksid sealjuures eriti hinge!
Enne seda toimus meie kodus korralik võtmetragöödia ehtsa ,,paanikatoa,, stiilis, mille käigus kass oli vanema tüdruku poolt lukustatud mehe tuppa ja toa võti tema taskus ja kooliteel. Aga issi tahtis toast oma läpakat saada ja muud pudi-padi. Hakkas siis oma pinnale sisseronima kuskilt lae alt... Enne veel lennutas mingite triikraudadega siin ja mängis vihast sõnni, nii et maa must. Seda rääkis mu sõbratar, kes meil lapsehoiutuuris oli. Lõpuks leidis issi oma läpaka koduselt territooriumilt üles ja sõitis Rakverre tööle. Aga tüdruk tormas koju kassi päästma ja kooli seega ei jõudnudki. (PS. Triikraud lendas seepärast, et asus näiliselt vales kohas ja keegi pihta seekord ei saanud...)
ÕHTUL panin pesu masinasse ja läksin tõbisele pisipiigale lohutustissi andma. Korraga käis esikus väike mütz... selle järel kilin kolin, kes seal kollab küsis üks... ei see oli üks lasteluuletus hoopis. Ühesõnaga kohe ma vaatama ei läinud. Aga kuna suurem tahtis vanni minna siis tema läks. Ja mis pilt seal siis avanes? Pesumasin ajas igast otsast suitsu välja ja seal põranda lähedal susises ja vuhises miski, mis oli leek! Appi. Tõmbasin ruttu kõik elektri teemad seinast, kuid leek lasi muidugi edasi. Siis helistasin issile ja hakkasin tema näpunäidete varal elukasse vett uhama. Ja ime, ime... isegi pesu oli trumlis ellu jäänud. Lõpuks leegid vaibusid kuid iiveldamaajavat haisu oli korter pikaks ajaks täis. See oli perekond Lootuste pesumasina pika ja ilusa elu õnnetu lõppakord. Oh! Ja milline päev, täis niipaljusid esmakohtumisi veidrate juhtumitega.
Nüüd vajaksin kellegi sooja Kallit. Esialgu on vaid pisikese kallid võtta... Piiramatult. :)

Kas maailm on ümmargune?

Täna oli täitsa külm ilm. Ajasime pea pool tundi Katriniga turu kõrval juttu ja täitsa külm hakkas! Ja täna oli ka esimene päev kui pisipiiga minu käekõrval ja pane tähele..., seekord mitte kukil, vapralt koju tammus. Ta unustas vist ära, et süles ja seljas ka sõita saab. Ja lasteaias oli ta õhtul nii helge ja happy. Samas kõrval karjus muusikaõpetaja poja jonnist nagu ratta peal. Aga meie Liisi ei lasknud oma tujul sellest põrmugi langeda. Kas maailm on ümmargune? On ikka küll. Hommikul väljud unise peaga kodunt ja saabud peaaegu sama uniselt õhtul sinna tagasi. Selles ongi elu mõte! Ja ülemus oli meie ürituste poolaasta plaanidest lausa sillas. Poleks ime kui olks visanud kohemaid hundiratast või tirelit, kollane lakk lehvimas.

Islam tuleb ikka koos Krišnaga.

Eile tegi kiisuke hommikul mu juustesse pesa ja uinus seal. Nüüd leidis ta omale unekoha riidekappi. Küüned on tal nõelteravad ja muidu on ta väle nagu must keravälk. Sobib hästi enesekaitse eeskujuks. Tüdruk filmib teda siit ja sealt.
Täna siis jälle islamimaailmas ja taustaks taas Krišna laulud ning valgeid ja erinevat värvi roose sealkandis. Seekord räägiti meile kuu ja päikesekalendrist, islami palvehelmestest ja õnnesilmadest. Samuti Bagdadist-bogadannõi...Jumala poolt antud- ja selle ajaloolisest kalifaadist. Mida tähendab haarem araabia keeles ja millised olid eunuhhid tegelikult? Igatahes mitte sellised nagu meie seni arvanud olime. Tegelikult olid nad lihtsalt rõõmumehed, kes ei saanud lapsi. Ja kuude nimetused araabia keeles. September-Ramadan.
Eile käisin ma lõpuks ka aasta saabumise armulaual ära ja imetlesin head keskaegset altarit Tallinna vanalinnas. Täna kutsusime Andres Anveldi oma üritusele esinema. Muidugi punase elavhõbeda valmistamisest... :)
Mõtisklesin ka selle üle, mida ma otsin ja leian Lutheri kirikust? Ehk siis millistes Tallinna arvukatest kirikutest käia tasub ja miks?
Ah jaa, ja täna kuulsime veel ka Koraani teel ennustamistest. Muidu oli elu ilus ja Liisa kallistusi täis. Maili poest sain päeval kätte suure küünla ja väikse baleriini. Homme siis taas teisipäev. Nädal kütab hoogu...;)

Lõuna miljonäri lauas ja must kass nõia rist!

