Hüvasti juuli... hea, et läbi möödas!

Võtaks siis JUULI kolme sõnaga kokku. Juulis tegin ma tähtsaid otsuseid töökohtade valikul. Hästi või halvasti, eks seda näitab tulevik. Tegelesin raamatulevi ja müügiprobleemidega. Üritasin natuke lõõgastuda. Parimaks osutus vast Pranglilkäik. Ilm oli suurem osa ajast jama. Pranglil siiski supertore. Sai käidud ka Lohusalus, Loomaaias, Otepäel ja Viljandis. Nagu ei midagi epohhiloovat! Energia on kuidagi koguaeg selline loid ja jõuan vähemalt poole vähem kui tahaks jõuda. Panipaigad siin ja seal ootavad senini pikisilmi, et ma kogu elamise vähemalt korra suvejooksul ülekäiksin. Upun teatavasse asjade kaosesse ja aeg kaob...:( Või tuleks lihtsalt üks koduabiline võtta? Täna on tormine ja kuna olen suhkrust, siis nina õue ei pistnud. Pealegi puhkasin eilset reisiväsimust välja. Pakkisin pakke lahti ja võtsin hoogu mahlade ja moositeo alustamiseks.

Lõpetuseks unelaul, armas raamat Siiri Sisaskilt sai samuti läbi.
Nõiaellal aga luud nurgas ja saba sorgus...

UNELAUL
Tule vaata taevast
Tule vaata väike mees
Näe seal päike läheb looja, puhkab merevees
KUI kalliskivid kõrgel kõrgel
seal tähed säravad
Seal kuskil uhked väravad...
Seal väravate taga, kaugel üle linnutee,
elab vägev isand oma pilvedest palees
SEAL roosad sametkardinad ja kuldsed õunapuud
ning laule laulab tuul.
KAS sa tead, et linnudki ei lenda niikõrgele iial
Kui sa suled silmad siis
tuleb üks hea haldjas siia
TEMA süles lendame
me üles kõrgele
Kus kalliskivid säravad-seal uhked väravad...

Tontlik öö ehk sellest kuidas me Tallinna tagasi jõudsime.

Tagasisõit Tallinna läbi öö ja paduvihma osutus tõeliseks kannatuste rajaks. Kohe nii erilist seiklust pole juba ammu olnud. Selgituseks niipalju, et suurem osa vihmasest päevast veetis mees auto all ja märgus ise ka parandamise ja remontimiste käigus vee ja masinaõli värvi. Vaene tema!:)
Startima hakkasime kuskil kella seitsmest. Kõigil käisid mõtted kikivarvul, et kas tõesti-nüüd seekord enam midagi ei logise, mürise, pidur ei murdu ära jms., et ikka jõuame lõpuks koju.
Üsna pea selgus, et pidurid peaaegu ei tööta, seda eelmist murdumist polnud ta siiski suutnud täielikult korda saada. Mõned tühised osad oli ta ka ratta vahetamise juures tagasipanemata jätnud, aga see pole oluline..., nagu mees arvas. No vähemalt auto sõitis ja kolmekordsel pumpamisel,vajutamisel auto ka pisut nagu pidurdas...:)
Tartus külastasime minu professorist sõbratari ja ajasime pisut juttu sellest, et kas on tore üldse tööl käia ja kumb oleks ikkagi tähtsam kas raha või vaba aeg. Selline igikestev teema. Kutsud jooksid ringi ja minu vanem plix leidis nüüd, et tegelikult võtame me kassi asemel hoopis 15 000 koera ja muidugi juba selleks jõuluks...
Kui sõitu jätkasime pladises vihma korralikumalt kui senini. Mingil hetkel hakkas meest taas auto kolin ja rappumine häirima ja ta ronis rattaid kontrollima. Ja mis selgus? Ratta poldid olid hakanud lahti tulema. Kuidas ma ometi olin unustanud need kinni keerata?, vastas ta süüdimatult ja keeras poldid möödaminnes kinni.
Ilm üha hämardus ja siis selgus justkui kogemata, et ka tuled tal na kehvakesed ja ka need võiks ju väljavahetada...
No jah, pimedus langes meie peale ja võttis maad. Et veidigi vaiksemalt sõita valis mees seekord Piibe maantee. AGA mis välja tuli. Piibe on ju remondis!!!
Suure kruusaga kaetud teejupid vaheldusid päris ootamatult asfaldiga ja tänu vihmale ja pimedusele ja muidugi ka kehvadele laternatele... pidime äärepealt ühes algavas kruusalõigus, kus ootamatult ka rada vahetada tuli peaaegu teelt välja kruusaauku sõitma. Selle viimase raputuse tulemusel põrus auto all lahti selline organ nagu sumbuti ja auto hakkas tõsise traktori häält tegema.
Korra tuli veel ka mingist pärapõrgust ümbersõitu teha ja kurvi tagant väljailmuvate rallitajatega kohtuda. Ka paremad teelõigud sillerdasid ööpimeduses vastu nagu järvepind või mõjusid, nagu kulg mööda musta laia jõge...
Kuna mina autosõitu läbi vihma ja eriti veel läbi öö täiega pelgan, istusin koguaeg nagu sütel... oodates, et mõni ratas kohe-kohe minema veereb või mõni hea luud mind sellest teravate elamuste autost ometi välja, koju lennutaks.
Ootasin nagu surmamõistetu kergemat karistust.
Ja muidugi see ka tuli... me jõudsime siiski imekombel koju.
Lubasin mehele, et sellesse autosse ma kohe kindlasti enam ei istu ja ainult siis kui ta kõik osad seal ühekorraga väljavahetab.
Ühest eelmisest autost meenus mulle see, kuidas mul suuremast lombist läbisõites alati varbad vees ujusid ja auto veest loksus nagu pisike bassein.Vihmase ilmaga ikka kuiva jalaga koju ei saanud.:(
Aga õnneks on mehel ka tööautod kasutada... Muidu oleksin vist juba ammu hulluks läinud!
Kalli-kalli tontidele tänases öös ja inglitele, kes meid aitasid.

Lõuna-Eesti kaleidoskoop,kimbuke muljeid.

Folgist Otepäeni, niipaljukest jõudsime me siis laupäeval.Sõit algas läbi päikese ja vihma ikka tuulte tiivul.Ja päikese silituse toel.
Viljandi Folk võttis meid samuti päikesenäoliselt vastu. Olin folgil päris esimest korda kohe sp. mõtlesin esialgu vaid natuke nuusutada. Õis oli imekena ja täpselt nii värviline kui ma arvasin. Iga nurgapeal mängis keegi vilespilli ja rahvas liikus mägedelt linna ja järvele ja tagasi. Linn elas ja liikus ja hingas. Oli väga hea kodune, soe ja mõnus.
Nägime nii karvaseid kui sulelisi ja oleksin tahtnud pikemalt olla. Kohtusin mitmete uute ja vanade sõpradega, korraks, et sisse ja välja hingata... Kadi oli Indiast taas käima tulnud, lõbusalt lehvides ilmestas üritust TB, Anu oli koos tütrekesega folkimas.Ja Katrin viis meid lausa tagumist järvekallast vaatama, kuhu ma varem polnudki veel sattunud.
Nii ta läks...:)
Teel Sangastesse, kus mu mehevend pidutses, andis meie kräsu märki väsimisest ja kohapeal selguski tõsiasi, et nende käimadega ta ikka Tallinnasse välja ei veaks.
Aimdus, et meie poolepäevapikkune puhkus Otepäel venib seekord autoremondi ootuses oluliselt pikemaks.
Sangastes tervitas meid väikeste laste hullamine suures taluhoovis. Liugmäed, võrkkiiged ja telgitunnelid, koerad ja kassid...pisikestel juba igav ei olnud. Suurtel kiskus sedasorti joomaks, mida mina hinnata ei oska,kuid mina siis hullasingi rohkem lastega.
Ja mees hakkas autot lahtiriietama.
Kui peoperemees juba piisavalt jokkis oli sõitsime edasi Otepäe poole.
Tuttava hundikoera klähv, tuttavad rõõmud ja mured, tuttav õndsus ja hingamine. Elu keset elavat loodust. Täiskuu valguse all seadsime end talusse sisse teadmisega, et meie Lõuna-Eesti tuur venib plaanitust suisa mitu päeva pikemaks.
Igatahes võis laupäevaga autojamadele vaatamata igati rahule jääda.
Pühapäev siis paiksemalt kohal. Oi kui palju erinevaid lilli!!! Nuusutasime pisikesega neid kõiki...:) Ja korjasime marju,punasõstraid. Metsas hulkusime seeni otsida.Nõiatasime... Lusti vähendas vaid jahe ilm ja sundpuhkuse sundelement.
Täna siis juba esmaspäev, ilm sorgus ja norgus!
Las lennata!

Nõiaelu, nõiaelu...

Oh kui hea on olla nõid kui sa vaid...:)
Kui asjad hakkavad viltu minema siis nad ka lähevad. Neljapäeval hakkas küll ilm juba õhtuks paranema, kuid kõik muu läks pigem pilviselt. Lubasin endale, et ,,kakleva paarikese pittu,, enam ei lähe, kuid sõin oma sõnu ja kohe tõi tühi endalgi tüli maija.
Igatahes vedas mitu asja viltu ja väikesest pallist kasvas suur. Lõpuks kui reedel folgilesõitu alustasime üllatas mind mehe teade selle kohta, et meie autos on juba mõned kohad väljabroneeritud.
Sellised ootamatused ei suuda kunagi mu tuju tõsta, eriti veel kuna vihma sadas ja laps oli unine ja pahur. Võtsin vähekeseks aja maha ja selgitasin...klaarisin olukorda. Aeg ikka venis ja venis, kuni oligi aknataga pime padukas.
Otsustasin, et meie krüsa jaoks on liiklusolud selle päeva numbri sees ammendunud.
Ja kuna meie Viljandi sõbrad lähevad juba kell 22.00 tuttu ja ööbimine oleks nende magamistoa põrandal(viimane vaba koht korteris), siis ei hakka ju teistele nii suurt tüli tekitama,et kell 1.00 öösel kohale sadada.:(
Pöörasime auto linna piirilt tagasi ja koju tuttu.
Eks homme siis taas uuele ringile. Ja südame rahustuseks luban, et võtame kõik homsed paduvihmas hääletajad peale. Ja kes sisse ei mahu lähevad katusele ja kõik ülejäänud järelkäruga järele!
Halleluuja.

Hapukurgihooaeg ja mehed...

Täna siis käes hall neljapäev ja hapukurgihooaeg ja millest siis üks ajakirjanik ja naine muust ikka kirjutab kui meestest...
Võtan siis tinglikult siinkohal ette armsa TB ülevaate, mida olen ka juba varem teises foorumis huviga lugenud ja vaatan uuesti üle. Aga enne nendest kummalis-naljakatest seostest mis mul meestega üldse on olnud. Pean ütlema, et mina ei ole hea õpilane olnud...:)

Tegelikult on see asi käinud lainetena kui nii võiks öelda. Siis lõbusamad perioodid mis on vaheldunud truuduse ja ühele inimesele pikemalt pühendumistega.
Mis kõrvaltvaadates lõbusatesse perioodidesse puutub, siis enda jaoks olen ikka kõike totaalse tõsiduse ja ennastunustamisega teinud, sukeldudes avastatud partnerisse pea ees tundmatus kohas ja nii sügavale kui hingeruum on lubanud...
Olen samuti katsetanud omal väiksel moel kogemuste piire, kuid tehes seda ikkagi suure eelvalikuga, ehk siis usaldades ikka end hästi turvaliste inimeste meelevalda, kellest midagi ajuklappe lahtilöövat polekski olnud tulemas.

