Muutuste tuultes.

Praegu on tõesti hea tunda, kuidas muutuste tuuled juukseid sasivad. Iga päev toob midagi kardinaalselt uut! Täna siis töövestlusel ja ma pean ütlema, et üsnagi positiivse meeleoluga ma sealt tulin. Päike oli hinges ja samuti ka üllatuslikult õues ja kuigi ei olnud veel midagi kindlat, mitte sinnapoolegi..., nägin kõike nagu uues valguses! Uuel kohal on mitmeid olulisi plusse ja ausaltöeldes jõudis ka vana ,,endine uus,, koht juba päris armsaks saada... MÕNUS jaburus, lõputu kontroll ja sisekontroll, sealjuures humoorikad inimesed ja kõrged aated. Mingi iselaadne elujõuline aura. Kogu aeg on tunne, nagu istuksid keset Eesti riigi tiksuvat südametunnistust ja lööksid jalaga takti kaasa. Seal sai täna mõned vahvad kolleegid uutele väljakutsetele saadetud.
Korralik pidu, kus kutsuti morsile ja pakuti kõvasti ka kangemat värki. Mõtlesime kolleegiga välja vaimukad ja vinged kingitused ja käisime ka kätlemas ära. Ei no jah!
Õhtuse hobivahetuse tegin ka ära. Õlimaali asemel hakkan nüüd siidimaali tegema ja islami kultuurilugu kuulama. Õli oli hää, kuid ma jõudsin äratundmisele, et inspiratsioon tuleb mul üksi palju paremini peale. Ja eks neid pudeleid ja morte ole eluaeg siin ja seal tehtud. Õlivärvide segamise keemia sain kohe esimese tunniga kätte ja õpetaja oli küll hää kunstnik, kuid mitte ,,õpetaja,, selle sõna tavalises tähenduses. Pigem asus ta pintsliga su pildi kallale, mis pole küll ka paha, kui proff teeb su tööst ,,üliprofetliku,,... aga ikkagi. Selgemaks ei saanud ma midagi ja mingi pidev mõttetu taustloba mõne kaaskannataja poolt suht tillukeses ruumis. Ütleme nii, et arenen parem siis juba üksi. Ja valin motiivi, mis mind ikka kohe kõvasti inspireerib. Minu puhul just see õige tunne loobki seda kunsti mille poole püüdlen ja teha tahan. Nii...
Suurel on koolivaheaeg, seega rahu majas. Pisike lobiseb üha enam ja lükib sõnu lausesse, nagu pärlikeesse ja üha paremaid pärle ja keesid tuleb. Varsti tuleb hakata juba kirjapanema.
Nädalalõpul, aga ootab mind ees, mis muud kui ühe hea sõbra suvilasaunasünnipäevapidu. Ja kuna olen nii palju rahvast kaasakutsunud, siis ei saa ka kuidagi minemata jätta. Lennukat lume-eelset ja lumetulemisekuud kõigile!

Seisud pääle šokki ja seedimist!

Täna on mul jälle lapselapsukesed külas. Kaks poissi: üks kolmene ja teine kuuene, oma mängukallidega tuleb neid kokku neli. Nädalalõppudeks plaanin alati nii palju, aga jõuan enamasti nii vähe. Täna polegi muud jõudnud kui väikese linnaskäigu ja makaronitoidu ja maasikad magustoiduks. Põhiline tegevus on laste märkamine, nutuste lahutamine, mängude algatamine naerusuudega ja kõigi peade silumine... Ja juba ongi päev õhtas.
Eelmine nädal läks šoki ja seedimise tähe all. Palju ma mõelda ei jõudnudki, sest oli vaja ka töiselt toimetada. Kolmapäeva õhtul sai jälle sauna, mis polnud küll eriti õnnestunud, kuid maruses mullivannilainetuses sai end lasta päris lõdvaks ja akvaariumikalana vees hõljuda ja lõpuks oli ikkagi natukene kergem olla. Järgmisel päeval käisime uut psühhiaatrit ja minu klassiõde kaemas ja ostsime koolivaheajaks lastele SIMS II. Ja pärast siis muidugi juuksuritädi hellitavate käte vahele! Ühel hetkel avastasin, et elu läheb edasi ja tuleb lihtsalt natuke teise nurga alt mõtlema hakata... Ja nii lihtne see ongi! Ehh, nõiake, aasta oli antud sulle seda rõõmu ja õnnistust mööda Tallinna konverentse ja üritusi joosta, tikuvõileibu süüa ja veini juua, intervjuusid teha ja fotograafi mängida. Ja kogeda, et üks töösuhe võib olla ka täiega imeline.
Siin on nüüd kohe mitut tänupüha vaja!
Asjade üle põhjalikumalt kaaludes leian ma enda žansid väga minimaalsed olema. Tundub, et päälinnapoolsed tegijad on uues firmas tegelikult juba olemas. Oleksin vääägagi üllatunud, kui mulle mingi pakkumine tehtaks. Seega pean rõõmustama oma allesjäänud töökoha üle ja vaatama vaikselt uusi kirjutavaid teemasid.
Aga India reisi ma ikkagi käest ei lase! Seda enam, et mõned kuud on lepingute lõpetamisega veel aega ka. Ja juuksur kirjeldas mulle milline elamus on esimest korda elus just talvel soojale maale lennata.
Niisiis. Kõige mustemale stsenaariumile ei mõtle ja muidu ikka edasi!
Ja kogeda, et see kõik on ikkagi olemas ja maakera on tõepoolest ümmargune.

