Kuniks elu!

Nüüd siis jälle väike aruandlusvoor eelkõige omaenda südametunnistusele... Motoks siis ehk seesama lausekatke, et ,,elu veereb nagu hernes kui sa ise pole uba!,,
Ja, et kes ma siis tegelikult ikka olen, kas ikkagi hernes või hoopis uba?!? Nii ma siin vaikselt mõtisklen. Vahepeal jõudsin siin juba mõnda aega stressi toel parajasse depressiooni langeda, vähemalt selles osas mis mu uut töökohta ja nöörimööda käimist puudutab, sest olen ikkagi selline suht vabamõtleja juuuu ja minu silmakirjalikkusega, loe näitlejaandega, on lood samuti suht kehvad. Seega varem või hiljem ütlen hingepealt ära, mida ma tunnen ja tihti just HEA meelega sellele, kellele seda mitte ütlema ei peaks. Aga selline ma just täpselt olengi : liiga aus, otsekohene ja suurte tõdede eest võitleja. Nagu ikka amburid! Kentauri seljas ja sihtimas tähtede poole.
Vahel päästab päeva mõni tore lugeja või vahva vaheseik kolleegidega.
Kindlasti komplitseerib olukorda päris palju ka kõikvõimalik kammaijaa koduste asjade ja laste tervisega. Küll on pisikesel köha ja nohu. Lasteaeda ei tohiks viia, tööl haiguslehte ka võtta niisama lihtsalt ei taha. jne. jne.Või siis suurema plixi pidevad koolijamad. Hiljuti kukkus ta rullikatega parema käe peale ja nüüd taas kooliskäimine raskendatud. Teiseltpoolt jälle teise töökoha poolt tulevad ahvatlevad ,,ajaviitepakkumised,, mis ähvardavad varem või hiljem suure pauguga. Eks saavad ju lõpuks kõik osapooled aru, et kontorikolleeg kahtlaselt tihti omi asju ajama tormab ja ka muidu oma silmi piisavalt harva õnnest säravana vilgutab kui päevatööd teeb.
Sellel nädalal on mu ainus lähikolleeg ka puhkusel ja kohati ma lihtsalt suren igavusest. Üritan võtta päeva korraga, et endaleseatud ,,poole aasta normi,, ikka vapralt äratöötada jaksaksin.
Ühiskonna tormlemist kõrvaltvaadates tundub vahel nagu oleks mingile eriti raske juhuse või vähemalt kilplaste planeedile sattunud. Miks ei võiks elu olla kerge, helge, lihtne ja rõõmus? Aga siin lokkab kõikjal vägivald, mure ja kannatus. Täpselt Gautama Buda mõtted enne valgustumiseni jõudmist.
......................................................................................................
Muide budism ei nõua asketismi ja Gautama Buda ei soovitanudki askeetlust, et jõuda virgumisele. Gautama Buda rääkis keskmisest teest ja võrdles selles kontekstis inimese virgumise püüdlust muusikalise instrumendi keelega. Võrdlus seisnes selles, et kui sa pingutad keelt liiga palju, siis ta läehb katki ja kui liiga vähe, siis ta ei tee õiget häält. See tähendab, et ei ole vaja kalduda äärmustesse vaid valida tuleb kesktee. Kesktee oligi see, mis aitas Gautama virgumisele, peale mida oli ta Buda.Muide virguda saab vaid siis, kui inimesel on tekkinud piiramatu kaastunne kõikide olendite suhtes. Kaastunne oli ka põhjus, miks Siddharta Gautama lahkus lossist, kus tal olid kõikvõimalikud naudingud käe ulatuses ning valis oma elu ülesandeks kõik olendid kannatustest vabastada.
.......................................................................................................
Niipalju siis Budast ja minu tänasest teest. Minu eluteest. Kadestan neid inimesi, kes töötavad suurem osa elust ühe koha peal ja kellel on tööletulek juba nagu teise koju jõudmine. Minujaoks on selliseid aegu olnud väga lühiajaliselt ja miski... keegi kaardisegaja... on tulnud ja taas minu elu stabiilse kaardimajakese nagu möödaminnes segilöönud. Ja pärast nad veel ütlevad, et ma vajan vaheldust ja kardan rutiini. Tutkit!
Ma lihtsalt jälgin oma TEED ja see tee tahabki, et ma pidevalt tundmatus kohas vettesukelduksin. No ja nii ma siis sukeldungi. Just nagu praegu... Päevast päeva.
Kuniks elu!

