Pöörane päev Voldemari, õnne ja ämblikega

Eile oli pöörane päev mitmeski mõttes. Märksõnadena võiks heietada eelkõige õnnest ja ämblikest. Viimaseid kardan ma päris kohutavalt, ikka kõvasti hullemini kui lendamist!
Kõigepealt ilmus suur must ämblik tööjuures lõunasöögi ajaks hoidlatoa seinale, et teda oleks hea seal imetleda. Ja ta ei kavatsenudki liigutama hakata. See oli esimene kord siintöötatud aja jooksul ämblikku näha. Ma võtsin põrandaharja, panin silmad kinni ja udisin siis seina selles hirmsas kohas. Söögi ajaks oli igatahes rahulik.

Päev võttis uuesti tuurid üles kohe kui vanema pliksiga arstilemineku aeg lähenes. Olin arvestanud linnas toimetada ja palganud Pisile hoidja, kuna õhtu tõotas pikk tulla. Aga suurem Piiga hakkas möllama, et temal kodu võtit pole (mahaunustatud) ja hirmsasti on vaja ikka koju minna, väsinud jne.jne. Paanikatuba taas! Tulin siis koju. Peale seda läks Piiga varsti ise arstile, kuid arstilkäik ebaõnnestus. Keegi onuke(patsient?) oli istunud kabinetis ja Piiga arvas, et temal on mõistlikum sel puhul koju minna. Eks mul tuli siis talle taas uus number võtta. Polnud ka mul mõtet kauem kodus istuda, sest hoidjal tunnitasu jooksis ja ta ei plaaninud samuti oma plaane muuta ja varem lahkuda.Läksin rahvusraamatukokku oma tööasju ajama.

Ja sealt jalutasin teatrisse. Teepeal kohtasin veel vanu sõpru ja sensitiive, keda samuti just iga päev ei kohta.Vene Draamateater on nii teatrilikult suursugune. Kuldsed lühtrid ja inglipoisid peeglite kohal. Justkui ooperimajas. Kaunis!
Mina tulin Kivirähu ,,Voldemari,, vaatama, ikka seda va vana Panso elust.
Oli tore tükk. Meenutas seda Helesinist vagunit, mis oli üks mu lemmiktükke. Selline mõnusalt ajastutruu.
Loomulikult oli ka neid tagumise poole nalju ja mitte vähe. Aga usutavasti teatrirahvas viskas mahlakaid nalju juba tollal, pealegi oli Panso ju ka rahvamees
(napsi ja naljamees ma mõtlen).
Ja ka sellele sain pihta, miks tollal niipalju joodi. Või õieti kui kõvasti kultuuriinimesed tollal jõid. Ka minu isa, mõistagi!:( See oli totaalne.
Teatrist tagasi tulles, juba ööpimeduses ja laternatevalgel nägin taas ämblikku. Justkui ühest kohtumisest päevas veel vähe oleks. Mingi roheliste jalgadega tohutu pirakas ja graatsiline eksemplar jalutas sügislehtede vahel...Appi! Kustutasin mäluekraani.
Tegelikult oli ka Panso tükis ämblikust juttu, kes tema isa surmaööl lambi ja seina vahele võrgu kudus.
???
Mida tulid need ämblikud mulle ütlema, keda ma polnud ei Eestis ega ka Lõunamaal juba aastaid kohanud? Ma loodan, et pigem õnne kui õnnetust.
Õhtul kuulsin, et mehe sõpra on tabanud pöörane õnn. Tema arstist ja õppejõust kaasa on kõrges eas peale korduvaid ärakukkumisi ja nurisünnitusi lõpuks ometi poja ilmale toonud.

Õnnest ka Panso enda sõnadega.
,,Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel. Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Tõeline õnn on see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid.
Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele. /Raamatust,,Portreed minus ja minu ümber,,/

Ood vennale!