Eriti sompus laupäeva muutsid talutavaks kaks üliarmsat külaskäiku sõprade juurde. Aga tegelikult hellitasid mind enne seda veel juuksuritädi hoolitsevad käed ja soe süda. Sain teada palju uut, taas juuksetoodete ja muu kohta, millest ma just kuigi palju ei tea.Eriti nende sirgendus ja lokivedelike kohta... Tegelikult pole ma kunagi nii rikas olnud, et raatsida regulaarselt juuksuris käia. Ja pikka juust kandes veel eriti. Seega tean juuksuriteemast suht üldisi tõdesid.
Minu ema sõbranna ja minu sõbranna ka, tädi Nelsi, ehk üks ülimalt sümpaatne miljonäripere ämm sünniaastaga 1924 kutsus meid täna lõunale. Pererahvas oli Rootsi sõitnud ja suur maja tühi. Lähen sinna alati hea meelega, sest maja arhitektuur meeldib mulle ja tädi Nelsi ise ka. Täna istusime me ,,botaanika aias,, tammepuust laua taga ja tammepuust toolidel ja rääkisime metsavenna juttu. Nelsis on minu vanemate põlvkonna ehedust, suurt südant, ilusat hinge, töökust ja ajalugu. See, et ta nüüd oma minia majas külluse keskel elab ja ajaviiteks ikka veel õhtuti koristamas käib on liigutav ja unikaalne. Tädi on igati oma saatuse väljateeninud. Kergelt pole see tal tulnud. Oma ainsa poja kaotas ta eestimaa metsades kahtlases tulevahetuses hämara äri oskamatu ajamise tõttu. Kurjategijad on seni karistuseta, kui elu juba vahepeal ise seda pole teinud. Õnneks on Nelsil lapselaps, kellele ta annab toetuseks ära kogu oma pisku pensioni. Miljonärist ema ei anna tütrele punast krossigi, kui mitte arvestada majas teda iga hetk ootavat toakest. Nelsil endal on ka mõnus toake selles suures lossis eraldi välisuksega ja maja valvamise kohustus kui rikkad eemal. Täna kutsusime me ka sõbrantsi kaasa ja meid lõbustas lisaks Nelsile veel ka väike taks ja maalilised kalad suures akvaariumis. Lisaks sai meie lilleke kaasa kotitäie firmariideid mis läksid teisele ringile.
Järgmine külaskäik oli nüüd Tiina juurde kassipoegi valima, sest olime otsustanud kassikese ikkagi äravõtta. Tiina on väga vaimne inime, hingelt kunstnik ja töötab samuti kunstikoolis. Minagi tunnen teda ERKI-aegadest saati. Tiina elab ka perega oma majas, aga see on selline tavaline ja väsinud vana kivimaja. Valgel kassil oli kolm pojakest: kaks musta emast ja üks vöödiline isane. Meie võtsime siis ühe kahenädalase musta ära. Nüüd on meil siis uus pereliige juures. Must kass nõia rist! Tegelikult läks kassike lillekesele.

Päeval on päev ja öösel on öö...
Pisi topib nukut ühe jalaga wc paberi rulli.
Mäng on väga tõsine töö.
Pehme roosa jänes on toa keskel upakil.
Babyborn vaatab oma naba.
Aeg on väga reaalne.
Maol kohtuvad pea ja saba.
Pisi tahab minna oma titaga poodi.
Loodab, et issi ei maga.
See on just emme moodi.
Mängib pisiga peitust, kulli ja
puhub seebimulli.
Ja raha ei raba.

Tänane püha õhtune söömaaeg.