Sügis või sügisball?

Nädalalõpul sain paar huvitavat kogemust. Esimene neist sügislaadal kui mulle ,,müüdi,, kallis peenvillane sall koos pangakonto numbri ja nimega vaid ilusate silmade eest ehk siis võlgu ja ka kaup anti kohe kaasa. Ja seda täiesti võhivõõra sümpaatse naisinimese poolt. Seega tundub, et eestlaste umbusklikkus ei ole ikka veel kõiki inimesi nakatanud ja silmade ja südame keelel on ka ikka veel meie hulgas mingit kaalu.
Teine kogemus puudutas minu ikka veel vahetevahel väljalöövat ja eksitavat kommet, et järgne kõrgele kunstile. Käisin vaatamas filmi SÜGISBALL ja jõudsin taaskord selleni, et ära torma peaees kinno tundmatus kohas ja usalda enam sisetunnet. Ilmselt arvasin, et ma ei austa piisavalt vana Unti ennast või eesti filmikunsti kui ma ei lähe. Ja ma läksin ja andsin ka oma aplausi teiste sekka, mis filmi lõpul minu üllatuseks kõlas. Seejärel mõtisklesin paar päeva filmi üle võtmes, et kas ta mulle ikka meeldis, kasvõi natukenegi... Aga ei.EI ja veelkord ei! Lõpuks jõudsin täpselt selleni, et mitte midagistki selles filmis ei suutnud mind lummata peale auhinnatud filmi aura. Rotinahk!
Tõeline elamus oli hoopis kontrastiks lastega vaadatud RATATOUILLE, mis meeldis mulle igas võtmes. Stiil, meeleolu, animatsioon, rotiülistus, gurmaania, Pariis jne. jne.
Nii, et hoopis seal oli mu südame parim rott. Nalja-naeru ja värve, just seda mida eluterve inimene elust otsib, aga mitte masendavat sügisballi Lasnamäe luidetel.
Vaat nii!
Uus nädal on läinud käima konverentside karussellis. Täna Terviseheli seminar, vibroakustiliste vooditega, neljapäeval meedia ja meditsiin ühes pajas ja reedel dementsus koos peene vastuvõtu ja peo ja balliga.
Aga muidu sajab vihma, lehed on kaunilt värvilised ja rõõmustavad silma läbi vihma porilompi keereldes. Sügisball siin ja seal, aga milline? See sõltub eelkõige juba sinust endast!

Mõmmikumee mõte...