Pigem olen suhetes ,,aktiivitarina,, hinnanud eneseteostuse valu ja võlu. Justkui otsinud meesmodelle oma pildile, mängides omi mänge ja värvides oma värvidega enda elulõuendile.
Aga hakkame algusest peale.

Esimene kohting 16 aastaselt läks suht aiataha, kuna valisin...lasin end väljavalida... elutüdinud noorhärra poolt, kes oli tuntud eliitkooli ilueedi ja nõutud tegelane. Tegelikult naeris ta minu naiivse maailmapildi lihtsalt välja. Ja nii rumal ma ka polnud, et ma sellest aru ei saanud. Ilmselt juba sellest ajast sai mulle selgeks, et mitmel käel klaverit mängida mulle ei sobi. Ja maske ehitan endaümber ainult siis kui ilma nendeta enam ei saa või lihtsalt ei saa... Eelistan olla avatud, mänguhimuline ja lõpuni aus ning üritan saada sama ka partnerilt.

Järgmine mees, kellest sai elukaaslane mingiteks aastateks sattus mu teele kui olin 19. Süütud mehed on saanudki sellest ajast mu ,,magusroaks,, ja just nendega olen jõudnud siin maises elus kõige kaugemale, ehk siis abieluranda. Seekord vahetasime süütusi ja ma sain oma esimese poja.
Peale selle suhte katkemist olin üsna katki ja lootsin kiiresti uude suhtesse purjetada, kuid võttis see aega siiski oma 5 partnerit ja mitmeid erinevaid elukogemusi.

mees kellega esimest korda õppisin üheaegseid orgasme saama...
mees, kellel olid maailma parimad suudlused...
mees, kes pakkus mulle isalikku tuge ja õpetas mind olema julgelt nõrk, nagu naine...
mees, kellele olin valmis järgnema kuhu iganes ja tegema mida iganes ja kus iganes...temalt õppisin eriti palju ürgset naiselikkust,alistumist ja endasse tagasitulemist ka kui see suhe läbi sai. Samuti õpetas tema mind ka peatama aega, mediteerima ja armastama looduses.

Sel perioodil käisid kõik sexsuhted ikka südame, hinge ja vaimu kaudu, meeste riistvara ma isegi ei osanud-teadnud-märganud märgata.

Oma praeguse mehega tutvusin kui olin 22...viimane taks!
Seekord süütu mehe eest leides olin kindel, et see on see õige ja hakkasin vaikselt temasse hingeõhku puhuma, et teda ülesäratada... ja endale sobilik teekäia kujundada.
Mingit erilist iseloomude klappi tundsin ma temaga küll algusest peale või sellist iselaadset päralejõudmise tunnet... Ehkki huvid meil ei harmoneerunud, maailmapilt oli vastandlik, seksuaalne tõmme minimaalne ja mees ise jahus koguaeg teistest naistest ja kogu maailma viljastamisest. Aga muidu oli ta minujaoks väga ilus ja atraktiivse välimusega: pikk,tark, tume ja karvane ning Lennoniprillidega veel pealekauba...;)

Teine laine või oli see siis keskeakriis tabas mind internetiajastu alguses. Olin väsinud abikaasat vihkamast ja otsustasin vaadata kas ,,tema koopiaid,, on ka netimeres palju ringiujuvil.
Uute restoranide ja meeste surf viis vähemalt poolesaja pimekohtinguni ja mitme toreda sõbra leidmiseni.
Hakkasin otsima ja leidma sügavamaid suhtearenguid, meeletuid armumisi, kuhu unustasin end teadlikult ja mõnuga. Muud ma ei otsinudki. Mõistuse poolelt jälgisin samal ajal suure huviga ka abieluinimeste petumustreid, püüdsin avastada nende endale ja teistele loodud valesid ja loomulikult mässisin kõik mänguastunud mehed nii sügavalt suhtevõrgustikku sisse, et muutsin nende maailma ning paljudele oli see teises nooruses liig mis liig.
Vaid ükskikud pidasid vastu kauem kui aasta, aga hea seegi. Nii näed, kellega sa ka tegelikult sobid ja mitte ainult siis kui hormoonid möllavad.

mees kellega oli hea end unustada...
mees kellega oli eriti hea ennast unustada...
mees kellega oli superhea ennast unustada...

Eraldi tooksin välja ühe mehe, kelle kaudu õppisin nautima ja eelistama androgüüne, ehk siis tundlikke mehi... A-la pikajuukseline Andres AAk-Angela AAK
Nautida naiselikku-tundlikku meest on sama kui armastada oma poisiliku sõbrannaga.:)

Ja ühe teise mehe, kellega sai üle kõige nautida koos loodust ja tunda end ürgselt selle osana.

Ja mehe, kellega klappisid ka kõige udupeenemad tundevarjundid. Iga sekundi murdosa mängis ja veel kui hästi!
..........................................................................................................................
SAMAL TEEMAL KA.
Kui sa näiteks kellegi silmisse upud, siis pole enam ümbrust olemaski,kukub lihtsalt ära.
Vahel miski linnulaul on nagu hea kontsert, tuleb asjale kasuks...või mõni erilise lille lõhn...sookailud!
Tunnen end siis nagu Eva paradiisiaias.Sama ka madalas vees nautlemisega, mida olen palju harrastanud.Eelhäälestus loeb ka. Kui ikka ette tead ja ootad, et satuks kuhugi jakallistaks need paigad endaomaks, siis kohapeal ununeb kõik muu segav,lihtsalt naudid.
Aga eks sellega ole nii nagu kõigi asjadega... maitse asi.
Kas hullata mudajärves või pitsivahus.
.............................................................................................................................
mees, kellesse olin naisena esimest korda taevani armunud, õnnelik tola:)*

Sex ilma armumiseta minupuhul arvesse ei tulegi, olen eksperimendi mõttes proovinud.
.....................................................................................................................................

mees, kelle lõin esimesena üle oma sõbrannalt...kaotades hiljem nii mehe kui sõbranna*

pole ette tulnud eelhäälestuse ja põhimõtete tõttu, küll olen sama asja korduvalt kogenud oma mehe ettekandes.
..............................................................................................................................................

mees, kellega kogesin esimest korda päevi ja öid järjest kestvat erutust, seksi ja naudinguid*

analoog ehk mõlema abikaasaga ja algusaegadel
...............................................................................................................................................
mees, kellega seksisin esimest korda "päevade" ajal*

siin siis veel ka loe raseduse eri staadiumides ja üldse igal ajal... ainult oma abikaasa siis
...................................................................................................................................................

mees, kes tegi mulle esimest korda pikki keelekaid "päevade" ajal*

ei ole ettetulnud ja ei tuleks ka. Head keelekat pole üleüldse kohanud...
......................................................................................................................................................

mees, kes esimest korda andis tunda vastastikuse taevaliku armumise ja sexi õndsust*

see mantra, mille poole olen kõikides suhetes püüelnud kuid õnnestunud muidugi üksikutega
........................................................................................................................................................

mees, kes esimesena hävitas mu usu meeste sõnade usutavusse*

seostub ka ühe isikuga, kellega oli ometi samal ajal ülitugev klapp ja tõmme, aga sõnad olid koguaeg kuidagi väga nihkes.
.........................................................................................................................................................


mees, kellega esimesena seksisin end oimetuks*

Oimetu ei ole ma kunagi olla tahtnud. Jah, ainult abikaasa suudab selline olla. Teised ilmselt praakisin teadlikult tahtlikult eelvaliku teel välja.
...............................................................................................................................................................

mees, kes esimesena õpetas mind tundma grupikate võlu ja valu*

Sellist meest pole ette tulnud ja enam ei tule ka, see võiks vaid kogemata juhtuda mõne väga eksootilise välisreisi unenägudes...
.................................................................................................................................................................
Rimming, keelekas, anaal ja muud on asjad mis jäävad minu sõnavarast välja, need on liiga tehnilised mõisted minu üliromantilise hinge jaoks. Mõned neist oma mehega proovitud vähem või rohkem edukalt, mõnede sõpradega muljetatud, kuid ikkagi mulle võõrad teemad.
................................................................................................................................................................
Aga blow job on asi millest ma tänini ei ole päriselt aru saanud, õieti selle protseduuri võlust ja sõltuvusest, mis sellega seoses mõnedel tekib. Nii naistel kui ka meestel. Ehkki mehi õnnestub selles tegevuses ka osavalt ärapetta! See on minu jaoks endiselt ,, munavalgetoidu gurmaanide,, müstika. Ja ilmselt selleks ka jääb.
...................................................................................................
Kokkuvõttes pean ütlema, et ega tõesti mehed eriti hästi talu kui naised oma elust avameelselt räägivad või kui siis vaid lühisuhetes. Ometi on minu mees selle mõru pilli allaneelanud mõistes, et ega ta isegi mingi ingel pole. See on vast ka põhiline omadus mis minus tema vastu tõsist austust tekitab. Ta elagu! ;)

Ja AAMEN armastusele selleks korraks!

Nõiutud juuli!

Tundub, et juuli on nõiutud. Miks muidu ei saja taevast koguaeg nii poisse kui pussnuge?
Mina seda ausõna ei teinud. Jah! ;)
Aga lastele olen ostnud korraliku vihmatõrjevarustuse, et viia neid porilompidesse nautlema. See kõik mida ma ise lapsepõlves harrastasin paljajalu teha, aga muidugi...mina elasin ju metsas!
Tallinnas küll, aga ikkagi metsas. Vaat selline õnn oli.
Täna alustasin tööasjade treimisega. Ees on ootamas kiired ajad ja katseajad. Tuleb mis võimalik ettetoota... ja nii ma siis kirjutan ja kirjutan ja kirjutan.
Läpparit küll vihmaga õueviia ei saa, kuid muidu on toas ka täitsa tibens kirjutada.

Neljapäeva kohta on öeldud ühes Piret Raua lasteraamatus niimoodi:
,, Neljapäeval hüppasid Kataleena juustes konnad ja roomasid maod. Seal istus isegi üks suur öökull. Need olid nõialuuajuuksed. Õhtul tõusis taevasse kollane kuu ja Kataleena tegi juukseluuaga uhke sõidu.,,
Kuigi on juba sügav öö, ometi kuud ei paista. Vaatame, äkki on homme parem päev!
:)

Ja veel midagi samal teemal.

