MUIDU JUTTU...
Mina ikka veel siin oma jaaniussi juures. Samas kui mujal blogosfääris tõelised tormid veeklaasis puhumas. Ja ilm tõmbab ka üha enam pilve. Ja ilmselt ka tormisemaks. Lisan veel natuke kujutlusvõimet ja võtabki lõdisema. .. Aken ka ju lahti. Hea, et pintsak seljas. Oot, pintsak oli vist meestel, naistel kostüümi jakk või midagi sellist.
Minul oli nädalalõpul just selline suhete selginemise päev ja samuti leidsin täiesti ootamatust kohast ühe sõbra ammu kadunud raamatu üles. Õhtul käisin perest peresse ja jagasin maasikaid, mida mees Lõuna-Eestist oli toonud. Oli teisi tõesti liiast palju ja nagu öeldakse, et mida enam jagad, seda enam saad ka maailmalt (maasikaid) tagasi...
Igatahes tegin enda kohta ka paar huvitavat ja uut ja avameelset järeldust. Esiteks see, et olen autosõidufriik, seda just maanteesõidu osas. Ilmselt kardan ma lihtsalt suuri kiirusi. Ja riskantseid manöövreid mida meie ümber ju kogu aeg tehakse. Kuigi lennuhirm on enam-vähem aktsepteeritav, siis maanteesõiduhirm on selline, millest tavaliselt ei räägita. Õnneks ma ei sõida väga palju ja ühissõidukitega sõites on see hirm väiksem ka, kuna lihtsalt seal sa ei pruugi kaugemal istudes liiklust näha ja tunda. Ehkki ma ikka vahel piilun ühe silmaga ikka mõnikord.
Teine asi on siis see, et mina ei suuda tellimuse peale luua ja veelvähem pole ma ka mingi kõnemees.
Seda viimast teadsin muidugi enne ka, aga ikkagi. Kui kõnedeks läheb, poeksin ma parema meelega nurka kamina alla ja jälgiksin pidu hoopis sealt, nähtamatuna...varjukujuna.
Aga loomulikult ei jää ma oma hirmude taha lõdisema, vaid lähen ikka edasi.
JUUBEL!
Nädalalõpul toimus ühe väga toreda vanaproua, täpsemalt minu kadunud ema sõbranna
85.juubel. Vot oli alles pidu! :) Kutsuti mind koos perega ja sõbratar Reedaga, kes mind päris mitmes mõttes välja aitas ja ära päästis.
Kõigepealt silmatorkavalt kauni lillekimbuga ja siis veel ka silmatorkavalt kauni kõnega-õnnitlusega.
Mina istusin kodus kaardi taga ja vaatasin, et raske midagi niimoodi äkki pastakast väljaimeda, nagu tellimuse peale. Iseasi oleks omavahel tavalistel hetkedel midagi toetavat ja sisendusjõulist öelda. See on juba teine asi.
Tädi Nelsit mäletan juba oma lapsepõlvest. Ta oli üks ema lapsepõlvesõbrannadest ja suhtlesid nad kuni ema surmani. Ema on juba ammu surnud, Nelsile võiks soovida, et müttab sajani välja. Meie eluteed kohtusid tõsisemalt siis, kui Nelsi poeg metsas hämaratel asjaoludel maha lasti ja ta äärepealt oleks ühe hetkega kaotanud nii oma ainsa poja kui ka mehega koos rajatud maja, mis oli pojal pangalaenu alla panti pandud. Õnneks oli poja elukaaslane ja lapse ema edukas ärinaine ja ostis selle maja pangalt välja.
Nüüd elavad nad miljonärivillas ja Nelsi vaatab oma vanale majale kõrgelt ülevalt rõdult alla ja lehvitab uutele omanikele ja oma elutööle. Meie töötasime lähestikku ja ma sain teda siis kõvasti trööstida ja talle raskel eluhetkel toeks olla.
Nelsi mees oli tossikese loomuga advokaat, kes lõpuks tasapisi oma mälu kaotas ja kes kogu aeg vitaalselt naiselt võtta sai. Tule siia, mine sinna, miks sa nüüd jälle selle võtsid, näe jälle määrisid põranda ära jne. Temast hakkas päris hale kohe.
Aga isegi nüüd oma 85. sünnipäeval marssis Nelsi vapralt ringi, tegi nalja ja saatis mehi naistega tantsule.Loomulikult tantsis ta ka ise... Korraldas kõike ja säras täies elujõus. Tuju oli kõrgel ja lauad lookas.
Noorena oli ta väga kena preili, nagu vanad fotod jutustavad. Suurte pruunide silmade ja loomulike heledate lokkidega kaunitar.
Sõjad sõitsid üle tema ja võimud vahetusid, kuid Nelsi tuli ikka puhtalt välja. Ta rühmas tööd teha ja teenis välja ka selle turvalise ning kauni vanaduspõlve, mis tal on. Ja lapselapse… Ja õnneliku pereringi, kes teda ikka ümbritseb.
Jah, Nelsi on mulle Emade põlvkonna sümboliks. Ta on nagu see Linda kuju, kes Kalevite kantsi valvab. Visa, tugev ja eestimaine. Nelsi on üks väga särav vana Naine, kes meenutab mulle alati lapsepõlve.
Näed, saingi maha vähemalt mõne kujutluspildi ja sümboliga. Jumal tänatud!
Ja Õnnitlused Nelsile, korra veel!!!
esmaspäev, 30, juuni 2008
neljapäev, 26, juuni 2008
Jaaniussijuttu...
Kui ma laps olin oli minu põhiline jaaniöö traditsioon jaaniusside otsimine. Ja tõesti, alati ma leidsin neid ka, kuna meie kandis nad elutsesid... Eks nad natuke müstilised ja lummavad ole minu jaoks alati olnud. Nüüd kui loen, tundub veel huvitavam olema. Milline lihtne ja armas eluvorm.
Laskugem rohelisel ajal rohujuure tasandile ka reaalis...;)
Mis jaaniussivälist elu puudutab siis töörindel teeb ilma uus ja tore rahvameelne peadirektor. Suhetes inimestega on teemaks matused, suremine ja surnute hinged. Mind ennast huvitavad küll rohkem kõrgemad, taevalikud vaimolendid. Maised asjad puudutavad mind ainult niipalju kui õnnestub näiteks varvas ära lüüa. Või mõne jabura inimestemaailma seaduse üle vihastada... Aga armastuse rindel on ,,läänerindel muutusteta,,. Elu on armastust täis!
Enne jaani võib õhtuti metsaservades ja teeäärtes märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega (Lampyris noctiluca).Teaduslik nimetus ütleb ära, et jaaniuss pole tegelikult "uss" (nagu näiteks vihmauss), vaid hoopis mardikas. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi.
Nende rohekas helendus on peibutusmärguanne lennuvõimelistele isastele.
