Nädalalõpul plaanisime tihedalt üritusi ja enamik neid just laste ja loodusega seotud, kuid tegelikkuses õnnestus võtta endaga vaid Reedene Rõõmukilluke.
Looduse Omnibuss
Reedel, 27. märtsil 2009
Õhtune retk Palmsesse Anne Maasikut ja Nipernaadi laulu kuulama.
Juba traditsiooniks kujunenud Anne Kurepalu eestvedamisel toimuvate Palmse viinaköögi kaminaõhtute külaliseks on seekord laulja ja näitleja Anne Maasik, kes paljude eestlaste hinge jõudnud oma Nipernaadi lauluga ning kelle sugestiivne hääl on tuttav ka mitmetest Rein Marani loodusfilmidest. Jaan Toominga lavastustest tuntud holalaulikut Anne Maasikut saadab kitarril Heikki-Rein Veromann.
Käisime Reedaga, kellel on alati kiire (seekord ometi ei olnud ja saime isegi kõik oma jutud äraräägitud!) ja väga vahva käik oli. Lumised väljad kahel pool teed, mida mina polnud veel näinud, kuna kogu aeg kodus Tallinnas istunud. Päike, Kullakallike, kui ma ei eksi... Öised libedad mõisavaheteed, tähed kõrgel peakohal taevakummil siramas, lummav kontsert ja kamina praksumine, lisaks veel imelised kõhuelamused prae ja suussulava sokolaadikoogi näol. Palju sealkandi mälestusi noorusaegadest ja iluaegadest. Täiesti super elamus!
Järgmisel päeval, aga tõmbas kõigile plaanidele kriipsu peale Liisu ülimalt kõrge palavik ja kurb nägu, mis võttis energia kohe mitmeks päevaks. Paar korda sai ka viinaga ülemäärimist tehtud, et kuumust alla saada. Tänaseks on lapsukesel juba parem, kuid mina muidugi jälle ,,lehel,, ning kodus. Ka ilmad ,,kukkusid ära,, ja ei kutsunud üldse nina toast välja pistma - tuul, lörts ja lumi ning sekka ka vihmakest.
Lugesin törtsu ka sõbra lektüüri: George R. R. Martini ,,Troonide mängu,,. Taaskord selles vallas väga sisendusjõuline raamat. Kuid minu jaoks siiski pisut kalbe ja jube. Ebalased, ürghundid! Mine tea, ehk loen isegi edasi. Haarav igatahes!:)
Täna siis taas Looduse teemadel. Taas väga õnnestunud elamustega üritus Rahvusraamatukogus.
Esmaspäeval, 30. märtsil 2009 kell 18.00
Retk Tulemaalt Iguassuni Hendrik Relve ja Henn Rebase õhtu. Rändame koos Hendrik Relvega Lõuna - Ameerika lõunatipust Iguazu jugadeni Brasiilia piiril. Tulemaa jäine hingus, Patagoonia lõputud stepid seal elavate gautsodega, Argentiina ja Tšiili rahvusparkide suurejoonelised mägimaastikud ja liustikujärved, Andide araukaariametsad ja maputse indiaanikultuur, maailma uhkeima - Iguazu jugade vägi. Vaatame pilte ja kuulame lugusid. Tsiili ja Argentiina meloodiaid mängib akordionist Henn Rebane.
No millised paigad- liustikud ja joad, kui palju uut taas vaaladest, indiaanlastest. Mees soovitas mul lugeda läbi: ,,Kapten Granti lapsed,,...:)
Ja lisaks veel oi, milline muusika! ;))) Ma kohe tunnen, kuidas ikka enam ja enam naudin muusikat. See läheb kuidagi palju sügavamale nahavahele kui varemalt iganes läkski. Igatahes kui alles hiljuti avastasin viiuli, siis nüüd armusin akordionihelidesse. Ja muidugi tangod ja muidugi... Libertango (Vabaduse tango/Freedom Tango) http://muusika24.ee/Klassika/item/11172
No igatahes kõike seda kuulates tuleb kananahk ihule. Oleks natuke rohkem aega tahaks sellesse maailma tõeliselt süveneda. Mina vaid libisen üle proovides salvestada neid hetki endasse nii tugevasti kui suudan. ;)
Ja ka Jumal juhib omal kombel hästi. Pisi- Liisu on ikka nii kallistustejanune ja nutikas. Nüüd juba ka rõõmsam -tervem!
Vahel tunnen end tõesti nagu muinasjutus, kus minu kaaslaseks on väike haldjatüdruk, kes oskab nõiduda, kelle hing on puhas ning helge ja pale jumalik. Ainult tema kohalolu ja hingamine ja elurõõm annab igale hetkele selle õige sisu ja värvi ja kõik see kokku ongi üks jumalik ja rõõmus hetkede muusika.
Kui energiavahetus toimub nii kõrgetes sfäärides, kas saab siis üldse küsida, kes on saaja või kes andja?
Jumal, juhi mind kindlalt! Haldjatüdruk, särata ikka mu päevi valgeks ja helgeks!
Kummardus suurtele juhtidele ja kallitele kaaslastele.
esmaspäev, 30, märts 2009
neljapäev, 26, märts 2009
Sajab helendavat märtsilund...
Ja märtsijänesed on liikvel... Nii me siis elame ja oleme ja täna on taas juba reeeeeeede!
Tegelikult ei saa ma juba hommikust peale lahti põnevusest tänase õhtukontserdi ees, kuhu me sõbrannaga sõidame.
Kui töönädalat kuidagi kolme sõnaga kokku võtta, siis jäi sõelale üks uus ja huvitav kirjatuttav-naine muidugi- kusjuures. Ja mu vana sõbra pealekäimised, et ma peaksin midagi ,,kogukamat,, kirjutama hakkama. Jutukesi,lugusid või koguni romaane... Tema on endale ülesandeks võtnud mind käekõrval ja seotud silmadega selle tegevuse juurde viia ja kui ma kord siis silmad avan, olengi juba sees!:)
No vaatame kuidas nende kevadiste ilmustustega on. Igatahes Ülemlaulu sõnadega öelduna kõlab see nii:
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, karates küngastel!
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv! Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede!
Mu kallim räägib ja ütleb mulle: "Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält!
Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad! Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!"
Tunnengi end aegajalt siin tööl nagu Paradiisiaias. Ja olen õnnelik! Nii ka täna hommikul kui avasin laual tohutu suure ja raske nahkpiibli ja aknast sajab sisse helendavat märtsilund...
Tegelikult ei saa ma juba hommikust peale lahti põnevusest tänase õhtukontserdi ees, kuhu me sõbrannaga sõidame.