Täna on minu ainsal vennal sünnipäev ja ta saab juba päris vanaks. Peaaegu niisama vanaks kui ma isegi. Ja täna antakse minu asutuses verd. Veri on ikka paksem kui vesi. Sellepärast ongi oluline, et oleks ikka sissekanne ja jääks ikka õige kuupäeva alla. ,,Juulikuus lumi on maas, see tuleb taustaks. Sinust ilma jään ma niikuinii...,, Olengi tegelikult juba jäänud, sest sel aastal oleme suga kohtunud vist ainult korra, kui sa kutsumise peale mu Pisi sünnipäevale tulid. Sul ei ole kunagi aega. Sa oled pere-elusse ja meditatsiooni mattunud. Mind pole sinu jaoks olemaski. Kui palju ma sinust üldse teangi?
,,Seisad paljajalu rannal, oled kaunis, oled kummaline...,, Oledki. Aga sa oled ka asendamatu. Minule vähemalt, sest vendi pole hiljem enam suurt mitte kusagilt võtta.
Mäletan kui ema su väikese pakina koju tõi, voodil lahti pakkis ja ka mina tulin sind lähemalt imetlema. Hiljem olid ema ja isa lemmikuks. Eks ikka seepärast, et väike ja väga Nunnu. Alati naerusuine ja plikalikult malbe. Nüüdseks on soorollid niikuinii küsimärgi alla pandud.
Vend on nagu eriline märk süsteemis. Asendamatu oled sa ka oma poegadele. Selline rahu ja tasakaalu kehastus. Tasakaal oli nooruses kui veel isamajas elasime su põhiline märksõna. Minujaoks oled sa diskreetsuse, majesteetlikkuse ja budha munga kehastus. Sa oled enamasti alati lahke ja naeratav ja sul on puidu peale kuldsed käed.
Sa oled jaapani keele ja hieroglüüfide profaan, midagi kõrget ja ebareaalset, nagu tantsiva lohe kuju. Tegelikult Mihkel. Mihklipäeva ja Miikaeli aja poeg.
Õnne Sulle, kallis ja ainuke vend!

Sügise kullajuttu ka...

Oled see, mida endast läbi lased.
Nädalavahetus oli nii sügiseselt kuldne, kullajuukseline ja kaunis, nagu hea kunstniku palett. Aasta-aastalt üha enam suudan ma sügiseid nautida, kõike seda lummust looduses ja võrratut värvide mängu. Ja siis, kuidas veel päike puhub kõik nii elavaks... Ja kollased veelgi kollasemaks ja punased tõeliselt leekima. Ummm... Ilus oli!
Laupäeva esimese poole veetsime Kadrioru lossis perega ja lastega muuseumitunnis, pärast libisesime läbi parkide, kiikusime ja lasime liugu laste mänguväljakutel. Sealt edasi käisime ema-isa hauale kuldseid lilli lisamas ja lõpuks veel metsa seenele. Seeni me küll eriti ei leidnud, kuid ühe ülisuure puravikukübara nõidusime ikkagi välja. Arvan, et lastel oli päris lõbus üle puurontide hüpata ja kraavikallastest üles ja alla turnida. Minul oli ka.
Jätkus isegi hetki veel Vihurimäe lugemiseks, kuni unevihur mind ennast kaasa haaras. Ma pole suvest saati ikka veel oma lugemisega kaugemale saanud. Ehk nüüd tulevasel hingedeajal saan raamatutega ka natuke kiiremini edasi.
Pühapäeval lihtne elu jätkus. Hommikune vihmasabin alistus taas päikesele ja ilma ilule. Lõuna paiku tuldi lapselapsukesele järele ja vanaema sai koristamisi kuduma hakata. Muidugi, suur uudis on see, et poja pere elab jälle koos!

Elevandiluust tornis on lihtsalt nauding viibida, eriti veel nüüd kuldsel sügisel. Kõigega, mis meediast tuleb ei jõua niikuinii kursis olla, ega tahagi...
Seda tunnetan iga kord kui teleka sisse lülitan või ka lülitamata jätan. Kuigi sealt tuleb ka häid asju, ei ole mitte miski sellest eksistentsiaalselt vajalik.
Ehk parafraseerides raamatukogu päevade motot: ,,Oled see mida loed,,. Oled see, mida endast läbi lased!

Kuidas olla joonistuspaber?

Tegelikult juhtus see täiesti juhuslikult. Ilmselt on mu Pisipiiga mällu sööbinud emme viimased kehamaalingud luulekogu ilmumispidustuste päevilt. Igatahes langes seekord kokku kaks imet. See, et ma avastasin kehamaalingud alles siis kui kaks kintsu olid juba mõnusaid Muguleid täisjoonistatud... Olin vahepeal nii sügavalt filmisse, mida vaatasin, süvenenud. Lootsin, et küllap ta kritseldab mulle kuskile mõne südame ja rahu majas.:)
Ja teine ime oli see, et mu Pisipiiga tegi esimest korda nii vingeid Kriipsumuguleid, Röötsukasse ja Nuuskmõmme, et ma ainult imetlesin ja ahhetasin. Ja muidugi roomasin kohe ka fotokat otsima.
See oli ka tema esimene tõeline ,,graafikakatsetus,, sest viimasel ajal on ta meil esivanemate eeskujul pigem Värvi-Leenu. Haarab emme kõige paremad ja kallimad akvarellid, paksud pintslid ja paberid ja müttab seinatäie pilte valmis. Pärast kohe on mida kodus ülesriputada...
Nädalalõpp tulekul. Head kehamaalimist ja palju kunstinäitusi Maarjamaale!