Jaanimardiklased (Lampyridae) on tuntud oma võime poolest fosforselt helendada. Sugukonna ladinakeelne nimetus tähendabki tõlkes tõrvikukandjat.
Jaanimardiklasi on ligi 2000. Neile nime pannes ongi enamasti aluseks võetud putukate helendusvõime. Peale perekonna Lampyrus (tõrvikukandja) leiame sugukonnast ka perekonnad Lucidota (lux – valgus), Pyractonema (tüvi sama, mis sõnal püromaan), Photinus (sõnast foto).
Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused. Nii ootas valgust kiirgava loomakese leidjat suur õnn, tapjale aga sai karistuseks osaks tulekahju.
Kuidas jaanimardikate "tõrvik" töötab?
Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine ensüüm lutsiferaasi toimel. Valgu nimetus vihjab ebamaisele olendile – langenud inglile Luciferile. Juuniöödel säravaid rohelisi täpikesi võiks siis nimetada põrguvürsti tulukesteks.
Lutsiferiini lagunemiseks on vaja hapnikku. Seega sõltub helenduse intensiivsus eelkõige hapniku juurdevoolust. Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida. Kuidas see täpselt toimub, ei teata siiani. Peale selle, et jaanimardikad suudavad hapniku kontsentratsiooni kontrollida, reguleerivad nad heldendamist ka närvisüsteemi abil.
Jaanimardikate valgus on külm, sooja see ei anna. Lutsiferiini lagundamine on erakordselt suure kasuteguriga: kulutatud energiast läheb tervelt 98% valguseks ja vaid 2% soojuseks. Võrdluseks: tavalises elektripirnis on need näitajad peaaegu vastupidised.
Jaanimardikate kiiratud valgus ei sisalda infrapunast ega ultravioletset spektriosa, enamasti jääb selle valguse lainepikkus 480 ja 720 nm vahele.
Osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda. Ameerika õpikutes on kirjas lugu sõjaväekirurg William Gorgasest, kes kasutas Kuubal välitingimustes opereerides just jaanimardikate valgust.
Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased.
Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust ka vaenlaste tõrjumiseks.
Kuid näiteks konnasid pisuke helendus ei ehmata. Nad söövad jaanimardikaid meelsasti, kuigi suur kogus valgust kiirgavat rooga võib ka sööja enda helendama panna.Jaanimardikate valgus on kõige eredam päikeseloojangu ja kesköö vahelisel ajal. Päeva saadavad putukad mööda puudel või madalamatel taimedel. Paljud liigid eelistavad niiskeid elupaiku.
Lühike, vaid paarinädalane täiskasvanuiga sunnib paljusid suguküpseid isendeid sootuks paastuma. Kui söögipoolist ikkagi pruugitakse, on eelistatumad road õietolm ja nektar.
Emased jaanimardikad munevad pinnasesse ning surevad pärast seda paari päeva jooksul. Üks emane muneb poolsada muna.
Vastsed kooruvad umbes nelja nädala pärast. Suve veedavad vastsed põhiliselt süües ja kosudes.
Sügisel kaevuvad jaanimardikavastsed pinnasesse, et seal talv üle elada.
Kaunist suve kõigile, armastust ja jaaniussivalgust!
Laskugem rohelisel ajal rohujuure tasandile ka reaalis...;)
Mis jaaniussivälist elu puudutab siis töörindel teeb ilma uus ja tore rahvameelne peadirektor. Suhetes inimestega on teemaks matused, suremine ja surnute hinged. Mind ennast huvitavad küll rohkem kõrgemad, taevalikud vaimolendid. Maised asjad puudutavad mind ainult niipalju kui õnnestub näiteks varvas ära lüüa. Või mõne jabura inimestemaailma seaduse üle vihastada... Aga armastuse rindel on ,,läänerindel muutusteta,,. Elu on armastust täis!
Enne jaani võib õhtuti metsaservades ja teeäärtes märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega (Lampyris noctiluca).Teaduslik nimetus ütleb ära, et jaaniuss pole tegelikult "uss" (nagu näiteks vihmauss), vaid hoopis mardikas. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi.
Nende rohekas helendus on peibutusmärguanne lennuvõimelistele isastele.
Jaanimardiklased (Lampyridae) on tuntud oma võime poolest fosforselt helendada. Sugukonna ladinakeelne nimetus tähendabki tõlkes tõrvikukandjat.
Jaanimardiklasi on ligi 2000. Neile nime pannes ongi enamasti aluseks võetud putukate helendusvõime. Peale perekonna Lampyrus (tõrvikukandja) leiame sugukonnast ka perekonnad Lucidota (lux – valgus), Pyractonema (tüvi sama, mis sõnal püromaan), Photinus (sõnast foto).
Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused. Nii ootas valgust kiirgava loomakese leidjat suur õnn, tapjale aga sai karistuseks osaks tulekahju.
Kuidas jaanimardikate "tõrvik" töötab?
Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine ensüüm lutsiferaasi toimel. Valgu nimetus vihjab ebamaisele olendile – langenud inglile Luciferile. Juuniöödel säravaid rohelisi täpikesi võiks siis nimetada põrguvürsti tulukesteks.
Lutsiferiini lagunemiseks on vaja hapnikku. Seega sõltub helenduse intensiivsus eelkõige hapniku juurdevoolust. Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida. Kuidas see täpselt toimub, ei teata siiani. Peale selle, et jaanimardikad suudavad hapniku kontsentratsiooni kontrollida, reguleerivad nad heldendamist ka närvisüsteemi abil.
Jaanimardikate valgus on külm, sooja see ei anna. Lutsiferiini lagundamine on erakordselt suure kasuteguriga: kulutatud energiast läheb tervelt 98% valguseks ja vaid 2% soojuseks. Võrdluseks: tavalises elektripirnis on need näitajad peaaegu vastupidised.
Jaanimardikate kiiratud valgus ei sisalda infrapunast ega ultravioletset spektriosa, enamasti jääb selle valguse lainepikkus 480 ja 720 nm vahele.
Osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda. Ameerika õpikutes on kirjas lugu sõjaväekirurg William Gorgasest, kes kasutas Kuubal välitingimustes opereerides just jaanimardikate valgust.
Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased.
Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust ka vaenlaste tõrjumiseks.
Kuid näiteks konnasid pisuke helendus ei ehmata. Nad söövad jaanimardikaid meelsasti, kuigi suur kogus valgust kiirgavat rooga võib ka sööja enda helendama panna.Jaanimardikate valgus on kõige eredam päikeseloojangu ja kesköö vahelisel ajal. Päeva saadavad putukad mööda puudel või madalamatel taimedel. Paljud liigid eelistavad niiskeid elupaiku.
Lühike, vaid paarinädalane täiskasvanuiga sunnib paljusid suguküpseid isendeid sootuks paastuma. Kui söögipoolist ikkagi pruugitakse, on eelistatumad road õietolm ja nektar.