Täna juhtus nii, et pühaõhtusöömaaeg ehk Reumaliidu tänuüritus kujunes ootamatult ilusaks hüvastijätupeoks, vähemalt minu jaoks. Tegelikult oli enne seda üks avamisüritus, kus Tõnu Peets Tallinna Arstide Liidu juhatusest tegi tõsiselt hea ülesastumise. Ta pidas Tallinna Ülikooli raamatukogus unustamatu kõne, nagu ta tavaliselt seda ikka teeb. Imetlesin seda kõike, sest ta on ikka super sõnaosav inimene, müts maha! Niisiis jooksin ühelt ürituselt edasi varsti teisele. Muuseas sealgi osales loomulikult Peetsu Tõnu... Vahepeal saatsin tüdruku kinno ja jõime seal mõnusat surra-murra kokteili. Ka see oli imehea, JAH lihtsalt sulas suus; jäätisest, maasikatest, banaanidest ja õunamahlast mix. Mmm... Ei ole öäk! Aga päev muutus koguaeg paremaks. Kõigepealt toimumiskoht, Barons hotell. Siis juhuslik treifunks oma lehe uue tiimi ühe sümpaatse esindajaga. Äripäeva fotograaf ronis ka kõigile näkku, õnneks mul polnud enam seal piltnikku vaja mängida! ;) Selgus veel tõsiasi, et olime uue kirjutajaga ka kunagi samas asutuses ja isegi peaaegu osakonnas töötanud. Nagu Eestimaal ikka, kõik tunnevad kõiki! Vahepeal oli tema küll pikalt mingis suures lehes töötanud ja vajas nüüd hädasti õhkkonnavahetust. Nüüd tuli siis kontakte looma. Mina ilusti ja pidulikult lõpetama. Kahest poolringist sai ring. Madu hammustas oma saba.
Sattusin ühte lauda kolme ravimifirma tüdrukuga. Üks neist oli ääriveeri minu praeguses teises töökohas töötanud ja nii läksid hea šampa ja veini mõjul kõigil häälepaelad valla ja me saime kohe selle ürituse jooksul päris suurteks sõpradeks. Lauale toodi imehea roosa üleküpsetatud lõhe sidruniga, pärast sasisalatit ja lõpetasime siis eine tuttavliku puuviljavaagnaga.
Muusika, klaasid ja küünlad! Teadsin, et see on mu viimane pidu selle töökohaga seoses. Kuigi küllap on ees veel ka ühine ,,pisaratest nõretav,, lahkumispidu Viljandis.
Kui ühe neiukesega koos koju hakkasime minema, küsis ta nii muuseas, et kuhu sul auto on pargitud? Selliseid küsimusi ei küsita just iga päev.Temaoma oli ,,Sõpruse,, kino ees... Ehkki oleks kõlanud üsna normaalselt öelda täistõtt, et autot mul polegi, jätsin siiski teda sel kombel üllatamata. Aga küllap ta sai isegi aru, sest kutsus mu peale ja viis poolenisti koju ära. Maššin oli muidugi isegi minu arvates täitsa viimase peal ja nagu selguski muidugi tööauto. Ravimifirmataride värk! Uus põlvkond,uued ajad ja kombed, uus magus elu... Puhas dolce vita, lase vaid heamaitsta. Ehk saab minustki veel kunagi autojuht. Kaua oma meest ikka autojuhina orjastada, eksole!?!
Aga püha õhtune söömaaeg läks igati asjaette ja lennutas nõiakese nädalalõpuks hea tuju lõputusse kuningriiki. Hüvasti igaveseks kuskil kaugel all laiutavad masendusmaastikud!

Vee sõnumid...