Nuga selga!?!

Kui ma vaatan oma viimaste päevade sissekandeid ja mõtlen vestluste peale sõprade ja tuttavatega, siis tundubki see kõik nii selgeltnägev, et millest sai mõeldud antud kontekstis jne. Aga tänane reis lõppes siis teadmisega, et firma omanik on müünud meid kõiki maha suuremale kontsernile, mis tähendabki lihtsaltöeldes seda, et meid on mahamüüdud. Uus firma asub mujal, seega kaotab enamik inimesi kindlalt töö. Minupuhulgi on kahtlusi päris palju, ehkki olen kõrvaltvaadates päris heas seisus. Aga põhiline on see, et KÕIK muutub ja ma kaotan palju toredaid kolleege. Eriti mõned kõige paremad, kes olid juba tõsiselt rohkem kui kolleegid, pigem nagu head sõbrad.
Jah, rahal on vinge vägi. Egas muidu omanik, kes ise meie keskel tegutses ja pidevalt heast tööfiilingust jutustas ning sellest, mida kõike raha eest ei saa... rääkis, nüüd kõigest sellest hoobilt ei loobunud. Nüüd on see kõik minevik. Nüüd on kõik see väike, tore ja südamlik tiim korraliku kopika vastu vahetatud. Ja halleluuja!
Tegelikult tuli see info enamikule täna ootamatult, nagu nuga selga. Uued omanikud olid ka kohale kutsutud ja uude firmasse lubati meil ka kandideerida. Ei noh, tänud sellegi eest!
Mine tea, äkki saab veel isegi ühel päeval präänikut süüa. :)
Aga praegu on selline tunne, nagu oleks keegi väga lähedane igaveseks lahkunud. Ja kõik hakkas just nii hästi minema. Kõik see oligi liiga ilus, et olla tõsi.
Mõtlesin, et paneks siia lõppu veel paar pisarat. Üritasin bussis, aga ei suutnud. Oleme allaneelatud, ujume suure kala kõhus ja kui meid ära ei seedita oksendatakse meid lihtsalt välja. Nii lihtne see ongi.
Tegelikult olin selle firmaga sidunud päris suure tüki oma tulevikust ja nüüd on lihtsalt tühi tunne. Ükskõik mis tuuli ka tulevik toob!
Riigi leib on küll pikem, kuid sealseid muutusi võib tuua ka lihtsalt ülemuse vahetus või õel kolleeg. Mõned ülemused võtavadki eesmärgiks kõik mittesobivad näod asutusest väljasüüa ja mõnikord see neil ka õnnestub. Ainus kindel asi, mis siin päikse all on, ongi vist ainult see, et uuel hommikul taas PÄIKE tõuseb. Kui tõuseb ja kellele tõuseb jääb ikkagi lahtiseks...
Muidugi ei tahaks ma olla nende inimeste nahas, kes elavad väikelinnas ja käivad tööl iga jumala päev ja kellel pole ka teist kohta tagataskust võtta, nagu minul. Ehkki see tähendab mulle nii vähe. Aga see on ikkagi parem kui ,,üldsemittemidagi.,,
Nüüd ütleks mõne jõulise sõna, aga vaat ei ütle. No comments!

Väikesed tantsusammud taevatreppi mööda üles...

