Kokkuvõtteid ja mõtteid nii ja naapidi. Unistustest ka.

Mõtlesin ka natuke kokkuvõtvalt ja tagasivaatavalt möödunud aastale ja kuna elus hetk läheb lennates nagu rahutuvi, siis vaataks korraks ka tagasi viimasele kümnele aastale, ehk aastatele 1997-2007. Otsiks ja leiaks enda jaoks olulisemaid märksõnu... jne.
Tegime selle eeltöö mehe abiga eile ära, üritasime lihtsalt meenutada. Ja mis siis välja tuli?

Aasta 2007 oli suurte vastuolude, rõõmu ja kurbuse aasta.
Aga rõõmu oli äkki ikka natukene ülekaalus.
Sain tunda rõõmu ammuigatsetud kirjutavast tööst, udupeenete buffeedega konverentsidest, sain välja anda oma esimese luulekogu ja rõõmu oli ka uuest heapalgalisest tööpakkumisest.
Kurbust ja muret sain tunda oma vanema tütre haiglassesattumisest ja temaga seotud probleemidest, ühe töökoha üleöö kadumise pärast korraga aasta lõpul, meie mõnusa ajakirjandustiimi lõppemise pärast, mis oli mulle ülimalt oluline. Samas tundsin ka suuri kahtlusi-kõhklusi ühe raamatukogu teise vastu vahetamise osas. Kaalukeeleks oli peaaegu poolesuurem palk, kuid ikka veel pole ma päris kindel, et tegin ikkagi õige ja hea valiku. Ehk aeg näitab veel seda edaspidi.
Mu poja abielu purunes.
Meeste osas on mul ,,läänerindel muutusteta,,. Sõpradega samuti, kuid tähtsamaks on saanud vast isegi suhted kolleegidega.
Parimad kooskäimise kohad on olnud: saunaseltsing, Kaarli perekool ning islami loenguringike.
Loomulikult ka meie toimetuse hää, üksmeelne ja toetav meeskond.
Parim õhtu oli Jaaniõhtu venna perega Otepäel. Parim avastus- liivaluited Leedus. Parim kingitus- töökoht sõbrantsilt ja tüdruku Miikaeli kool. Parim pidu suur suvelõpupidu laste ja Mardi ja Pillega tähtede langemise saatel.
Tagasivaade viimasele 10 aastale: 1997-2007
1.Sellesse perioodi jäid kõik mu olulisemad ja toredamad matkad ja hingematvad maailmaleidmise reisid.
2.Siia jäid mu suuremad peod ja möllamised , kus mul esimest korda oli mitmeteks aastateks päris oma punt, oma seltskond, kelle riismed käivad koos tänaseni.
3. Suri peale aastat-kahte põetamist minu armas ema, aga täitusid samal ajal väga paljud (peaaegu kõik) unistused.
4. Elasin läbi enda jaoks teise ,,vallatu,, noorusaja, leidsin vahvaid sexpartnereid ja mitmeid suuri armastusi, leidsin armumisi, meeletusi ja unustust, mida olin oodanud ja otsinud.
5. Hakkasin soovima elumuutust ja beebit. Sain uue võimaluse ja pöörde oma elus. Elasin läbi tõeliselt vaevalise raseduse ja sain kätte oma soovitud keisrilõike(,, liiga peps, et pressida,,) ning kolmanda imelise lapsukese.
6. Eestimaa ülesehitamise aeg!
7. Neti suurem tulemine.
Ja lastest ka:
I laps tuli ootamatult sõbra ning kaaslasena ja täitis mu varasemaid ülienergilisi noorusaegu täis aateid, unistusi ja ilu.
II laps tuli väga oodatult ja armsa probleemlapsena perekonda, täites mu kirglikud ja vastuoludeküllased kooseluaastad.
III laps tuli oodatud elumuutusena, suure hingesugulase ja rõõmurulli pesamunana, andes küpsetele aastatele helgust ja sügavamat sisu.

Selliseid mõtteid siis. Niimoodi tagasivaadates näen küll, et mu elu on olnud raske aga võrratu.
Olen saanud peaaegu kõik mida olen tahtnud!
Üksikud unistused on mul veel, aga nendest tasapisi, kui nad kord täituma hakkavad.
Täitumatuid unistusi mul ei olegi. :)
Äkki seepärast, et ma ei unistagi täitumatutest asjadest. Äkki hoopis seepärast, et ka fantaasiamaailm ja vaimne maailm on minujaoks täieõiguslik reaalsus.

Tunnistaja lahkumine ja pühad jätkuvad...