Emased jaanimardikad munevad pinnasesse ning surevad pärast seda paari päeva jooksul. Üks emane muneb poolsada muna.
Vastsed kooruvad umbes nelja nädala pärast. Suve veedavad vastsed põhiliselt süües ja kosudes.
Sügisel kaevuvad jaanimardikavastsed pinnasesse, et seal talv üle elada.
Kaunist suve kõigile, armastust ja jaaniussivalgust!
kolmapäev, 25, juuni 2008
Oh seda Jaani Jaanikest ja mullivanni kallikest!
Sel aastal tuli JAAN üllatusterohke ja väga vesine.
Reedel helistas mulle vana armastus ja arvas, et võiks läbi vihmasaju korraks kokku saada. Eks tal tegelikult olidki rohkem tööasjad. Sõitsime siis meie ühise sõbrantsi juurde ja õnnitlesime tema kooliga lõpusirgele jõudnud tütred ära. Kumbki sai kingiks erineva suurusega paprika kauna,tõelised kingitused tulevad juba hiljem. Kodusel peol kohtasime veel teisigi vanu kolleege ja tuttavaid, nii et üks tore istumine oli see tõesti.
Laupäeval sõitsime siis Padise kloostri kanti küla jaanipeole. Meie peoperemehed Marti-Pillet olid rõõmsalt olemas, lapsed ja vana armas taluõu täis ilusaid mälestusi. Üllatuseks siis sedakorda üks külaline, keda polnud ammu seal näinud ja kes ebameeldivaid mälestusi äratas. Ise on mees samuti nagu mõnest ehtsast satanistlikust ordust välja astunud. Seda siis tema silmad ja mitmed episoodid tema eluloost... Mina aga vihtlesin hoopis mõnusalt saunas ja varsti sõitsimegi edasi kohalikku tuld vaatama. Tuli oli tõesti võimas, kõige krooniks rippus üks jändrik puu läbi lõkke ja ilmestas tuleskulptuuri. Keegi vanamees laulis mikrisse vanu häid lorilaule ja jalg võttis iseenesest tantsima. Ilm oli ilus kogu õhtu ja taevas joonistusid roosad pilvemaastikud,kuhu oleks olnud nii tore jalutama minna. Paratamatult tekkis mõte, et kas need imekaunid roosad pilved paistavad ka kuupealt samasugused? Et siis Emake Maa mähkunud roosasse siidisalli. Kõigi oma putukate inimlastega, kes ei saa ise ka aru mida nad teevad või miks?
Pühapäeval mõtlesime pisut mereäärde põigata, et Lapsuke ja Liiv ja Päike kokku viia. See mõte oli aga ebaõnnestunud, sest lisaks tuulele võtsid meid Stroomi ranna parkimisalal rajalt maha kohalikud politseivuntsid, kes tegid mehele lahtise turvavöö eest 1200.- trahvi. Pärast seda arutlesin ma vähemalt kolm päeva seda teemat. Et mis ajast üldse turvavöösid kasutama hakati? Kas tõesti tuleb turvavööd kasutada ka ühest majast teise nn. kõrvalmaija sõites? Kas on turvavöö kasutamine oluline ka siis kui auto liigub teosammul, ilma igasuguse tunnikiiruseta nn. otsides kohta parkimisplatsil? Jne. jne. jne. Olin tõsiselt solvunud, et niimoodi inimesi jaaniajal süütult mererannale lähenedes luuratakse. Tuleb ilmselt tulevikus ikka taksoga randa põrutada. Tuleb odavam kui politsei ja muude ebamääraste jamadega võidujoosta. Siinkohal olgu öeldud, et mina ja turvavöö saame väga hästi läbi. Mina kohe armastan teist. Aga seda, et inimene kohustub madalatel kiirustel turvavööd kasutama, see siiski minu teadvuseni pole veel jõudnud. Tundub, et kui oleksin aastate eest neile seadustele lähemalt mõtlema hakanud, oleks minust Tõnu Trubetskiga ühel ajal tõsine anarhist saanud... Aga nüüd on juba liiga hilja!:)
Esmaspäeval mõtlesin, et lähen tööle, nagu graafikus kirjas oli. Kuid kohale jõudes tabas mind üllatus. Graafikusse oli pandud korraga kaks inimest. Korraldaja telefon oli tumm, et umbes nii, et korraldage siis asi omavahel ära. Kuna mul oli hetkel ka pisitüdruk kaasas, siis otsustasin vaikselt ,,võitluseta,, taanduda. Läksime tagasi koju ja kuna ilm koguaeg paranes sõitsime Stroomi rannale jaanitulele.
Sealne asi hakkas juba lõpule jõudma, meeleolu oli üksmeelne, ülev, tralliv ja sõbralik. Eestlased -venelased sõbralikult murul kõrvuti jaanitamas ja grillamas. Taustaks tore rahvalik tümps. Tümpsutasime siis meiegi oma tibuga kaasa. Talle kohe meeldis see pidu: Rahvas ja Laul ja Lõke kohe päris mere kaldal.
Lisaks veel paar üldrahvaliku filmi telekast ja mina jäin õhtuga kohe igati rahule.
No ja siis veel see teisipäev? Jalutasime Lennusadamas ja kiikasime sõjamasinaid ja vanu laevu. Vaatasime laine loksu. Õhtul jõudsin veel isegi pesuvirnade kahandamise kallale. Niks ja naks, lainelaks, elamine kaunimaks...
No ja mis kõige tähtsam! Meie vannituba funktsioneerib jälle ja mullivann värvib vett vikerkaare toonides. Viskab mulli, nii et vähe pole. Ja teeb jaanivannitajaid jaaniõnnelikeks.
Ja pesukarudel pahad päevad läbi.
Jah, seekord läks siis sedamoodi.
Reedel helistas mulle vana armastus ja arvas, et võiks läbi vihmasaju korraks kokku saada. Eks tal tegelikult olidki rohkem tööasjad. Sõitsime siis meie ühise sõbrantsi juurde ja õnnitlesime tema kooliga lõpusirgele jõudnud tütred ära. Kumbki sai kingiks erineva suurusega paprika kauna,tõelised kingitused tulevad juba hiljem. Kodusel peol kohtasime veel teisigi vanu kolleege ja tuttavaid, nii et üks tore istumine oli see tõesti.