Täna oli siis üks vääägagi vastutusrikas päevake, kus ma sain maha ühe ürituse modereerimisega. See oli taas üks väike aste mu taevatrepil. Ja ehkki ma tundsin end suht ebakindlalt, sai asi siiski edukalt väljakantud. Ja minu etlejad olid ka supertoredad! Teema huvitav ja seega väliselt asi peaaegu täiuslik. Samas endaga ei jäänud ma muidugi üldse rahule. Oleksin pidanud end oluliselt paremini väljalülitama, et võtta asja piisavalt vabalt ja vajaliku lennukusega. Nüüd olid traagelniidid kuidagi liiga näha, minu jaoks. Loodetavasti jälgisid teised etlejaid ega pannud mind üleliia tähele. Ja üldmulje mõttes ongi vahel oluline piisavalt tagaplaanil olla. Üks oksake natüürmordis...:) Loodetavasti sujuvad edaspidi järgmised modereerimised juba paremini ja pingevabamalt. Mäletan väga hästi, kuidas ma kunagi katsetasin ennast seitsmendikele tunni andmisega, ja seda veel aines, milles ma sugugi üleliia tugev ei olnud... Aga nagu tihti öeldakse, et kõige paremad teadmised ja kogemused tulevad õpetamise käigus. :) Lasin seal terve tunni vahetpidamata, nagu tatraveski... ja kuna olin kõik enne põhjalikult läbimõelnud, tegin katse ka läbi ja sain soovitud töö. Õpetamine oli tegelikult vaid üks osa tööst ja kuna sain voli õppeprogrammi ise koostada, siis oli kogemus täitsa super!
Praegu mõeldes kui palju ma olen tundmatus kohas vettehüpanud ja igasugu lollidest olukordades piits ja prillid hambus väljaroninud. Teisel töökohal saan ka viimasel ajal ühe pai teise otsa, aga üks on õhust tunda, selle esimese aastaga on mind lõpuks ka märgatud ja olen hakanud peaaegu kõikjalt saama meeldivat tagasisidet, otsekontakte, kutseid siia ja sinna. Ja tegelikult... olen tõesti õnnelik. Samal ajal ületöötanud, töö ja pere kiigel kiikudes tasakaaluasendit otsimas. Aga kiik on paraku tasakaalus siis kui ta seisab. Nii minagi.
Akna taga kimab kiirabi, reaalsus võib ka selline olla.
Aga seni on ta teistsugune. Homme jälle Mulgimaa reis. Ees ilus päikeseline Eestimaa! Pisi kodus oma parima hoidjaga. Õhtul saun ja seltskond, auruga ja tavaline. Kõike tahaks kogeda, paketist tahaks saada selle parima osa, kui juba pakutakse... Ja mitte alati ei ole pakutud.
Parim pilt, aga täna telku vahendusel nähtud hindu, kuskil Ameerika pargis...oli vist(?) ja püsis lootoseasendis õhus ning seda kohe päris kaua. Ta eiras gravitatsiooni, nii muuseas. Vähemalt mina jäin küll imedesse uskuma. Seda enam, et need juhtuvad ka minuga ja kogu aeg.
Päevast päeva. Taevatreppidel ikka tantsides ülespoole.

Aeg lendab kure tiibadel!

Tõepoolest, aeg liigub lennates ja kure tiibadel... Mida siis ka tehtud ja toimetatud? Nädalast meenub vaid üks väike konflikt oma kolleegiga või siis alluvaga, aga peale asjade ausat ja südamest-südamesse selgeksrääkimist, nagu ikka, läksid suhted hoopis veelgi paremaks. Seega tasus rääkida valusatel ja põletavatel teemadel.
Väga südamlik lehetöö... Palju uusi lugusid erinevatel teemadel.
Siis meenub üks tore kunstinäituse avamine, kunstnik ise juba vikerkaare taga varjul. Ja need hingelised kõned avamise eel... Pärast käisime sõbrantsiga šoclaterie eksklusiivses ja väga kallis kohvikus, kus üks chillitrühvel, mis oli trühvlitest odavaim, maksis 18 krooni. Pani küll suu kergelt punastama ja tee maitses selle peale veelgi parem. Rääkisime suhetest, õieti küll sellest, miks meestega ei saa niisama ,,ainult sõber,, olla ja üldjuhul elufilosoofiast saab nendega rääkida ka alles ikka pärast seksi, ehkki mõni eelistab seda ka enne teha.
Meenutasin vanu aegu kui sai mööda Tallinna vanalinna restorane tiirutatud ja endale lahkelt väljakäristada lubatud ja siis veel sellest, kus algas püük ja kus lõppesid tunded..., sest restoranides ringirändamine oli ikkagi sihipärane ja hästieesmärgistatud tegevus, mis lõppes ka paari armastuse ja vähemalt viie armumisega. Oi aegu ammuseid!
Nüüd olen ma õnnega karussellilt maas ja tissitan kodus ikka veel oma tibu...:)
Tegelikult oluline mõte ongi see, et mida ma ka teen või ei tee, rõõmustan või muretsen... kõige suuremad tunded ja lähedus ja südamesoojus, mida jagan ja elurõõm... kõik keskendub mu kahe ja pooleaastase tütrekese rõõmude ja murede ümber. Tema on mu elu patt ja lunastus, õnn ja lepitus, väike südamemurdja, mu sügispäevade valgusinglike, mu tegude, mõtete ja kogemuste mõõt. Mu tõde ja ilu! Ma ei tea mis ime see on, aga see, mil moel väikesed lapsed suudavad elu õnnelikuks teha ja energiat kanda, see on lihtsalt müstifikatsioon. Sellel perioodil on üksindustunne minu jaoks olematu, mure on lühike ja kurbus ajutine. Kõik on äraseletatud ja selge... ja mingeid mehi nagu pole komplekti üldse vajagi. Ime küll! Ehkki oma mees kuulub ka komplekti. Issi ja pisi saavad päris hästi läbi ja kui issi koju tuleb, kuidas ta siis sädistab ja vastutormab. No nii nagu minugagi. Oh, kestaks selline õndsus kaua! Ja kui see ka ükskord läbi saab, et siis võiksin ma saatuselt kingiks saada mõne muu sama hea õnnistuse.
Varsti algab mu sünnipäevakuu. Loodus muutub külmaks ja kalgiks ja inimesed ning putukad otsivad varju talve ning huku eest. Nii tahaks, et kõigil oleks kuhugi minna ja kõigil oleks mingi pääsemine, soe tuba ja hingesugulased.
Ja kui nädalalõpul veel pisutki päikest peaks paistma, siis tahaksin kindlasti sõita kuhugi loodusesse, metsa, püüdma viimast kollast, punast ja rohelist. Ja samuti on kutsutud ka meie Indiatar külla teed jooma ja loodame, et see tee on vähemalt niisama hää, nagu viimased värvilised sügispäevad.