Eile hakkasin siis DVD pealt ,,Vee sõnumeid,, vaatama. Tegelikult sai see ettevõetud lihtsalt DVD-mängija kontrollimiseks. Film oli ise, aga täielik leid. See oli üks Jaapani film, sellest, kuidas vee molekulid muusikale ja mõtetele reageerivad. Vaatepildid kristallide tekkimisest eri sümfooniate taustal olid visuaalselt lihtsalt imelised! Sama ka kosed Fudzijama mäelt. Nüüd ma sain aru küll miks tookord reedel saatus mind Silvasse juhatas...;)
Töökohal hakkab ka kõik taas looma ja mina ise talveunest ärkama. Ja ka linnukeste säutsu oli varahommikul kuulda. Kõneleb see kevadest?
Täna oli meil mingi osakonna kogunemine-nõupidamine. Kõik vaatasid kala nägudega omaette ja meie kolleegiga ei saanud üldse mittemillestki aru, sest meie töö on ülejäänud osakonna tööst jupi maad teistsugune. Aga pärast võitlesime selle eest, et üks kadunud jupike programmeerimismasinavärgist üles leida,et üks oluline lõik programmist taas toimima saaks.
Meie juurest jooksis mitutmasti arvutimehi läbi, aga õhtuks sai ikka kõik toimima... lõpp hää, kõik hää!
Pealegi leidsin oma mõtlemisruumi kaks uut sõna, nagu Pipi spunki : üks neist meinstriim ja teine toimik, toimiku puhul jõudis minuni selle sõna täpsem tähendus ja olemus ja kõik toimikutesse puutuv. ,,Meinstriimi,, pidasin seni slängiks, kuid mitteinglasena võib seda mulle andestada. Üldse on tore koguaeg uusi sõnu avastada ja tundmaõppida...:)))
Aga ajakirjanduse kohapealt arvan ikkagi nii, et pisikese meediarahvana räägime kaasa eelkõige selles teemas, kus meedias käsitletu meid isiklikult puudutab.
Kui näiteks Tumeblondi autoõnnetus oleks lõppenud politseile huvipakkuvamalt, kuid sama õnnelikult kui see lõppes, oleks sellest samuti ju meedias räägitud. Muidugi samas jorus blogiga. Ehk siis... mina räägin, sina räägid ja meedia räägib...
Sama puudutab ka prügimajandust. Küsimus on selles, kas see jama sind kuidagi puudutab või mitte. Kui ikka kooperatiivi esinaine mööda maja ühe ukse tagant teise taha kõnnib ja prügimoraali loeb ja sama juhtub ka poole ülejäänud eesti rahvaga pole midagi imestada kui sellest ka meedia kirjutama hakkab ja keegi oma hinge lõpuks ka blogisse puistab. Puhtjuhuslik kokkusattumus!;)
Veel käisin täna oma ,,küünesõbratari,, juures, mees kutsub teda minu makstud sõbrannaks. Jah, nii see on. Nii, et päev nagu ponks!
Ja mis põhiline-juba neljas päev viiest kui ma lahkun pea lõunast ja asun oma isiklike asjatoimetuste kallale. Süümekad on võimsad nagu lumepilved, hing kerge ja rõõmus nagu lumehelves talvehommikus.

Killukesi jaanuarikuu alguspäevist!

Pisi-Liisu seletab mulle midagi sõnaga katki. Katki on...katki... esitab ta sõnu küsimuse ja vastusena mulle, aga emme ei saa ju aru, mis seekord katki on. Tüdrukuke sirvib Hobby Halli kataloogi ja näitab, et katki... Lõpuks hakkab ta lehekülgi muljuma, näidates kuidas on katki, aga emme ei saa ikka aru, mis on message. Ja kui seepeale emme peas käib selgeltnägev ühendus-heureka-ja emme küsib, et kas sa tahad selle katki teha, tuleb vastuseks pikk selge ja mõnus... jaaaaaa. Ja siis hakkab ta emme peanoogutusele järgnevalt mõnuga kataloogi puruks rebima, loopides lehti voodile laiali, nagu sõjapealik sõdureid lahinguväljal... See on esimene kord, et säherdune suur rebimisisu tuleb ja nii ilus, et selleks peab nii kenasti emmelt luba küsima.

...............................................................

Viimastel päevadel pasundavad meediaväljaanded palju prügimajandusest, et kuidas prügi tuleb sorteerida ja kuhu paigaldada, ja kuidas midagi ei tehta ja kuidas Linnavalitsus kõik teinud on, et midagi õigesti äratehtud saaks. Jne. jne...Aga minule tundub, et keegi pole tegelikult prügisorteerija koduse köögi peale mõelnud, kus see sinane sorteerimine ehk prügiladustamine alguse peaks saama. Sihtgrupp on avastamata!

Keegi pole veel Eesti inimesele seletanud mitu prügikasti peaks keskkonnateadliku eestlase linnakorteri köögis siis olema.(?) Paberiprügikast, kile ja plastmassi prügikast, toidujäätmete prügikast, kulunud riiete prügikast, klaastaara prügikast jne.?

Mina pean ausalt tunnistama, et mina pole jõudnud veel Linnavalitsusse helistada. Aga kindel on see, et juba praegu ei mahu me tänu oma prügikastivalikule kööki toimetama.

Ja mul on tekkinud mõte meie praht iga nädalalõpp maakodusse kaminasse vedada, seal see maassekaevata, ära põletada, huumusesse kanda. On vähemalt Eesti prügimajandusel lihtsam elada ja minul ka.