Kunstnik kolis Türisalu pangale
http://dezine.pri.ee/lall/

Juba nädal aega on Harku vallas Türisalu pangal üks vaatamisväärsus lisaks: kunstilaatadest tüdinenud kunstnik Neeme Lall pani sinna üles nii oma elamise kui ka pildid.
Mõnusat mustlaslaagrit meenutav elamine on laiali laotatud kohe vaateplatvormi ja parkimisplatsi juurde. Pilku püüavad lisaks maalidele ka kunstniku vagunelamu ja hipifilmides nähtud autosid meenutav vana Mercedes – mõlemad on kaetud efektsete maalingutega.
Muidu Tallinnas tegutsev Lall tunnistas, et erinevalt nendest inimestest, kes vajavad rutiini, kardab tema seda üle kõige. See on ka üks põhjus, miks ta praegu Türisalu pangal elab.
«Olen seitse-kaheksa aastat kunstilaatadel osalenud, ühel hetkel need lihtsalt ammendasid ennast minu jaoks,» nentis Lall. «Ja kuna viimane kunstilaat läks hästi, mõtlesin, et premeerin ennast siinviibimisega, teen iseendale kingituse.»
Hingel on heaKunstniku sõnul valis ta panga seetõttu, et see on talle hingelähedane. Suur osa tema lapsepõlvest möödus samas piirkonnas: «Minu maailm ulatub Haabersti ringist Klooga rannani – hingel on siin hea.»
Lalli väitel pole tema eesmärk kindlasti tegija ja nimega kunstnik olla. Ta nentis rahulikult, et tema tööd ei allu traditsioonilistele kompositsioonireeglitele.
Siiski nimetab eluaeg maalinud mees end viimased seitse-kaheksa aastat julgelt professionaalseks kunstnikuks. Professionaalsus algab sellest, kui töö, mida inimene põhitegevusena teeb, ta ära toidab, arvas ta.
«Kui need poleks ehedad, siis neid ei ostetaks,» oletas Lall oma maalide kohta, milles peegeldab enda kinnitusel asju, millest ta parasjagu mõtleb.
Teema, millest mõtlemist on Türisalu pangal raske vältida, on sealt alla hüpanud-sõitnud inimesed. Ehkki silt kirjaga «Allahüppamise koht» võib tunduda groteskne, väljendab see tegelikult soovi, et inimesed mõtleksid selle üle ja jätaksid ehk sellise sammu tegemata.
Ehkki Lalli sõnul ei ole ta pangal eesmärgiga kliente püüda, on talt seal mitu tööd ostetud. Kohapeal on ta vähe maalinud, paarist valminud tööst üks on aga juba ära ostetud.
«Siin ma väga maalinud ei ole, rohkem niisama tembutanud. Muidugi on mul see soov sees, seda on millegagi raske võrrelda... Nii nagu muusik tunneb lõputut soovi musitseerida, on mul vajadus maalimisprotsessi järele,» tunnistas Lall. «Protsessi sees on hea. Aga see on samas ka üsna intiimne asi.» Ja parafraseeris Hendrik Sal-Salleri laulusõnu: maalimine on parem kui seks.
Enese kohta õppimineViisteist aastat tagasi korraks kliinilises surmas viibinud kunstnikku inspireerivad eelkõige eksistentsiaalsed teemad. Ta avaldas usku, et inimesed saavad läbi tema piltide minna ja hinge tasandil enda sisse vaadata, õppida ja näha midagi iseenda kohta.
Lall on Türisalu pangal seni, kuni ilusad ilmad püsivad.

Karm mees kes valvab oma kunsti.

Tänane päev oli piisavalt jabur. Lootsin lõpuks ometi korralikult metsa saada, muidugi mustikakorjamise ettekäändel.
Ega ma nii kannatlik ei ole, et neid palju korjata, aga piisav oleks näpud korra aastas siniseks saada. No jah. Laadisime heas usus pere peale ja sõit läks lahti.
Siis meenus korraga mehele, et tema krüsa vajab veel üsna mitmeid uusi kehaosi ja nii ta romulate läbikammimisele asuski!
Ilm oli ilus ja peaaegu oleksin pisiperega demonstratiivselt romulate esisel rohul laagri üleslöönud ja päevitama asunud... kuid selleni ma ei jõudnud. Lugesin läbi ühe kirjandusliku ajalehe jõudes järjekordselt tõdemuseni, et perioodika sõber ma pole. Haruarva leiab sealt ka midagi mis 5 minutit kauem meeles püsib või mingitki tähendust sulle omab.
Põikasime läbi lapsepõlvesõbranna juurest, keda on alati suur rõõm näha. Minu naabritüdruk kuulub haruldase eksemplarina ,,õnnelike inimeste klubisse,, omades kõike siin elus ainult ülivõrdes, vähemalt mina pole suuremaid muresid märganud. Ja tundub, et truudus kuulub samuti nende juures esiemadelt päritud püsiväärtuste hulka. Nii, et selline ,,happy end,, pere.
Lapsi palju ja kõik tublid, mida hing siin elus veel võiks ihaldada?
Kiikusime natuke ja muljetasime elu üle.
Edasine maandumine esimesse ettejuhtuvasse ,,kahmustika-metsa,, oli ebaõnnestunud, sest seal tundus olevat juba paar tõmmist tehtud. Punnitasime, mis me punnitasime... tuju sai otsa.
Ei metsa ega mustikat!
Tuju päästis alles müstiline Lohusalu lahesopp, maaliliste vaadetega merele, alati rahustav ja ürgne. Viskasin end liivale selili ja kuulasin laineloksu... mõtisklesin, mis on selles vaates alati nii lummavat? Õige rakurss, väike liivakallas, mis loob merele vaadates veepinnalkõndimise või lendamise tunde. Mingid energeetilisedvõnked, maapinnamõjud,, ürgnaise keha parimad kumerused,,?!?
Tagasisõidul linna peatusime salapärase kunstniku galerii juures, et seda lähemalt imettella ja saada mõned vastused mind huvitavatele küsimustele. Lootsin leida nime Neeme Lall tagant ühe kaugema sugulase oma pojale. Näitus oli vinge ja maalitud auto ja haagissuvila tundusid suisa õudsed ja maagilised. Mees ise, ,,karm mees kes valvab oma kunsti,, meenutas indiaanipealikku või motameest,pikad juuksed lehvimas ja silmad helkimas keset päeva kui tulised söed. Kui poleks olnud eesti nime, oleksin pidanud teda pigem mägede pojaks. Pilte oli looduslikus galeriis poolesaja ringis.
Sugulast temast ei saanud, aga see näitus oli küll võimas.
Soovitan kõigil peatuda hetkeks Türisalu pangal ja vaadata lisaks päikeseloojangule ka karmi meest ja tema maale.

Ja vanemate haudadel sahisevad tammed...punk on lahe!

Täna siis päev vanemate haudade korrastamiseks! Õnneks jõudsime piisavalt vara väljuda ja enne vihmade algust kõik hästi äraajastada.
Tohutu lokkav hekk ja rohtumahakkav liivapind. Aga noor tamm, mille istutasime, kogub jõudu ja sahistab majesteetlikult lehti...
Ise ma haual küll vanematega ja nende hingedega mingit õiget kontakti ei saa. Loen oma meieisa ära ja asun tööle. See vist sp. nii, et arvan hinged kuskil mujal ja igalpool ringirallivat... Niisiis, parima kontakti vanemate hingedega saan vanu pilte või maalitud portreesid vaadates.
Aga muidu õnnestus täna väga hästi. Madalad paekiviplaadid ümber nimedega kivide ja hauavaaside mõjusid päris stiilselt, küünlaleek möllas tuules, hekk sai pügatud. Pisike aitas kõiges nõu ja jõuga kaasa tassides oksi minema ja lõigates hekiokstelt lehekesi... Mehest oli ka palju abi. Aga vanem tütar põõnas kodus jutti kella kolmeni kuni tulime ja ta ülesäratasime...

Kalmistud on kohad, mis mulle päris meeldivad, kuid mingeid väga erilisi tundeid ka ei tekita.
Samuti pole ma surnuaia müüri najal sexinud, ega ,,punk on lahe,, karjunud.

Kui kih-kah kuulsusi meenutada, siis oli mul au Jägra Merlega klassiõde olla ja mööda luulelaagreid ringi leelotada... Ja Tõnn Trubetsky üritas minust samuti anarhisti teha, mis muidugi ei õnnestunud. Tutvusime hulka enne seda kui ta laiemalt kuulsaks sai ühes NAK-i suvelaagris.
Päris hea feeling oli yx suvi rockkari tüdruk olla ja teda värskeõhukontserditel tagumistes ridades kuulata. Tegelikult meie armastusest asja ei saanud, sest mina temast nii kõrgelt ei arvanud kui juba siis mitmed naisfännide hordid. Sai küll see sexiasigi äraproovitud, kuid ma siiski ei suutnud ületada ennast niipalju, et teha seda mõistuse ja mitte südame abil. Ehkki jah, ega temal tõesti oskustest ja muust puudu ei jäänud...:)Aga muidu on temaga seoses meeldejäänud palju soojust ka ja palju räigeid fotosid anarhisti ja pungimehe eraelu ja köögipoolelt.
PUNK ON LAHE!

Prangli, mu ARM!

Täna siis taas tagasi, mõtetes Prangli, tunnetes Prangli, kontides Prangli ja näos Pranglil võrgutatud päikesekiired.
Nagu ikka on selle sõidu puhul 70 protsenti hää 1,5pluss 1,5 tundi meresõitu kalapaadiga, lained üle paadi lendamas kui on tormisem ja lained avarat ja otsatut vetevälja vastu sillerdamas kui on ilus ilm. Seekord ilmestasid saart veel ka pulmad!
Pulmaõhustik algas peale juba sellest, et kalapaat millega saarele sõitsime oli kaseokstega tihedalt läbipõimitud ja uhkelt kaunistatud. Rahvamaja ukse peal teretas aga suur silt :Hõissaa pulmad!Kohalik kooliõpetajanna oli Muhu poisi ää võtt... :)
Uuema aja märgina kihutas saarel ringi ka mitmeid kaunistatud ja kaunistamata ATV-sid. Muidu oli saarel kõik endine. Valgusfoor saare ainsa kõrtsu ees, mille ainus mõte ongi punast tuld näidata, meenutamaks, et ,,alkohol kahjustab teie tervist...,,. Koolimaja, mille õuel moodustab skulptuuri kaunis ja ümmargune valge WC-pott, kirik küla serval merest mitte väga kaugel, oma külajoodikud ja trallav suvitav noorsugu.
Seekord oli ehk ka muid kaatreid ja jahte ja rikast rahvast kah rohkem. Aga muidu, jah... Õhk on headest mälestustest paks. Kunagi töötas üks mu sõbratar saarel kunstiõpetajana, sellest ajast (1987) olen jäänudki seal käima.
Samas on mul jäänud käimata veel Kihnul, Mohnil ja paljudel vähemtuntud väikesaartel. Üks minu isiklikumat laadi lemmik on veel Vormsi ja muidugi Hiiumaa, kuid ammu pole neilegi saanud. Saaremaast rääkimata...
Öösel kondasime lastega,pojapoja ja suurema pliksiga siis, saarel ringi. Kohtasime imearmast angoora-siiami karva kassipoega, kellesse mu suur tüdruk kohe ära armus ja võttis vastu otsuse sarnane kass üsna varsti ka meile omale hankida.
Suurim jama oli seotud sellega, et juba minnes tabas pisipiigat mingi kummaline jonnitõbi, ta on harilikult tõeliselt heatujuline ja mõistlik laps... saarele jõudes oli ta juba päris oimetu ja loid ja lähemalt katsudes oli ta ka kuum nagu saunaahi, seega mingi tõsisem palavik.:( Suurem tüdruk, aga keerutas isaga suuremat sorti tüli üles ja nende lahutamine, eemalhoidmine ja lepitamine võttis tunde... See siis niiöelda tõrvatilku meepotti.
Pühapäevahommik, aga algas taas linnulaulu ja päikesesära ja kauni merevaatega. Tegime mõnusa pikniku ja pisike ,,haige,, tatsus juba päris kõbusalt lillelt-lillele! Siis lebotasime veel perega lahkelt liivarannal, keegi ujus ja keegi harjutas lutsuviskamist. Lapsed ehitasid ka kuivadest kõrkjavartest korraliku mängumetsa üles. Mina sain taas punased põsed...:)
Esimese paadiga põrutasime taas mandrile, sest pisipiiga palavik oli mind ikkagi tiba murelikuks teinud ja mõni tuttav saarel jäi kahjuks ka seetõttu külastamata. Kui minnes saime ikka mõnusalt paadis kiikuda, siis tulek oli tõeliselt nagu päevitusretk keset Läänemere sinavat vaikust ja õrna loksu! Lehvitasime lähedalt mööduvatele paatidele ja kalalaevadele ja pisikegi seiras terve tee vapralt sinimerd.
Südames tuttavale kaptenile põsemusi saates... KUNI järgmise korrani!

elutõdesid illustratsioonide juurest...