Taas tööl, naeratus huulil...

Seekordne taastulemine peale haiguslehte oli kuidagi väga sõbralik. Kuigi mind ootasid virnad tegemata töid, oli näha, et mind TÕESTI oodati tagasi. Kõik olid nii sõbralikud ja kenad. Ja ka mina ise juba natuke ootasin seda aega. Istudes siin rahulikus ja avaras keskkonnas, mis on nii erinev kodusest keskkonnast, minu urust, tunnen, et ma lausa puhkan siin... Ja ka mõtteid on väga kerge siin koondada ja korrastada. Enamik töölõike on juba korra läbitud ja seega on maandumine palju rõõmsam. Tunnen end tõesti kuidagi väga turvaliselt ja kõik pinged on samuti maas... Happy!
Üks happy nõiake tiirutamas Tallinna linna kohal.
.........................................................................
Lisaks veel mõned teemad. Kolleeg jäi haigeks. Arvuti jupsis blogiga ja tööl oli kinoõhtu. Filmiks KLASS ja jutuks koolivägivald. Viimasega olen igatemoodi kokkupuutunud. Poeg ei olnud küll koolis mingi kiusaja, aga isepäine liider kindlasti. Selline hästi mehelik poiss, kes õpsidele tihti halvasti ütles ja kooliõuel suitsutegemas käis. Ja sõbrad jooksid talle järele, neid tuli sisse nii ustest kui akendest. Tüdruk jälle on olnud korra klassis isolatsioonis, pidevalt sõpru liiga vähe ja mitte millegagi rahul... Minu enda kooliajal kiusati alati ka kedagi klassis taga ja see oli küllaltki julm vaadata. Karm reaalsus. Ja ega siin vist muu aita kui tõeline hariduse uuestisünd, mis viiks klassid väiksemaks, õpetajad mängulisemaks, õppeprogrammid individuaalsemaks ja igale lapsele tema vajadustele õige kool! Peame ju hoidma oma niigi väheseid lapsi, viimseid mohikaanlasi, oma väikest eesti rahvast.
Aga naeratus jääb ikkagi huulile edasi ja ka tulevikumaastikele, olen ju teatavasti suur optimist.

Eile siis lapsepõlvemälestused ja GEORG!