Kui töönädalat kuidagi kolme sõnaga kokku võtta, siis jäi sõelale üks uus ja huvitav kirjatuttav-naine muidugi- kusjuures. Ja mu vana sõbra pealekäimised, et ma peaksin midagi ,,kogukamat,, kirjutama hakkama. Jutukesi,lugusid või koguni romaane... Tema on endale ülesandeks võtnud mind käekõrval ja seotud silmadega selle tegevuse juurde viia ja kui ma kord siis silmad avan, olengi juba sees!:)
No vaatame kuidas nende kevadiste ilmustustega on. Igatahes Ülemlaulu sõnadega öelduna kõlab see nii:
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, karates küngastel!
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv! Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede!
Mu kallim räägib ja ütleb mulle: "Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält!
Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad! Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!"
Tunnengi end aegajalt siin tööl nagu Paradiisiaias. Ja olen õnnelik! Nii ka täna hommikul kui avasin laual tohutu suure ja raske nahkpiibli ja aknast sajab sisse helendavat märtsilund...
teisipäev, 24, märts 2009
Buratinopäev
Täna oli taas üks väga veider päev.
Kell 7.45 helistas mu poeg ja küsis, kas talle meie juures uut posti on? Muidugi ei olnud ja polnud ta ka kunagi varem mulle hommikuses päeva pooles helistanud. Saati siis päris poole öö ajal...:) See andis ilusa avapaugu sisukaks päevaks!;)
Hommikust peale jooksin siis mööda arste, nii enda kui tütre rohtude pärast, ja kõik sujus kuidagi napakalt ja totralt.
Kõik oli kuidagi koomiline, ilus aga külm.
Alustuseks ei leidnud arst vereproovi ajal mu veeni üles ja soovitas mul edaspidi kui vaja alati parema käe veene ette pakkuda. Siit edasi teatas proua psühhiaater, et tal on hommikul kaks pereteraapiat ja kohe ma jutule ei pääse, nagu oli plaanis. Niisiis sõitsime mehega koos tema hambaraviseansile, sest transport kulus päeva esimesel poolel marjaks ära ja ma pidin sellest kümne küünega kinni hoidma. Kokkuvõttes lugesin autos Deppi ja kujutlesin silmanurgast tulevas Päikeses, et ongi juba suvi käes. Oh, kuidas kõik lihtsad asjad, nagu ka Päike, teevad su tuju omal lihtsal kombel heaks!
Edasi kimasime uuesti psühhiaatrisse, et saada Lillekesele RITALINI-keskendumisrohtu. ,,Narkot!,, Haigla ukse ees väljusid just mehed kiirabist ja liikusid maja sisemuse poole. Keegi oli end briljantrohelisega kokku möksinud. See on minu oletus kinni püütud jutukatketest, mis võis tõesti olla vaid minu kujutluse versioon.
Arst oli ise kuidagi ähmis ja andis kiiruga vaid retsepti. Sellega kimasime mööda apteeke, et saada jälle üks oluline teadmine, et roosad retseptid sobivad vaid ühte kindlasse kesklinna apteeki. .) Ja rohelisi saab kõikjalt mujalt. Rohelise ja roosa sügavmõtteline erinevus! Inimene õpib kogu ELU, see ongi ju kord juba üks elu suurimaid võlusid...:)
Kuna mul oli tobe ajavahe tekkinud, siis lugesin poolteist tundi polikliinikus kolmanda arsti ukse taga taas Deppi. Ja jälgisin mu kõrval pidevalt vahetuvate patsientide ,,kõrget mängu,,.
Pärast ,,masina all käimist,, selgus, et olen oma ea kohta keskmisest tervem. Ahaa!
Ja muidugi ka seda, et minu kaal on hetkel juba 75 kilo - kümme kilo enam kui pikkus. Urrr...
Teretulemast Eikunagimaale!
Tööl ootas taas mitu ,,vahvat,, üllatust. Vaja homme mingi erilise dokumendijaburusega maha saada, mida ma tegelikult olin oma erilise agarusega ise endale ,,kaela tõmmanud,,.Liigne agarus on ogarus - on mulle küll ammu selge, aga ikkagi...:)Nii see läheb.
Õige pea saabus kohale lähivälismaine esitlusmees ehk müügimees, kes tahab meie asutusse jalga ukse vahele lüüa. Nüüd on ta valinud esimeseks sihtmärgiks muidugi minu.
Mina lõikasin sellest ka oma väikse kasu ja korraldasin ürituse. Kuulasime ja vaatasime... Jutt hea, pakkumine jee, aga ajastus vale ja kindlasti pole mina see sihtgrupp, keda ta otsib. Kindlasti oleks ta võinud ka asutusest mõne parema sihtmärgi valida.
Igatahes kui üritus läbi sai proovisin talle kõike seda lihtsalt ja konkreetselt ka selgeks teha. Aga sain aru vaid sellest, et meile sissepressimisega tal aega on ja iga asi ikka tasa ja targu...:) Läksime siis meie kodukandis lahku ja ma olin ikka kohe päris nõutu.
Et mis sellisega siis edaspidi peale hakata? Kas delegeerida asi kuhugi edasi, öelda kindel EI või võtta end üldse pikemaks ajaks tema jaoks levist välja?!?
Lasteaeda jõudsin üpris viimaste emmede hulgas. Õues, lume piiril, laste kelkude vahel, lebas must surnud vares. Selline päev siis. Nii lihtne ja ometi nii keeruline.
Muid küsimusi sellesse päeva ei mahtunud.
Ah jaa, Pisike ütles, et mul on liiga suur nina!
Buratinopäev seega...:)
................
See oli Buratinopäev,
ma lebasin kesk papist puid,
Kuu paistis - päriselt
või sa ei usu?
Ma olin õnnest rase juba kuid...
..................
Kell 7.45 helistas mu poeg ja küsis, kas talle meie juures uut posti on? Muidugi ei olnud ja polnud ta ka kunagi varem mulle hommikuses päeva pooles helistanud. Saati siis päris poole öö ajal...:) See andis ilusa avapaugu sisukaks päevaks!;)
Hommikust peale jooksin siis mööda arste, nii enda kui tütre rohtude pärast, ja kõik sujus kuidagi napakalt ja totralt.
Kõik oli kuidagi koomiline, ilus aga külm.