Laupäeval sõitsime siis Padise kloostri kanti küla jaanipeole. Meie peoperemehed Marti-Pillet olid rõõmsalt olemas, lapsed ja vana armas taluõu täis ilusaid mälestusi. Üllatuseks siis sedakorda üks külaline, keda polnud ammu seal näinud ja kes ebameeldivaid mälestusi äratas. Ise on mees samuti nagu mõnest ehtsast satanistlikust ordust välja astunud. Seda siis tema silmad ja mitmed episoodid tema eluloost... Mina aga vihtlesin hoopis mõnusalt saunas ja varsti sõitsimegi edasi kohalikku tuld vaatama. Tuli oli tõesti võimas, kõige krooniks rippus üks jändrik puu läbi lõkke ja ilmestas tuleskulptuuri. Keegi vanamees laulis mikrisse vanu häid lorilaule ja jalg võttis iseenesest tantsima. Ilm oli ilus kogu õhtu ja taevas joonistusid roosad pilvemaastikud,kuhu oleks olnud nii tore jalutama minna. Paratamatult tekkis mõte, et kas need imekaunid roosad pilved paistavad ka kuupealt samasugused? Et siis Emake Maa mähkunud roosasse siidisalli. Kõigi oma putukate inimlastega, kes ei saa ise ka aru mida nad teevad või miks?
Pühapäeval mõtlesime pisut mereäärde põigata, et Lapsuke ja Liiv ja Päike kokku viia. See mõte oli aga ebaõnnestunud, sest lisaks tuulele võtsid meid Stroomi ranna parkimisalal rajalt maha kohalikud politseivuntsid, kes tegid mehele lahtise turvavöö eest 1200.- trahvi. Pärast seda arutlesin ma vähemalt kolm päeva seda teemat. Et mis ajast üldse turvavöösid kasutama hakati? Kas tõesti tuleb turvavööd kasutada ka ühest majast teise nn. kõrvalmaija sõites? Kas on turvavöö kasutamine oluline ka siis kui auto liigub teosammul, ilma igasuguse tunnikiiruseta nn. otsides kohta parkimisplatsil? Jne. jne. jne. Olin tõsiselt solvunud, et niimoodi inimesi jaaniajal süütult mererannale lähenedes luuratakse. Tuleb ilmselt tulevikus ikka taksoga randa põrutada. Tuleb odavam kui politsei ja muude ebamääraste jamadega võidujoosta. Siinkohal olgu öeldud, et mina ja turvavöö saame väga hästi läbi. Mina kohe armastan teist. Aga seda, et inimene kohustub madalatel kiirustel turvavööd kasutama, see siiski minu teadvuseni pole veel jõudnud. Tundub, et kui oleksin aastate eest neile seadustele lähemalt mõtlema hakanud, oleks minust Tõnu Trubetskiga ühel ajal tõsine anarhist saanud... Aga nüüd on juba liiga hilja!:)
Esmaspäeval mõtlesin, et lähen tööle, nagu graafikus kirjas oli. Kuid kohale jõudes tabas mind üllatus. Graafikusse oli pandud korraga kaks inimest. Korraldaja telefon oli tumm, et umbes nii, et korraldage siis asi omavahel ära. Kuna mul oli hetkel ka pisitüdruk kaasas, siis otsustasin vaikselt ,,võitluseta,, taanduda. Läksime tagasi koju ja kuna ilm koguaeg paranes sõitsime Stroomi rannale jaanitulele.
Sealne asi hakkas juba lõpule jõudma, meeleolu oli üksmeelne, ülev, tralliv ja sõbralik. Eestlased -venelased sõbralikult murul kõrvuti jaanitamas ja grillamas. Taustaks tore rahvalik tümps. Tümpsutasime siis meiegi oma tibuga kaasa. Talle kohe meeldis see pidu: Rahvas ja Laul ja Lõke kohe päris mere kaldal.
Lisaks veel paar üldrahvaliku filmi telekast ja mina jäin õhtuga kohe igati rahule.
No ja siis veel see teisipäev? Jalutasime Lennusadamas ja kiikasime sõjamasinaid ja vanu laevu. Vaatasime laine loksu. Õhtul jõudsin veel isegi pesuvirnade kahandamise kallale. Niks ja naks, lainelaks, elamine kaunimaks...
No ja mis kõige tähtsam! Meie vannituba funktsioneerib jälle ja mullivann värvib vett vikerkaare toonides. Viskab mulli, nii et vähe pole. Ja teeb jaanivannitajaid jaaniõnnelikeks.
Ja pesukarudel pahad päevad läbi.
Jah, seekord läks siis sedamoodi.
reede, 20, juuni 2008
Ööpimedus, Tammsaare ja kauge koerte hauk...
Eile öösel siis 23.00 Vargamäele Linnateatri poolt loodud suurvormi ,,Tõde ja õigus 4,, vaatama.
Kahjuks polnud ma etenduse pikkusega end kurssi viinud ja sp. lootsin vaid, et on lootust kuskil kell 2.00 koju saada. Oh mind rumalukest! Etendus kestis tegelikult päikesetõusuni välja...:)
Kõike eelöeldut arvestades alustasime vaheajal kojusõitu, et tiba enne uut tööpäeva siiski ka magada saada ja lapsed uueks päevaks ,,valmispanna,,. Tegelikult sain küll lõpuks alles kolmest magama ja olen nüüd tõeline Une-Kati siin arvutis. Midagi kripeldama selle lahkumisega ei jäänud, sest otsustasin suurvormiga kindlasti peatselt edasi tegelda.
Aga muidu jättis etendus tõesti supertoreda mulje. Taustaks öötaevas ärkava kuusilmaga, üksikud haukuvad koerad, tohutud sääseparved ja metsa müha... Õnneks olin taibanud teki ja salli kaasahaarata. Ja toidud ja termose ja... Vaimutoit vajab ju seda teist toitu ka enda kõrvale. Õieti NÄLJANE ei jõuagi nii kergesti vaimutoiduni. Või on see hoopis vastupidi? Millestki sarnasest oli juttu ka selles lavastuses.
Aga kogu loo moraal minu jaoks selles, et nüüd tahan ma seda lugu ka reaalis korralikult ette võtta ja järele katsuda. Ja tegelaste loomisel võtan seekord aluseks siis Linnateatri ülihead valikud.
Ilus öö oli... Sume, vaikne ja eestimaine ja Elu ning Teatrit täis.
......................................................
Lavastaja Elmo Nüganeni mõtteid:
Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru. Igaühel on temast mingisugune kujutluspilt olemas, sest ta on „Tõe ja õiguse" pentaloogia läbiv tegelane. Indreku kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud – ta on „kannataja pool" ning otsides tõde on tal on alati „õigus".
Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastasid tema peale, kuid ainult seetõttu, et nad ei saanud tema käitumise motiividest aru. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib teda väga kergelt võtta kui neurasteenikut, närvihaiget, hüsteerikut.
Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa.
Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ega pea üht või teist „õigemaks".
.......................................
Linnateatri "Karin. Indrek"—Teater suure algustähega.
Eesti Päevaleht 18.03.2006 Kristi Eberhart
Neli ja pool tundi kestev suurvorm jättis väga sügava elamuse. Lavastuse järelmõju oli tunda veel mitu päeva pärast vaatamist ja võttis lõpuks kindla kuju: soovi uuesti vaatama minna.