Puntrarott ja Pukapea said kokku väga õnnetu juhuse tõttu.
Aga tore on, et õnnetused mõnikord hästi lõpevad. Alati tasub loota heale juhusele!
/Siiri ja Jost/

PS.Juhused ja plaanid on omavahel seotud, kuid ainult looja teab, et kuidas...
..............................................................
Barbi vanaema riietus alati moekalt.
Ja huuled olid tal alati tulipunaseks värvitud. Ehteid armastas ta ülekõige,
kogus ta ju kalliskive.
Isegi jalutuskepp oli tal puhtast kullast.
Noh, eks olnud ta selline-natuke veidrik,
kõik tema asjad pidid kõige ilusamad olema.
Muidu oli ta lihtsa loomuga ja sõbralik naine.
/Siiri ja Jost/

PS. Assotseerub Cosmopolitani rajajaga...
...................................................................
Udukuningas lasi endast tõsise moega pildi joonistada, et ikka usutavamalt mõjuks.
/Siiri ja Jost/

PS. Minu isa hüüti noorena Kunstiülikoolis ,,Udumäe kuningaks,, ,kuid neljakümneseks saades alustas mees majaehitusega ja pani selle ka aastate jooksul ise püsti. Mida ühelt tõeliselt ,,Udumäe kuningalt,, veel tahta?!? Kummardus isale, kes rajas oma kätega oma perele udupeene kodu!

Elu mõttest neljakümnesena...mägimatkaja pilgu läbi!

Jätkan siinkohal tumeblondi alustatud huvitavat teemaarendust, kuhu me oleme jõudnud neljakümnesetena ja mis on kõige selle mõtte.

Alustaks siit, et mina ja minu ema said neljakümneselt omale uue tita. Muidugi selle vahega, et minu ema...sõjaaegse põlvkonna noor eestlane sai siis oma esimese tita ja mina nüüd juba kolmanda. Nii, et mõnes mõttes oli minu samm ka miskitpidi ühe peretraditsiooni jätkamine. Aga mitte sellest ei mõelnud ma kirjutada.
Jälgides oma põlvkonda on huvitav märgata kuidas inimesed saavad sellesse ikka ja mis metamorfoosid neid siis tabavad: keskeakriis, muutumine ja küsimused.
Toimetulek oma üksindusega, oma elueesmärkidega ja oma vananemisega...:)
Tegelikult kui laiemalt võtta, siis toimub see protsess ju läbi elu: küsimused ja vastused..., kuid nüüd, kui lapsed suured ja elus nagu kõik saavutatud, siis jõuab see tunne tulipunkti.
Kasvatades kümneaastaste vahedega oma kolme last olen ma alati endalt küsinud, et mis on see mõte, see igavikulisus? Mis on selle kõige mõte ja tähendus?Tunne on kohal, aga mõte küsib. Ja märkan, et vastus on lihtsalt omaenda küpsuses ja kõige selle tõttu ka ühe uutes tajumisnüanssides, mis sellega kaasnevad.
Kui küsida selle teravmeelse filmi:ELU MÕTE sõnadega, et mis siis tegelikult on elu mõte, siis mina arvan, et see on üha sügavam tunnetus, elu ,,läbitunnetamine,, ja selle tundega elamine, vastupidamine....elu suures absurdis.Vastupidamine elu lühiduses ja selles, et ,, noor ei oska ja vana ei jaksa ja ei julge,, . Sõna ,,vana,, on muidugi tinglik...:) Kui huvitavad on tegelikult vanad inimesed ja millised elud on neil tegelikult kõik seljataga, kui palju küsimusi ja veelenam vastuseid...
Kui kasutada siin arutluses sõna ,,karjäär,, siis meenub mulle eelkõige minu naisteadurist lapsepõlvesõbranna, kes on seda sõna kõige argumenteeritumalt ja põhjendatumalt kasutanud. Ta on naisprofessor, kes on samal ajal ka edukas ema ja elab ,, õnnelikus abielus,, ja kellele on antud ilmselt ka tema enda arvates maailma parim mees. Ka teda ei rahulda enam praeguses vanuses oma teaduskarjääri saavutused ja ülemaailmsed konverentsid ning arvukad aunimetused. Ka tema otsib ,, teed välja,, tunnetuslikumate elualade ja samuti kolmandast lapsest unistamise...see pole tal veel õnnestunud... kaudu.
Olen jälginud ta elu ja saavutusi ja mõelnud koguaeg, et ideaalsemat ja õnnelikumat inimest annab otsida. Ja ehk isegi annabki. Ja tema geniaalsus juba algkoolist peale on minus tõelist hämmingut tekitanud. Selline Cum laude tüdruk. Sellest kohtumisest peale, siis juba lapsepõlves, mõtlen ma vahel sõnade ,,üliinimene,, ehk ,,übermensch,, tähenduse üle.
See tähendab minu jaoks inimest, kes on peaaegu täiuslik, mitmekesiselt õnnestunud ja andekas ja pole asja, mis tema käes ei õnnestuks.
Mina muidugi selline pole ja saan oma erinevustest vägagi selgelt aru. Samas ei ole minu ,, õnnelikkus,, oma pidevalt raskusi ja jamasid täis elu üle sugugi väiksem olnud. Seda on korduvalt väitnud ka minu sõbratar. Mina sinu asemel...
Olen elanud hetkes, püüdnud otsida kõige selle tähendust, mis mulle on saadetud ja olnud rahul ka väikeste võitudega. Kui nüüd mõelda selle üle, mida ma ise otsinud olen siit maailmast, siis kõike tunnetuslikult huvitavat-inimesi, olukordi, väljakutseid ja ennast proovilepanemist. Seda kõike saab kõige paremini iseloomustada sõnaga MÄGIMATK. Mida rohkem raskusi, seda rohkem naudinguid nende ületamisest! Olen saanud juba noorusest kaasa ka sellise teataval määral ,,teise plaani jälgimise võime,, ehk religioosse ja müstilise maailmapildi, mis on kindlasti paljugi abiks olnud. Ja seetõttu pole ma ka karjääri kui sellist tähtsaks pidanud.
Samas sellise väikese rahva hulgas, nagu eestlased, lihtsalt kohtub iga inimene vähem või rohkem kultuuri ja muu eliidiga. Ja parim vist ongi kohtuda nendega enne ,,eliidistumist,, kui inimesed pole veel kapseldunud, ega lase endale enam niisama lihtsalt möödujaid ligi.
Üks võitlus, mida ma endas üha võitlen ongi ehk ,,laps oma sisimas,, alleshoida ja suuta olla jätkuvalt avatud ning imestamisvõimeline.
Kui iidoleid võtta, mõned mul siiski aegade jooksul on tekkinud, siis oleksid nad: Kati Murutar ja Siiri Sisask, kes laias laastus käivad ka veel ,, meie põlvkonna,, sisse.
Kosmopoliitse inimesena arvan ma, et ühes riigis ennast ammendanuna on ju väga tore teha midagi ka mõnes teises riigis... avastada ennast mõnel muul moel. Emakesel planeedil Maa.
Üks minu iidol on olnud ka LOOVUS ja loominguline töö. Kuigi osaledes kunagi ka ,,Noorte Autorite Koondises,, on selles vallas veel väga vähe äratehtud. Samas kui tõsise materjali ma olen endale valinud selliste laste näol, nagu olen endale saanud. Nad on täielikult teineteise vastandid ja parajad väljakutsed olnud. Nende tõttu otsin paljuski iga päev uuesti elule mõtet ja tähendust ja uusi lahendusi, kuidas teha või toimida. Usun üha enam geenide jõusse ja üha vähem kasvatuse imevitsa jõusse. Mis teha? Ma olen kogu oma olemusega kõike proovinud, kuid lapsed ei kanna minu aateid ega jaga mu maailmapilti kohati mitte kõige vähematki. Neid mõlemaid on väga tugevalt tõmmanud kõik negatiivne ja hävitav... nagu kohe vastandina mulle ja minu aatelisusele ja elurõõmule. See on see elukool, mida olen saanud ja saan jätkuvalt edasi oma LASTE kaudu.
Et siis mida teha kui kõik on proovitud, kõik on nähtud, kogetud ja tunnetatud?

Ikka see, et tuleb vahetada riided, pesta end puhtaks ja asuda uuesti teele UUELE rajale. Küll see valitud rada siis ka meid ennast uuendab ja kingib meile uued mõtted, tunded ja ,,uue rüü,,.

Õnnelik turulkäik ja nõiajuttu!

Eile siis Nõmme turul värsket kraami ostmas ja heade toitudega mässamas- maiustamas. Huvitav, mustikad olid ka väääga kallid! Saime ka maasikaid 100.- eest, ainus kes müüs... Lõuna-Eesti maasikat ja viimase karbi vaarikaid ka. Mul oli mingi ilgem maasikanostalgia tekkinud. Kodus tegime minu lemmiktoitu lillkapsast ja värskest kartulist hakklihaga. Ja mitmeid marjakreeme vahukoore ja kohupiimaga Nii njämma! :)

Lõppu natuke taas Siiri ja Jost Sisaski unenõiajutu raamatust.
,, Ent metsalagendik jäigi kaks korda suuremaks ning sinna ehitati palju aastaid hiljem kuulus Sinilinn, kuhu asusid elama sinilinnud ja nende eest hoolitsejad.,,

,,Aga Kilumari sidus väsinud ja rahuloleva ilmega oma osmiku puuküljest lahti ning kadus oma onnikesega padrikusse. Kuuseened istutas ta hiljem pottidesse ja pani pööningule vilusse kasvama. Nendest tegi ta omale seenesousti kui Kuuigatsus peale tuli.,,

Näis siis kas saab täna saarele ka või jääb sõit hommikust praami ootama!
Nõiaelu...

Elus esimest korda mängukeskusesünnipäeval.