Minu väike hobi ,,kasvatus,,...

Täna tegelesin siis järgmise teemaga, millest sain pisut enam teada. Jagan seda ka teiega.
.........................................
Eestis suureneb erinevaid õigusrikkumisi toimepannud inimeste arv. Tugevad suudavad ise oma elu jälle õigele teele pöörata, kuid nõrgad vajavad toetamist.
Antud töö teema valik on tingitud kirjutaja töökogemusest ning peamiseks teemavaliku põhjuseks on autori isiklik erialane huvi välja selgitada, mis on saanud koolikohustust eiranud noormeestest, kes kirjeldatud ajavahemikul suunatud Tallinna Kesklinna Valitsuse alaealiste komisjoni poolt Puiatu Erikooli.
.................................................................
Tegemist on ühe väga huvitava uurimustööga kasvatamise võimalikkusest Eesti Vabariigis.

Üha rohkem panevad alaealised toime erinevaid õigusrikkumisi ning eiravad õigusaktidest tulenevat koolikohustust, teadvustamata enesele selle tagajärgi. Üheks võimalikuks variandiks on anda koolikohustuse mittetäitja kohta materjalid kohalikule alaealiste komisjonile mõjutusvahendi määramiseks, kuna Eesti Vabariigi haridusseaduse (1992) järgi on õpilane koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või kuni 17-aastaseks saamiseni.
Täpselt samalaadse probleemiasetusega uurimust pole töö autorile teadaolevalt varem läbi viidud, kuid siis on uuritud erikoolidesse sattunud õpilaste kriminaalset karjääri pärast koolist lahkumist.
......................................................................

Puiatu Erikool ja mis edasi ja tagasi?

Töö eesmärk on uurida Puiatu Erikoolis õppinud alaealiste käekäiku ja toimepandud õigusrikkumisi pärast erikoolis viibimist ning poiste subjektiivset hinnangut sealsele kasvukeskkonnale.

Töö alaealistega on pikaajaline protsess, kus positiivsete muutuste saavutamiseks tuleb teha järjekindlat tööd nooruki ja tema perekonnaga, kaasates töösse ka eri võrgustikuliikmeid.
Kõige olulisem on märgata lapse probleemi varakult ning tegeleda selle põhjustega, et vältida tõsiseid tagajärgi. Kui sellega ei tule toime pereliikmed, siis tuleb sekkuda ametnikel.
.................................................................

Täpselt minu mõte.:) Aga millistel ametnikel ja kunas täpselt ja kust peavad need ametnikud oma informatsiooni saama, kui inimesed tihti ei tahagi üksteist ja üksteise probleeme märgata.
?!?

Iga laps vajab reegleid, piiranguid ja järelvalvet, mis tekitavad noorele turvatunde.


Tegelikult vajavad ju reegleid ja piire ka täiskasvanud. Ehk peaks hakkama väljatöötama piiride äratundmise ja piiride seadmise koolitusi?!?
................................................................

Eestis on hetkel kolm erikooli-Kaagvere, Tapa ja Puiatu.
Erikooli suunamist mõjutusvahendina kohaldatakse vaid äärmuslikel juhtudel, kui eelnevad mõjutusvahendiud pole positiivset tulemust andnud.

Käesoleva töö uurimuslikus osas on intervjueeritud kahte eksperti ja nelja Puiatu Erikoolis õppinud noormeest, kellest kolm on saanud praeguseks täisealiseks.
Puiatu Erikooli direktor oli arvamusel, et erikoolide süsteem vajaks mitmereziimiliseks muutmist, et ühes keskkonnas ei oleks koos koolikohustust eiravad noormehed ja raskeid kuritegusid sooritanud poisid. Sellisel juhul võib erikoolis viibimise mõju osutuda oodatust hoopis vastupidiseks.