In memoriam Jaan Kross 19.02.1920-27.12.2007
,,…Kirjanik ulatab kirjutades oma peopesal meile iseenda. Isegi siis kui ta räägib väljamõeldud inimestest ja asjadest , paneb ta neisse osa endast. Iga kirjandusteos on väike maailma mudel.
Raamatutes armastavad, kannatavad ja igavlevad inimesed üsna samamoodi nagu meie oma päriselus. Kui iga romaan ja novell on maailma mudel ja mitte selle sarnasuse tõttu, vaid seepärast , et võimaldab meil maailma üle järelemõelda, mõelda oma armastusest, kannatusest ja igavusest. Et luua sellist elavat mudelit, mis öelduna Krossi tsunftikaaslase Viivi Luige sõnadega-kõneleks sellest, mis toimub inimese südameis ja sellest kõneldes rääkida ühtlasi ka lootusest ja surmast, reetmisest ja armastusest, tõest ja valest, peab kirjanik panema sellesse iseenda. Ta peab riskima endaga, et meie saaksime mõelda oma olemisest. Raske on kujutleda suuremat kingitust kui see, mille teeb meile kirjanik.,,
Eneken Laanes, kirjandusteadlane
/Postimees, 28.detsember 2007/
Olen kehva raadiokuulaja, sealt tuleb viimasel ajal vaid muusikat ja ka õhtuti ei jõua AK ajaks alati teleka ette. Aga eelmise päeva lehed saan raamatukogust ikkagi kätte!
Peale Krossile mõtlemise ja meenutamise ning teelesaatmise oli täna ka paljudes lehtedes palju uue aasta horoskoope ja sõbranna oli saatnud õigeid mõtteid täis ahelkirja.
Ja miks ma üldse E-uudiseid ei loe, selle üle peab ka veel uuel aastal sügavamalt järele mõtlema...;)
Pühad aga jätkuvad, karussell käib edasi...
Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86 400 krooni.
Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest kas oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid?
Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja! Igal ühel meist on selline pank.
Selle panga nimi on AEG.
Igal hommikul saadetakse su arvele 86 400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse.
Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve.
Öösiti see jälle tühjeneb.
Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna.
Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu.
Aeg jookseb, kell tiksub!
Tee parim mis sa suudad juba täna!
Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha. Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem.
Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga.
Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist.
Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha.
Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbi elanud raske õnnetuse. Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi.
Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi.
Eilne on ajalugu, homne on müsteerium, tänane päev on kingitus!

Sõbrad on tõeliselt haruldased: nad panevad sind naeratama ja julgustavad; nad kuulavad sind ja innustavad; nad on valmis avama oma südame!
PS! Saada see tekst inimesele, keda pead SÕBRAKS ja VÄGA, VÄGA KALLIKS INIMESEKS, kui kiri jõuab ükskord ringiga tagasi, siis tea, et sind ümbritseb sõprade ring....

Kauneid pühi sullegi, või jaburaid, kuidas aga soovid! Pühi, mis värelevad ajas nagu küünlaleek...

Pühad tulid mängides!

No mis ma siin ütlen. Lõppkokkuvõttes läks kõik ju hästi : jõuluselt ja piduselt, kingiliselt, koduselt! Kui majandusliku poolepealt võtta, siis vähemalt meil tulid sel aastal nö. perfektsed jõulud. Oli laste rõõmu, aega ettevalmistusteks ja aja mahavõtmiseks, kalleid kinke ja mõõdukalt söömist. Ei puudunud ka minu lemmikud, martsipanijänkud. Põhirõhk läks muidugi pisikesele piigale ja talle tuli kinke nagu küllusesarvest. Ega siis igal aastal nii hästi ela, tuleb ju kohe kõik mänguasjad, mis lapse igatsustes olemas, maija tuua!;) Vähemalt nii ma mõtlesin. Pisike sai babyborni mängupissi ja pisaratega, talve ja suvekäru ühes tükis, kõvasti roosama ja vingema kui see, milles ta ise äsja sõitis. Palju ilusaid lasteraamatuid, arvukalt puzzlesid nii helisevaid kui prääksuvaid, kinni ja lahtikäiva kuningalossi jne, jne.
24. õnnestus mul arutu sebimise rajalt korraks kõrvale astuda ja õhtut ning meeleolu ka täiega nautida. Vaatasin südamlikku jõuluprogrammi; Tätte koos Mary Popinsiga on igatahes minujaoks täiskomplekt. Jõudsin taas ühe olulise tõdemuseni, mida küll tihti unustama kipun, et just pikemalt kuulama jäädud lugu ja mängitud mäng on tihti need, mis sinusse oma jälje jätavad. Seega parem vähem, aga paremini, vähem pealiskaudsust, rohkem flegmaatilist süvenemist. Siit edasi võtsin päris kõvasti aega, et pisikesega koos puzletada või vanema pliksiga monopolimängu mängida. MÄNGIDA tuleb kindlasti kogu aeg palju rohkem, häid ja mõnusaid mänge, nii suurte kui väikestega. See oligi minu selleaastane jõulutõde!
Muuhulgas jõudsime me veel pisitüdrukuga lõunal jõulutrammiga sõitma ja kogu perega Raekoja platsile kuuske imetlema. Heiahoo!
Teisel päeval viisime vanemate haudadele Otepäe oksi. Vihma tibas taevast alla, aga ma loodan, et küünalde silmad jäid sealgi tundideks särama. Edasi põikasime sisse Anupoole ja vaatasime nende jõulud üle. Suur kuusk ja kingirõõmus tütreke, tõeline väike printsessiplika.
Õhtul venna juures ootasid ees, aga kodusoojad lapsepõlveküpsetised ja koduhaldjad ise, kes olid mõnusa jõulupesa loonud. Laual põles puuviljaküünal, kumades heade aegade soojust.
Saime ühe sellise ka omale kaasa. Suurem tüdruk veetis päeva seal, mängis eakaaslastega omi mänge ning sai küllap ka imelist jõulutunnet kõvasti juurde.
Viimane pühade päev läks siis oodatud koduste tööde ja toimetuste tähe all. Kulminatsiooniks sai vanade postkaartide kogu sättimine ja ülevaatus, viies mind samuti pikkadeks hetkedeks nostalgitsema ja ikka lapsepõlve tagasi.
Nii, et tagasi tööle tulla oli täna täielik mõrv. Lisaks ei maganud issi ja lilleke täna öösel meil tundigi. Ju siis oli neil midagi targemat teha. Käbi ei pidavat ju kännust kaugele kukkuma...
Paistab, et olen siiski õnnelikult ellu jäänud, sest kell juba pealelõunane.
Ja huvitav, ka jõulukuuseke ei aja meil eriti sel aastal okkaid. Huvitav! See peaks igatahes olema hea märk!:)

Eilne jõuluschengen ja tänane jõulusünnipäev!