Hommikul põõnasime kõik kaua. Ilm oli mõnus ja ainult kodu kaugus veekogust takistas mind ujuma tormamast... See ka veel, et pealelõunal olime sõbrantsi tütre 5 juubelile oodatud.
Küll on neid kingitusi ikka raske valida!
Pühendusin sellele peaaegu nädala ja mitmel korral olin juba helistamise äärepeal, et kingivalikut üle täpsustada... Lõpuks armusin ootamatult Lotte-temaatikasse ja nii ta läks. Täna veel maalisin väikest blondi haldjatüdrukut pildi järgi ja ammendasin oma valge värvi tuubi lõplikult. Nii mõnus oli üle hulga aja mässida end punasesse kangasse ja hakata lõuendit looma. See oli see tunne, mis annab elule värvi. Väga hää emotsioon oli!
Tulemus oli nagu oli, aga kingile ma ta lisasin. Vähemalt laps leidis ka, et ikka on tema moodi...:)
Oleks suht kurb kui ta oleks kisama pistnud, et see küll siin mina pole!!! Ta suht temperamentne preili iseenesest, kes ütleb mida mõtleb. Ja portreesid teha ongi tegelikult õige pretentsioonikas. Ja tegelikult ma ei teagi miks ma just neid teen.
Pidu ise toimus ühes põnevas korterisse rajatud mängutoas, kus viies toas oli kõik mis lastele vajalik. Batuut, mereröövlituba, nukunurk, pallimeri ja mida veel. Pererahvas oli mõelnud välja ka toredaid mänge ja palju auhindu. Lapsi oli 15 ümber kogunenud. Kisa ja möllu oli ühe hea lasteaia tasemel... Kunstiliselt oli kujunduse tase keskmine, aga lastele kõik vajalik olemas. Ja minule oli see küll elu esimene lastesünna mis toimus mängukeskuses. Igatahes silmad võttis kohe kirjuks kõik see rõõm ja olemine!:)
Tort oli maitsev kohupiima Lotte. Tasemel. Tunnid kulusid, nagu nalja.
Ja isegi mu pubekas möllas pallimeres kaelani sees. Meie jäime küll täitsa rahule.
Ikka on millekski esimene kord, kuigi oled juba aastaid pead püsti hoidnud ja käsi plaksutanud.
Palju õnne kallis Nele!!!!

Selle suve viimane palav päev ja nahkdiivan mererannal!

Otsustasime seda päeva vääriliselt tähistada ja sõitsime sõbratari ja meie väikeste lapsukestega mere äärde tutvuma Lohusalu jahisadama ja muuga.
Ma ikka aegajalt satun sinna kanti, kuid viimati sai seal paari aasta eest korralikumalt ringimatkatud. Sõbratar sattus sinna küll esmakordselt ja sp. jäi mulle ekskursioonijuhi huvitav roll. Kõigepealt maandusime ühe stiilse talumaja hästipügatud murul. Aed ise oli imeline ja meenutas mõne inglise maamaja avarat ja parasjagu rohelussekasvanud salapärast kuningriiki. Selle aiaga seonduvad mulle ainult kõige paremad mälestused minevikust. Ja kui ma oleksin laps seostaksin seda oma muheda vaarisa sammalhabemega, kus leidub kõike.
Edasi suundusime me mälu teidpidi vaatama kiviranda, kus igijää on vedanud kohale tohutu kivikülvi ja emake loodus kasvatanud lopsaka kibuvitsamüüri. Sellel teel ootas meid kõige rohkem üllatusi. Nimelt oli uus eesti aeg külvanud sinna ka kõige enam moodsaid maju, mis olid rajatud mitmel pool otse jalgteele, kus alati varemalt sai kõnnitud. See meenutab mulle Ardo Aasmäe maja rajamist Tanuma hiide, kus vanasti ikka küla jaanituleplats oli kõrgete vanade tammede all. Ja üldse kogu mu lapsepõlvemaastike tohutut muutust, sest Tall-linn on nad lihtsalt suurte suutäitega allaneelanud. Aiandis, kus ma rabarberit korjasin või tillirohisin kasvavad kõikjal nüüd moodsad kontorihooned või üüratud kaubanduskeskused. Õnneks või kahjuks ei ela ma enam sääl, ega pea seda koguaeg nägema. Nüüd ka Lohusalu juhtum!
Otse mere kaldal oli sildike eramaa. Sealt pääses küll läbi kuid kivirannale astudes ootas meid ees vana paks rootslane, kahe suure koeraga. Kuna ma tean, et Eestimaa randadel, kus üks... vahel ka mitte enam eestlane elab, võib ikka teise eestlase jalg veel vabalt astuda, siis astusin lapsuke käeotsas julgelt edasi. Ja mis ma näen. Justkui oleksingi filmivõtetele sattunud. Onkel oli isegi uhke kitsekapjadega massiivse nahkdiivanigi mere piirile istumiseks vedanud.:)))
Ilmselt selleks, et Lohusalu neemeümber matkavad rändurid saaksid seal vajadusel jalgapuhata. Õilis värk!
Teine rand ootas meid tuntud headuses, vesi oli jahedapoolne, kuid mõnusalt värskendav ja vana roostes laevapealt lehvitas tuttavlikult näkineid...
Lapsed hullasid, meie päevitasime ja maiustasime.
Ka sadamas ootasid mõned üllatused. Näiteks oli väike armas iirimaiku pubi suletud. Meenusid mõnusad suveöised tantsupeod iiri folki kapates ja hiljem ööpimeduses meres eevatades.
Isegi saksa sõpradega ühine telkimine sealsamas mererannal ja muud magusat.
Tagasisõit tavaliiniga oli ka elamuslik. Niikui laste, kärude ja kottidega üle bussiukse saime pani mees kimama ja kogu meie liikumine bussis siia-sinna toimus juba rallimise pealt. Mulle meenutas see taas teenindavat tööd bussistjuuardessina liinil Tallinn- Köln sõitjatele kohvi ja teed tuues, lootuses, et keegi seda laviini endale pidurdamise korral kraevahele ei saa... Kunagi, aastate eest.
Muidugi korjasime ka metsa alt mustikaid kaasa ja päev oli igati suppper, kõigile üllatustele ja meenutustele vaatamata.

Nõiaellade laul ja nõidusnäoline piknikuõhtu!

Oooohhh, Nõidusmaa, mu suurim arm
kui õudne oled sa!
Oooohh, Nõidusmaa, mu suurim arm
kuis sind ma armastan!

Sinu pinnal konnad, ussid, kaarnad vabalt hingavad
Sinu rüpes nõiamürgiviljad võimsalt sirguvad
Sinu suust on võrsund kõik see meie sugu kunagi
Sinu nõiahingeauru tuleb minu ninastki!

Ma annan sulle kõik, mis minul andmata on veel
Ma luban sirgelt käia ikka õiget nõiateed
Ma luban olla see, jah, kelleks mind sa korra lõid.
Ma luban süüa seda, mida sinagi ju sõid!
Oooohhhooohhhoooo! Ohho, hohoi, hoi, oi, iiiiiiii!

Laupäeva õhtu oli parajalt nõidusnäoline. Tahtsime ühe väiksema sõpruskonnaga piknikku pidada ja suvilasauna teha. Ilm oli nitsevo ja sõpradel auto ka väljapakkuda. Meil hetkel endaomaga väikesed tõrked. Varsti olid nad oma neljarattalisega meie maja ees ja suts ja sõitma.
See on üks väägade huvitav paarike, kes mõlemad teisel ringil. Ega teiste õnne ju määrata, ega hinnata oska, kuid kindel see, et nad tülitsevad ja kaklevad küll koguaeg. Igatahes oluliselt suurema auruga kui meie seda suudame teha.
Kuna nüüd tuli sealtpoolt juba ka pulmatuulte kuuldusi, siis arvasin, et vähemalt suhteid neil paranenud, aga võta näpust! Tervet piknikuõhtut küllastasid välgunooled teineteise aadressil ja mõlema ,,armastaja,, vägevad solvangud... ja väike nagin-ragin veel peale selle. Nende väike tita, naise kolmas lapsuke oli ka kaasas ja eks temale jagus tähelepanu seetõttu muidugi vähem. Ei tea jah, mis neid koos hoiab, aga ilmselt mingit mõnu nad ikka asjast st. tülitsemisest tunnevad. Mõõdukalt sai ka ühe ja teise poolele asutud ja tagatipuks lubasin ma ,,juhul kui ma mees oleksin,, sõbranna ükskord ise naiseks võtta.
Naine ise on küll täielik pärl, kuid kindlasti väga bravuurika loomuga ja temperamentne. Mees ilmselt tahaks teda ,,kodukanakeseks,, kokkusuruda, kuid ei mahu näe vormi ära!!!:)
Igaljuhul oli sellist teiste kodusõja vahel istumist suht ebameeldiv taluda ja ilmselt kaalun alati enne kümme korda kui nendepoolseid peokutseid tulevikus vastuvõtma hakkan.
Kolmanda osapoole mees oli hetkel Euroopas sõpradega puhkamas-lõbutsemas ja seega peo õige hing puudus. Jalutasime ka mereääres ja korjasime näod mustikatest siniseks. Sel aastal tundubki mingi mustikameeletuse aasta metsa-all olema.
Õhtul käisin veel üksi saunas, kuna keegi enam ei viitsinud, pikk saunkütmine oli mehed äraväsitanud ja endaoma uppus telekasse.
Tüdruk jälle kukkus ratta pealt ja oli pisut haavatud.
Öösel kulmineerus rahulik norskamine juba vihmasabinaga, mis hommikuks ei vaibunudki.
Pidu läbi ja linna tagasi!

Täna käisin vaatasin ära ka üle hulga aja kinno sattudes tõeliselt hea prantsuse stiilis filmi ,, HINDAMATU,, Audrey Tautouga peaosas. Äärmiselt peen ja mõnus huumor, ilusad kehad ja tualetid ka muidugi,ilus elu... näidatud sellisena nagu ta on...:)

Nõidasid ja printse ning printsesse, aga ühendab loomulikult konn. Konni oli ka suvila tiigis omajagu. Plika filmis neid ja pani pärast laheda loo You Tuubi üles.

Lasterikas reede hernesupi ja puberteediga...

Eile õhtul toodi meile siis jälle lapselaps pesta, selline vahva kuueaastane maragratt ja silmatera.
Alati on hea tunne kui ta tuleb. Tore poiss ja vanaema lemmik. Samas on neil ka hea klapp minu pisipiigaga.
Hommikul müttasid siin ringi ja mõtlesid aina uusi mänge välja. Mina üritasin siis nii öelda kauem magada...mis küll jah... väga hästi ei õnnestunud. On neil lastel ikka särtsu ja energiat!
Pisipiiga triigib pooled päevad külma triikrauaga pesu, peseb nõusid ja koristab tube.
Mul tekkis vahepeal mõte, et kas tõesti omandatakse põhiline osa elus vajalikest oskustest just kaheaastaselt?...:)
Ja teine tüdruk oli malevasse (linnarühmas siis) rehitsema läinud. Õnneks suutis ta taas end kokku võtta. Muidu on ta suht vähe vastupidav igasugustele pingutustele sp. teda lillekeseks kutsungi. selline ülimalt hajameelne ja parasjagu kõrgpuberteedis, kus ei saa enam ka millestki rääkida ja mõistlikku juttu tuleb temaga üldse harva ette.
Enamuse ajast käib ohkimine-ahkimine mingitel välimuse või emotsioonide teemadel. Kõik seisud on koguaeg plahvatusohtlikud ja titelik ,, jalgade trampimine,, koos valju lõugamisega on suht tavalised nähtused kirjeldamaks kontakte oma 14-aastasega. Ainus lootus on mul see, et äkki läheb kõik see kord üle. Samas on ta väike veidrik ja üksindusele kalduv netifriik koguaeg olnud.
Kas tal ka tõsiselt midagi viga on peale ajutise depressiooni ei oska ma tõesti öelda. Lootma peab ikkagi, et vast on see kõik ühe veidrikust imekauni lillekese puberteet,lugu mis muutub siis vähemalt ühel hetkel ühe veidrikust taskaaluka olendi ilusaks naiseeaks.
Ehk on tallegi kõrgemaltpoolt saadetud siia maailma mõned meessoost kaitseinglid, kes on just tema jaoks. Toetavad ja mõistvad. Esialgu on küll ema süda aint muret täis.
Kuidas käia ja olla nii, et lilleke ei plahvataks, ei löristaks, kisaks ega karjuks, ei solvuks, ei väsiks... ja oleks võibolla isegi-koguni õnnelik.
Täna keetsin siis taas hernesuppi. Roog mis taas kuidagi seostub lapsepõlve ja koduga. On lihtne ja kosutav, nagu eesti elu.
Ja õhtune tuul keerutas lõpuks ka päikese välja.