Alustuseks ei leidnud arst vereproovi ajal mu veeni üles ja soovitas mul edaspidi kui vaja alati parema käe veene ette pakkuda. Siit edasi teatas proua psühhiaater, et tal on hommikul kaks pereteraapiat ja kohe ma jutule ei pääse, nagu oli plaanis. Niisiis sõitsime mehega koos tema hambaraviseansile, sest transport kulus päeva esimesel poolel marjaks ära ja ma pidin sellest kümne küünega kinni hoidma. Kokkuvõttes lugesin autos Deppi ja kujutlesin silmanurgast tulevas Päikeses, et ongi juba suvi käes. Oh, kuidas kõik lihtsad asjad, nagu ka Päike, teevad su tuju omal lihtsal kombel heaks!
Edasi kimasime uuesti psühhiaatrisse, et saada Lillekesele RITALINI-keskendumisrohtu. ,,Narkot!,, Haigla ukse ees väljusid just mehed kiirabist ja liikusid maja sisemuse poole. Keegi oli end briljantrohelisega kokku möksinud. See on minu oletus kinni püütud jutukatketest, mis võis tõesti olla vaid minu kujutluse versioon.
Arst oli ise kuidagi ähmis ja andis kiiruga vaid retsepti. Sellega kimasime mööda apteeke, et saada jälle üks oluline teadmine, et roosad retseptid sobivad vaid ühte kindlasse kesklinna apteeki. .) Ja rohelisi saab kõikjalt mujalt. Rohelise ja roosa sügavmõtteline erinevus! Inimene õpib kogu ELU, see ongi ju kord juba üks elu suurimaid võlusid...:)
Kuna mul oli tobe ajavahe tekkinud, siis lugesin poolteist tundi polikliinikus kolmanda arsti ukse taga taas Deppi. Ja jälgisin mu kõrval pidevalt vahetuvate patsientide ,,kõrget mängu,,.
Pärast ,,masina all käimist,, selgus, et olen oma ea kohta keskmisest tervem. Ahaa!
Ja muidugi ka seda, et minu kaal on hetkel juba 75 kilo - kümme kilo enam kui pikkus. Urrr...
Teretulemast Eikunagimaale!
Tööl ootas taas mitu ,,vahvat,, üllatust. Vaja homme mingi erilise dokumendijaburusega maha saada, mida ma tegelikult olin oma erilise agarusega ise endale ,,kaela tõmmanud,,.Liigne agarus on ogarus - on mulle küll ammu selge, aga ikkagi...:)Nii see läheb.
Õige pea saabus kohale lähivälismaine esitlusmees ehk müügimees, kes tahab meie asutusse jalga ukse vahele lüüa. Nüüd on ta valinud esimeseks sihtmärgiks muidugi minu.
Mina lõikasin sellest ka oma väikse kasu ja korraldasin ürituse. Kuulasime ja vaatasime... Jutt hea, pakkumine jee, aga ajastus vale ja kindlasti pole mina see sihtgrupp, keda ta otsib. Kindlasti oleks ta võinud ka asutusest mõne parema sihtmärgi valida.
Igatahes kui üritus läbi sai proovisin talle kõike seda lihtsalt ja konkreetselt ka selgeks teha. Aga sain aru vaid sellest, et meile sissepressimisega tal aega on ja iga asi ikka tasa ja targu...:) Läksime siis meie kodukandis lahku ja ma olin ikka kohe päris nõutu.
Et mis sellisega siis edaspidi peale hakata? Kas delegeerida asi kuhugi edasi, öelda kindel EI või võtta end üldse pikemaks ajaks tema jaoks levist välja?!?
Lasteaeda jõudsin üpris viimaste emmede hulgas. Õues, lume piiril, laste kelkude vahel, lebas must surnud vares. Selline päev siis. Nii lihtne ja ometi nii keeruline.
Muid küsimusi sellesse päeva ei mahtunud.
Ah jaa, Pisike ütles, et mul on liiga suur nina!
Buratinopäev seega...:)
................
See oli Buratinopäev,
ma lebasin kesk papist puid,
Kuu paistis - päriselt
või sa ei usu?
Ma olin õnnest rase juba kuid...
..................
esmaspäev, 23, märts 2009
Paljukirutud teemadel
Et, mida tegi meie pere-mehed-lapsed... kõige viimasel nädalalõpul? :)
Siia lõppu võib muidugi ette ja taha vabandades lisada lause, et asjade arhiveerimise eesmärgil ja mälu värskendamiseks ja järeltulevatele põlvedele. Ja ilma igasuguste süümekateta. :)
Meie nädalalõppu valgustasid seekord mitmed kinoskäigud.
Laupäeval käisid suuremad pereliikmed vaatamas : Operatsiooni ,,Valküür,, kuna see oli lõpuks kukkunud odavkinosse nimega KOSMOS. Tütar fännas filmi muidugi peaosalise Tom Cruisi enda pärast, kes on tema hetkelemmik.
........................................
1944. Ooberst Claus von Stauffenberg (Tom Cruise) on heast suguvõsast pärit lojaalne ohvitser, kes teenib oma riiki, hellitades seejuures lootust, et keegi leiaks viisi Hitleri peatamiseks enne Saksamaa ja kogu Euroopa lõplikku hävingut. Mõistes, et aega pole palju jäänud, asub ta ise tegutsema ning ühineb vandenõulastega. Valmib geniaalne plaan, kuidas tappa diktaator ning kukutada natslik valitsus seestpoolt, kasutades selleks Hitleri enda heakskiidul erijuhtudeks loodud plaani “Operatsioon “Valküür““. Claus von Stauffenberg on seni olnud üks paljudest Hitleri vastastest. Nüüd saab temast olude sunnil see, kes peab ise Hitleri tapma. ”Operatsioon ”Valküür”” on ajalooline põnevusdraama, mille stsenaristiks Oscari-võitja Christopher McQuarrie ning lavastajaks Bryan Singer.
........................................
Filmis oli küll minu jaoks pisut vähe saksapärast, ikkagi inglise keele mõju ja puha... Ei olnud ka eriti juurdepõimitud neid elutruid dokkaadreid, kuid muidu olin rahul, et selle filmi ära nägin.
Põnevus oli ikka nii üles kruvitud, et võttis kohe üle keha värisema ja ka Tom Cruise ise sobis rolli hästi. Selline aristokraatlik väärikus, nagu talle omane on. Ja mundrid olid ise ka päris vinged.
Teatud huviga vaatan ma ka viimasel ajal tolleaegset lennundust. Seda peale ühe I Maailmasõja-järgse dokfilmi vaatamist, kus lennuk sõnatõsiselt ,,käima joosti,, ja sõda käis ka pilootide vahel üksteise reaalse tulistamise teel. Vähemalt oli tolle aja lennukitelt alla mida vaadata! Siis lihtsalt ei lennatud nii kiiresti ja nii kõrgelt nagu praegu... Sama puudutab ka rongiliiklust, mis minu jaoks täiesti muutunud on. Juba kiiruse tõttu pole nauding minu jaoks enam küllalt piisav!:)
....................................