Eile kui see tööjama kõik lõpuks läbi sai ja kuulsin, et ülemus mõneks ajaks puhkusele sõidab, tekkis mõningane pinge langus. Sörkisin vanalinnas ringi, ahmisin Raekoja platsi jõuluturu värve ja lõhnu endasse ja imetlesin suure kuusehiiglase sära. Raekoja plats on minu jaoks üldse alati selline hea ja soe koht olnud. Sellega seostub minu jaoks keskaeg, gootika, mida ma väga armastan, jõulud, germaanipärasus, mida ma samuti armastan - saksa kultuuriruum, taust ja geenid...
Silitasin lambatallesid ja ootasin suurt schengeni saluuti. Lõpuks jalutasin sadamale pisut lähemale ja võtsin platsi sisse Paksu Margareeta juures. Kuulsin, et mu noored olid äraleppinud ja uue korteri üürinud, kuid seda jõulukinki oli küll lühikeseks ajaks. Juba täna kolisid nad mööblit taas lahku. Merlel olla uus mees, poja sõber siis. Ei aita siin ei ussi ega püssirohi.
Saluut ise oli ilus, valget ja kuldset vihma öötaevas sadama kohal, soovisin südamesoove nagu ikka kui,, tähti langeb,,...
Täna ei saanud ikka ennast õieti käima. Laisklesin, puhkasin ja nautisin mittemidagitegemist. Lubasin seda endale. Jõuab ju veel sebida ka ja kuusk meil juba mitu päeva püsti. Nii, et võtsin vabalt!
Aga õhtul seadsin sammud Rene sünnipäevale, mis seekord toimus ühes Ukraina köögiga mõnusas ja värskes söögikohas. Rene on figuur minu varasest noorusajast. Igatahes polnud ma siis ilmselt veel 20-gi ja elasin oma isamajas Vabaõhumuuseumi kandis. Imeilus koht lapsepõlve jaoks. Ja hiljem tutvusin Rene elukaaslasega, tema oli üks minu armsamaid kolleege. Nemad leidsid teineteist ja said õnnelikuks ja on seda tänaseni välja. Supertore tiim.
Sünnipäev peatas minu jaoks aja. Ununesid kõik mured ja mõnusas vestluses hakkas idanema minus just see tõeline jõulurahu!
Õnne veelkord Sulle, kallis Rene, meie teine Johnny Depp!!!:)))Siin on tegemist nii teatava välimusliku sarnasuse kui ka hingesugulusega.
Tore on olla jõulude eel koos vanade heade sõprade ja hingesugulastega.Tänud, et te olemas olete!

Jõulukurbust ja jõulurõõmu!

Mina olen küll hetkel omadega nii kurb ja selline tuju on kohe, et nutaks natuke. Kuigi, kus sa siin ikka nutad?!? Polegi nii ammu nutnud, kui mõned filmid väljaarvata.
See ülemuse hommikune pealehüppamine, et miks ma ära olen (kui ometi pidin ma ju lapse kooli üritusel Jaani kirikus olema, isegi meili saatsin, et tulen hiljem jne...) läks ikka väga hinge.
Vastik bitš selline!
Oota..., kuidas ta ütleski. Mina pole oma lapse tõttu kunagi puuduma pidanud või midagi sellist. Kuuldud jutt. Sama rääkis ka kunagi üks raamatukogu hull ülemus, keda kogu maja vihkas. Ühtpidi olen ma pealehüppamistega töökohal harjunud. Vähemalt sellise käitumisstiiliga ülemuste poolt, isegi kui see alati mind ei puuduta või tehakse peapesu laiemale grupile.
Aga enne jõulu kui hing on niigi kõigele ilusale avatud ja inimesed peaksid tavalisest hoolivamad olema.
Orkestri kontsert oli vägagi ilus ja Mardisalu laulis hästi. Siis oli veel kohvi ja suur Schengeni tort. Ja siis tuli raamatupidaja ja küsis, et miks ikka veel seda kreeditarvet pole tulnud.
Uurisin asja ja arvati, et arve on teel, et jõuluposti aeg.
Aga mina tundsin, et minu mõõt sai nüüd küll täis! Lihtsalt kõike seda jama, mis mind ei puuduta on liiga palju.
Minu jaoks on pere ja lapsed ALATI tööst tähtsamad olnud. Ja kui neid kahte pole liita õnnestunud olen alati töö poolepealt köie lõdvemale lasknud. Pikad ajad olen töötanud üldse poole kohaga. Ma ei saa sellistest karjääri eelistavatest emadest lihtsalt aru. Või õieti saan küll, kui neil kari vanaemasid-vanaisasid võtta on. Minul pole, ja ma ei võta ju lapsehoidjat selleks, et ta koolilapse arsti juurde viiks, eriti kui tuleb esimest korda ja uude kohta minna, kuhu laps üldsegi ei sügele! Õnnetu olen praegu…ja ongi kõik.
Pole mingit tuju kuhugi jõuluposti saata. Saadan edasi vaid ühe meilipeale tulnud teate.
Niisiis:
Austatud koostööpartner!

Tulgu jõulud lõbusad,
piparkoogid magusad.
Et kõik te soovid täituksid
ja mured rõõmuks muutuksid

Uuel aastal uusi mõtteid,
uusi rõõme, visadust,
Hetki rõõmsaid, hetki kauneid,
hästi palju armastust!