Kui mul poleks üleelatud suure poja puberteet, oleksin kindlasti juba ammu murdunud.
Ja mu pea, nagu üks lopsaka pojengi rõõmus õis, oleks kurvalt longus...

Pildike iseendast!

Ma arvan, et me kõik kanname kaasas mingit pilti iseendast, ehk seda, kuidas me end ise enda jaoks ettekujutame. Vahel on see pilt kindlasti takistuseks edasiste arengute juures, vahel aga on see vägagi toeks umbes nagu dialoog iseendagagi.
Minu pilt endast kujunes välja kuskil 16 eluaastaks ja peale selle on tulnud vaid imevähe olulisi täiendusi teha. Alati olen teadnud, et olen oma ürgloomult üksikõndija või siis ka rändur. Samas vajan ma enamiku rännakute jaoks ka ühte kindlamat kaaslast, paazi, kes järgneb mulle lühema või pikema teelõigu palju ka päris ajutisi jutukaaslasi ja muidugi väga väga palju möödujaid, kellega olen oma rännakutel jaganud lõunasöögi või vestelnud poole ööni koos lõkkevalgel.
Ise ma arvan, et olen väikese seltskonna suur hing. Suured seltskonnad ja kollektiivid, eriti veel suured meeskonnad väsitavad mind. Ja pole ma ka kõrge stressitaluvusega. Kui ma mõnes olukorras talun stressi hästi, siis kodus tavaliselt jaksan raskematel aegadel vaid kerratõmmata ja magada. Andes ennast täielikult ühel rindel...töö, jääb teisel rindel...kodu väga tihti kõik soiku ja üks toimub ikkagi alati teise arvelt.
Ilmselt pole ma lihtsalt väga jõulise energialaenguga ja vajan enda aku pidevalt uuesti täislaadimist. Seepärast sobivad mulle asjad, olukorrad ja ametid, kus ei ole vaja nn, ,pikalt järjest rivis olla,, vaid võib aegajalt oma urust väljas käia hiilgavaid jahiretki tegemas, et siis suure sära paistel jälle oma urgu tõmbuda, mingi aeg vait olla ja seedida ning nurru lüüa...
A-la väärikas vabakutseline loovtegelane, kes valib projekt´idest vaid sobivamad.Paraku pole mu elus kõik läinud ainult unistuste tuules ja seda eriti töörindel.
Kindlasti oleksin tahtnud mõne teise eriala valida, kuid väikese lapse kõrvalt valisin lähimas linnas, lühima kestusega, keskeltläbi sobiva kõrgharitud ala, jäädes sellele ka oma laiskusest või tagasihoidlikkusest suurem osa elust truuks.
Kuigi tunnen end üksikulgejana oma sisemuses ja pigem vastuvoolu ujujana on elumeri paisanud mind pigem töökohtadele, kus pean õppima palju toime tulema just suurtes kollektiivides ja väikese mutrikesena. Ei mingit rahu ja iseseisvust! Pigem ikka see ,,teine plaan,, et minust arvatakse ühte ja ise olen väikese muige saatel hoopis keegi teine...:)
Ilmselt on küsimus ka riskijulguses, mis mul ilmselt võiks olla poole võimsam. Kõige enam kardan ma pimedust, siis lendamist, muidugi sellega seonduvalt ka kõrgust.
:)
Alles viimased aastad olen saanud tunda juhtivate kohtade ja iseseisvuse valu ja võlu.
Olen õppinud nautima olema avalikult see, kes ma olen ja näitama seda ka välja.
Minu ,,märgid,, näitavad, et saan tunda edu ja juhtivaid kogemusi jätkuvalt... Ilmselt ei lasknud saatus ja juhus mind ka praegusel hetkel käest.
Kollektiivis, kuhu ma tööle suundun, pean uue asjana hakkama korraldama koolitusi. Ja olema just nimelt üksikmängija, kuid seda päris suurele auditooriumile. Ma loodan, et saan siit eduka ja positiivse koosmängu kogemusi. Kinnistamist tundele, et ka koosmängus on oma võlu, mitte ainult vastuvoolus ja üksikulgemises...
Samas minu pilt endast kui loomingulisest vabameelitarist, kelle kõige tähtsam isand on Vaba Aeg, temast olen muidugi jah eemale triivimas... Mingiks ajaks. Aga see kuvand ei kao minust kuhugi, ta järgneb mulle.
See tüdruk, kes kirjutab või töötab läbi öö ja magab keset päeva nii kaua kui tahab. Naerab ja nutab... trallib ja tantsib õhtuti oma sõpradele kabineti laudadel. See tüdruk, kes ujub alati vastuvoolu ja julgeb ka lähedasi meeldivalt šokeerida. See tüdruk, kes julgeb endale tunnistada, et siin elus teeb ta täpselt seda mida tahab!:)))

Ja olengi seesama nimetu tüdruk, kes voolab ühe nähtamatu jõena läbi sinu,ilmub vikerkaarena,kaob vihmana ja on alati puudutuste kaugusel...

Uuestisünd ühel juulikuu päeval.

Viisin siis lõpuks ikka lahkumisavalduse tööjuurde ära. Ega mind endaarvates seal palju ei sidunud, kuid enne lahkumist hakkas ikkagi kuidagi nukker. Nägin korraga mitmeid plusse asja juures ja eks kõik see mu kõhklusi-kahtlusi ka lõkkele puhus. Nüüd on umbes sama hea tunne, nagu pärast kordaläinud matuseid. Kõik vana on lastud jäädavalt minna seitsme tuule poole ja olen kui valge ja puhas leht uuesti alustma. Kas siis võitma või läbipõruma, aga kaotada mul tõesti midagi palju pole. Võita aga see eest rohkesti. Uus olemise võimalikkus, rahulik taustsüsteem, rahapuu, mille kohin hakkaks pikema aja möödudes looma edukat elustiili, paremat ja iseseisvamat tulevikuhorisonti. Huvitav kogemus haarata mingi suurem asutus kaasa, liita ja liituda selles..., luua seal oma hingamine, omad rütmid.
Saan selleks just parasjagu iseseisva hingamise ja vabad käed. Seosed suure orgnismiga on küllalt tinglikud, nagu traagelniidid, mida väljast ehk nähagi pole.
Kindlasti küll ootab mind sügisest ees kiire ja veelgi tempokam eluperiood, mida juba kaua aega pole olnud. Loodan hakkama saada... Samas pääsen ehk ka neist kohati nii väsitavatest kodumuredest ja painetest meie väikese eluruumi pinnalt. Saan ehk teha oma lemmiktööd teise töö kõrvalt.
Ja nädalalõpud siis veeta täielikult pühendudes vaid LASTELE ja puhata nendega koos.
Aga sõbrad!?! Sõpradele jäävad ainult lõunad... kohvitassid, mullivannid ja pikad restoranisuudlused...:) Jah, oleks see kõik siis nii.

NÄDALALÕPUST ka ja 7.07.2007


Laupäeval tähistasime siis üksteise järel meie 20 aastast tutvust mehega, Johnny Depi pulmapäeva ja raamatu suurt müügiedu. Tegime esimesel ettejuhtuval haljasalal väikese pikniku. Enne seda said lapsed ka MacDonaldsisse ,,Shrekijahile viidud,,. Nimelt on hetke lastemänguasjad seal vana Shrek ise, tema naine, eesel ja saabastega kass. Lisaks ülimõnusatele poosidele, mida nad võtavad, teevad nad ka seekord üliintelligentseid hääli. Nimelt eesel hüüab peremeest nimepidi, naerab ja teeb muudki kui teda sabast natuke keerata.:)
Igaljuhul vahva filmike sellise ilusa jaapanipärase viisijupikese saatel.

Pühapäeval käisime siis loomaaias ka ära. Väga tore oli, nii ilm kui ka kõik muu!
Et siis ahvid puhastasid üksteist, hülged päevitasid, pisinärilised keppisid ja kured laulsid. Enamus loomi pidas lõunapausi, kas siis teiste ees või kuskil nurgataga. Aga kõige lummavamad olid ikkagi erksavärvilised süütult ringihõljuvad kalad ja nende ümber elutsevad sätendavate kombitsatega imekaunid veepõhjataimed, kuskilt korallrahudelt korjatud. Ilvese ja leopardi ja loomulikult karumõmmikud nägime ka ära. Mis sa hing veel igatsed!?!

Aga täna on jälle VIHM, VIHM, VIHM nagu sünge halli mere sünges hallis põhjas.

TÄHED MEIS ENDIS JA TAEVAS II osa.

Mida arvas näota olend.
Tiina hakkas nägema üht kõrgekasvulist Näota Olendit, kes ütles, et ta on olemas olnud aegade algusest peale ja teab kõike. Ta on ühenduses mitme dimensiooniga korraga. Meie dimensioonis teadete andmiseks ta madaldab oma sagedust ja muutub sel moel meile nähtavaks. Tal on raske end hoida meiega samal sagedusel. Olend ütles, et te kõik olete üks, te kõik olete jumalad. Jumal ei ole rohkem jumal kui igaüks teist. Ei ole üks inimene kõrgem ja parem kui teine, kõik on ühesuguse teadvusvälja osad.

Parim meediumiraamat, mida olen tõesti lugedakaifinud on : Jane Robertsi ,,Seth kõneleb. hinge igikestvus.,, Tõeliselt humoorikas ja mõnusalt ajusid-ragistav raamat.
................................................................................................................
Me kõik oleme iseenda arstid.
Iidsed oskused kerkivad taas esile, need, mis on olnud kasutusel aastasadu tagasi. Nüüd tuuakse inimeste teadvusse, et igaüks võib end ise aidata. Paljud hakkavad tulevikus energiatööd tegema, nende hulk vaid kasvab. Praegu toimuvad Maal erilised katastroofid ja inimesed elavad läbi väga raskeid olukordi.On füüsilisi ja meelehaigusi ning siin vajatakse abi kasvõi sinu raamatu kaudu, et inimene saaks aru, et on võimalik paraneda raskestki juhtumist.
Väikest elu eladeski ollakse teel edasi, ülespoole. Vahel võib väga kõrge hingki elada päris madalas, takistusena mõjuvas energias, kuid kõrge hing suudab sealgi oma olemust teostada.