..........................................
Indreku ja Karini vastuoludes peegeldub tänapäevane Eesti.
Sakala 11.04.2007 Kristiina Vaarik
Tallinna Linnateatri «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» puudutab ja teeb haiget, sest Tammsaare tähelepanekud Eesti Vabariigi esimese perioodi kohta mõjuvad lavastuses esiletooduna väga tuttavlikult.
Pimedus. Rongirattad ragisevad. Kui saalis valgeks läheb, seisavad laval needsamad vanaaegsed puust rongiistmed, millel näitlejad enne etenduse algust istusid.
Relssidel kokku põrkavad ja lahti loksuvad pingid kihutavad läbi elude ning tekitavad kurgus kipitust, kui Karin need abikaasast lahku kasvamise märgina omavahel lahti ühendab.
Eestlased ei muutu, vaimu ja võimu/raha vastuolud pole Nõukogude okupatsioonist hoolimata kuhugi kadunud.
Elmo Nüganeni lavastatud «Tõe ja õiguse» puhul on raske välja tuua hetke, millest alates see hakkab naha vahele pugema. Iga stseen lisab uusi kihte ning hakkab veidi hirm, sest meenub, kuidas lõppes samu väärtusi kandnud Eesti Vabariigi esimene periood.Kas nüüd oleme me targemad ja oskame hinnata rohkem hingelisi väärtusi, mida esindab Indrek? Või läheme kaasa lõbujanu ning pidude ja pillerkaaridega, mis muudavad algul küll pealiskaudse, kuid mitte halva Karini nii põhjani rikutuks, et abikaasa ei suuda seda enam välja kannatada?
Hele Kõre Karini kohta on öeldud, et noor näitlejanna on teinud selle rolliga oma elutöö. Rõõmsa üllatuse pakkus ka Indrek Sammul.
......................................................
Linnateatris saab kogemuse totaalsest teatrist.
Postimees 14.03.2006 Rein Veidemann
Eesti teatriilmas vahepeal postmodernismi loosungi all moeks võetud klassikute "disainimise" kõrval kosutab hinge ja vaimu kohtumine autori sõnumit, tegelas- ja kujundiloogikat ehedalt vahendava/võimendava lavastusega. Tammsaare geenius, tema kord abielupiibliks, kord Osvald Spengleri vaimus "Eesti ühiskonna ajaloofilosoofiliseks tõlgenduseks tsivilisatsioonikriitikana" (Elem Treier. Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus", Olion 2000, lk 98) sündinud teos on leidnud lavastaja Elmo Nüganeni näol väärilise partneri.
Nüganeni Tammsaare-lavastus on teatrisündmus. Kõik siin – kõik teenib autori ajastuomase, aga samas üleajalise (igavikulise) sõnumi edasiandmist.
Käesolevas lavastuses näiteks 1920-ndate moetantsu tšarlstoni "õlakehitused", Indreku loetav Dostojevski romaan "Idioot", Paralepa sõrmusevahetus (iluklotser abielusõrmuse asemele) ja sõrmedega trummeldamine, erootiline tätoveering Kitty Itami seljal, pliiatsite "padrunivöö" kunstnik Mägaril, inimestega "täidetud" garderoob trammi rippuvatel käetugedel jmt.
Osadusefekt saavutati juba saali ja lava vahelise ruumi ühendamisega: näitlejad ja vaatajad on paigutatud saatuslikku trammivagunisse, relssidel lämmatava kolinaga liikuvad pingid tähistavad ise vaguneid, rõhutades meie kõigi pidevat teelolekut ja rataste alla või vahele jäämise võimalust, nagu ka aeg-ajalt kostuv trammi hoiatuskell ("ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle").
Kogu tegelaste ansambel väärib suurt kiitust lusti pärast, millega Eesti riigi vabaduse hullusest välja kasvanud allakäigu orgiaid kujutatakse.
Nende seast omakorda väärivad esile tõstmist Köögertali (Rain Simmul) alcapone'lik, õpetaja Kalvi masohhistlikkust rõhutav (Margus Tabor) ja itaalia laulukooliga (tõesti kaunilt kõlav!) Rönee (Andero Ermel) rollilahendused.
Ja muidugi "Kroonika" Kitty oma jalakeste-fetišismiga ja ajakirjanik Pilu (Argo Aadli) – kõik meie kaasaegsed, keda Tammsaare ajasügavusest prohvetlikult meie silme ette manab.
Lavastuse lõpupoole sisselipsav Tammsaare kommentaar koduukse avamisel, mida Karin ja Indrek ette loevad, näib ühtlasi olevat lavastaja Nüganeni paatos: armastuse võti on ajast sõltumata üks ja seesama, lukudki on põhimõttelt endised, ainult inimesed, kes neid avama peaksid, on pillanud võtme, tormates illusioonide järele.
Kahjuks polnud ma etenduse pikkusega end kurssi viinud ja sp. lootsin vaid, et on lootust kuskil kell 2.00 koju saada. Oh mind rumalukest! Etendus kestis tegelikult päikesetõusuni välja...:)
Kõike eelöeldut arvestades alustasime vaheajal kojusõitu, et tiba enne uut tööpäeva siiski ka magada saada ja lapsed uueks päevaks ,,valmispanna,,. Tegelikult sain küll lõpuks alles kolmest magama ja olen nüüd tõeline Une-Kati siin arvutis. Midagi kripeldama selle lahkumisega ei jäänud, sest otsustasin suurvormiga kindlasti peatselt edasi tegelda.
Aga muidu jättis etendus tõesti supertoreda mulje. Taustaks öötaevas ärkava kuusilmaga, üksikud haukuvad koerad, tohutud sääseparved ja metsa müha... Õnneks olin taibanud teki ja salli kaasahaarata. Ja toidud ja termose ja... Vaimutoit vajab ju seda teist toitu ka enda kõrvale. Õieti NÄLJANE ei jõuagi nii kergesti vaimutoiduni. Või on see hoopis vastupidi? Millestki sarnasest oli juttu ka selles lavastuses.
Aga kogu loo moraal minu jaoks selles, et nüüd tahan ma seda lugu ka reaalis korralikult ette võtta ja järele katsuda. Ja tegelaste loomisel võtan seekord aluseks siis Linnateatri ülihead valikud.
Ilus öö oli... Sume, vaikne ja eestimaine ja Elu ning Teatrit täis.
......................................................
Lavastaja Elmo Nüganeni mõtteid:
Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru. Igaühel on temast mingisugune kujutluspilt olemas, sest ta on „Tõe ja õiguse" pentaloogia läbiv tegelane. Indreku kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud – ta on „kannataja pool" ning otsides tõde on tal on alati „õigus".
Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastasid tema peale, kuid ainult seetõttu, et nad ei saanud tema käitumise motiividest aru. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib teda väga kergelt võtta kui neurasteenikut, närvihaiget, hüsteerikut.
Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa.
Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ega pea üht või teist „õigemaks".
.......................................
Linnateatri "Karin. Indrek"—Teater suure algustähega.
Eesti Päevaleht 18.03.2006 Kristi Eberhart
Neli ja pool tundi kestev suurvorm jättis väga sügava elamuse. Lavastuse järelmõju oli tunda veel mitu päeva pärast vaatamist ja võttis lõpuks kindla kuju: soovi uuesti vaatama minna.
..........................................
Indreku ja Karini vastuoludes peegeldub tänapäevane Eesti.
Sakala 11.04.2007 Kristiina Vaarik
Tallinna Linnateatri «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» puudutab ja teeb haiget, sest Tammsaare tähelepanekud Eesti Vabariigi esimese perioodi kohta mõjuvad lavastuses esiletooduna väga tuttavlikult.
Pimedus. Rongirattad ragisevad. Kui saalis valgeks läheb, seisavad laval needsamad vanaaegsed puust rongiistmed, millel näitlejad enne etenduse algust istusid.
Relssidel kokku põrkavad ja lahti loksuvad pingid kihutavad läbi elude ning tekitavad kurgus kipitust, kui Karin need abikaasast lahku kasvamise märgina omavahel lahti ühendab.
Eestlased ei muutu, vaimu ja võimu/raha vastuolud pole Nõukogude okupatsioonist hoolimata kuhugi kadunud.
Elmo Nüganeni lavastatud «Tõe ja õiguse» puhul on raske välja tuua hetke, millest alates see hakkab naha vahele pugema. Iga stseen lisab uusi kihte ning hakkab veidi hirm, sest meenub, kuidas lõppes samu väärtusi kandnud Eesti Vabariigi esimene periood.Kas nüüd oleme me targemad ja oskame hinnata rohkem hingelisi väärtusi, mida esindab Indrek? Või läheme kaasa lõbujanu ning pidude ja pillerkaaridega, mis muudavad algul küll pealiskaudse, kuid mitte halva Karini nii põhjani rikutuks, et abikaasa ei suuda seda enam välja kannatada?
Hele Kõre Karini kohta on öeldud, et noor näitlejanna on teinud selle rolliga oma elutöö. Rõõmsa üllatuse pakkus ka Indrek Sammul.
......................................................
Linnateatris saab kogemuse totaalsest teatrist.
Postimees 14.03.2006 Rein Veidemann
Eesti teatriilmas vahepeal postmodernismi loosungi all moeks võetud klassikute "disainimise" kõrval kosutab hinge ja vaimu kohtumine autori sõnumit, tegelas- ja kujundiloogikat ehedalt vahendava/võimendava lavastusega. Tammsaare geenius, tema kord abielupiibliks, kord Osvald Spengleri vaimus "Eesti ühiskonna ajaloofilosoofiliseks tõlgenduseks tsivilisatsioonikriitikana" (Elem Treier. Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus", Olion 2000, lk 98) sündinud teos on leidnud lavastaja Elmo Nüganeni näol väärilise partneri.
Nüganeni Tammsaare-lavastus on teatrisündmus. Kõik siin – kõik teenib autori ajastuomase, aga samas üleajalise (igavikulise) sõnumi edasiandmist.
Käesolevas lavastuses näiteks 1920-ndate moetantsu tšarlstoni "õlakehitused", Indreku loetav Dostojevski romaan "Idioot", Paralepa sõrmusevahetus (iluklotser abielusõrmuse asemele) ja sõrmedega trummeldamine, erootiline tätoveering Kitty Itami seljal, pliiatsite "padrunivöö" kunstnik Mägaril, inimestega "täidetud" garderoob trammi rippuvatel käetugedel jmt.
Osadusefekt saavutati juba saali ja lava vahelise ruumi ühendamisega: näitlejad ja vaatajad on paigutatud saatuslikku trammivagunisse, relssidel lämmatava kolinaga liikuvad pingid tähistavad ise vaguneid, rõhutades meie kõigi pidevat teelolekut ja rataste alla või vahele jäämise võimalust, nagu ka aeg-ajalt kostuv trammi hoiatuskell ("ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle").
Kogu tegelaste ansambel väärib suurt kiitust lusti pärast, millega Eesti riigi vabaduse hullusest välja kasvanud allakäigu orgiaid kujutatakse.
Nende seast omakorda väärivad esile tõstmist Köögertali (Rain Simmul) alcapone'lik, õpetaja Kalvi masohhistlikkust rõhutav (Margus Tabor) ja itaalia laulukooliga (tõesti kaunilt kõlav!) Rönee (Andero Ermel) rollilahendused.
Ja muidugi "Kroonika" Kitty oma jalakeste-fetišismiga ja ajakirjanik Pilu (Argo Aadli) – kõik meie kaasaegsed, keda Tammsaare ajasügavusest prohvetlikult meie silme ette manab.
Lavastuse lõpupoole sisselipsav Tammsaare kommentaar koduukse avamisel, mida Karin ja Indrek ette loevad, näib ühtlasi olevat lavastaja Nüganeni paatos: armastuse võti on ajast sõltumata üks ja seesama, lukudki on põhimõttelt endised, ainult inimesed, kes neid avama peaksid, on pillanud võtme, tormates illusioonide järele.
neljapäev, 19, juuni 2008
Töö-töö-töö ja pesukarude mured...
Nii nagu pika hädaldamise tulemusena oligi arvata, sain eile ja täna lõpuks sisutihedalt töötada. Eile omal algatusel ja täna ajasin sirgeks ühte tellimisjama ,kus meil majapealt ühte samasse osakonda ruudus ja kuubis samu trükiseid tellitakse, ja seda muidugi puhtast teadmatusest...Nii, et isegi blogi jaoks pole korralikult aega saanud.
Eile sain ka rüütlilooga peatüki edasi. See on nagu teises maailmas ärakäimine. Midagi natuke sinna ,,Sõrmuste Isanda,, aega, midagi nagu Eesti muinasaega ja midagi maailma, kus tegutseb mu armas kirjanikust sõber ise peaosalise haljas kuues.
Tervitused ja Musid Sulle, sinna, Kreeka konverentsile!
Üleeile oli üle hulga aja tõeline ürgvihm ja äike. Mina kui kontorirott jäin sellest küll reaalis puutumata, kuid aknast elasin kaasa ikka. Kohtusime ka TB-ga, kelle käest sain imekauni kingituse. Polegi juba väga ammu saanud väga-igatsetud kingitusi.:) Hurraa ja TÄNUD!
See oli selline väga hea päev,kus kohtasin palju toredaid sõpru. Ka Rened ja Margitit, kelle rattamatkal Peipsiveerel ja Setomaal tahaks samuti väga osaleda.