Eile õnnestus mul kinno Georgi vaatama minna. Film meeldis mulle päris hästi ja tekitas palju erinevaid emotsioone. Enamik neist kurvad, meenutusi lapsepõlvest ja isast. Aga nüüd kõigest järjekorras. Kui mind kunagi lasteaeda pandi olin juba päris suur, mingi kuuene või nii. Ema oli pikalt meiega kodus ja tore oli. Igatahes pandi meid täiesti juhuslikult ühte Tallinna eliitlasteaeda. Kuigi minu ema ei ujunud selles tutvustele ja sidemetele ülesehitatud ühiskonnas, sotsialismuses, mitte kuigi kõrges suhete sõiduvees, kuidagimoodi see juhataja tal ikkagi tuttav oli. Ega ma aru ei saanud, et lasteaed kuidagi teistsugune oli, vaid ehk veidi suuremad ja veidi rohelisemad mänguväljakud ja iga rühm mängis sellises oma aiakeses kesk kesklinna rahu ja vaikust. Ühes sellises vaikuseoaasis. No igal juhul käis selles lasteaias ka Georg Otsa uus väike tütar ja mäletan teda päris hästi seal mingit värvimistööd või muud remonti tegemas. Teatavasti pidid vanemad ju lasteaia juures alati ka käed külgelööma, eks nii need asutused ka edenesid. Mäletan, et minu isa ja ema tegid sinna mingeid maale, kas oli see kappidele või kuhu...
Igatahes mäletan Georg Otsa kui väga suurt ja pikka meest sõbraliku naeratusega, mis meenutas mu enda isa oma. Eks ma ise olin ju sel ajal pisike ka. Mäletan ka tema mannekeenist naist, väga pikka ja väga väljapeetud blondiini ja nende imekaunist tütrekest. Igatahes on need mälestused väga erksad. Seoseid on veel niipalju, et tollel samal aastal kui suri Georg Ots, suri ka minu isa vähki ja sellega meenub mul üks õudne hetk kodus kui isa oksendas verd ja veebruarituul lõõtsus õhuklappides ja niiiiii õudne ja külm tunne oli hinges, nagu olekski surma külm hingus me akende taga lõgistanud ja oma pika keelega me isa limpsanud. See on üks süngemaid hetki mu lapsepõlvest ja kuidagi meenus see kõik ka Georgi vaadates.
Teine teema oli muidugi tema naise armukadedusstseenid ja tema traagika. Särav tumedavereline daam, kellega saaksin end isegi hea pingutuse korral samastada. Vähemalt suurem osa oma elust olen ma jumaldanud kuumaverelisi ja kirglikke inimesi, kes elavad ekspressiivselt ja pigem suure paugu ja suure saluudiga kui vastupidi. Aga ilmselt on Eestimaa õhk minulegi mõjunud, sest viimastel aegadel on vaikus, tasakaalukus ja rahu mindki haaranud ja olen hakanud sissepoolepööratud inimesi rohkem mõistma, austama ja hindama. Aga ega siinses kliimas saagi palju teisiti. Suurem osa aastast on külm, rõske ja pime ja kui tahad ekspressiivne olla, peaks tõesti palju halama või vähemalt pole palju mille üle pidevalt rõõmustada. No muidugi kui just eraldi ei otsi!:)))
Seega tema ,,mustlannast,, kaasa värvikust oli tore vaadata, ehkki ma ei saa ikkagi aru miks ta oma tuntud kaasa varju raskuse alt välja ei suutnud ronida ja vaid üha enam kibestumisse ja depressiivsusse vajus. Selge see, et niisugune asi sööb iga armastuse varem või hiljem ära.
Aga jah. Sain jälle peatäie vesistada ja ajastutruu oli film ka ja Marko Matvere on ka üks minu lemmikuid tegelasi... Nii, et soovitan. Vähemalt naistele!

Hirmu ja armu lumesaju ootuses...

Täna oli mul päris raskete dilemmade päev ja pidin äraotsustama, kas saata plika kavalusega uuesti psühhiaatriahaiglasse sisse ja tekitada talle sellega paras närvišokk või rääkida oma plaanidest ja arsti soovitustest enne temaga ja kuulata ka tema arvamust. Viimasel juhul siis riskides sellega, et kui ta täiesti vastu on, siis ma teda sinna ka ei saada. Ja muidugi nii läkski.
Tüdruk ütles, et see kogemus oli juba kevadel liiga traumeeriv ja ta ei läheks mingil juhul sinna tagasi. Ja nii me siis ka otsustasime. Arst küll arvas, et psühhoosiga laps peab ravile minema. Kuid lugedes tarku raamatuid leidsin ma, et tema eelmise öö tramburai oli pigem tüli minuga ja viha väljendus minu suhtes kui mingi tõsiseltvõetav psühhoos. Ja vihane olla ja tülitseda on põhimõtteliselt ju ka täiesti normaalsetele inimestele omane. Ja see, et mu lemmikkruus kildudeks lendas, see käib ju ikka tihtipeale kodusõdade juurde. Aga seda kui kaua ma pean naeratus huulil taluma kui tujukas laps mind libuks ja litsiks sõimab, sellele küsimusele pole ma veel ammendavat vastust saanud. Need on tal lihtsalt stampväljendid, et mind endast välja saada ja mõnikord see tal isegi õnnestub. Ja seda muidugi ainult vanemliku autoriteedi ülesnäitamise kaalutlustel, sest sõna ise mind üldse ei morjenda. Sest juba kooli ajal perekonnaõpetuse tunnis rääkis meie meespsühholoog, et sõna lits öeldakse rohkem või vähem elu jooksul pea igale naisele silma ees ja seljataga veel märksa enam kordi...
Õhtul otsisime joped välja ja jääme homme siis uudishimulikult lumesadu ootama.
Läbi lume pean vuhisema veel päris mitmele üritusele: lõpetama oma haiguslehe ja näitama pisikest arstile, osalema raamatuesitlusel, ühel tervisefoorumil ja õhtul oleks valida veel kristlik perekooli tund, mis annaks ehk midagi just hingele ja teeks pai.
Aga mainimata ei saa jätta ka eilset toredat saunaklubi üritust Central hotellis. Sinist läbipaistvatest kividest klaasseina ja madalat musta mullivanni, kus mullitatud sai. Ja loomulikult saunasõpru, kellest tähtsaim mu lapsukese ristiisa. Mees kelle silmades on terve maailm ja eelkõige selle helgem ja parem pool.
Ja selle lausega tõmbangi tänasele päevale teki peale.
Adjöööööööööö!