Aastaid tagasi hakkasin tänaval kohatud rasketele juhtumitele, näiteks läpatanud joodikule bussis või kui üldse kellegagi midagi juhtus visuaalset energiat saatma, lootuses, et saan kasvõi ivake abiks olla.Korduvalt on tulnud ka kiirabi kohale kutsuda... See siis reaalne abi.Mis teha kui vahel just sinu nina ees hukkuvad loomad või linnad auto rataste all? Vähemalt paneb see mõtlema. Vähemalt, et milleks...
................................................................................................................
Vahend ebasiiruse vastu.
Inimesed peaksid hakkama märkama oma kaasaskantavat energiakeha ja teadma rohkem energiatest, mida nad vahendavad.
Igaüks võib vaadata, millised on tema biovälja piirid ja milline bioväli tal on.
Energiakeha ehk biovälja nägemine on praegu väga väheste saavutus, see tekib teadvuse kasvades. Biovälja nägijale enam ei saa rääkida ühtmoodi ning ise tunda teistmoodi. Bioväljast on näha, kas rääkimisel ollakse siiras või ei.

Tegelikult tajub hää inimesetundja seda juba ka siinses elus, nüüd ja praegu ära.
.........................................................................................
Jalad meie head antennid.
Tundke oma jalgade jõudu ja maandamisvõimet, sest jalgade kaudu te olete kogu aja ühenduses maa energiaga. Vastuvõtvate jalgade kaudu saab inimene Maa energiat, inimesed võiksid märgata seda mõju. Suvel kergemaid jalatseid kandes või veel parem, päris paljajalu liikudes toimib vastastikmõju, inimene annab ja ta ka võtab energiat. Maa mõjutab jalgade kaudu kogu keha.

Seepärast olengi ma juba lapsest saati eelistanud paljajalu olla.
.................................................................................................
Üksindus või üksiolek.
Inimesed peaksid teadma, et nad ei ole kunagi üksi, neil kõigil on nähtamatud aitajad.
Üksindust tundval inimesel on värav teise inimese juurde suletud, justkui lukus. Igaüks saab ühenduse teisega, kui ta ise oma sügaval sisemuses seda tahab, kui ta usaldab iseend tuua esile, loota teisele ja enesele. Üksindust tundval inimesel on tarvis tulla enesest välja teist otsima. See on esimene ja tähtsaim asi. Üksildane on jäänud oma biovälja sisse. Harva leiab üksildane inimene juhuslikult tee teise üksildase inimeseni, siin on tarvis ise aktiivsust ülesnäidata. Igaühel on elu ja rõõm ees, kes suudab tulla välja oma üksinduse vanglast.

See lugu puudutas natuke mu lapse mingi teatud eluetapi muresid.
.....................................................................................................................
Koostööpartnerid vaimu kaudu.
Kes on vaimselt ärganud ja valminud, need kannavad juba valgusrikkamaid kehi kaasas. Need inimhinged tulevad üldiselt siia avardavat tööd tegema. Nad laskuvad Maakera hägusasse energiasse, avama seda omal jõul, oma energiaga.
Mis puutub energiasse, siis energia juhatab neid keda vaja eluajal kokku tegema tööd, mis on olnud eesmärgiks selle inkarnatsiooni ajal. Taustal on sageli palju ühist minevikku, paljudel pole see siin esimene kord kohtuda, vaid neil on töö, mida on otsustatud sooritada siia tulles.

Siit ka minu armastus nn. kokkulangevate asjade vastu. Kui midagi hakkab ,,sujuma,, tuleb edasi minna. Pärast kui mitte kohe selgub mõte.
.............................................................................................................
Mona Lisa pilt.
Suuremal osal inimkonnast on hinges jätkuvalt suur segadik. Mona Lisa hingeseisund on paljude jaoks veel tänapäevalgi kättesaamatu ja Lisa olemus on neile kui ideaal, see on tulevikuolukord. Uute võimaluste avanemiseks on inimesel eelkõige endas tarvis leida hingerahu.Kahe energia tasakaalu puhul õhkub inimesest sügav rahu. Inimesel on olemas mõlemad energiapooled :naine ja mees. Kui need pooled ei tülitse omavahel, vaid nende vahel on rahu, siis inimene saavutab Mona Lisa taseme.
See seisund annab hingele kiireima arenguvõimaluse, mis on Leonardo poolt väljendatud alt ülespoole kerkiva ja avarduva spiraalina pildi energiaväljas.
Selline on minu nägemuse järgi Mona Liisa pildi energiavälja krüptogramm.
Leonardo on inimkonna jaoks Mona Lisa pildisse kätkenud energiana salajase, vaid tunnetuslikult avaneva informatsiooni : Mona Lisa on absoluutses tasakaalus oleva hingeseisundiga naine.

Hoian seda nägu oma raamaturiiulil. Mind see nägu puudutas, kord Pariisis... ja muidu ka.
..............................................................................................
Tasakaalust.
Teadvusega teadmata otsib igaüks tasakaalu. Tasakaal on inimese rahulolu ja õnnelikkuse pesapaik. Mõni inimene otsib tasakaalu erilisel viisil lõbustustes, varanduse kogumises jne. Ometi leidub see iga inimese seest ja vaid sealt.

See on see Siiri Sisaski mõte kui ta Tiibetist tagasi tuli.
..........................................................................................
Vahel mõtle, et oled peegel.
Võta kaunis sinine täheenergia , mis tuleb sinu ümber. See on kui tähtede keep , mis pannakse su õlgadele. Maa peal me oleme sõltuvad neist energiatest, kuid kui tõuseme kõrgematesse energiatesse,ei ole me enam sõltuvad millestki muust, kui ainult oma teadvuse tasemest mis meil on.
Mõtle alati kõige puhtamaid mõtteid, kõike vaid armastuse pinnalt, kogu seda valgust, mis kuulub meie elu ümber. Ära võta vastu teiste inimeste negatiivseid energiaid. Vahel võid tunda, kuidas mõningatest inimestest kiirgub negatiivset energiat, siis mõtle, et oled peegel ja peegeldad selle energia endast ära. Kuid see on maapealsete inimeste õppetund.
Üks hea meetod on ülemuse juurde vaibale minnes kujutleda teda pisikese mikihiirena. Kohe hakkab kergem!J

Tähed meis endis ja taevas I osa.

TÄHEKAART väikeste elavate tähtedega on väga paljudel inimestel, kuid see on tavaliselt nähtamatu, sest inimeste alam-astraaltasand peidab selle nähtavuse. Tähekaart paljastub, kui inimene teeb õigel viisil tööd, mida ta peab tegema, kui ta suudab liikuda ja tõusta kõrgemale. Igal inimesel on sündides näha marsruut, kust ta tuleb, millises järjekorras on täheteed läbikäidud, teadmised saadud-see on säilitatud tähekehasse kaardina ning see on loetav ka käest. Käest loetakse maist elu, kuid sinna on talletunud ka see tähtedel liikumise järjekord, kus inimene on olnud kaasas.

Mina ise kuidagi pelgan tähti ja tähelendudele kaasa ei läheks. Ju siis olen vana Maaga seotud hing. Aga mingi suur võlu selles on...
......................................................
Ärritus ja masendus.
Kui te olete masenduses siis seda masenduse energiat te ka jagate. Masendusenergia ei levi õnneks väga kaugele. Kerguse ja valguse energia on palju laiemalt leviv energia. Kerguse energia on üks, mis tõstab maa energiatasandit. Inimene tunneb, et tal on kerge energia, ta ei ole tumedas energias kinni nagu koopas ja ta näeb laiemalt.
Olen juba varem rääkinud, et inimene peaks teadvustama oma energiat, mida ta annab ümbrusele. Igaüks on kui täht või planeet, kes annab oma jõudu ja energiat, sest te olete elavad olendid. Ärritunud oleku puhul on justkui sädemed ümber , mis levivad. Masendunud, alanenud meeleolus inimene vaibub või sumbub oma energiasse , selletõttu selle mõju väiksem. Mõni inimene peabki elus masendust kogema ja sellisel juhul on eriti hea, et see ei levi kaugele.
Ärritunud inimese energia levib, lõhestab ja ja lõhub ehedat energiat.

Jah kui kõike seda peenenergiat ka oma silmaga näeks! Milline siis elu oleks.
.........................................................
Meri ja tähed.
Portugalis ookeani läheduses võiksid vaadelda ookeani energiat. Ookean on ääretu energiapaik, see kannab teadvust ja tunnet, ookeani elu on rikas kõiges, põhjast pinnani. Mina arvan, et saad ühenduse mereelemendiga, mis on tähtis energiaandja. Hea oleks vaatluse alla võtta, kuidas vesi ravib ja kuidas vett peaks hoidma õigel viisil. Vett on pindalalt palju, vesi on maakeral üks tähtis tegija ja eluandja.
Milline on side mere ja tähtede vahel?
Tähed kiirgavad ja meri võtab nende energia vastu. Meri puistab tähtedelt saadud Universaalset energiat ka kuivale Maale, meri on tähtis vaimukandja, teda võib nimetada eluandjaks ja vaimukandjaks.

Seostub väikese printsiga, üks mu lemmikutest!
.............................................................
Vee ennustus.
Tähtis on, et igaüks ärkaks ja hakkaks hoolitsema selle eest, et puhast vett jätkuks ka inimkehadele tulevikus. Vesi on tähtis element. Praegu tülitsetakse nafta pärast, kuid mingil ajal hakatakse maksma palju puhta vee eest. Palju inimesi sureb ainuüksi puhta vee puudumise tõttu. Tulevikus makstakse palju täiesti puhta vee eest, mis on toodud kristallkirkast mägiojast.

Eks teadagi, kõik maailmaruumis kulub, väheneb ja vananeb... mõni asi ka taastub.:)
...............................................................
DNA koostisosa on vaimne DNA.
Karma valvajad püüavad vaadata, et mõned samasugused inimesed sünniksid suguvõsasse või tuttavaks, sõbraks, et nende abil võiks oma pärilikkust tugevdada. Kaks samamoodi vibreerivat või sama pärivuse kandjat muutuvad mõlemad suheldes tugevamaks.
Nägematu DNA peegeldab terviklikkult inimese elus. Kui inimene tahab head, siis ta omamoodi kui teenib seda jumalust, muslimid kasutavad oma, kristlased oma, buddhalased oma nime. See on kõrgeim igaühes, kasutatakse millist nime tahes, see on kõrgeim vaimne aspekt.

Uus info DNA seostest vaimse energiaga.
.............................................................
Karisma.
Karisma sõltub valguse hulgast inimese DNA-s ehk hingevalgusest-ta särab valgust ja tunneb oma olemust. Karismaatiline inimene veab teisi enda poole. Valgus mis mõjutab, tõmbab inimesi ligi. Asi on hinge toimes, DNA-s. Karismaatilisel inimesel on jõud ja teadvus. Ta ei ole rumal, ta kiirgab oma olemust.Missugune rõõm on sellist inimest kohata! Inimesed jäävad tema juurde. Vahel võib mõnelgi tekkida kadedus , kuid karismat tekitab valgus, see on hinge olemus.

Minu jaoks on karismaatilised esimesed kolm kes pähe tulid. Fredy Mercury. Johnny Depp. Laine Jänes.
jne. jne.jne.
...................................................................
Nüüd siis 7.07.2007 tähistama!

A-E-R-O-S-M-I-T-H koos tormi ja lendavate taldrikutega!