..........................................................................

Täna jõudsime me Reedaga peale pikki ja väsitavaid hotelliotsinguid ja lumehelvestega ning puuteekraani ja mummhiirega võitlust lõpuks silva klubi uksetaha.

Sees oli film Jumalast. Sellest, et kui enam midagi pole, siis ongi nii, et midagi polegi... Ja tegelikult ongi kõik inimesed üks tervik, üks olend, üks organism. Kui kõik nii tunneksid, kaoks sõda ja vägivald hoopistükis ja ongi nii... Ja siis see kolmainsus, et : ole, tegutse ja oma, et ära ole see, kes sa pole! Ja lõpetuseks veel, et kõik mida sa ära annad, tuleb seda rikkalikumalt sulle ka tagasi. Kohati ikka jummala õiged mõtted, lihtsalt ole mees ja loe paradokse silmist ja südamest. Ja tea, et loodus tühja kohta ei salli. Aga see kõik oli sellises naljakas ameerikalikus sõrmeviibutamise stiilis.;)
Point oli selles, et pärast jõime veel vanalinnas pisikeses keskaegses kohvikus teed ja kohvi ja leidsime kõikidele küsimustele lihtsalt küünlaleeki vaadates vastused. Tänud Sulle, Reet. Ja lumi Raekoja platsil suure helendava kuusehiiglase all mõjus süütult nagu uue elu algus.

Elu on ilus!

Sellel aastal tuli mul uus aasta vanade laevatöö mälestuste auks laevapeal ja Viking Line i kruiisil, siis Rosellal. Ega seal nüüd midagi erilist ka ei kogetud, ütleme nii, et ikka musta ja valget, nii ja naa... Esiteks Soome laev, soomlastest meeskond, kulunud ja väsinud sisu ja väikesed kajutid, aknale vaatamata... Korraldus oli samuti suht ebatasemel. Rahvas kutsuti sadamasse juba kella 15.00-ks, aga korraldustiim saabus kõvasti veerandtunnise hilinemisega ja asus alles siis vähemalt pool tundi kestvale piletite sättimisele ja korrastamisele, muidugi rahutu rahvamassi keskel, kes üritasid kõik eestlaslikult viisakaks jääda. Kangelaslikult!
Kirusin ennast, et polnud uurinud kajutite ruutmeetri ja hinna suhet, ma ei võtnud sugugi ju kõige odavamat kajutit. Äkki seal imepisikesel laeval polnudki palju paremaid? Selliseid, kus oleks ikka ka ümberpöörama mahtunud. Pisikesel laeval oli kõik vana ja väsinud, isegi rootsi laud oli tibatilluke ja kaupluses lõhnavalik pea olematu. Igatahes Tallinki laevadega ei anna võrreldagi!
Muidugi nautisin ma buffee-einet. Buffeed naudin ka Tallinnas vahel kui võimalik. Saab siis ju võtta kõike taldrikule nii vähe ja nii suures valikus kui ise soovid. Imelised olid tuledes laevade möödumised ja sadamast avanevad vaated linnale. Eriti mõnuga kuulasime laevade uusaastaporinat-undamist, kuna see toimus ju otse meie all masinaruumis. Nii elavad suured mereelukad kaasa uusaastasaluudile. Ja uuele tulemisele.
Üritused olid kõik soomekeelsed ja ega lapsed sellest suurt aru saanud. Aga muidu oli tore Anu ja Nelega ühiselt aastalõpuaega veeta.Lastele olid veel mõlemaltpoolt kingitused tehtud ja puha! No nii see 2008 siis meil tuli.
Hommikul kell 7.00 kõik laevast välja, koristajad linadega kohal... ja pidu läbi ning koju edasimagama.
Suurem jama oli selles, et Liisal oli vastu tänast tõsine palavik üleval ja ma pidin jälle haiguslehe kasuks otsustama. Vähemalt reedeni üritan siis pisikesel suuremat köha mahamurda ja tervist sissepuhuda. Ühtlasi pikendan endal natuke jõulupuhkust ehk üritan end kodusest asjade kaosest läbinärida...
UUS AASTA, jah. Suuri plaane ei julge ega oska teha ja palju asju ei sõltu ka minust. Ilmselt selle aasta mõte alles minu jaoks selgumas.
Siia lõppu üks Contra reake... Jõuluvana mütsi tutt on ummamoodi vinge, tema rippumine läheb mulle hinge... või kuidagi niimoodu.
Ta elagu!