Teise filmi võtsime me siis pere väiksemate maitse järgi ja see oli: Lugu hiirest nimega Despereaux. See lugu on Despereaux’st, väikesest hiirest, kes armastab muusikat, muinasjutte ja printsessi, hiirest, kes otsustab ise oma saatuse üle. Ja muidugi, mis põhiline: Pisi oli üldse päris esimest korda kinos!
Üks tõeliselt tore film imearmsast hiirekesest, kuninglikest lossiraamatukogudest,
Päikesevalguse võlujõust ja rüütellikkuse selle sõna kõige paremas mõttes.
.........................................
See on lugu printsess Herneterast, kes paneb maailma enda ümber särama.
See on lugu kurdist teenijatüdrukust Migist, kes unistab kuldsest kroonist.
See on lugu rott Roscurost, kes elab süngetes, pimedates vangikongides.
See on lugu ebatavalisest armastusest, rüütellikust aust ja vaprusest.
See on lugu reeturlikkusest, ääretust reeturlikkusest.
”Lugu hiirest nimega Despereaux” on südamlik ja kaasakiskuv animaseiklus, mille aluseks olev Kate DiCamillo samanimeline muinasjuturaamat (eesti keeles kirjastus Draakon & Kuu) on pärjatud maailma vanima lastekirjanduspreemia, Newbery auhinnaga.
..........................................
Niisugused muljed siis. Lisaks küpsetasime lapselapse ja Liisukesega kooki, kirjutasime lugemispäevikut Sipsikust, tõstsime elamist pisut ümber, pisut valgemaks! Ja nägime poja uue elukaaslase ning uue üürielamise ka ära. Liiga vähe olime tegelikult looduses, aga selle vea tahan kindlasti lähitulevikus ära parandada.
Niipalju siis selleks korraks jutustavaid-kirjeldavaid lugusid paljukirutud teemadel... :)
Siia lõppu võib muidugi ette ja taha vabandades lisada lause, et asjade arhiveerimise eesmärgil ja mälu värskendamiseks ja järeltulevatele põlvedele. Ja ilma igasuguste süümekateta. :)
Meie nädalalõppu valgustasid seekord mitmed kinoskäigud.
Laupäeval käisid suuremad pereliikmed vaatamas : Operatsiooni ,,Valküür,, kuna see oli lõpuks kukkunud odavkinosse nimega KOSMOS. Tütar fännas filmi muidugi peaosalise Tom Cruisi enda pärast, kes on tema hetkelemmik.
........................................
1944. Ooberst Claus von Stauffenberg (Tom Cruise) on heast suguvõsast pärit lojaalne ohvitser, kes teenib oma riiki, hellitades seejuures lootust, et keegi leiaks viisi Hitleri peatamiseks enne Saksamaa ja kogu Euroopa lõplikku hävingut. Mõistes, et aega pole palju jäänud, asub ta ise tegutsema ning ühineb vandenõulastega. Valmib geniaalne plaan, kuidas tappa diktaator ning kukutada natslik valitsus seestpoolt, kasutades selleks Hitleri enda heakskiidul erijuhtudeks loodud plaani “Operatsioon “Valküür““. Claus von Stauffenberg on seni olnud üks paljudest Hitleri vastastest. Nüüd saab temast olude sunnil see, kes peab ise Hitleri tapma. ”Operatsioon ”Valküür”” on ajalooline põnevusdraama, mille stsenaristiks Oscari-võitja Christopher McQuarrie ning lavastajaks Bryan Singer.
........................................
Filmis oli küll minu jaoks pisut vähe saksapärast, ikkagi inglise keele mõju ja puha... Ei olnud ka eriti juurdepõimitud neid elutruid dokkaadreid, kuid muidu olin rahul, et selle filmi ära nägin.
Põnevus oli ikka nii üles kruvitud, et võttis kohe üle keha värisema ja ka Tom Cruise ise sobis rolli hästi. Selline aristokraatlik väärikus, nagu talle omane on. Ja mundrid olid ise ka päris vinged.
Teatud huviga vaatan ma ka viimasel ajal tolleaegset lennundust. Seda peale ühe I Maailmasõja-järgse dokfilmi vaatamist, kus lennuk sõnatõsiselt ,,käima joosti,, ja sõda käis ka pilootide vahel üksteise reaalse tulistamise teel. Vähemalt oli tolle aja lennukitelt alla mida vaadata! Siis lihtsalt ei lennatud nii kiiresti ja nii kõrgelt nagu praegu... Sama puudutab ka rongiliiklust, mis minu jaoks täiesti muutunud on. Juba kiiruse tõttu pole nauding minu jaoks enam küllalt piisav!:)
....................................
Teise filmi võtsime me siis pere väiksemate maitse järgi ja see oli: Lugu hiirest nimega Despereaux. See lugu on Despereaux’st, väikesest hiirest, kes armastab muusikat, muinasjutte ja printsessi, hiirest, kes otsustab ise oma saatuse üle. Ja muidugi, mis põhiline: Pisi oli üldse päris esimest korda kinos!
Üks tõeliselt tore film imearmsast hiirekesest, kuninglikest lossiraamatukogudest,
Päikesevalguse võlujõust ja rüütellikkuse selle sõna kõige paremas mõttes.
.........................................
See on lugu printsess Herneterast, kes paneb maailma enda ümber särama.
See on lugu kurdist teenijatüdrukust Migist, kes unistab kuldsest kroonist.
See on lugu rott Roscurost, kes elab süngetes, pimedates vangikongides.
See on lugu ebatavalisest armastusest, rüütellikust aust ja vaprusest.
See on lugu reeturlikkusest, ääretust reeturlikkusest.
”Lugu hiirest nimega Despereaux” on südamlik ja kaasakiskuv animaseiklus, mille aluseks olev Kate DiCamillo samanimeline muinasjuturaamat (eesti keeles kirjastus Draakon & Kuu) on pärjatud maailma vanima lastekirjanduspreemia, Newbery auhinnaga.
..........................................
Niisugused muljed siis. Lisaks küpsetasime lapselapse ja Liisukesega kooki, kirjutasime lugemispäevikut Sipsikust, tõstsime elamist pisut ümber, pisut valgemaks! Ja nägime poja uue elukaaslase ning uue üürielamise ka ära. Liiga vähe olime tegelikult looduses, aga selle vea tahan kindlasti lähitulevikus ära parandada.