Eile uinutas mind magama A-E-R-O-S-M-I-T-H-i kontsert. Süütasin küünla ja nautisin koos perega erilist feelingut, mis uksest ja aknast sissetormas.
Lendavate taldrikutega seostus mulle see sensitiivne tähtedetagune raamat, mida õhtul tuules ja kontserdihelide alguses samuti üritasin lugeda. Isegi õnnestus, muide!:)
Tuul läks kiiresti üle tormiks, hea, et ma jahisõidukutset eelmisel päeval tõsiselt ei võtnud. Samas jutt tormihoiatusest tundus ka eelmise õhtu kontekstis väheke jabur... AGA
Kui oled väsinud Eestimaa heitlikest ilmadest võta... !Nii ta on.
Täna tundub taevast kohe-kohe poisse ja pussnuge langema hakkavat- nii agressiivne on siinne energeetika. Ilmselt kuskil on ootamas paks vihm või välgu täis äikest. Aga kõige taga, uskumatu küll aga ikkagi... on peidus ka meie armas emake PÄIKE!
Viimased päevad on möödunud väikeste hästieesmärgistatud sebimiste täheall. Kõik on sujunud. Raamatuga hakkab ühelepoole saama. Elu on ilus!
Aga nüüd tumeblondilt saadud faktimängu juurde.
Kuna ma kedagi ei tea ega tunne, siis panen siia miskit kirja iseenda jaoks. Ja muidugi inspireerituna ikka meie armsast TB-st!:)
1. Süütuse kaotasin ma 19 aastasena oma ,,supermanile,, kes oli samuti süütu, kellest sai korraks hiljem ka minu abikaasa. Selline ülimalt maskuliinne mees oli! Hästi triviaalne muidugi, aga peaaegu kohe jäin ma ka titeootele ja seega 20-selt kohe karsummdi emaks... Ja süütuse kaotamine leidis aset ikka sel kaunil suvepäeval keset Eestimaa lokkavat loodust.
2. Ka mul ei ole juhilube. Nende tegemine jäi mikski mingis faasis pooleli ja minu autojuht on minu mees. Olgu öeldud, et äärmiselt tenikavõõra olendina õpiks ma sõitu ja teeks juhilube ilmselt pool eluaega ja ülejäänud elu koperdaks ma liikluses nagu põdrapõrnikas. Jah, esialgu väga ei põe.
3. Välismaal olen põhiliselt käinud mingite ürituste raames ja matkamas. Kõik ikka oma kulu ja kirjadega. Aga turist pole mul veel õnnestunud olla...:) Esimene kord väljusin punariigi piiridest 1986 ja kõige magusam aeg oligi nõukaaeg reisimiseks kui transport oli veel odav ja küllakutsega vahetati kaasa korralik hunnik valutsi, millele mõni rajaski tulevikus oma kapitalipiruka ja oma edukafirmanduse.Põnevamad mälestused ongi ehk Berliini müürist...mõlemalt poolt... ja saksa piirivalvajatest.
4.Ratsutanud olen ma hobustega kahel korral, meestega 20 korral, kaamelitega veel mitte... kahjuks ja lennukitega ühel korral. Olen nimelt lennufoob ja eelistaksin kõiki oma sõite ja ratsutamisi teha üldse laevaga...:)
5. Ma olen välja andnud juuni-juuli seisuga oma esimese raamatu. Varemalt on ka siin ja seal ühtteist avaldatud. Kirjutamine on parim. Peaaegu sama hea kui maalimine!
6. Ma olen matnud oma isa ja ema, olnud nende mõlema surivoodil ja korraldanud oma elu jooksul kahed pulmad ja ühed matused. Sarjast : pulmad ja matused...
7. Minu esimene töökoht oli papagoide toitja Tallinna Loomaaias ja pärast seda olen töötanud reisisaatjana nii bussis kui laevadel, igal pool mujal ka erinevatel kaalutlustel ja motivatsioonidel. Kuna olen hingelt aristokraat siis elaksin ma meelsamini jõudeelu, ehk ainult oma arvukatele hobidele pühendudes. Igav ei hakkaks mul mitte ealeski! Aga, seda et mu ametid mind ära oleksid toitnud ei saa ka enamasti öelda. Pigem ikka hobi ja kombe täitmine, vahel ka ajaviiteks, aga olen teinud ka tasuta, seega päris vabatahtlikku tööd. Pikim aeg ühel kohal järjest on olnud 5 aastat. Väikeste vaheaegadega-ärakäimistega tuleb ühes kohas tegelikult isegi 10.
Kui ma oleksin praegu verinoornoor ja üksik inimene läheksin pikemalt mõtlemata mõnda arengumaale kooliõpetajaks või väikesesse kloostrisse nunnaks.
Aga lapsuke istub lauapeal ja tahab nüüd oma emmega mängima hakata... Bye!

Vihma, tuult ja head seljasauna!

Tegelikult peakski lõpust pealehakkama.
Hetkel tulin just Domina Ilmarine hotelli saunast, super hea feeling oli täna ja armas kohake ka!Saunaklubi üritus siis. Tekkis tunne, et sinna tahaks kindlasti kord tagasi minna. Hotell ise ka stiilne ja imetabane, isegi üle ootuste. Samas kuulsin, et tavakasutajale ei pidavat see mitte just odav lugu olema. Harilikult harrastan mina ikkagi lõunapausi sauna ja mullitamist. Samuti on laste sünnipäevi neis kohtades mõnus pidada. Tood tordid kaasa, sulla-mulla meeldib kõigile ja suured saavad ka oma saunaelamused kätte. Pidu ei pea üleliia pikalt kestma ja kõik haruldaselt rahul. Tegelikult tähistasime isegi pisikese nimepanemis.e.titevarbapidu Olümpia ülemiste kõrguste saunas, linnulennuliste vaadetega Tallinna linnale.
Aga muidu läks päev ikka otsustusvõimetuse tules praadides. Kas vahetada ikkagi töökohta või mitte? Kõik need üüratud raamatupidamisaruanded, mida täna nägin panid mu initsiatiivikusele korraliku põntsu, sest arvudega tahaks ma ikka kõige vähem toimetada... ma põle lihtsalt see inimene! Ja pangatellerit ning kassiiri minust kindlasti ei saaks. Tegelikult on minusugusel ideede inimesel üldse selles materiaalses reaalsuses vähe kohta. Enamasti tuleb ikka end millegi nimel painutada. Ja alandada... ja lollimängida... ja nägusid teha.:)
Peale oma unistuste töö leidmist ma enam nii pessimistlik pole, sest tean mis tunne on tööd teha rõõm ja tuli silmades ja süda vaigistatud. Ja nüüd olen end taas valmis raha nimel silmusesse püüdma. Ei, jah ja ei!!! Eiiiiiiiiii!

Emand palavus ja isand kuumus korraks kohal!

Ja hing suviselt rõõmus, kirgas, mahe ja meeletu.
Eile avastasime korraks mehega mereääres jalutades, et vesi oli ootamatult nii soe, et lihtsalt tuli ujuma minna. Kuna otsus sündis vees, siis sai ka ujutud kordamööda ja paljalt, sest tegemist oli ju ikkagi avaliku rannaga. Ausalt öeldes ega enam ei teagi kus kunas ja kui paljalt olla tohib, sest paljaste rindadega päevitajaid kohtasime täna ka päris rahvarohketes paikades, kus tekk tekis kinni. Minu tüdrukut ärritas see miskipärast väga, et kehanäitamine pidavat keelatud olema. Ma üritasin talle vastu vaielda, et just lubatud. Tea kas triksu ka avalikult meres teha võib? Aga küllap võib kui luba küsima ei lähe...ja eks ole aegade jooksul muidugi tehtud ka.
Seximine avalikes kohtades on päälinnas viimasel ajal isegi nii populaarne, et viimati nägin seda tehtavat ühe noorteseltskonna poolt suisa keskpäeval ja ühe suurema magistraali ääres kesklinnas. Äkki oli isegi mingi kihlvedu?!? Ise juhtusin liinibussiga mööda sõitma. Noormehel püksid rebadel...:) Kasutati seisvat asendit.
Kuna eile oli vesi nii mõnus, siis sai teise tuuriga ka lapsed ja isegi lapselapsed ujuma viidud. Nimelt oli pojapojuke samuti meile ööseks sadanud ja vajas just pesu, mis peale korralikku meres hullamist muidugi ära jäi.
Tänane kordusesinemine, ehk peaaegu täispikk rannapäev just nii hästi ei õnnestunud, sest tuul oli jahe ja meri ka mitte nii mõnus kui eile. Lastel oli kindlasti väga lõbus, kuid mina sain pideva ringirändamise tõttu raamatust vaid mõned lehed lugeda.
Homme lubatakse taas vihma. Selleks korraks siis sedasi!

Kaerajaani ja pea ees juulisse!

Et siis Laulupeo päev. Kõvasti Kaerajaani ja muud...:)Minul sel aastal tõesti ainult telekast. Viimasel Laulupeol sai ikka kleit üüritud ja puha ja üle hulga aja laulurahva hulka sulatud. Võimas tunne oli küll seal laulukaare all ja neid võimsaid laule lauldes, mis metsad mühisema paneb ja rahval silmad teistmoodi särama.

Aga mina unistan hoopis Indiast. Olen endale pähe võtnud oma sügistalvise sünnipäeva ajaks sinna sõita. Olen selle mõttega jõudnud juba oma mehe põhjalikult väljavihastada ja tuttavaid üllatada. Vajan ma ju selleks ajaks ka lapsehoidjat, miks mitte korralikku koduabilistki.
Tegemist on keskastme juhtide koolitusega mere kaldal... tinglik seos. Seega ei oleks tegu mitte lihtsalt turismiga. See on täpselt see mida ma kogeda tahaks! Tavaliselt saan ma varem või hiljem kõik mida olen pähe võtnud. Seega puhume unistustele peale ja laseme neil küpseda...

Kokkuvõte juunist ka.
Möödunud JUUNI on olnud väga eriline kuu, täis rohkelt õnnistusi... Miikaeli õnnistusi seekord! Tüdruk leidis uue Miikaeli kooli ja mina sain hea tööpakkumise. Kuu alguse rasked seisud ja pinged said kuu keskel rohkelt tasutud.

Oli super vahva Naissaarelkäik laste kunstikooli õpetajate ja muu põneva rahvaga. Samuti sain koos liikuda ja meresõitu teha oma kunstihingega sõbrantsi ja teosoofist meessõbraga, mis on ise juba puhas nauding. 12 kilomeetrit matka ja sovjetieksootikat, ülikuuma päikest, mis tegi minust mingiks hetkeks šokolaadist neegri ja fotokatäis toredaid hetki kaasa...

Teist niisamavahva oli Lõuna-Eesti jaanituur meie suguvõsatalu maadel. Seekord hingekaaslasteks ja seltsilisteks mu kalli venna pere ja kõik see koos kompotis meie ühealiste lastega. Kõik need lõkked ja maasikavälud ja helkivad järvepeeglid ning esimesed suvesuppelused... Eh-jah!
Ja muidugi sookurgede tiivad üle selle kõige, nende kummaline ebamaine laul.

Keskmise lapsukese saunasünnipäev läks kümnesse. Ja sõber-Ubu andis teravaid teatrielamusi...
Nüüd võiks ka emand palavus ja isand kuumus kohalesaabuda!

Nii, et täna siis pea ees juulisse!