Koduse poole pealt on pendel taas Kaosesse jõudnud, aga õnneks annab lähenev Jaaniaeg arutust. Leian aega ka koduse elamise ükskord korda sättida ja lapsed puhtaks pesta. Oot-oot, kelle juurde siis seekord külakorda?!?:)
Pesukarude mured.
Eile sain ka rüütlilooga peatüki edasi. See on nagu teises maailmas ärakäimine. Midagi natuke sinna ,,Sõrmuste Isanda,, aega, midagi nagu Eesti muinasaega ja midagi maailma, kus tegutseb mu armas kirjanikust sõber ise peaosalise haljas kuues.
Tervitused ja Musid Sulle, sinna, Kreeka konverentsile!
Üleeile oli üle hulga aja tõeline ürgvihm ja äike. Mina kui kontorirott jäin sellest küll reaalis puutumata, kuid aknast elasin kaasa ikka. Kohtusime ka TB-ga, kelle käest sain imekauni kingituse. Polegi juba väga ammu saanud väga-igatsetud kingitusi.:) Hurraa ja TÄNUD!
See oli selline väga hea päev,kus kohtasin palju toredaid sõpru. Ka Rened ja Margitit, kelle rattamatkal Peipsiveerel ja Setomaal tahaks samuti väga osaleda.
Koduse poole pealt on pendel taas Kaosesse jõudnud, aga õnneks annab lähenev Jaaniaeg arutust. Leian aega ka koduse elamise ükskord korda sättida ja lapsed puhtaks pesta. Oot-oot, kelle juurde siis seekord külakorda?!?:)
Pesukarude mured.
teisipäev, 17, juuni 2008
Viie tärni hotellist saltode hüppamise ja sünnipäevani
Nüüd siis killukesi viimase aja tegemistest kokkuvõtvalt. Tempodest ja lendamistest...
SCHLÖSSLE HOTEL *****
Neljapäeval läksime koguperesauna Schlösseli hotellis.Seal räägiti meiega ainult inglise keeles, inglite keeles...
Luksuslik Hotell Schlössle asub Tallinna vanalinnas, ainult mõne sammu kaugusel linna parimatest kauplustest ja Raekoja platsist. Otse Tallinna südames! Kaunilt renoveeritud keskaegsesse hoonesse saabujat tervitab juba fuajees 14-ndat sajandit meenutav õhkond, millele elusa kaminatule hubisev leek lisab turvaliselt koduse tunde.
Kuigi fuajee on kaunis nagu Kalvi mõis on saun siiski lihtsamapoolne. Ruumid külmavõitu ja silmailule erilist rõhku polnud pandud. Näiteks Taanilinna saunaga võrreldes, mida soojalt soovitan. Seda kõike kompenseerivad viis tärni ja suur valik annetusi vidinate näol mis teevad olemise mugavamaks, nagu : kamm, sampoon, seep,kilemütsike. Kapis ootab koos saunalinaga ka hommikumantel ja samavärvi sussikesed. Isegi pisike tüdruk jäi rahule. Tema sai saunakapis hästi peitust mängida.
Reedel sai ring ümber Lillekese koolile.
Olin just tööpostil ,,Suure Isa,, ärasaatmispeost veidi veinine kui tuli kooli vaibale tormata. Jõudsime. Siis taas kogu perekondliku esindusega. Tulemus oli, et iga-veerandiste katseaegadega saame ikka selles koolis jätkata.
Pisikese lasteaiast saime mapi hooaja joonistustega, kus sees mummulised ahvid ja vikerkaarevärvilised lumesajud. Edasi kribinal-krabinal asjad kokku ja lapsukesed Suure bussi peale. Ise Väikese bussiga neile järele ning Tartu poole teele.
Otepää ja Kuutsemää...
Aega läks mis läks, varsti lapsed Tartust taas meie bussile ja Otepää kumerusi vallutama. Talu ootas meid oma jumalikus ilus. Laural ainult oh ja ah...:) Kutsule paid ja siis Reedale järele, et temagi talusse öömajale tuua.
Ja laupäeva hommik muidugi kell 6.00 Kuutsemäele murule joogatama. See oli fantast hea linnulaulujooga ja murulõhnajooga.
Ka Riitta Vuorelat kohata oli taas super. Tema kui minu vana SILVA õpetaja ja sensitiiv, kes elab hetkel Korfu saarel oma armastatud kreeka mehega. Ta on väga särav ja värvikas ürgnaine, kes annab oma loengute ajal tõeliselt teatraalseid elamusi. Vaimseid veel peale selle. Tema rääkis siis vääriskividest ja kõik me tegime ka omale pendlid ja pendel muidugi ei valeta kunagi. :)
Vahepeal käisin ka suures mullivannis ujumas. Kuulasin vaikust, vee sulinat ja vaatasin suurest maani aknast järvele. Tundsin end tõelise näkinõiana ja mõnulesin täiega.
Kui hommikul oli ilm veel imeline ja pääsukesed lendasid madalalt, siis lõunaks oligi vihm käes. Ja nägime korralikku sadu, keset looduse laia naeru. Meie muidugi katuse all loenguid kuulamas. Tagasisõit talusse oli taas läbi korraliku hoovihmavalangu.
Pühapäeval jälle ilus ilm ja Päike muretult taevalael. Pühapäeval siis vinge naeruteraapia, millest juba juttu oli ja veel üks tore film elu 7-põhitõest. Oluline siin just arv 7. ;) Minu teine õpetaja Reigo Reimets mängis trompetit(äkki?), helid voogamas üle Mäe... Ja pärast tegi oma hea hüpnotiseeriva häälega veel toreda Võlupoe nimelise harjutuse, mida polnudki varem kogenud.
Ja enne kui asjad kokku pakiti ja laager pidulikult ära lõpetati, sain veel mullivannis mõnuleda. Lebasin seal ja mõtlesin oma elukese üle järele. Pärast jõudsin veel heinamaal pikutada ja Päikest endasse koguda. Ilm oli taas helesinine ja super.
Talus jõudis Lilleke veel korraliku järve ujumise teha, mina nautisin vaid hetke ja soojust. See põldude sülle uinunud järv on üks paremaid kohti Eestimaal.Sinna on vangi jäänud minu looduslapse-süda.
Otepäält koju Tallinna jõudsime kogu kupatusega tagasi veel enne pimedat.
Eile siis tore hüppamine ehk GROSSINg!
/Eestis patenteeritud spordi- ja meditsiinitehnika alane leiutis-nimetusega Grossi trenazöör-süsteem./ Super tore meelelahutus kogu perele!
Tähistasime Laurakese sünnipäeva väikese trenniga Lasnamäe Kergejõustikukeskuses.