Täna on juba jälle reede. Une ja igavusega võideldes ja rahu ja vaikust ning raadio tasast musa nautides on see siis sujunud. Kui esimesel nädalal üritasin tekitada omale motivatsiooni meenutades endale koguaeg oma päevatasu numbrit, siis teine nädal tõi juba leppimise ja harjumise ning väikese vallatu naeratuse suunurkadesse. Oluline on see, et ülemusi kohtab haruharva, ka kõige kiiremate asjadega on aega rohkem kui küll ja keegi ei jälgi üle õla mida sa arvutis teed või millal sa lahkud. Vähemalt esialgu on kõik OK.
Vahelduse mõttes tegutsen siis ka teise töökoha teemadega ja käin konverentsidel. Eile näiteks oli reumakonverents. Päris vinge konverents, aga ka töine. Esimene kord kui mind kohe eesliinile torgati ja -,,tee nendega intervjuusid...,, firmajuhtidele ettetopiti. Suutsin isegi paar küsimust kähku väljamõelda, iseasi kas neile ka head vastused tulid, aga... asi tehtud. Õnnestus ka peenele lõunale saada, ehkki korraldajad seda vist päris nii ei olnud mõelnud. Vähemasti tundus sellele korraldajavuffale, et ajakirjanik polegi mingi inimene. Mina arvan nii, et kes ei söö, see ka ei tööta!:)
Sellel nädalal toimusid ka traditsioonilised hooaja alguse lastevanemate koosolekud nii lasteaias kui ka koolis. Lasteaed on selline natuke vana ja väsinud ja voodid käivad kapis niisama nagu minu lapsepõlveski. Aga kasvatajad mõnusad. Sama kehtib ka kooli kohta, ehkki uudis oli nii nagu ma kartsingi, et nende kool osutub mitte niivõrd individuaalõppe keskuseks, vaid pigem erivajadustega laste erakooliks. Ega seegi paha põle, peaasi, et plika koolis käib ja seda naudib. See, et seal kohvi ja teed pakutakse vahetundidel ja kõigile vajadusel individuaalsed õppekavad koostatakse, see on ju tegelikult super. Mis siis, et ERI vajadus. Meie puhul on siis erivajaduseks see igal õhtul neelatav tabletike, mida mitu aastat järjepikku teha tuleb. Äkki siis on puberteet läbi ja vabaneb ka tabletikesest, aga mine tea. Tuleb ikka parimat loota!
Õhtuti tegutsema pole veel kuhugi jõudnud. Viiest-kuuest kui koju jõuan on uni silmas ja väsimus laugel... ja ega peale teleka ees lõõgastumise koduski suurt midagi teha jõua.
Mida siis öelda kokkuvõtteks? Tundub, et koht kus ma tegutsen on päris soe. Seda nii otseses kui ka kaudsemas mõttes! Natuke jabur ta ju on, aga kui raamid selged, siis on eluke päris turvaline ja armas.
Nädalalõpuks saadetakse lapselaps külla, minu lemmik pojapoja. Mõmmi!:) Tegelikult on ta juba päris suur poiss ju, saab seitse sügisel. Eks näis kas jõuan veel suuremaid kraamimisi- sorteerimisi sooritada ja lehelugusid valmis treida. Lastega, kolmega siis, sügislaadale minna ja kõike muud, mis kummist aja sisse venitada annab...:)))
Nautige, kuni on antud!
Ja kõigile on antud kindlasti MIDAGI, midagi õige mõnusat. Ja magusat, nagu mõmmikumesi!

Aeg peale hüvastijättu!

Tere taas. Peale hüvastijättu on väga huvitav aeg. Vaatad, kas tuleb igatsus peale või ei tule...Või mis tunne üldse tuleb.
Paned ennast proovile, esitad küsimusi ja saad vastuseid.
Täna oli mul nii igav päev tööjuures, et oleks puhtast aja viitmise rõõmust seda aega viitnud.
Käisin maiustamas töökohalähistel ja avastasin põnevaid söögikohti ,,rikastele ja ilusatele,,.
See tähendab seda, et iga jummala lõuna seal käia ei jaksaks kui ei tahaks just kogu palka söögile kulutada. Aga samas oli seal lõuna ajal ligi kahekümneminutine saba.
Aga vastust, et miks seda blogi pidada pole ma ikka veel saanud.
Ühtepidi sellel teel mingit tähelepanu ja kuulsust saada tundub mõttetu, võimatu ja kummastav. Tähelepanu saan rohkem kui küllalt oma tööpostidel liikudes. Kuna mul on avalik blogi, siis ainult iseendale ma ka ei kirjuta. Ja kirjanduslikeks ambitsioonideks peaks liiga kaua ja liiga süsteemselt asjale lähenema. Samas tekitab küsitavusi see, et avalikkusele kirjutades võidakse varem või hiljem sinu tõelise isikuni väljajõuda ja samas kas ja mis piirini seda tegelikult vaja on?
Samas jälle kirjutades kogu elust läbi nn. pitskardinate pole mulle jällegi omane, kui juba siis juba! Võiks ju pidada ka blogi ainult loomingulise eneseväljendusena, kirjutades siia lastelugusid või mõtisklusi muinasjuttude teemadel. Või hoopis seda, et mis värvi on mu tänane tuju või mis värvi on värss!?! Aga kas ma seda siis tahtsingi? Või seada blogile väga selged piirid, et ainult siseelu või väliselu vms., jätaks koduse või tööelu mängust välja, aga siis poleks see minu jaoks enam mitte blogi, vaid pigem loominguline katsetus. Loominguliselt elan end hetkel jälle muudes kohtades välja. Ühel töökohal lugusid tehes ja teises uudiskirjandust, ehk raamatuid tutvustades firma lehte.
Muidugi pole see mingi vaba looming, kuid ajamahukas sellegipoolest.
Nii ma siin siis arutlen. Boring!:)
Kokkuvõtteks, ehk on mõtet kirjutada vaid siis kui ,,suured ja võimsad mõtted,, pähetulevad JA VÕI teha mingeid kokkuvõtteid kuude kaupa, siis jõuab isegi vähemalt midagi toimuda...Äkki!
AGA niipalju oli sellest unemaale lendamise plaanist ikka kasu ka, et sain stambist lahti. Ma ei peagi siin blogis käima ja olema. Ütleme nii, et rutiin on selleks korraks murtud ja midagi lukust lahti mõeldud ka.
Homme jälle harilik päev. Luua seljas...