Niipalju siis selleks korraks jutustavaid-kirjeldavaid lugusid paljukirutud teemadel... :)
neljapäev, 19, märts 2009
Võidab see, kel surres kõige suurem pangaarve!
Hiljuti olid meil taas kodus üleval majanduslikud teemad, mis on vist tõesti ammendamatud. Ja eriti just praegu kogu maailma majandussituatsioonis.
Pinnisin siis elukaaslast, et mis tunne võiks olla surres suurt pangaarvet kaasa võtta? See tähendab, et ei võida mitte see, kel on kõige rohkem asju...:)
Jah, loomulikult annab suur pangaarve palju otsustamisvabadust, kuid alati on oht sellest suurendamise protsessist omakorda sõltuvusse jääda ja siis muudkui kasvatada ja kasvatada, loobudes üldse muust elust, siis kulutamisest ma mõtlen.
???
Ja tegelikult kui sellest vaatenurgast vaadata, siis millised kulutused üldse oleksid midagi VÄÄRT?
Ma arvan, et ainus artikkel, mille peale üldse kulutada oleks (eeldusel, et söök ja peavari olemas ja riie ka kiriku abist seljas) üldse TERVIS, hambavalu ja igasuguse muu VALU ärahoidmine.
Muu on kõik enda paitamine, mis ei ole ju kuidagi möödapääsmatu.
Või nagu mees seda nimetas:,, Rahaga on võimalik ka surma natuke edasi lükata,,. No jah, ehk tõesti kui vedama juhtub...:) JAH, aga ikkagi, mis elu see on?
No igatahes läheb enne päris mitu aastat kui mina mingite hoiuarveteni jõudma hakkan, nii et vahepeal tuleb üks korraliku pikkusega aeg täiesti õhust ja armastusest elada. Et ,,vegeteerida,, siis pigem kui tavainimese tarbimistavasid võtta.
Aga küsimused jäävad.
Mis on ,,kallis ja mis odav,, oletades, et raha poleks mulle üldse probleemiks? Mis on ,,mõistlik hind,, oletades, et hind kui selline sõltub ikkagi nõudmise ja pakkumise vahekorrast?
Nii ma siin mõtisklen. Suhtlen uute ja huvitavate inimestega, toodan käskkirju ja rahuldan inimeste vaimseid vajadusi.
Ja omas mõttes muigan selle üle, kuidas inimesest, kes võiks mitmed poed ajaviiteks tühjaksosta (enamik asju on ju täiesti söödavad ja täiesti tarbimisväärsed) saab nüüd tulevikus tohutu pangaarve loominguline autor. Vaatame siis huviga,, millist õnne ja rõõmu,, see kogemus kõike pakkuma hakkab.:)
Kas keegi soovib veel minuga võidu joosta? Nii, et võidaks siis ikka see, kel surres oleks kõige suurem pangaarve...:) Teretulemast klubisse!
Pinnisin siis elukaaslast, et mis tunne võiks olla surres suurt pangaarvet kaasa võtta? See tähendab, et ei võida mitte see, kel on kõige rohkem asju...:)
Jah, loomulikult annab suur pangaarve palju otsustamisvabadust, kuid alati on oht sellest suurendamise protsessist omakorda sõltuvusse jääda ja siis muudkui kasvatada ja kasvatada, loobudes üldse muust elust, siis kulutamisest ma mõtlen.
???
Ja tegelikult kui sellest vaatenurgast vaadata, siis millised kulutused üldse oleksid midagi VÄÄRT?
Ma arvan, et ainus artikkel, mille peale üldse kulutada oleks (eeldusel, et söök ja peavari olemas ja riie ka kiriku abist seljas) üldse TERVIS, hambavalu ja igasuguse muu VALU ärahoidmine.
Muu on kõik enda paitamine, mis ei ole ju kuidagi möödapääsmatu.
Või nagu mees seda nimetas:,, Rahaga on võimalik ka surma natuke edasi lükata,,. No jah, ehk tõesti kui vedama juhtub...:) JAH, aga ikkagi, mis elu see on?
No igatahes läheb enne päris mitu aastat kui mina mingite hoiuarveteni jõudma hakkan, nii et vahepeal tuleb üks korraliku pikkusega aeg täiesti õhust ja armastusest elada. Et ,,vegeteerida,, siis pigem kui tavainimese tarbimistavasid võtta.
Aga küsimused jäävad.
Mis on ,,kallis ja mis odav,, oletades, et raha poleks mulle üldse probleemiks? Mis on ,,mõistlik hind,, oletades, et hind kui selline sõltub ikkagi nõudmise ja pakkumise vahekorrast?
Nii ma siin mõtisklen. Suhtlen uute ja huvitavate inimestega, toodan käskkirju ja rahuldan inimeste vaimseid vajadusi.
Ja omas mõttes muigan selle üle, kuidas inimesest, kes võiks mitmed poed ajaviiteks tühjaksosta (enamik asju on ju täiesti söödavad ja täiesti tarbimisväärsed) saab nüüd tulevikus tohutu pangaarve loominguline autor. Vaatame siis huviga,, millist õnne ja rõõmu,, see kogemus kõike pakkuma hakkab.:)
Kas keegi soovib veel minuga võidu joosta? Nii, et võidaks siis ikka see, kel surres oleks kõige suurem pangaarve...:) Teretulemast klubisse!
esmaspäev, 16, märts 2009
Ettevaatust punanahad!
Nädalalõpul jätkus kodus vana tramburai. :) Lisaks sellele pakkusin ma oma kehale ka rakutasandil natuke turgutust-käisin elus teist korda solaariumis...
Muljed on sellised, et näen välja nagu tõeline punanahk. No mis sa teed, kui tasuta jagatakse ja veel PÄIKEST!
Siia lõppu luuletused, mis on ammused kuid natuke praegustest meeleoludest kantud.
......................
Ära hüppa kuristikku enne,
kui Sul pole
päästeingliga
kokku lepitud...
............
Ära mine edasi,
kui Sa oled
päralejõudnud...
..............
Inimeste määramisel
kasuta liblikamäärajat...
...................
Jäta oma unistused alles.
Muljed on sellised, et näen välja nagu tõeline punanahk. No mis sa teed, kui tasuta jagatakse ja veel PÄIKEST!
Siia lõppu luuletused, mis on ammused kuid natuke praegustest meeleoludest kantud.
......................
Ära hüppa kuristikku enne,
kui Sul pole
päästeingliga
kokku lepitud...