Uskumatu, et seda juba senini avastatud pole? Või milles asi?
..............................................................
Intervjueeritud Puiatu Erikoolis õppinud neli noormeest peavad erikoolis viibitud aega enda jaoks kasulikuks, sest nad said omandada haridust, õppida eluks vajalikke sotsaiaalseidoskusi töökasvatuse baasil ning hindasid ümber oma väärtused. Uurimustöös osalenud noormeestest pole keegi pärast erikoolis viibimise aega tõsiseid õigusrikkumisi toime pannud.
Läbiviidud uurimuse põhjal saab teha ettepaneku Tallinna Kesklinna Valitsuse alaealiste komisjonile suuremõõtmelisemate ennetusprojektide koostamiseks alaealistele õigusrikkujatele, sh koolikohustuse eirajatele. Samuti saab teha Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepaneku erikoolide mitmeastmeliseks muutmiseks.
................................................................
Väga positiivne tulemus igatahes konkreetsel lool.:)
Minu hobi ,,kasvatus,, on saanud taas uue, täpemalt tänase ja hea äratundmise, et puutun ka argipäevadel ikka ja jälle selle huvitava teemaga kokku.
Kodus, tööl ja puhkehetkel...
Ja kassidki kasvatame lendama!

Kui palju optimismi on liiga palju?

Eilne koolitulistamine lisas veelgi õudu niigi õudsele hetkeseisule, mis hinge täitis. Kohanimigi sisaldas lahtitõlgituna sedasama : õudusjõgi- kauhajoe-kauheajoe.
Mõlemad tulistamised toimusid väga vaiksetes ja rahulikes väikelinnades nagu David Lynchi Twin Peaks. Või isegi Koduperenaiste toimumispaik. Ja nii edasi.
Nagu sellised Soome depressiivsed väikelinnad, kui nii võiks öelda... Ime siis, et kahekümnendates eluaastates maailmavalu ja relvahullust põdevad üksildased noormehed suuri tegusid tegema kipuvad. Ikka ja ikka actionfilmide ja arvutimängude eeskujul. Suurte Pahade innustusel... ,,Kes meist ei tahaks olla ämblikmees?!?,,:)
Eile KANAL2 oli siis vastavateemaline küsitlus, et kas Eestis saaks sarnast sündmust ära hoida või siis mitte? Optimiste oli seekord minugi üllatuseks väga palju, kuskil 70 protsendi ümber. Minagi hääletasin seekord ja positiivselt.
Minu suurim eeldus põhines sellel, et küllaltki lootustandev oleks see ehk sel juhul kui iga kooli ukse ette paigaldataks metalliotsija, nagu enne lennuki peale minemist. Täisturva!
Samas sajaprotsendiliselt pole ju miski kunagi kindel.
Ja kindlasti aitaks meie õpilaste puhul korralik koolireform : väiksemad klassid, individuaalterapeudid ja programmid probleemsetele lastele ja loomulikult ka mõtlemise muutus. Ka halb vajab kaastunnet,ka kõurik eriravi ja hoolimist, mitte ainult piitsa ja veelkord piitsa... jne. jne.
Ehk oli seekord nii suur optimism liiast. Aga kui palju optimismi on üldse liiga palju?
Eile leidsin Ramloffi blogist järgmised mõtted: ,,…sest ehkki ma ei alahinda positiivse mõtlemise tähtsust, ei saa positiivne mõtlemine olla põgenemine. Jah, elu laguneb igast õmblusest, aga mina olen positiivne ja ei pane seda tähelegi. Üks võimalus kõiki elu õppetunde ignoreerida on ju ka kaitsta end läbitungimatu optimismi kaitsekihiga ja mõtelda kõik ebameeldiv lihtsalt olematuks. Aga kas see on õige?,,
Jah, eks ole igasugust optimismi, aktiivset ja passiivset, mõtlevat ja tegutsevat. Aga mis depressiivse inimese optimistlikku innustamisse puutub, siis jah, see ei toimi… Seda näen oma tütre peal päevast päeva.
Depressiivse inimese optimismini viimine on tõeline väljakutse.
Selleks aitavad kindlasti ka ravimid ja mingil hetkel tuleb inimene hoopis lihtsalt rahule jätta. Samas lootuses, et just siis ei juhtu temaga midagi halba. Hoolida, aga teatud piirini. Viimane vastutus on igaühel oma elu ja tegemiste eest ikka inimesel endal…
Ise depressiivne olles, ka seda on ette tulnud, olen samuti eelistanud end lihtsalt välja lülitada ja emotsioonidel välja tulla lasta. Vahel tuleb ikka peatäis nutta või muidu aur välja lasta. Aga kui asi vähegi kannatab, siis eelistan ma muredele delete teha ja halvad hetked ja mälestused peast lihtsalt kustutada. Seljast maharaputada…See on vahel tervisele vägagi kasulik.
Kas optimismi on kunagi liiga palju meie kannatusi täis maailmas? Küllap siiski mitte. Vastupidi. Eestis on harilikult optimismi liiast vähe. Mulle tundub, et optimist olla ei ole üldsegi populaarne. Ja mis siis? Mulle sobib.:)
Õnneks saadavad viimase aja katastroofe päike ja ilusad ilmad ja küllap on hetkel selleski oma sõnum.