Nõiake võtab luua ja lendab Talveune Maale!

Vaatasin, et olen nüüd juba kolm kuud siin vapralt bloginud ja ringi tuuseldanud. Arvan, et nüüd on just paras aeg talveune maale lennata ja rohkem reaalsele elule keskenduda.
Selles mõttes on olnud huvitav, et olen natuke enda kohta targemaks saanud ka. Ma olen alati end pildiliselt mõtlevaks ja pigem lühivormi inimeseks pidanud ja siin tuleb see samuti hästi välja. Ja pealegi eelistan alati reaalielu ja pärissuhtlust virtuaalsele. Millegipärast tundub mulle, et blogivad ikkagi inimesed, kellel on ,,millestki,, vajaka ja aega parajalt üle. Midagi siin, mida päriselust ei saa, olgu see siis mis iganes. See siin ongi nagu üks lihtsalt huvitav ning isevärki ajaviide otseses mõttes.
Minuga on aga teisiti. Aega hirmsasti napib. Kahene PÄIKESESILM ja neljateistkümnene antidepressandipundar, arsti sõnul aspergeri sündroomi sugemetega, kergelt autistlik LILLEKE vajavad palju tähelepanu. Minu kaks töökohta, millest üks toob raha ja teine naudingu vajavad ka tõsist tegemist. Mõlemas saan ma ka näpud trükimustaseks!
Kuigi olen õhtuti päris pontu valmis tahan tegelda veel jooga ja õlimaalitundidega no ja mida veel... kalleid sõpru tahaks ka mingis intervallis kohata.
Kunagi arutles tumeblondi oma tutvusringkonna suuruse üle. Ehkki olen ka ise üritanud seda valdkonda kontrolli all hoida on siiski vähemalt poolsada toredat tegelast, vanimad pärit juba lapsepõlvest: sõpra, sõbranjet ja eakaaslast-sugulast, kellega ma sidet pean, silmsidemest kirjasõpruseni. Jah, ja saunaklubi läkski meelest ära... Igasugune aed vajab harimist!:)
Pealegi on tavaliselt huvitavam aeg minu elust suvi.
Muul ajal olen väga paikne, pesitsedes põhiliselt ühes linnas ja saabudes-maabudes pimeduse tulekuga koju sooja. Vaat sooja nõiake armastab!!!! Võib olla on huvitav blogida ainult suviti, nii nagu Nipernaadigi vaid suviti mööda maad ringi rändas ja oma tegusid tegi. Eks nii võiks siis ka siin üks nõiake suveblogisid pidada ja esimese suurema soojaga nina sinilillede vahelt väljapista. Või on siis juba ülased...:)
Igatahes ring sai minuga täis ja viitsimine otsa. Vaatab mis tulevik toob ja ehk selgub ka mingi mõte, et miks ja milleks seda blogi pidada. Esialgu maseda mõtet ei näe.
Palju KALLISID kõigile, kes mind tunnevad ja ka neile, kes ei tunne!
Ja kohtumiseni päriselus!
Taustaks pilt Ristimäelt Leedus.