Valgamaa- pärlite maa...

Eilne pressipäev Valgamaal sisaldas motot: Üks linn-kaks riiki. Startisime päälinnast raadiomaja eest juba kell seitse ja tagasi jõudsime õhtul kell üksteist. Programm oli parajalt tihe ja nägime üsna mitmeidki kohalikke pärle. Algul võõrustas meid Valga maavanem. Siis kohtusime Valga ja Valka linnapeaga ja kuulasime loenguid. Esimene jahinduslikku laadi pärl avanes meile hotell ,,Metsise,, näol, mis oli ühtlasi kuulutatud ka aasta edukamaks ettevõtteks.
Stiilne sisekujundus, loomanahad ja lühtrid. Või olid need maalitud jahiretked, mis siin seal lampe mahendasid. Eine oli kahekäiguline...kuid minutid loetud. Edasi jalutasime piiripunkti ja marssisime Valka. Poodides ei tohtinud pildistada. Külastasime läti laulupedagoogi ja rahvamuusikakoguja Janis Cimze muuseumi. Maja uppus punastesse viinapuuväätidesse ja meenutas tsitadelli, kuhu ajalugu on oma pesa teinud. Nii hää oli olla. Järgmine peatuspaik Valga haigla oli kuidagi kodune. Kuulasime lugusid sellest, kuidas piirid kiirabitööd ja naiste sünnitamist mõjutavad ja ma sain ka hea näitliku õppetunni, kuidas õieti käsitleda modelli, antud juhul siis arste, oma tööpostil, et saada superhäid pilte ja veel koos võluvate naeratustega...
Õppetunni ehk siis minu jaoks show teostasid paar vahvat vanameest, paar vana ja nimekat fotograafi. Eks ma ju teadsin ka, aga nüüd ma siis nägin!
Lõpuks sõitsime veel Jõgevestesse, kus meid ootas ees tõeline pärlite kuningas, puidust pärl, nagu keegi teda nimetas...vastvalminud Greete motell, väidetavalt ka suurim palkhoone Baltikumis. http://www.greete.ee/ Siin jääb küll sõnadest väheseks, et seda ilu ja võlu ja feelingut kirjeldada, mis selles hoones ja ka majaümbruse loodust imetledes kõik lummab. Midagi sarnast Norrale, Soomele, midagi, mis nii tugev, ürgne ja võimas, nagu va Kalevipoja ehitatud... Aga siis palju suuri klaasaknaid, millest ürgne loodus sissevaatab. Saunades mullivannid kui kividest kausid...mis isegi nagu pisut araabiapärane. Seinad võimsatest laiadest laudadest laotud, kus kasetohu ribad kui kujunduselement pääl. Aga kõik sõrme all sile ja mahe ja kodune. Lühtrid ja nahkdiivanid ja toolid... Alumistel korrustel siis suupisteruumid ja ülal magamistoad üksikutele ja peredele. Sõime oma õhtueinet ja mõtisklesime päeva üle... Valga ja Valka kaunis vanalinn siin ja seal... No oli see alles üks ilus päikeseline ja sügisene päevake, ma ütleks. Ja Valgamaa jäi meelde tõelise pärlite maana.
Samuti sain ma sellelt päevalt ka väga mitmed vastuseid inimsuhteid puudutavatele küsimustele. Mitmeski mõttes olen edaspidi palju targem...

Kärbsepiits ja mina...

Praegu ma saan aru küll, et peaksin võtma neid lastekasvatuse teemasid palju rahulikumalt, aga mis teha kui see lajatab sulle pähe nagu kärbsepiits ja ürita siis veel rõõmsalt edasi lennata.
Homme veedan ühe toreda päeva Lõuna-Eestis ja loodan pisut teisele lainele saada.
Öösel teen mõned vajalikud tööd ära. Stardime me ju nii vara, et ega magamise peale mõelda jõuakski. Eks järgmisel päeval jõuab siis jälle magada enne maaliringi esimest kogunemist ja õhtust vabastavat saunaklubi... Ja pisitibu läheb sõbrantsi juurde päevaks mängima. Üks lapsehoidja, kes on mulle veel jäänud. Õieti, et lapsukesele lasteaiakõrvalt veel sellist kodusemat äraolemist pakkuda. Õnneks on sõbrantsil samavana poeg ja igav neil koos juba ei hakka!
Hetkeks tundub, et kui öösel on nii imeliselt vaikne, lapsed nohisevad ja mees norskab, et elu on isegi päris ilus!
Loodetavasti ei saa kärbsepiits mind homme enam kätte.