............
Ära mine edasi,
kui Sa oled
päralejõudnud...
..............
Inimeste määramisel
kasuta liblikamäärajat...
...................
Jäta oma unistused alles.
neljapäev, 12, märts 2009
Varese ja Tiibeti vahel olen mina siin
Selle nädala põhilisteks kogemusteks ja läbielamisteks on olnud siis mitmed loengud, koolitused, muljed ja mõtisklused.
Varese tänane tants aiateivastel, budistlik maskitants Lamayuru kloostris Tiibetis - lummav näitus Tallinna Linnagaleriis- ja minu mõtete tants vaikimise ja lobisemise ümber seoses nimega Kattri Ezzoubi.
http://www.google.ee/search?q=Kattri+Ezzoubi&ie=UTF-8&hl=et
On muidugi vahva kuulda, kuis yx inimene on omamoodi oma elu kõrglaines ja tahab veel neljakümnendates orienteeruda tulevikku õpetlase imagolt meelelahutamisele-jahutamisele, kõhutantsuesinemistele, saja aastaselt vingete pidude panemisele ja kelle suurim paine hetkel siin maailmas on rahvas nimega eestlased. Aga selge on see, et tal on oma mõnus, suht sarkastiline ja hästi lennukas stiil. Ta ütleb, mis sülg suhu toob ja paneb paika kogu auditooriumi, koheldes neid nii nagu oma lapsi, keda tal küll kahjuks endal pole. Ta tõmbab energiast tühjaks kõik ümbritsevad ja puhkeb neil hetkil seda enam õide...
Kuulasime araabiakeelseid palvelaule, sirvisime päris koraani ja mudisime palvehelmeid ning muidugi soovisime Kattri soovitusel Koraani peal kõik oma südamesoovi. Aga järgmisel päeval jäi kõigile tunne, nagu oleks meid petetud, nagu mustkunstnik oleks lahkunud, võttes oma imedega kaasa ka meie hinged. ;)
Ja just neil hetkedel tunnen ära oma enda kutsumuse vaikuse poole. Vaatlemise poole. Süvenemise ja mõtluse järele, aja peatamise järele. Nii nagu üks pühak, kes veedab ikka enam ja enam aega oma eraklas armudes seisundisse nimega RAHU.
Täna siis veel enesekehtestamise koolitus, väga hea ülesehitusega eeskava, kuid kehtestamise poolepealt mulle ei midagi uut. ;)
Ja lõpuks veel meeleheide oma mehe ,,lapsikuste,, üle ning suur soov see saast endast kiiresti eemale saada, mis tema poolt tuleb. Ehkki ma tean, et niipea ma temast isegi hea tahtmise korral lahti ei saa ja ma pean taas muutma jälle OMA mõtlemist. Ehkki ma ei tea veel kuidas...:(
Ei tulnudki väga rõõmus sissekanne, ehkki nädal ise on olnud vaimuergutav. Ja tugev.
Homme siis yx töönädal taas teele saata ja kolleeg Vietnamisse...,teha Pisile pärissünnipäevaks üks tõeline kodukootud Kook ja vaadata mida nädalalõpp endaga kõike kaasa toob. Paigutada ennast kuidagi tantsiva varese ja Tiibeti vahele. :)
Varese tänane tants aiateivastel, budistlik maskitants Lamayuru kloostris Tiibetis - lummav näitus Tallinna Linnagaleriis- ja minu mõtete tants vaikimise ja lobisemise ümber seoses nimega Kattri Ezzoubi.
http://www.google.ee/search?q=Kattri+Ezzoubi&ie=UTF-8&hl=et
On muidugi vahva kuulda, kuis yx inimene on omamoodi oma elu kõrglaines ja tahab veel neljakümnendates orienteeruda tulevikku õpetlase imagolt meelelahutamisele-jahutamisele, kõhutantsuesinemistele, saja aastaselt vingete pidude panemisele ja kelle suurim paine hetkel siin maailmas on rahvas nimega eestlased. Aga selge on see, et tal on oma mõnus, suht sarkastiline ja hästi lennukas stiil. Ta ütleb, mis sülg suhu toob ja paneb paika kogu auditooriumi, koheldes neid nii nagu oma lapsi, keda tal küll kahjuks endal pole. Ta tõmbab energiast tühjaks kõik ümbritsevad ja puhkeb neil hetkil seda enam õide...
Kuulasime araabiakeelseid palvelaule, sirvisime päris koraani ja mudisime palvehelmeid ning muidugi soovisime Kattri soovitusel Koraani peal kõik oma südamesoovi. Aga järgmisel päeval jäi kõigile tunne, nagu oleks meid petetud, nagu mustkunstnik oleks lahkunud, võttes oma imedega kaasa ka meie hinged. ;)
Ja just neil hetkedel tunnen ära oma enda kutsumuse vaikuse poole. Vaatlemise poole. Süvenemise ja mõtluse järele, aja peatamise järele. Nii nagu üks pühak, kes veedab ikka enam ja enam aega oma eraklas armudes seisundisse nimega RAHU.
Täna siis veel enesekehtestamise koolitus, väga hea ülesehitusega eeskava, kuid kehtestamise poolepealt mulle ei midagi uut. ;)
Ja lõpuks veel meeleheide oma mehe ,,lapsikuste,, üle ning suur soov see saast endast kiiresti eemale saada, mis tema poolt tuleb. Ehkki ma tean, et niipea ma temast isegi hea tahtmise korral lahti ei saa ja ma pean taas muutma jälle OMA mõtlemist. Ehkki ma ei tea veel kuidas...:(
Ei tulnudki väga rõõmus sissekanne, ehkki nädal ise on olnud vaimuergutav. Ja tugev.
Homme siis yx töönädal taas teele saata ja kolleeg Vietnamisse...,teha Pisile pärissünnipäevaks üks tõeline kodukootud Kook ja vaadata mida nädalalõpp endaga kõike kaasa toob. Paigutada ennast kuidagi tantsiva varese ja Tiibeti vahele. :)
esmaspäev, 9, märts 2009
Johnny Ed Woodina ja minu naistepäev !