Raamatukogudest, Freudist ja muust.

Täna siis päikeseline kontoripäev. Püüan kuidagi ennast temaga ja teda endaga lepitada, vähemalt niikauaks kui siin veel olema pean. Et saaks ikka kõik võlad makstud ja siis veel midagi ilusat ja siis küll aitab!
Vähemasti loodan kõik oma teise töökoha tähtsad konverentsid selle töökoha aja sisse ära mahutada. Praegu leidsin just Freudi eluloo raamatu: ,,Üks elu,, millele tahaks pisut sissepiiluda.
Öösel nägin unes, et seksisin oma ülemusega. Päris hea unenägu oli niisiis. Siit edasi ongi Freudini vaid väike samm.
Täna on kontoris lühem päev ja saab varsti koju lennata-lehvida-lainetada...
Väliselt mis viga töötada raamatukogus, eks... aina loe kogu päeva raamatuid. Vähemalt nii tundub see asi tavaliselt kõrvaltvaatajaile. Päris huumori koht! :)
Tööruumid ise on kaunid, isegi nahkdiivanid on meil ja puha. Vähemalt ei saa minu esteetiline meel siin riivatud. Aga siin pole ka sellist privaatsust nagu ühes teises raamatukogus kunagi ammu, kus sai peale tööd uksed kinni panna ja pärast laudadel sõbraga tantsida ning riiulite vahel hullata ja vallatusi teha. Vähemalt töötan kohapeal milles on mul ka kõrghariduse diplom ettenäidata ja järjepidavuse mõttes on ka asi väga ok. Vähemalt 15 aastat oma elust olen erinevat raamatukogunduslikku tööd teinud. Tiigrihüppeid korraldanud ja õpilastele elektrooniliselt õpikuid jaganud. Ja igasugust värki... Vaat see on siis see minu suur karjäär.
Pisike Iivi Eenmaa siin laua taga lugejatele kavalalt naeratamas... ;) Ah, nõiake!
Asutuse raamatukogudes muidugi on selles mõttes huvitavam, et töövaldkond on enamasti palju laiem ja juhatajana saab päris palju ise ka otsustada.
Polegi nagu rohkem karjuvaid uudiseid. Ja epohhiloovaid mõtteid... ja ka küsimused on kõik vaid tööalased. Need tahan esitada ainult oma väääga heale sõbratarile, kes mu näppupidi siia töökohale vedas. Aga see Freudi elulugu tundub ikka tõsiselt hää lugemine olema.
/Sõna ,, psühhoanalüüs,, kasutatakse esmakordselt 1896. aastal. Aga me oleme sinnapoole teel. Ja üheks astmeks sellel teel on vabad uitmõtted./
Adjöö sõbrad, mõtetega uitama siis, tänaseks!

Et mis on elu mõte?