Resümee.

Täna siis ilmus ta ikka lõpuks kooli ka. Käis nii kuuest neli tundi ära ja sai isegi kaks 4-ja.
Kojutulles küsis ta vaid taskuraha juurde, selle eest, et oli täna nii tubli olnud...:)

Paanikas ema kruu-kruu!

Täpselt nii nagu Tumeblondi ütles, et nüüd on see siis käes.
Täna kui lapse klassijuhataja mulle mobiilile kahel korral helistas, et laps pole taas kooli laekunud... siis jõudis see mulle korraga väga selgelt pärale. Vahepeal oli ta küll mingi aeg koolis käinud, kuid siis taas kadunud. Telefoni ta vastu ei võta ja ka minu messile pole seni reageerinud. Ise ma arvan, et ta läks taas rõõmsalt tundide asemel raamatupoodi Harry Potterit lugema vms. ja keeras mobla heli maha...Varem või hiljem öeldakse meile ka sellest väga pehmest erivajadustega laste erakoolist, et sorry, me ei saa teie last aidata. Laps ise on alles 14 ja pool ja käib kõigest seitsmendamas klassis. Ja mis hakkab siis juhtuma. Sellest pean ma juba praegu mõtlema ja ka sellest kui kaugele oma otsustega minna, saata ta mõnda linnast kaugemasse suletud erikooli? Seal on ju distsipliin tagatud. Ja kuni 17 eluaastani peab lihtsalt laps koolikohustust täitma. Peab! Iseasi,et suht lillekesena, kellel kahtlustatakse kerget meeleoluhäiret ja kerget Asbergerit, loe autismi... oma maailmas elamist, enesekesksust, ülitundlikkust, tähelepanuhäireid ja tohutut nõrkust, laiskust, mugavust, jõuetust. ET mis temast siis pärast ja siis üldse saama hakkab? Ilmselt ei leia ta tööd ja kui leiab, siis kaotab selle kohe. Lisarisk on veel narkootikumid, mida ta mikski idealiseerib, mehed ja sex, mis võivad sellist tüüpi inimesele olla ainus pääsetee või ka kiire hukatus.
Et mis on siis minu roll? Kui palju ma tohin, saan ja suudan sekkuda JA kui palju tuleb anda talle vabadust ja kui palju seada piire? Ta on ülitundlik igasuguste piiride suhtes, selline sügavmõtleja, loovhing, kes vahel räägib, et on siin maailmas nagu vangis. Elada ja olla siin ei taha, aga lahkuda ka ei tohi ega saa. JA kelle suur ning pöörane armastus on lisaks ühele toredale sõbrale veel Johnni Depp, kõik tema filmid ja kogu see irreaalne-sürreaalne aura mis selle näitleja ja filmide ümber on.
Ühesõnaga vähemalt niikaua kui ma olen veel rollis ,,lapsevanem,, kes vastutab sõna koolikohustus eest... Oleks lugu mingi toanurgas istuva seniilse vanakesega oleks kõik selgem ja lihtsam. Selle etapi olen ammu üleelanud, aga nüüd?
Kruu-kruu-kruuu!

Vahemaa on ainult sinu kujutlus!

Kuna mu tänane post hajus kosmosesse, siis ma sain vihje, et nii ma ei saa sel teemal kirjutada.
Aga väikse ääremärkuse ma siiski lisaksin.
Alustan seega hoopis siit.
Sain juhatust Sai Baba mõttest: Pärlite leidmiseks on vaja sukelduda sügavale merre. Pole mõtet ulpida rannalainetes ja väita siis, et meres polegi pärle ja et kõik jutud neist on valed. Sellepärast kui te soovite ära kasutada selle avataari viibimist maapeal, sukelduge Sai Babasse nii sügavale kui võimalik.