Kikivarvul, kuid pikkade sammudega, läheneb JÕUL!

Eile tõid jõulutunnet nii sõbratar Katrin, kes saatis meile suure lumememmepadja ja jõulukooki jõhvikatega, kui ka mees, kes oli saunaseltskonnast kuusekese kaasa saanud. Kellelgi oli terve veoauto kastitäis pisikesi kuusekesi üle... Mina ise saunama ei jõudnud, aga rõõmu oli õhtul kui palju. Kui kuusk toas, siis lapsed kukkusid muidugi kohe seda kaunistama. Ei aidanud midagi jutt, et ootame jõuluõhtu ära jne. Täna siis tööl oli osakonna pidu. Siingi saab ainult kiidusõnu öelda! Orkester, väljapeetud stiil, pidulik jõululaud, tore jõuluvana, kes selle aasta juba kohatud vanadest kõige muhedam. Ja muidugi meie armas küünlaetendus, selleks, et kingid väljalunastada. Pärast veel piparkookide maalimine, koju kaasa. Mulle meeldis!
Hiljem kodus oli ka vanem plika koolist jõulupeolt tagasi. Nemad olid koolis tarvitamiseks ilusad nimelised kruusid saanud ja veel üllatas ta mind oma kaunite keraamiliste töödega. Üks veel selline madutehnikas tehtud vahemerevärvides vaas, mis mõjus iidselt hea ja oli kena kuuse alla panna. Nii see jõul läheneb ja laste jaoks ongi ilmselt juba ammu kohal... KUI palju rõõmu pisikese silmades kui ta kuuske kaunistas! Puu, puu... nimetas ta kuusekest, sest sõna kuusepuu on tema jaoks veel liiga palju.

Tegemata jäänud piparkoogitegu!

Nüüd, kus kolleeg on puhkusel, saan ma korraga ka sellest aru, et meil on kliendid...:) Ja alati ilmuvad nad välja just siis kui on endal mõni tähtis mõte, jutt või arutlus pooleli, mida kuidagi katkestada ei saa või ei raatsi...Aga vähemalt toovad nad meeldivat vaheldust üksluisesse ellu. Raadio lobiseva seljatausta kõrvale.
Eile siis laste jõulupidu...igavuse ja jaburuse tipp. Lapsed tulid kohale, vahtisid..., suured tulid kohale,vahtisid..., siis hakkasid suured tööjuttu ajama. Siis tuli kratt, kes ajas lastele sama igavat kratijuttu. Õnneks tuli ka ruttu jõuluvana ja sai ruttu jamast lahti. Kas laste jõulupeod on alati nii igavad?
Täna käisin siis jälle küünetehniku juures südantpuistamas ja küüsi klõbistamas. Olin mis ma seal olin, aga lõpuks oli tuju taas hea! Jaksasin isegi tööl luuleetenduse proovis kaasa lüüa ja sellest isegi täit rõõmu tunda.
Tüdruk jälle pole vahepeal mõned päevad kooli saanud ja kuna nad linnas täna issiga ,,ära eksisid,, siis jäi ka lõbus piparkoogitegu ilma temata. Millest mul endal väga kahju. Polegi midagi teha, tuleb uuel aastal hakata ise tüdrukut ,,kooli viima,,. Käest kinni nagu kolmeaastast. Ja issi autos nende vahel olles, sest kahekesi nad ju hakkama ei saa, tülitsevad nagu koer ja kass... või nii nagu üheealised. ,,Sitapea!,, hüüab mu mees, ,,Ise sa oled värdjas... ,,ei jää ka lilleke võlgu... Ja hoia siis veel pisitüdruku eesti keel ilus ja isamaaline! :)

Meeleolukas või jõulumasendus?

Olen juba teist päeva täiesti tujutu. Miski ei liiguta. Ja kõik tundub sitasti. See nädal on nagu takistusriba sellel teel, et mida peaks tegema ja kuidas olema, et ülemusele meeldida ja samas... üldse ei tahaks. Muidugi ma ei usu, et mind üksildane olemise või suhtlemiskeevalisuse puudumise eest koondama hakatakse, kuid katseaeg tiksub kuklas ja tahaks-peaks ikkagi hästi tubli olema. Samm sammult on läinud asjad nii, et olen ülemusele, nii mina kui ka kolleeg, pidanud pisitasa meelehärmi valmistama. Kolleeg loobus jõulupeol tantsuõpetamisest puhkuse kasuks ja mina ei olnud valmis mänge korraldama 60 inimesele. Vähemalt mitte tellimise peale! Ja ega osakonnas ka teised ilmselt midagi tee. Pealegi on see seltskond seal valdavalt ,,tädid,, kellega ma ei oskagi suurt midagi peale hakata või midagi vestelda. No ütleme resigneerunud inimesed, kes ei tekita mingit innustust. Ma tean, et see on minu probleem. See, et kui sa töötad kollektiivis, kus sa kedagi ei tunne, siis peaks natuke suhtlema. Aga kui kohe kuidagi ei kutsu? Ja pealegi kohtub ju nendega nii harva, ainult pidude ajal või koridoris möödalibisedes... KUIDAS igatsen taga tiimi endisest töökohast, kes oli kogu aeg ,,käe-jala-juures,, ja nooremad enamikus st. üheealised. Võibolla hirmutab mind perspektiiv jääda pikemaks ajaks ,,peenemaid võnkeid otsima,, kollektiivi, kus neid polegi. Vaba aega võites kaotan teise töökohaga ka meililisti info ja tihedama suhtluse-ajatäite sealsete sõpradega-kogu selle aegruumi, mis täitis mu mõtteid ja meeleolu ja nüüd vaatan hirmunult, et mis tuleb asemele??? Suur palk ja suur tühjustunne. Tegelikult kukub ju ka palk mõnede tuhandete võrra. Aga palgast tähtsam on suur üksildus ja hoolimise puudumine, mida tajun. No ütleme nii, et mõnedes kollektiivides on seda hoolimist väga suurtes annustes... teistes oled sa pigem nagu seinakaunistus või tühi koht!
Veebruari lõpul saab mul ju ka katseaeg läbi. Aga siin mängib kaasa juba see, et kuskil peab ju leiba teenima. Vähemalt selleks, et võlad ära maksta.
Ma arvan, et need on need pinged ja seisud mis mu meeleolusid sõidutavad. Praegu ja täna ja enne jõulu. Kas vaevab ka mind, alati suurt ja tegusat jõuluhinge, tõesti selline asi nagu jõulumasendus?