Üha tihemini tundub mulle, et elul ei olegi mingit mõtet. No jah, enese taastootmine ehk... arvab loomalik pool meist ja siis veel see sexi lõks, mis selle taastootmiseni paratamatult väljaviib.
Füsioloogiliselt ainevahetus. Vaimses mõttes kogemuste kogumine ja paksu naha ehk siis hõbesoomuse kasvatamine. See on ka oma soovide puu harimine ja siis õppimine oma täideläinud soovi-viljadega toimetulema. Ja muidugi oma emotsioonide paabulinnusabaga toimetulemine ja parimal juhul nendest üldse vabanema õppimine, mis rohkem küll budismi alla käib. Minu jaoks lõppevad parimad arutlused alati paradokside äratundmise ja uute küsimustega, sest absoluutset tõde pole ju kuskil ega kunagi olemas. Aga minu enda elu mõte on ikkagi see lapse hinge säilitamise püüd endas. Avatus, ausus, siirus, imestamine, imetlemine ja vaimustumine. Vahel õnnestub see paremini... vahel harvemini. Aga õnnelik suudan ma olla peamiselt ainult siis kui mu pisi musilane mulle kaelahüppab ja oma särasilmadega mind lausa ära sööb. Kui ta täidab mu ümbruse ja olemise ja kogu eksistentsi rõõmu, laulu ja kilgetega. Siis olen ma õnnelik ja siis on mu elul ka nähtav mõte sees.
Üha enam pöördun ma lihtsate väärtuste poole, lihtsad asjad on kuidagi ka ,,tõelisele õnnetundele,, lähemal. Lihtsuses peitub oma suur õnn ja suur võlu. Seda on isegi keeruline mõistuse abil analüüsida. Aga nii see on.
Kõige mõttetum sellel taustal tundub mulle igasugune kontori tasemel asjapulgatamine ja see sama sürr töö mida ma ka ise teen. Töö, mis on mõeldud selleks, et ,,mõttetute tööde ja tegemiste,, rida maailmas veel pikem oleks. No kurat küll. Milleks on vaja sadat imepisikest raamatukogu iga nurga peale, igasugu firmasiseseid ülevaatelehekesi, mida dubleerivad mitmed siseveebid, niikuinii sirvivad neid kogumahus läbi vaid üksikud. Kui palju on üldse igalpool dubleerivaid lahendusi, mis täidavad inimeste aega mõttetustega ja ilma milleta läheks elu rahulikult edasi ja isegi palju paremini läheks edasi. Sugugi pooli asju, mida tehakse, poleks mõtet teha... Ja kontorid on täis linnukese pärast ,,midagi-tähtsat nägu- tegevaid,, jobukakke ja ka mina olen praegu üks neist. Häbi-häbi, nõiake. Sättisid enastki jobukakkude pesapuule istuma ja vilistama!:))
Nii, milleni me siis nüüd lõpuks välja jõudsime? Elu on ilus, aga mõttetu. Eriti mõttetu on kontoritöö ehk nn. riigitöö. Ainus mõttekas ja ilus töö on laste pepude puhastamine, supi keetmine ja pudiste naervate suunurkade puhastamine...ja kõik see...:)
Ja kui selle kõige juures veel mõni helge sügavamõtteline uitmõte pead tabab, saad mõne valgustusliku ilmutuse elu tõelisest sügavamõttelisusest. Jah, need hetked on tõesti elamist ja teadmistekogumist väärt.
Nüüd saan ka sellest aru, miks koostöö arstidega mind ainult valgustab ja mitte kunagi ei väsita ega tüüta. Arstide tegevusel on mingi otsene ja selge mõte ja motivatsioon. Ametnike töö on aga nagu kilplastel. See on nagu ühe augu kaevamine ja siis uue augu kaevamine, et vana augu muld kuhugile ärapeita.
Elu mõte on niisiis kogeda häid hetki läbi lihtsakoelise ja valgustatud elu. No jõudsimegi taas kloostriihaluseni välja.

Kõik on uus septembrikuus!

Täna siis kogupäevatööl ja juba teist päeva. Eilne päev kulus rohkem laste aktuste ja lilledejagamise peale ära. Ilm oli kohutav ja väga tujukas. Täna on ilm parem ja tuju parem.
Päev tundub aga ikkagi nii pikk nagu lohe saba...:)
Samas pole siin ka nii igav kui kartsin. Rahvast liigub, kliente käib küsimused näpus. Tööd hakkab tekkima ja ülesandeid kogunema. Ülemused on kõrgel ja kaugel ja neid polegi eriti näha. Selge see, et teatud hetkedel tuleb teistest rohkem vormis olla ja ennast näidata. Algul peale selle veel põhimulje loomine, seega lorutada ei tohi!
Kodus on muidugi kõigi nende varaste tõusmiste ja joonepealkäimistega tekkinud päris karm tramburai. Ka emmel on nüüd kiire ja pahad tujud. Ja pisitibu lasteaeda viimine tuleb kuidagi kõigile osapooltele meeldivaks muuta, sest ehk tahab laps just sel ajal kui sul viimane minut jookseb rohkem silmavaadata või kalli teha... Ei tahaks teda sellest kõigest ilma jätta ja oma elutemposid peale suruda. Niigi ei meeldi mulle, et ta nii pikalt lasteaias peab veetma. Mõned tunnid koosmängu oleks ju kökimöki, lapsele peab tema isiksusele ja mõtetele ka ruumi andma.
Liiga palju on nähtud neid last ühest käest aeda sikutavaid emasid... Prrrr!
Suurem tüdruk vajab samuti pikka eelmängu tõusmisel, meigil ja riietumisel. Tea kas peaks kell kuus tõusma või, et kõike sujuvalt ja voolavalt teha? Ja õhtul üheksa-kümme koos lastega peale...väikesed lapsed kõik magavad juba laulukest... tuttu.
Vaat siis selline reaalsus ja sellised dilemmad. Ehk aeg parandab mu hingehaavad, lapsed ja pere harjub uute rütmidega ja kõik tunnevad ema suure palga üle suurt rõõmu kuskil palmi all vms...
Tea, ehk võibolla tõesti!!! Paar küsimärki enese rahustuseks ka siia.
Esialgu aga on meie peres kõik NII UUS septembrikuus.