Tornaado töökohal

Eile tabas siis meid töökohal tornaado, mis lõi pikaks ajaks kõik segi nii mõtetes kui hinges. Proua H. oli inimene, kes oli tugev liider, särav ja põhjalik inimene. Kuigi me ei suhelnud just palju oli minu eelkäial temaga suurepärane otsekontakt. Ja minu kolleegil lausa aastatepikkune sõprussuhe. Mitte keegi ei suuda seda lugu uskuda. Just selline peabki üks tõeline skandaal olema!
Iseasi siis see siis miks ikkagi inimesed sellistesse tehingutesse laskuvad? Kas tõesti raha pärast? Minule tundub see uskumatuna. Tõenäolisem, et inimlikest nõrkustest, sest värbajad pole just rumalad. Ka nemad teavad, kuidas seda tööd teha. Niimoodi tõmmatakse sind samm sammult sisse ja kui sa ülimalt tähelepanelik pole, siis andes kasvõi sõrmeotsa oled varsti andnud kogu käe, oma kodu, pere, töökoha, karjääri ja maine.
Suurim tõehetk Eesti jaoks kui kõik mängud kokku. Uskumatu ja tõenäoliselt ikkagi tõde. Kes tahab midagi põnevat dokumentalistika valdkonnast lugeda, see lugegu ikka Mata Harit või Mitrohhini arhiivi.

September poole peal...

Tänasega on saanud siis läbi kaks pikka päeva lastevanemate koosolekuid laste koolides ja aedades ja ma võin lõpuks ometi kergemalt hingata.
Õnneks ei tehta koosolekuid just väga tihti.Vanemal tütrel on sel aastal lõpuks ometi tore klassijuhataja. Isegi selline nooremapoolne Emalik, aga mitte selline masendav Kurvakujurüütel, nagu oli eelmisel aastal. Klass on ainsana neil kooli peale koos paari esimese klassiga ,,euroremonditud,, või õieti vanalinna ja vana kooli kohta nii öelda ei saagi. Oli ka kuulsaid ja kummalisi lapsevanemaid. Üks neist Priit Pedajas ja teine Margit Hakomaa. Palju säravaid ja hingestatud silmi oli seal ka.
Pisikese jätsin ikka samasse lasteaeda edasi, kuna seal hakkasid toimuma korraga nii paljud meeldivad muutused, et lihtsalt patt oleks olnud laps mõnusast rutiinist välja tõmmata. Pealegi oli majanduslikult vahe kolmekordne. Kaarli kiriku ja lastetöö vahvate ürituste ja seltsieluga saame rütmi ka teisel moel Pühapäevakooli kaudu. Nüüd jalutan ma taas töölt mõnuga jala lasteaeda ja sealt koos koju. Kokku võtab see protseduur mitte üle poole tunni, et siis jalgsi ja otse läbi päikese ja vihma...:)
Nii, et küll ta läheb! Kui mitte arvestada eilset suurt kodusõda vanema tüdrukuga. Aga täna leidsin endas taas jõudu selle raske suhtega edasi minna.
September on juba poole peal. Ja minust on taas saamas eestlane!
© 2007 - 2008 blog.tr.ee

Suhtemeditatsioon või suhtekarussell?