Täna justkui tühi sidrun!

Kui nädalalõpul veel energiat tibake oli, et Beer House-is asutuse pidu pidada, Taneliga tigusid süüa, mis puravike järele maitsesid ja kodu uute plüüzvaipade ning lambanahkadega katta, siis esmaspäev oli viimane kui energiaraas minust kadunud. Hõljusin ringi nagu näotu-maotu olend ja suutsin ainult sissepoole vaadata. Nii raske on olla tunneteinimene ja tujukas ja päikesevaeguses elav inimene... Eriti veel kui pead üksi ilma kolleegita hakkama saama, sest kolleeg juhtumisi jõulupuhkusel. Üksi, see tähendab seda, et rohkem kolleege mul ju polegi ja ma olengi tõeliselt ÜKSI selles suures majas. Nagu väike tüdruk suures lossis, kus sibab ringi palju inimesi, kuid kõik ajavad mingit sulle võõrast asja. Päeva teisel poolel olin juba nii küpse, et teise firmasse ning otse bossile helistada ja küsida, et mis värk meil teise kohaga susiseb... või õieti üldsegi ei susise. Susiseb ainult vaikus! Ja nagu aimasingi lõigati ka sealtpoolt jalad alt. Tehakse uus tiim ja meid kõiki on mängust välja jäetud. Täpselt nii nagu arvata oligi. Aga lootus kustub ikka kõige viimasena. Ja minul kustus ta just täpselt täna. Nüüd olen taas oma vana ameti sisse paisatud. Taas vanasse meepotti. Tahad või ei taha, soovid või ei soovi. Ja seekord ma sellelt rajalt vaevalt, et enam kunagi välja murran. Kui ma just välja ei põgene. Ole rahul sellega mis sul on. Lõputu väsimus, mõttetu töö-perspektiiv. Üks,, otsatu ja lõputu rutiin,, nagu närimiskumm... Jõulud, mis kuidagi läbi ei saa. Laps, kelle kilgetega pole jaksu kaasakilgata.
Täna tõesti justkui tühi sidrun.

Klaasikildude klirin ja vaikuse kuulamine ja midagi õhupallist ka!

Sellel nädalal olen mõelnud mõlema peale. Klaasikildude klirin kriipis kõrvu siis kui meie vannitoa peegel korraga seinalt kildudeks kukkus. Mõtlesin, et kuskil visati aknaklaas sisse. Meie plastklaasid vist küll nii ei kliriseks. Või mine sa tea! Tegelikult oli lihtsalt peegli riputuskonstruktsioon äraväsinud. Vaikuse häälest mõtlesin siis kui käisime vennaga Jaapani kultuuri loengut kuulamas, lektoriks seesama Gunnar Aarma ajaloolasest ja pedagoogist tütar. Mõtteks seesama aja mahavõtmine: peened teerituaalid ja vaikuse kuulamine ning väärtustamine.
Kui möödunud töönädala juurde tulla siis oli see tõesti ikka parajalt creasy! Kõige tipuks oli eelarveaasta lõpetamine ja summade nullimisrituaal, mis oli kokkuvõttes murettekitav, halenaljakas ja õnneliku lõpuga lugu. Saime nimelt eelarvet juurde. Kuid muidu läksin kõikide lõikudega napikalt miinusesse. Tegin sellist asja esimest korda elus. Nii, et küllap ka mõistetav!
Sõber küsis mult meilitsi, et ega sa ju raamatupidaja pole, aga näed ikkagi olen.
Seoses ülimalt vale ajastusega aasta lõppu kukkus kolinal läbi ka meie üritus, kuhu tuli vaatamata ülisuurele promole vaid ühe käe jagu inimesi. Ega sellest ka muud midagi, linnuke kirja ja tuju hää, kuid tuttava ja nimeka inimese ees oli pisut häbi.
Kolmapäeva õhtul oli tore lasteaiapidu pisitüdrukul, millele eelnes Nukuteatris ,,Bullerby jõulude,, etendus, mis oli minuarust täiesti super! Mängisid eranditult mitte nukud vaid suured inimesed, loos olid head meloodiad, ehe rootsilikkus, humoorikad karakter-rollid, hea lavaline liikumine ja imekaunis lavakujundus. Soovitan seda kõikidel Bullerby-meelsetel kindlasti vaatama minna!
Reedaga sai istutud Olde Hansas ja vaadatud küünaldesse. Olde Hansa ja Hortus Musicus on ühed minu kindlatest lemmikutest.