Meie kodus olid lahtiste uste päevad ja ma ostsin endale palju salapäraste kividega sõrmuseid.
Külas käisid maailmarändurid ja väga toredad sõbrad, keda mõnda pole juba ammu kohanud.
Üks neist oli särav Maria ja kui ma oleksin James Bond, siis hakkaksin temaga kindlasti semmima... Ja teised vanad head sõbrad, nagu India-Kadi ja Sitsiilia-Anu... Kogu nädalalõpu veetsime sõprade seltsis ja seekord see lihtsalt juhtus nii.
Kadi keetis meile ülimaitsvat rohuteed ja meie vaimud liikusid kuskil ala ja ületeadvuse kohal ja püüdsid liblikaid. Liblikad võivad ka mujal kui kõhus lennata!
Kadi veedab suurem osa aastast INDIAS otsides ja leides sealt vahetut elu, loomulikkust, siiraid ja avatud inimesi, armastust, tundlikkust, energeetilisust. Kadi on alati päral ja alati teel.
Ta lubas mulle märtsis ka Goasse giidiks tulla ja vaimsel tasandil on nüüd kokkulepe tehtud.
Ja tegelikult see ongi kõik.
Tore oli!

Meie Kadiga ei ole veel Sai Baba juures käinud, aga vaimus kindlasti.
Ja nüüd olen sellele maale taas veelgi lähemal.
Vahemaa on ainult sinu kujutlus... on ka Sai Baba üks väiteid.

PS. Mees luges selle sissekande läbi ja ütles unustamatud sõnad: jama! Ime, siis, et keegi sinu blogi ei loe. Täpselt nii. Tegelikult juhtus ka midagi: ämblik Vassilissa Vanaroosa jäi teerulli alla, mis osutus mööduja lusikaks, mängukaru seksis mängujänesega täiesti alasti ja lapsevoodil ning pärast tegid veel kordamööda üksteisele deep throati, kuna loomad olid mõlemad kesksoost.
Ja mis põhiline: vaikivad trollid jäidki lõpuks vait! Nii, et kallid lugejad, lugege meid ikka. :)))

Koppadi koppadi,mida rohkem teed, seda rohkem jõuad.

Käesolev nädal läheb siis enamvähem koppadi-koppadi tempos ,,pressikas päevas,,. Ega ma seda tempot muidu välja veakski, aga pisikesega võtsin lõpuks ikkagi haiguslehe. On teisel lisaks nohule veel ka köha, mis ragiseb sisemuses nagu kõu. Ja kulub tal hästi ära see kolm korda päevas tilgutamist ja määrimist ja tubast olu.
Parimad viimase aja elamused olen saanud raamatu ,, Ülevaade kuriteoennetuse planeerimisest,, esitlusest, kus esines mees nimega Jim Hilborn, raamatu autor. Tõeliselt vinge vanamees... habemik, nagu Sherlock Holms, pane veel piip ka suunurka. Isegi vana Hemingwayga kannatas võrdlust välja... ja toit... mnjah!:) Siit siis midagi gurmaanile minus. Justiitsministeeriumi hoone ja sisekujundus olid muidugi samuti nauditavad.
Teine samavinge vanamees tutvustas täna uut programmi, mis aitab apteekreid ja kaitseb patsiente. See mees on Tartu Ülikooli Farmakoloogia Instituudiprofessor Alksei Žarkovski. Ta hoiatab patsiente ravimite koostoimetest, mille samaaegne tarvitamine on tervisele kahjulik või eluohtlik. See on Baltikumis unikaalne tarkvara, meeste endi väljatöötatud ja kasutavad seda Eestis vaid Apotheka apteegid. Vähemalt senini!
Siinkohal oli tegemist toredast teadlasest-fanaatikust Vene kõrgaadli juurtega inimesega või vähemalt aimus kõike seda ta olemusest. Paras annus tagasihoidlikkust ja inimlikkust. Just nii nagu olema peab! Sellised esitlused tõstavad tuju ja arvamus, et elan ühel kurjal ja vägivaldsel, seega siis valel planeedil... saab natuke pehmendatud. Tegelikult on meie ümber ka piisavalt suurepäraseid ja toredaid inimesi, isegi kui neid igapäev ei näe...:)
Nädalavahetusel sai käidud ühe väga armsa inimese 40 juubelil, see on samuti väga tagasihoidlik ja väga inimlik mees, minu väikevend. ÕNNE talle veelkorra siitpoolt! Ja loodetavasti jõuab temagi varsti oma esimese raamatuni, sest teadmisi, mida jagada on tal rokem kui küll. Nii oma mõttemaailm kui ka jaapani hieroglüüfid, galligraafia ja puidu restaureerimise imeline kunst.

Maailm on muutunud kollasemaks. Lehti lendleb kõikjal... Valitseb sügise kõige magusam aeg.
Kui saaks vaid tihemini häid hetki peatada ja koppadi-koppadi kapates mitte unustada sisemist rahu, meditatiivseid hetki ja mõtete peatamist, sest kõiksust saab tajuda parimal viisil kui olla näivusest tühi.
Siis töötab ka see mõte, et mida rohkem teed, seda rokem ka jõuad!