Pealiskaudsuse võlu ja valu. Kunagi oli mul üks armuke, kellel polnud kunagi aega ja üks teine armuke, kellel olid kogu aeg mobiilikõned. Nii jäi ka restoranis iga suutäie taga toit kurku kinni. Mis on ometi meie ajaga lahti, et meil ei ole enam lähedaste ja sõprade jaoks aega ja kogu elu killustub võltssuheteks, kus kuulatakse vaid vestluse algust, kui sedagi?
Eriti teravalt tunnetad seda siis kui saabud tagasi Eestisse mõnest teisest elurütmist. Soojalt maalt või külmalt maalt. Sealt kus inimesed on ausamad loomulikumad ja siiramad, mis iganes on siis ka selle põhjuseks.
Ja miks see tegelikult mind üldse niipalju puudutab? Ehk peaksin minagi keskenduma millelegi muule. Võtma osa pealiskaudsest karussellsuhtlusest. Hüppama inimeste maailma, kellel ei ole kunagi aega. Võtma kõigest vaid näilise osa ja olema sellega rahul. Ehk tõesti. Aga kas ikka tõesti? Ja ehk on asi hoopis milleski muus. Erinevates ootustes ja kvaliteedi kvantiteedi vahekordades. Ehk tuleb nimetada lihtsalt asju õigete nimedega ja mitte luua üleliigseid ootusi-lootusi inimsuhetes.
Ilmselt olen ikkagi ma ise imelik kui tahan vähem, aga paremini, kugistamise asemel pikemalt seedida ja läbihüppamise asemel mediteerima jääda.
Aga ma lihtsalt ei saa teisiti, ega oska teisiti. Ja nii see on.
Suhtemeditatsioon on õnnestav, nagu meditatsioonid ikka. Aeg peatub ja hetk viibib veel...
Ja silmad vaatavad teist inimest nagu head maali, märgates igat detaili eraldi. Meditatsioon nagu jalutuskäik kunstinäitusel. Hingemaastikke mööda.

Täiskuu tegemised ja nägemised...

Viimasel ajal oleme kolleegiga mõlemad väga sensitiivsed olnud.
Peale seda kui ma Läti-Leedu rahvusloomad ja lilled õhust ära vastasin,ilmselt telepaatiliselt tema mõtteid lugedes,nägi kolleeg ettenägevat und. Ta magas mingi mehe kõrval laias voodis kui mingi hääl oli öelnud: keera teisele poole,tal on ju nohu. Kolleeg keeraski, kuid oli juba hilja. Järgmisel päeval saabus tal ootamatult nohu ja midagi polnud teha.
Täna õhtul pidime sõbrantsiga tegema Kreeka õhtu, vaatama pilte ja puha. Aga öösel nägin ma sõbrannast väga halba ja painavat und. Pidime just Kreeka toitu valmistama hakkama kui võtsin vaevaks kord plaanid üle helistada... Ja mis välja tuli? Sõbrantsil plaanid muutusid ja ta muidugi ei tulegi.
Unenägu ise oli suht eklektiline ja palju sebimist täis. Ostsin siit ja sealt kooke oma sünnipäevaks. Ja sebisin külalisi kokku. Lõpuks sebisingi ainult oma peret ja seda sõbrantsi ja kooke. Ja kui ma olin lõpusirgel ja koogid käes, siis sõbrants ütles, et ta ei tule. Ta oli tütrega koos. Palusin ja keelitasin neid jumala keeli...ma ei tea miks mul neid sel hetkel nii väga vaja oli, aga vastus oli igatahes külm EI! Nüüd kordas siis päev unes nähtut, ehkki sõbralikumas ja viisakamas vormis. Pealegi polnud ma õnneks kookideni veel jõudnudki...:)
Eile siis oli tore Omnibussireis Anu Raua kodutallu koos mulgi pudru ja uue konkursil võitnud vaiba imetlemisega, siis koduloomuuseum ja vinged kootud-tikitud mänguasjad.
Liisa pidas vapralt vastu. Lõpuks ostsin talle musta rahvakunstikassi punase kirjaga. Mu ema tegi ka ise mänguasju. Minu lapsepõlve saatis üks kootud hallikirju kurr. Ja lõpuks maandusime Viljandis Folgi aidas - Anu Tauli ja teisi folklaulikuid imetledes.
/Retk Mulgimaale Anu Rauda ja Anu Tauli kuulama. Sõidame külla kunstnik Anu Rauale tema kodutallu Heimtalis. Vaatame loodust ja vaipu ning kuulame kultuurilugusid. Õhtu veedame uues Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Laulab Anu Taul. Teda toetavad Triinu Taul ja Tarmo Noormaa./
Tore, tore-toreke oli ja täiskuu saatis meid kaunilt koju.

Kaose graafik

Katastroofipäeva sünnipäevalapsed
Eile 11. septembril pidasime siin eriti kalli kolleegi sünnipäeva. Rahvast lehvis ringi nii, et pärast olime kõik täiesti väsinud, aga muidugi on säärased kogunemised seltsi mõttes vajalikud. Selleks , et olla, edeneda ja suhtevõrgustikke luua.