Edasi järgneb mõttekäik ühe lause üle mulle kingitud õnnitluskaardilt.
EDASI VÕIB MINNA AINULT ÜHTVIISI- ESITADES ENDALE AINA UUSI JA RASKEMAID VÄLJAKUTSEID!
See mõttekäik on absoluutselt õige kui vaadata ümbritseva materiaalse maailma vaatenurgast.Aga kui vaadata elu vaimse poole pealt, siis on tegelikult väljakutse ka see kui ületad raskusi ,,rutiinis ujudes,, elad ,,päeva korraga,,rutiinist ja hallist argipäevast läbi. Minu jaoks on UUTE väljakutsete vastuvõtmine olnud just pigem põgenemise märgiga. Ja põgeneda ma juba oskan!
Minu jaoks on suurim väljakutse alati JÄÄDA! Jääda raskustes, jääda rutiinis, jääda jamades, jääda probleemide korral, mida jäämine iganes kaasa toob. Sest mujal tundub ikkagi muru natuke rohelisem!:)
Kunagi noore ja rahutu hingena nägin ma muutumist alati reaalses muutuses, põhimõttel, et ,,veerevale kivile ei kasva sammal,, ja pole seda va sammalt vajagi. Aga siis üks mu kõrval olnud väga rahuliku loomuga ja vaimuga töötav noormees viis mu mõtted sellele, et tegelikult on ka stabiilsuses kogu aeg sees mingi muutus ja areng, et kui ma alati lahkun ja mujale lähen muutust otsima, et siis ma seda tegelikult protsessina ei näegi. Igas hetkes on tegelikult kogu aeg sees meie jaoks rida muutusi, olgu need siis natuke nii või naasugused... Oska neid ainult näha ja nautida!Vaat sellised mõtted tekkisid.

TÄNULIKKUSEST ka, see pidavat olema kõige puhtama energiaga palve!

Olen tänulik:Maksude eest, mida maksan.Sest see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo järel.Sest see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat.Sest see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et peab lund rookima ja aknaid pesema,Sest tean, et mul on kodu.
Et parkimisplats on jamalt kaugel.See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest.Sest mu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti. Kuna tean, et ma kuulen.
Pesuhunniku eest laual.Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest.Kuna tean, et olen tohtinud teha tööd.
Hommikuse äratuskella eest.Kuna tean, et elan.
Ja lõpuks - ja mitte väheolulise eest- saan palju e-maile, mis tähendab, etkeegi mõtleb mu peale.
Saada see mõte oma headele sõpradele.
"On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall" (Vinnie Puhh)

Päevast päeva panin pidu...

Nädalalõpp algas reedel ja väga jõulupiduselt. Nimelt pidasime uues moodsas ja ülistiilses restoranis KADRIORG mehe firmapidu. Oma meeldivaks üllatuseks kohtasin peol ka oma ammust kolleegi ja sõbrannat, kes oli samuti kaaslaseks tulnud. Peale mitmekäigulist lõhe ja tiramisulõunat suundusime AMIGOSSE, kus ma polnud ikka juba väga de ammu käinud. Seal muidugi pidu jätkus. Reserveeritud oli tagumine saal puuviljade, sokolaadimaasikate ja jookidega. Laulis Tarvo Kralli band ja vahepeal sai abbat-tantsitud ja muud... ja väga vahva oli.
Rahvast ikka palju nagu vanasti. Tagasi jõudsime mingi poole kahe ajal ja eriti just seetõttu, et pisike oli lasteaiast ,,silmarähmatõve,, saanud. Võtsin ta mõnusasti kaissu!

Järgmine hommik käisime siis väiksematega ESTONIAS jõululugu vaatamas. Eriti Katrini pojake häälitses väga hingeliselt kaasa ja tegi seal toredaid vahelehüüdeid. Minu pisike oli oma kergelt paistes silmadega üsna rahulik ja teda toetas meie kuuene Marcus. Meloodiad olid armsad, tegelased kaunid ja südamlikud: laulsid ja tantsisid kassid, koerad ja päkapikud, kõige paremad olid ikkagi kassid!
Vanema tüdruku koolilaadalt vanalinnast tõime kaarte, ingleid, piparkooke ja moosi.

Õhtul suundusime veel Pille-poole India-Kadi hüvastijätupeole enne järjekordset Indiasse lendamist. Sinna ma pisikest kaasa ei vedanud. Korraldasime kordamööda lapsevahti.
No seal läks ikka tõeliseks mölluks. Lubatud Kamasuutra filmi asemel lõi Kadi sätendavad vaibad maha ja tõi kottidest välja tõelise India. Kõik oma vähegi temaatilised asjad, millest võiks vabalt juba väikese poegi püsti panna. Sai siis seal ümber tantsitud ja veini joodud ja kaupa valitud ja indiat kuulatud... No oli see ikka üks vinge jõululaat. Mina sain käevõru ja märkmiku, mitu salli ja sametpluusi. Vanem tüdruk sai kootud mütsi. Ja hää tuju said kaasa kõik.
Peo hing Diana oli aga lausa aktsioonis: kiljudes, keerutades ja tantsides Indiat. Tema kohtus Kadiga ja tema kaubaga üldse alles esmakordselt. Mina müüsin Kadi kaupa vahepeal Egiptuse poes ja seal olid need esemed mulle juba ammu südamekülge kasvanud.

Pühapäeval pidime minema intervjuud tegema hr. Ilvese vastuvõtule kui Mustpeade majas premeeriti kõige tublimaid vabatahtlike seast. Laste tõttu me kauaks ei jäänud.
Muuseas õnnestus veel venda ja tema peret külastada ja õhtul astus Anu suitsuvorstinuiadega läbi.
Imekombel jõudsin isegi kodus suurpuhastuse ära teha.
Kuid peoüritused jätkuvad ühes või teises vormis tegelikult selle nädala lõpuni. Ja kaugemale ma vaadata ei julge!