Nädalalõpul lugesin Johnny Deppi. Tema biograafiat. Jõudsin ,,Ed Woodini,,. No muidugi oli tüdrukul kohe see Burtoni film varnast võtta. Kohati naersin ikka nii, et vats vabises... Umm!;) Eriti selle kohapeal kui vananev õudusstaar rikki läinud mootoriga kaheksajalaga võitles. Ja muidu ka midagi ehedat ja tõsielulist. Kõik see tore papist surnuaed ja veidrikest seltskond keda kutsuti näitlejateks. Natuke tundsin ennast ka ära, see ennastsalgav optimism, mis iganes jamades oludes. Kadumatu muie huulil!;)
Ja veel sõime tüdrukutega sokolaadikomme. Seda siis naistepäeva puhul. Ühe naljakalt lustilise sõnumi sain ka ööbikutest akna all jne. Selle loomulikult naisterahva käest.:)
Aga muidu magasin pea terve nädalalõpu maha, aga lõpuks sain ikkagi esimestel öötundidel kõik plaanitu valmis.
..................................
Edward Davis Wood juunior (10. oktoober 1924 – 10. detsember 1978) oli USA filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, monteerija, näitleja (tihti tehes paljusid nendest ametitest samaaegselt).
1950. aastatel tootis Wood sõltumalt äärmiselt väikese rahaga low-budget õudusfilme, ulmefilme ja kauboifilme, mis on saanud kurikuulsaks tänu tehnilistele vigadele, naljakas-lihtsalt teostatud spetsiaalefektidele, ainuomasele dialoogile, ektsentrilisele näitlejavalikule ja üle igasuguse piiri süžeedele. Elu lõpupoole tegi ta pornofilme, kirjutas (pulp) kriminulle, õudus- ja seksnovelle.
Ta sai postuumselt uuesti tuntust, kui 2 aastat pärast surma auhinnati teda Kuldse Kalkuni Auhinnaga (Golden Turkey Award) kui läbi aegade halvimat filmilajastajat (Worst Director of All Time).
Kriitikud peavad tema parimaks linateoseks autobiograafilise taustaga (Ed Wood oli transvestiit) transvestismist, pseudohermafrodismist rääkivat freudistlikku 1955. aastal tehtud filmi "Glen or Glenda".
Samuti väntas Tim Burton tema elust biograafilise filmi "Ed Wood", mis võites kaks Oscari auhinda, andis oma panuse Ed Woodi kui kultusliku filmilavastaja kuulsusele.
Selline nädalalõpp siis sedakorda.:) Peamiselt selline kodune ja ühtlasi ka pisi lapsukese köhaga võideldes... No ja muidugi tänud Sulle, Ed Wood!
Ja veel sõime tüdrukutega sokolaadikomme. Seda siis naistepäeva puhul. Ühe naljakalt lustilise sõnumi sain ka ööbikutest akna all jne. Selle loomulikult naisterahva käest.:)
Aga muidu magasin pea terve nädalalõpu maha, aga lõpuks sain ikkagi esimestel öötundidel kõik plaanitu valmis.
..................................
Edward Davis Wood juunior (10. oktoober 1924 – 10. detsember 1978) oli USA filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, monteerija, näitleja (tihti tehes paljusid nendest ametitest samaaegselt).
1950. aastatel tootis Wood sõltumalt äärmiselt väikese rahaga low-budget õudusfilme, ulmefilme ja kauboifilme, mis on saanud kurikuulsaks tänu tehnilistele vigadele, naljakas-lihtsalt teostatud spetsiaalefektidele, ainuomasele dialoogile, ektsentrilisele näitlejavalikule ja üle igasuguse piiri süžeedele. Elu lõpupoole tegi ta pornofilme, kirjutas (pulp) kriminulle, õudus- ja seksnovelle.
Ta sai postuumselt uuesti tuntust, kui 2 aastat pärast surma auhinnati teda Kuldse Kalkuni Auhinnaga (Golden Turkey Award) kui läbi aegade halvimat filmilajastajat (Worst Director of All Time).
Kriitikud peavad tema parimaks linateoseks autobiograafilise taustaga (Ed Wood oli transvestiit) transvestismist, pseudohermafrodismist rääkivat freudistlikku 1955. aastal tehtud filmi "Glen or Glenda".
Samuti väntas Tim Burton tema elust biograafilise filmi "Ed Wood", mis võites kaks Oscari auhinda, andis oma panuse Ed Woodi kui kultusliku filmilavastaja kuulsusele.
Selline nädalalõpp siis sedakorda.:) Peamiselt selline kodune ja ühtlasi ka pisi lapsukese köhaga võideldes... No ja muidugi tänud Sulle, Ed Wood!
reede, 6, märts 2009
Päike ja emotsioonid on säravad
Päev on täis kõrgeid võnkeid!
Hommikukülmus ja päike. Siis kolm musketäri, kes jagasid kallistuste saatel oma osakonna naistele punaseid roose. Kohe-kohe arvele laekuv palgake. Ja tore naistepäevaeelne müügiüritus koos prominentidega oma ringist. Õige pea ongi algus käes.
Kogu see nädal on keerelnud mõnede märksõnade ümber, nagu:
1.Teist korda Don Quijotel (mis mind sinna küll nii tugevalt tõmbas ?)ja sealsed olusuhted.
2.Kaks korda nädalas hambaarstil, lihtsalt nii alustuseks 1500.- krooni eest! (No mis see siis varrukast väljapuistata pole... Ja see kui paganamase erinevalt need hambaarstid seal suus ja suuga toimetavad). Millised erinevad käekirjad...:) Jaa-ah, kõik emotsioonid teel põrgust paradiisi!
3.Emotsioonid ja juhtumused ühe ,,Postimehe,, loo ümber. Ja mõtlus eestlusest keelelis-geneetilisest vaatenurgast keskpõrandale kokku.,,Närukael eestlases,,. Nils Niitra.
................................
Uhh... nüüd siis suurüritus ka läbi saanud ja Uus Meremaa muljed kuulatud!:))
Loodetavasti jätkuvad särav Päike ja sama säravad emotsioonid ikka läbi nädalavahetuse rõõmsalt edasi. :)
Hommikukülmus ja päike. Siis kolm musketäri, kes jagasid kallistuste saatel oma osakonna naistele punaseid roose. Kohe-kohe arvele laekuv palgake. Ja tore naistepäevaeelne müügiüritus koos prominentidega oma ringist. Õige pea ongi algus käes.
Kogu see nädal on keerelnud mõnede märksõnade ümber, nagu:
1.Teist korda Don Quijotel (mis mind sinna küll nii tugevalt tõmbas ?)ja sealsed olusuhted.
2.Kaks korda nädalas hambaarstil, lihtsalt nii alustuseks 1500.- krooni eest! (No mis see siis varrukast väljapuistata pole... Ja see kui paganamase erinevalt need hambaarstid seal suus ja suuga toimetavad). Millised erinevad käekirjad...:) Jaa-ah, kõik emotsioonid teel põrgust paradiisi!