Tegelikult hakkab nädala lõpul juba ka mingi eriline tappev väsimus tundma andma, mis tulnud tavalisest varasemast ärkamisest hommikuti. Õhtul vaatasin Kaksiktorni filmi. Seda enam, et seal oli minu teemast juttu. Politseinikud ja päästeametnikud. Mis tunne võib olla kui sinu sünnipäev niimoodi katastroofidega untsukeeratakse? Siis ju nagu ei tohikski pidutseda ja sünnipäeva pidada. Ja mõtle kui oleksid veel ise ameeriklane ja juhtumisi sel päeval sündinud.
Kodus on samuti juba nädalalõpu kaos kohale jõudnud. Aga üldiselt on see meil üsna tavaline.
Kaose graafik
Kui esmaspäeval on veel toad korras ja paned ka ise asjad oma õigetele kohtadele tagasi..., ja võib olla isegi koristad midagi või teed midagi põnevat süüa. Siis vaikselt käib see idüll samm-sammult nädala edenedes maha. Teisipäeval on veel kodune olukord talutav, kuid kolmapäevast karjuvad vaibad tolmuimeja järele ja riided lendavad kuhu juhtub. Lapse mänguasjad on siin-seal laiali ja söögitegemine piirdub millegi ettetõstmisega. Neljapäeval on tunne, et tahaks peale töölt kojujõudmist kohe magama minna. Ja kui seda lapse tõttu, kes kogu aeg värske ja ergas on teha ei õnnestu, siis käid nagu uimane kana ringi, viskad pilgu telekasse ja tõstad ühe asja siia ja teise sinna, nagu paras somnambuul. Kodus on sust kasu täpselt nulli jagu. Reedeti saabub suur kergendus. Ikkagi kaks vaba päeva ees, rohkem või vähem. Tavaliselt saab reedeti juba kõigele vilistada ja peale tööd ka mingi korralikum uinak ära teha. Laupäeval õnnestub kaua ja pikalt ja mõnuga välja magada! Siis korralik suurpuhastus teha ja kõik oma kohtadele puhanult ja õnnelikuna tagasi paigutada. See skeem toimib hästi siis kui laupäeval midagi muud ette ei tule: külastused, sõidud,üritused või muu. Reeglina üks nädalavahetuse päev ikka kodule kulutada ka õnnestub, sest teise nädalasse kanduv kaos ähvardab juba stressi ja äärmiselt ebameeldiva enesetundega täis meeleheidet ja süümekaid.
Kaose graafiku järgi kõlbaks külalisi koju küllakutsuda pühapäeval või kõige parimal juhul veel esmaspäeval. Kuid loomulikult pole siis küll enamasti kedagi tulemas.
Aga reedeti on kaose graafikus niivõrd hull päev, et siis peaks ka ootamatud külalised uksest välja lükkama. Ja tegelikult ei saa siis enamasti keegi sissegi. Kaos on jõudnud korteri välisukse ette välja ja uks ei pruugigi enam nii lihtsalt avaneda.

Aeg sõuab aeg jõuab...

Kuid pole kuskile kaugemale jõudnudki.
Reisimuljed idanevad peas nagu potililled, kuid paberisse ei jõua kohe kuidagi.

Hoopis puhkus sai läbi ja täna tulime vapralt Pisikesega lasteaiast koju. Siis kohe linna ja ,,Estoniasse,, Lumivalgekesele pileteid võtma. Kodus lõi lapsuke kohe vahva laari keset tuba üles. Vihmavari lahti ja siis väike madrats keset vaipa ja siis kaks kiisupatja. Edasi näitas, et siia lähen mina ja sinna emme. Kui hakkasin vihmavarju kokku panema, siis tuli pahameeletorm. See oli ju samuti tema maja osa. Jätsin siis rekvisiidi alles. Tule vaata!, sikutab ta mind käest... Tuleb virtuaalist reaali minna. Mis see emme siin toksib.;) Mina tahan ka teha nii, joriseb ta seejärel... Ja varsti lähemegi koos maja imetlema. Igal detailil on oma kindel koht. Maja ja autotee... ja niipaljukest siis laupäevasest suurpuhastusest.

Raske on Eestiga ära harjuda. Jamade ilmade ja kibestunud inimeste ja meediaga,kelle ainus mõte on teine eestlane ära süüa ja alla neelata. Ühel või teisel kujul. Politseinikke on tänavatel tihedalt nagu Palermos. Väikese konnatiigi väikesed mängult väga tõsised mured.