Emotsioonid jooksevad eest ära!

Tegelikult on mul veel rääkimata niipalju asju.
Kõigepealt kullatolmust ja hiire matustest.
Paar päeva tagasi avastas mu tüdruk, et üks sünnipäevaks kingitud suur ümmargune küünal teeb käed kullatolmuseks. Ta nautis seda täiega, kullates oma käsi, nägu, emme käsi ja nägu ja kõike muud ümbritsevat... Kuidas lihtsad asjad suudavad teha väikese inimese nii ütlemata õnnelikuks. Sel õhtul suri meie viimane halli-mustatriibuline liivahiir. Ta oli juba ürgvana ka. Ime, et ta üldse veel elus oli. Vanem tüdruk kirjutas hüvastijätukirja ja mina leidsin juhuslikult suure valge ümbriku, millega hiir taevasse sõidutada... muidugi arvestades kliimaolusid ja muid olusid, siis prügikastilinna tänavaid pidi.
Kadunud koolikoti leidmise lugu.
Võtsin endale pühaks kohustuseks iga päev vähemalt korra Kaubamaja ja Viru keskuse infosse helistada, et viimaseid seise pärida. Lubati vaadata ka kaamerate lindimaterjali, et kas on midagi näha jne. Eile oli mul lõpuks sealkandis vaja aega parajaks teha ja otsustasin turvaülemaga silmast silma kohtuda. Polnud ju seni mulle mingit tagasisidet ei leidmise, ega kaotamise küsimuses... Peale viieminutist vestlust turvaülemaga, kes vabandas, et kaameraid just selles kaupluse küljes hetkel polnud jne. jne. küsisid infolaua neiud korraga meie kõrval juttu kuuldes, et kas mingi kott olevat kadunud... Kas seal olid kooliõpikud sees?
Kolme päeva jooksul polnud infoleti tüdrukud saanud kätte otsiinfot Tallinna Kaubamaja sekretärilt, ega vaevunud ka koolikotist vaatama lapse päevikut, et helistada sealsetel numbritel ja kott õnnetu õpikuteta õpilaseni infotada... ,,Küll meil levib info ikka kiiresti,,... imestas isegi kohalik turvaülem. Lõpp hää, kõik hää!
Veest ja vaimust.
Peale seda viibisin Viru keskuses Andres Anvelti raamatu:,, Punane elavhõbe,, esitlusel ja täna ,,Luuleteraapia,, raamatu esitlusel apteegis, hubases seltskonnas, kus üheks esinejaks ka poetess ja loovteraapiate eest seisja Doris Kareva. Doris rääkis kuidas ta oma pimesooleoperatsioonil lapsena valjusti luulet lugedes valust suurem oli. Ja sellest, kuidas veemolekulid inimese kehas emotsioonide mõjul muutuvad ja inimene koosnevat ju ikka eelkõige veest ja vaimust!
Eile veel valukabineti avamisel ITK-s, mis jälle üks hea ja suur algatus selline.
Meie peresõbra pahad päevad.
Eile viisin ,,Jeruusalemma leiba,, heade soovidega, needuste ja muu vastu... oma vaimsele emale. Seda oli tal hädasti vaja, sest tema elus on hetkel raske seis. Isetu ja ülimalt hooliva tegelasena on just tema see, kes hädasolijate ja invainimeste eest seisab, ega teeks kärbsele endalegi liiga. Tänu oma initsiatiivikusele on nende maja juba uues kuues, uue aia ja peenrakujundusega jms. Ühesõnaga, seal kus on tema, seal asjad liiguvad ja juhtub häid asju!
Nüüd on nende majas hakanud võimutsema mingi ülbe ja nõme mees, keegi kari politseinikke, kelle eesmärk on ilmselt meie sõber lihtsalt oma majast väljasüüa. Nagu teada, ei hakka politseiniku peale mitte ükski hammas... Kahjuks küll. Kui just mitte minu st. nõiahammas. Hea kui veel kohtuprotsesse ees ei oota. Südamega tegijate ja südametute tähenärijate konflikt on siin maailmas lihtsalt möödapääsmatu. Rääkisime siis sealpool kella üheni öösel, jõime teed ja otsisime olukorrale lahendusi. Kolmekesi koos oma mehe ja Tiiduga, loodame, et saime olla natuke toeks ja abiks. Ja siinkohal, JUMAL KAITSE Eestimaad!
Kodus kasvab segadus üle pea, kuid ehk elab veel nädalalõpuni üle...
Iga päev juhtub nii palju uut ja erilist , et emotsioonid jooksevad lihtsalt eest ära.

Vihma ja madalseisu!