3.Emotsioonid ja juhtumused ühe ,,Postimehe,, loo ümber. Ja mõtlus eestlusest keelelis-geneetilisest vaatenurgast keskpõrandale kokku.,,Närukael eestlases,,. Nils Niitra.
................................
Uhh... nüüd siis suurüritus ka läbi saanud ja Uus Meremaa muljed kuulatud!:))
Loodetavasti jätkuvad särav Päike ja sama säravad emotsioonid ikka läbi nädalavahetuse rõõmsalt edasi. :)
esmaspäev, 2, märts 2009
Meri põlvini, puusadeni-üle pea...koos tänusõnadega, et ära ei uppunud!
No oligi nii, et nädalalõpp möödus hinge tõmbamata. Tempod, tempod!
Reedel marssisin siis erialasele üritusele peale korraliku hommikust vanni, värvimist ja lokitamist-krepitamist. Lootsin enne Oma Maja üritust saada ka sealt väikest maiku suhu.
Teemad siis järgmised: Raamat, raamat, raamat. Lugeja, lugeja, lugeja. Asko Tamme
E-raamat või ehe raamat? Priit Kruus, Värske Rõhu asutaja ning veebitoimetaja
Failivahetuskeskkonnad ja raamatud. Valle Sten Maiste, kultuurileht Sirp
Kokkuvõttes oli see lõpukolmik vägagi inspireeriv. Selles valdkonnas on mehi alati parem kuulata kui naisi, sest neid on meil vähe ja nad torkavad silma. Ja nad lihtsalt on loomingulisemad ja räägivad hästi.
Edasi siis aastapäevaüritusel, kuhu jõudsime just oma kaaslasega õigeks st. söögi ajaks. Tegemist oli ühe ilusama saaliga Tallinna Vanalinnas ja kõik oli perfekt. Üks kiire pokaal veini tühja kõhu peale ja ime siis, et peale esimest praadi ja teist pokaali olin juba purjus nii purjus ja meri lainetas põlvini, puusadeni, üle pea...:) Õnnitlused, soojad soovid, nagu Natasa esimene ball. Kes sai jälle märgi rinda juurde ja kes oli lihtsalt õnnelik!
Pühapäeval aga siis Pisi sünnapidu, ehk jälle üks saunamine vanas heas paigas nimega ,,Portus,,. Väliselt oli kõik nagu super-hüper. Rõõmsad ja kilkavad lapsed mullivannis ja suured kuumas saunas või hingavas aurusaunas. Ananassi jt pizzad ning imeline-sünnipäevalapse nimeline Lotte tort. Lumeljooks ja isegi mõned aastalõpust kasutamata jäänud saluudid. Vanalinna vaated ja suured laevelukad merel meie silme all... Ehk oligi super!?! Aga mu enda pirtsakas ja rahulolematu ,,mina,, lootis ikkagi lihtsameelselt natuke kauem saunas kuumeneda ja aega maha võtta ning auru sisse hingata. Aga aeg jooksis kuskile ära ja kolm tundi oligi läbi nagu lipsti! Tänu Anule tulin kuidagi selle kammaijaaga üldse elusalt välja. Ta oli igal sammul abiks nagu oskas ja mul pole lihtsalt sõnu kogu selle tänutunde väljanäitamiseks.Spets. Tänud!!!!! Tanel lõi just selle õige meeleolu - hoolitses laste eest, oli muretsevalt ja õndsalt isalik ja vedas ka muus mõttes ürituse välja.Tänud!!!!
Niisiis hingasime õhtul kodus sisse liiliate valgeroosasid intensiivseid aroome ja tundsime, et tore, et jälle seekord üks üritus tehtud sai.
Reedel marssisin siis erialasele üritusele peale korraliku hommikust vanni, värvimist ja lokitamist-krepitamist. Lootsin enne Oma Maja üritust saada ka sealt väikest maiku suhu.
Teemad siis järgmised: Raamat, raamat, raamat. Lugeja, lugeja, lugeja. Asko Tamme
E-raamat või ehe raamat? Priit Kruus, Värske Rõhu asutaja ning veebitoimetaja
Failivahetuskeskkonnad ja raamatud. Valle Sten Maiste, kultuurileht Sirp
Kokkuvõttes oli see lõpukolmik vägagi inspireeriv. Selles valdkonnas on mehi alati parem kuulata kui naisi, sest neid on meil vähe ja nad torkavad silma. Ja nad lihtsalt on loomingulisemad ja räägivad hästi.
Edasi siis aastapäevaüritusel, kuhu jõudsime just oma kaaslasega õigeks st. söögi ajaks. Tegemist oli ühe ilusama saaliga Tallinna Vanalinnas ja kõik oli perfekt. Üks kiire pokaal veini tühja kõhu peale ja ime siis, et peale esimest praadi ja teist pokaali olin juba purjus nii purjus ja meri lainetas põlvini, puusadeni, üle pea...:) Õnnitlused, soojad soovid, nagu Natasa esimene ball. Kes sai jälle märgi rinda juurde ja kes oli lihtsalt õnnelik!
Pühapäeval aga siis Pisi sünnapidu, ehk jälle üks saunamine vanas heas paigas nimega ,,Portus,,. Väliselt oli kõik nagu super-hüper. Rõõmsad ja kilkavad lapsed mullivannis ja suured kuumas saunas või hingavas aurusaunas. Ananassi jt pizzad ning imeline-sünnipäevalapse nimeline Lotte tort. Lumeljooks ja isegi mõned aastalõpust kasutamata jäänud saluudid. Vanalinna vaated ja suured laevelukad merel meie silme all... Ehk oligi super!?! Aga mu enda pirtsakas ja rahulolematu ,,mina,, lootis ikkagi lihtsameelselt natuke kauem saunas kuumeneda ja aega maha võtta ning auru sisse hingata. Aga aeg jooksis kuskile ära ja kolm tundi oligi läbi nagu lipsti! Tänu Anule tulin kuidagi selle kammaijaaga üldse elusalt välja. Ta oli igal sammul abiks nagu oskas ja mul pole lihtsalt sõnu kogu selle tänutunde väljanäitamiseks.Spets. Tänud!!!!! Tanel lõi just selle õige meeleolu - hoolitses laste eest, oli muretsevalt ja õndsalt isalik ja vedas ka muus mõttes ürituse välja.Tänud!!!!
Niisiis hingasime õhtul kodus sisse liiliate valgeroosasid intensiivseid aroome ja tundsime, et tore, et jälle seekord üks üritus tehtud sai.
Telli:
Postitused (Atom)