Vahepeal jõudsin ka ammust toretuttavat külastada, kolleegi ja oma poja koolipõlvesõbra ema. Tema poeg lõpetas just Inglismaal mingit kõrgkooli. Et siis ema ise õnnelik ja äsja Londonimelune. Tore elamus!
Ja seejärel otsisin ja leidsin hulgi arvutipoisse oma koduse arvutipargi renoveerimise tarbeks. Aga kuna enamus sellest on ,,algusaegade piraatlus,, siis kes neid piraate ikka abistada tahab? Iseasi oleks oma huvides häkkida.

No igatahes igatsen ma endiselt leebet tuult palmilehtedes sahistamas. Aga selle asemel peksab leebe vihm aknalauale ja hüüatab: auuuu!

Kiri sõbrale! Tere, Rhodoselt tagasi...

Panin just Pisi Liisa tudule.
Reis oli veelkord super. Üle ootuste, nagu ilusa unistuse täitumine. Türgi-Marmaris oli vägagi sümpaatne. Kreeka siis, Rhodos - Rooside saar veelgi enam. Symi, nagu kunstniku ja meremehe unistus...
Nägime palju, tundsime palju - kõigil oli omal kombel tore. Lapsed said palju ujuda, vanem shopata, pisike kohalike kassipoegadega sõbruneda, mees autoga mööda mägiteede serpentiine kimada (ekstreemi) ja mina emotsioone ja värve ja soojust endasse koguda.

Kõigepealt tahtsin sind tänada ennastohverdavuse eest rottide toitmisel ja lillede kastmisel!
Ja ka spordikoti eest, mis oli palju abiks. Kotil oli küll peal ka kohe väike rebend, selle panin ma kindluse mõttes haaknõelaga kinni. Siis tead.

Mul on sind ootamas kingitused ja samuti tüdrukutele lõpetamise puhuks. AGA puhkuse viimased päevad tahaks suurpuhastusi teha ja siin kodus ,,kitliga,, ringi troobeldada.

Edaspidi tahan minna veel ka teistele saartele ja ainult KREEKASSE!

Kreeta-Santorini ja samuti Korfu. Lähemad paar kolm aastat üritame küll muudele asjadele panustada, samuti reisida lähiriikidesse.

Lendamine on ikka minu jaoks nii suur eneseületamine, et selle tõttu väga pikki reise ei tahaks edaspidi teha. See on suur vastuolu ja enese vägistamine. Ehkki ma suudan seda hästi varjata ja ikkagi on iga korraga natukene kergem.

KUIDAS Rännakuraamat ja see teine meeldib? Kuidas läks enda Soome reis?
Täna käisin Statistika raamatukogu sünnipäevapidustustel ja R. on ka väga huvitatud sellest koolitusest ja teemast.

Rohkem ei tule praegu meelde.
Head ööd!

Unenäonõiake

PS. Pikemad reisimuljed ootavad talletumist ja klaarumist. Ilmselt tuleb neid kohe pikalt ja põhjalikult ja siia läbi kogu halli sügise...
..................................................

,,Kunagi lausus mu hea tuttav, et tema jaoks ei ole atraktiivsemat puhkepaika kui Kreeka saared. Ta ei osanud seda eelistust põhjendada, kuid soovitas seal kindlasti ise ära käia.

Loomulikult jäi mulle sellest põhjendusest väheks, sest tahtsin mõista miks. Ta selgitus oli lihtne: "Ma lähen sinna saare enda ja nende inimeste pärast. Mul on oma taverna kus ma käin, kus kõrtsmik teab mind nime- ja nägupidi, kus ma ei pea ütlema, mida ma soovin, vaid see tuuakse mind nähes kohe lauda.

Naaberlaudades aga istuvad minu kõige suuremad sõbrad. Nad on kohalikud inimesed, keda ma ei tunne, kuid kellega ma tajun suuremat ühtekuuluvust, kui Eestis mõne lähisugulasega.
Ma istun seal ja imetlen taamalt paistvaid mägesid, hingan sisse lillelõhnu kandvat meretuult ja silmitsen ainiti majakesi, mis jäävad mu vaatevälja.

Mulle meeldivad need väikesed ja kodused majad, need kitsad linnatänavad, need kodused poekesed, õhtused sadamakohvikud ja sealt kostuv muusika.

Ma ei ole küll päevitajatüüp, kuid ma jumaldan neid lõputuid randu, kus vesi varieerub helerohelisest tumesiniseni ja liiv kuldkollasest lõheroosani."