Suur suvelõpupidu siin ja seal kogu ilma peal!

Laupäeval siis toimus kogu suve kokkuvõttev suur suvelõpupidu, mille teemaks oli luulekogu väljaandmise tähistamine lähemate sõprade ja sugulastega ja dresskoodiks kehamaalingud. Kuna pidu toimus Aafrika köögi saunas, tahtsin alguses aafrika-stiilis maalinguid teha ja hennat kasutada, aga see ei õnnestunud kohe mitte.
Tiidu tehtud maalingud kustusid vahepeal ära... nahk lihtsalt ei talu nii pikka pesemata olu... ja mis ei nühi, ega kleepu see pudiseb. Uued maalingud jagasin siis peolaua taga aja puudusel ära oma mehe ja oma venna vahel. Akvarellipintsli puudutused kehal on väga meeldivad, soovitan kõigil kes pole veel katsetanud järgi teha. Maalida võib ju millega iganes vahukoorest kuni šokolaadiseguni välja.
Muusikud olid hääd. Flööt kiunus ja kitarr mürises, meeleolu oli vinge ja värvidest valitses punakuld. Enamik kutsututest saabus kohale, saun oli kuum ja aeg lendas linnutiivul...:)
Nii tore, et saabusid kohale ka mõlemad minu vaimsed emad, juhuse tahtel Küllid, ikkagi emad..., kuigi üks ennast tasakaalu mõttes juba ka lahkelt isaks nimetada lubas.
Veini voolas ojadena ja isegi päike vaatas kõik see aeg taevast alla, ehkki meie ju saunamõnusid sees nautisime. Imetore päevakene mu meelest.
Edasi suundusime afterpartyle Pille-Mardipoole, kus on alati palju lapsi, häid mõtteid ja hea aura lehvimas. Teepeal tegi kidrapoiss, kunstnikust trubaduur, meile ka meremüha saatel ühe lustilise laululoo. Ja siis sukeldusimegi avara korteri põnevatesse labürintidesse, vajusime diivanitesse ja tantsisime lastega varbad villi... Oh, jah!
Poisid ja suuremad piigad ajasid öises hämaralt valgustatud sisehoovis jalgpalli taga. Minu pisipiiga istus diivanil, oli väga mõtlik, unine ja vaikne ja lasi emmel rõõmsalt ühelt teise külaliseni tantsiskleda ja juttu puhuda. Sinna vahele veel kidralugusid, hõrgutavaid küpsetisi ja peoperemehe sügavmõttelisi heietusi, mis alati asja juurde kuuluvad. Seekord ka põnevaid plaane ja veksleid, mida ehk tulevikus pidulikult teoks teha.
Lõpuks saabus ka perekond-perekonnatülid, kes seekord olid päris heas tuules.
Kui me kesköö paiku koju jõudsime, sain veel väga elurõõmsa tänumessi oma telefoni ja tundus, et kõigil oli mõnus, tore ja vahva olnud üheskoos. Vahel on ikka tõesti hää ühiselt kokkutulla ja üks vaimne ja miks ka mitte füüsiline puntratants teha.
Tänud kõigile osalejatele... eriti veel Pillele... ja järgmise korrani!