Tänane vihm ja madalrõhkkond tõid tõelise madalseisu ka tunnetuse tasandil. Oleks siis olnud kasvõi üks hea uudis. Ei, oli ka. Kaugem ülemus tõi tööl armsa kingituse ja sõbratar saatis kallisid. Muidu oleks päev päris raagus olnud.
Käisin päeval ühel üritusel pimedate raamatukogus, mis tõotas tulla hea ja helge, kuid tegelikult otse vastupidi. Äratas see ellu ammuunustatud hirme, ebameeldivaid mälestusi nii ja naasuguseid, ajaga jooksin ummikusse ja raha kulus rohkem kui plaanitud-lubatud.
Pimedate raamatukogu ise oli maru huvitav. Pimedate kirjas raamatuid oli hea silitada ja puuteraamatud, nagu näiteks PUNAMÜTSIKE, oma karvase hundi pea ja paela otsas lehelt lehele kõndiva punamütsikesega oli väga vinge. Selles raamatukogus saavad hea häälega inimesed väikese raha eest raamatuid plaatidele ja muudele helikandjatele lugemas käia. Raamatukogu juhataja oli suur ja sõbralik pime mees, kes meile külalislahkelt nii ühte kui teist näitas, kaasaarvatud ka pimedate mobiiltelefoni, kus numbreid nimetab süntesaator.
Aga see seltskond, kes üritusele oli kogunenud, oli minu jaoks veidralt tuttav. Kõik, keda ma tundsin, olid mulle mingitpidi ebameeldivaid mälestusi jätnud ja torkasid silma ülikõrge egoga.
Käisin selles seltskonnas nii aastat neli-viis tagasi, kuid selle ajaga oli tulnud uusi nägusid. Kaasarvatud üks mu vana kaugem töökaaslane, kellega küll sel ajal meil mingit ,,kana,, polnud,vastupidi... kuid ühel hilisemal hetkel jäi nagu minu ja selle kollektiivi vahele mingi kitkumata kana hõljuma ja seda kolleegi uues kuues aastate pärast samas ringis kohata ei olnud just eriti meeldiv. Teised sealsed kõrgvaimud kiirgasid ülikõrget ego ja mõned ka sügavat kurbust. Enamik olid lihtsalt ebahuvitavad. Ja mingit soojust ma ka ei suutnud kogeda.
Mulle tuli meelde kogu see tusk, miks olen tahtnud aegade jooksul ametit vahetada ja mis mulle selles erialaringis ei sobi. Kogu see suur konservatiivsus, kitsarinnalisus, väsinud tülpinud näod jne. Seltsi juht oli tegus sädistaja, tõeliselt särav figuur, kuid kahjuks jällegi mitte ,,minu tüüpi,,.
Sügavamat huvi tekitasid kohapeal ehk vaid paar inimest.
Ürituse eelarve läks samasuure vindiga üle kui oli väljahõigatud ja kuna mul oli küllaltki kiire, siis pidin neid kalleid roogasid suisa kugistama, kuid intervjuule Mustamäele ma ikkagi ei jõudnud. Urrrr!
Oma viga muidugi, kuid kahjuks asusid meie mantlid peolaua kõige raskemini ligipääsetavas kohas ja nendeni lihtsalt ei mahtunud ebasobival ajal, näiteks keset seltsi juhataja peokõnet. Õnneks suutsin kiusatusele vastu panna ja loobuda veinist ja kohvist, mis paistsid samuti tõelised kirved olema. ..:)
Tüdruku ,,Ilumaailmas,, kadunud koti osas kõlab vaid jutt, et teile helistatakse kohe-kohe tagasi, juba teist päeva. Peaks vist politseisse minema avaldust kirjutama, kuid kust see aeg võtta ja samas milleks?!? Keegi ei hakka seda lugu ju ,, uurima,,. Keda huvitavad mingid kadunud kooliõpikud, mida iganes see kaupluse turvalint ka näitaks!
Ja lõppude lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. ..Täistabamus.
Saatsin intervjueeritavale küsimused meilipeale ja loodame, et homme tuleb juba parem päev.

Läbi jõulurõõmude ja üle mure kumeruste!

Vahepeal on päevad sisukalt ajamerre voolanud ja ikka olen väikseid kingitusi saanud.
Reedene päev möödus Viru hotellis HIV-konverentsi kuulates ja kuninglike jõululõunatega oma kõhtu rõõmustades... Jõulukuused sirasid igal sammul ja arstkond vestles aidsist ja geneetikast.
Tuli välja, et 20% elanikonnast on Eestis juba genotüübi poolest selle haiguse vastu kaitstud. Ja mida ma palju ikka sellest haigusest teadsin peale hirmu. Nüüd sain teada, et kuigi vaktsiine on saatnud järjest ebaõnn, on ravi muutunud üha paremaks ja kõrvaltoimetevaesemaks. HIV-positiivsetena elatakse juba kümneid aastaid, saadakse terveid lapsi, isegi mitmeid jne. Muidugi, rinnapiimast tuleb sellistel juhtudel loobuda... Aga ikkagi! Meie hulgas oli ka üks päris ehtne HIV positiivne, tore sõbralik noormees. Aga Euroopas me oleme juba ammu ,,Hivi-maa,, numero uno ja Narvas on see tõbi igal 12 vastutulijal.
Reedel tegime jõuluoste: uued Kokamäed ja Coelhod, pisitüdrukule pesuehtne beebi-doll jne.
Ja pärast veel Harku kirikus TAIZE teenistusel. Mõned palvemeditatsioonid, palju küünlaid, vana joogaõpetaja Holger Oidjärv. Aastalõpu TAIZE seekord Genfis!
Ja pühapäeval siis Kalevi SPAs kolme lapsega sulistamas ja mullitamas. See oli suht suur ettevõtmine kuid ära tegime! Eriti nautisin aroomisauna aroome ja õndsaid lapsukesi ja nende hullamist. Isegi suur tüdruk oli väga rahul.
Tänane päev läks tööl sünnipäevajärgse sisseelamisega. Lõpuks kaotas tüdruk koolikoti Kaubamaja avarustes oste tehes ja pisike vajas vahetuspükse, sest oli pissitamisõppustel midagi märjaks teinud. Selline suht arulage heitlemine.
Järgmine konverents koosneb luuleteraapiast kolmapäeval ja jõulud koos pikapäkkadega on ka siin juba ammu käes. Ikka aastavahetuse poole läbi rõõmude ja murede kumeruste...