Tunne oli vinge ja hüppama pandi isegi meie kolmeaastane. Igatahes otsustasime seda üritust tulevikus kindlasti korrata! Laura hõljus õhus nagu nümfist baleriin ja teda oli kohe ilus vaadata. Saltod jäid meil veel katsetamata, ehkki mees juba rippus seal ka pea alaspidi ja tegi igasugu trikka. Kargas nagu karu lae all... :) Aga treener näitas meile küll õhus saltode ja lendamise täit ilu ja võlu.
http://www.terviseleht.ee/200002/2_gross.php
,,… Iluuisutamistreener Jaak Gross ei suutnud kuidagi seletada fenomeni, et kümneaastane Ira hüppas hoogu võtmata tavalisest köögilauast kõrgemale. Sellise tulemuse saavutamiseks peavad täiskasvanud mehedki kõvasti treenima. Saladus lahenes, kui Gross käis ära Ira kodus. Seal nägi ta laest alla rippuvaid kummiköisi, millel kiikudes, mängides ja karates oligi laps saavutanud säärase superhüppevõime. Sydney olümpiamängudel 400 meetri tõkkejooksus kuldmedali võitnud Irina Privalova ongi seesama väike Ira.Paarikümneaastase täiustamise tulemusena on sündinud väliselt lihtne, aga tegelikult väga mitmekülgne ja tõhus treeninguriist grossing.
Rippuvatel vetruvatel nööridel võib turvaliselt kinnitatuna mitte ainult hüpata, vaid sõita nagu karussellil, lennata nagu lind või teha saltosid…,,
,,...Pole ime, et umbkaudu samadel põhimõtetel töötavate treeningseadmetega valmistatakse ette ka kosmonaute – kaaluta oleku illusioon on täielik. Kiikudes või karussellitades on hetketi võimalik tunda ka reaalset kaaluta oleku võlu. Jõusaalide seadmed ning kataloogide Total Gymid jmt on head ning mõjuvad treeninguriistad. Kui aga vaadata biitsepsipumpaja ja grossingul hüpleja näoilmet, siis hakkab silma erinevus – esimene teeb oma liigutusi tahtejõu sunnil, teise näos peegeldub sulaselge rõõm...,,
,,...Alustada on soovitav treeneri valvsa pilgu all ning tasa ja targu – see väldib ülepingutuse. Grossinguga alul üleliia hoogsalt hüpates ja kukerpallitades võib süda kergesti pahaks minna, ning esimene kord võib nii jääda viimaseks. Mõõdukalt harjutades teeb keskmiselt andekas inimene juba paari-kolme trenni järel saltosid. Ala sobib põhimõtteliselt kõikidele – imikutest raukadeni...,,
Meil südamed pahaks ei läinud ja pärast tegime veel Lauluväljaku nõlval väikese pikniku. Päike tuli veelgi soojemalt välja ja mähkis meid endasse.
PALJU ÕNNE, kallis Lilleke!
SCHLÖSSLE HOTEL *****
Neljapäeval läksime koguperesauna Schlösseli hotellis.Seal räägiti meiega ainult inglise keeles, inglite keeles...
Luksuslik Hotell Schlössle asub Tallinna vanalinnas, ainult mõne sammu kaugusel linna parimatest kauplustest ja Raekoja platsist. Otse Tallinna südames! Kaunilt renoveeritud keskaegsesse hoonesse saabujat tervitab juba fuajees 14-ndat sajandit meenutav õhkond, millele elusa kaminatule hubisev leek lisab turvaliselt koduse tunde.
Kuigi fuajee on kaunis nagu Kalvi mõis on saun siiski lihtsamapoolne. Ruumid külmavõitu ja silmailule erilist rõhku polnud pandud. Näiteks Taanilinna saunaga võrreldes, mida soojalt soovitan. Seda kõike kompenseerivad viis tärni ja suur valik annetusi vidinate näol mis teevad olemise mugavamaks, nagu : kamm, sampoon, seep,kilemütsike. Kapis ootab koos saunalinaga ka hommikumantel ja samavärvi sussikesed. Isegi pisike tüdruk jäi rahule. Tema sai saunakapis hästi peitust mängida.
Reedel sai ring ümber Lillekese koolile.
Olin just tööpostil ,,Suure Isa,, ärasaatmispeost veidi veinine kui tuli kooli vaibale tormata. Jõudsime. Siis taas kogu perekondliku esindusega. Tulemus oli, et iga-veerandiste katseaegadega saame ikka selles koolis jätkata.
Pisikese lasteaiast saime mapi hooaja joonistustega, kus sees mummulised ahvid ja vikerkaarevärvilised lumesajud. Edasi kribinal-krabinal asjad kokku ja lapsukesed Suure bussi peale. Ise Väikese bussiga neile järele ning Tartu poole teele.
Otepää ja Kuutsemää...
Aega läks mis läks, varsti lapsed Tartust taas meie bussile ja Otepää kumerusi vallutama. Talu ootas meid oma jumalikus ilus. Laural ainult oh ja ah...:) Kutsule paid ja siis Reedale järele, et temagi talusse öömajale tuua.
Ja laupäeva hommik muidugi kell 6.00 Kuutsemäele murule joogatama. See oli fantast hea linnulaulujooga ja murulõhnajooga.
Ka Riitta Vuorelat kohata oli taas super. Tema kui minu vana SILVA õpetaja ja sensitiiv, kes elab hetkel Korfu saarel oma armastatud kreeka mehega. Ta on väga särav ja värvikas ürgnaine, kes annab oma loengute ajal tõeliselt teatraalseid elamusi. Vaimseid veel peale selle. Tema rääkis siis vääriskividest ja kõik me tegime ka omale pendlid ja pendel muidugi ei valeta kunagi. :)
Vahepeal käisin ka suures mullivannis ujumas. Kuulasin vaikust, vee sulinat ja vaatasin suurest maani aknast järvele. Tundsin end tõelise näkinõiana ja mõnulesin täiega.
Kui hommikul oli ilm veel imeline ja pääsukesed lendasid madalalt, siis lõunaks oligi vihm käes. Ja nägime korralikku sadu, keset looduse laia naeru. Meie muidugi katuse all loenguid kuulamas. Tagasisõit talusse oli taas läbi korraliku hoovihmavalangu.
Pühapäeval jälle ilus ilm ja Päike muretult taevalael. Pühapäeval siis vinge naeruteraapia, millest juba juttu oli ja veel üks tore film elu 7-põhitõest. Oluline siin just arv 7. ;) Minu teine õpetaja Reigo Reimets mängis trompetit(äkki?), helid voogamas üle Mäe... Ja pärast tegi oma hea hüpnotiseeriva häälega veel toreda Võlupoe nimelise harjutuse, mida polnudki varem kogenud.
Ja enne kui asjad kokku pakiti ja laager pidulikult ära lõpetati, sain veel mullivannis mõnuleda. Lebasin seal ja mõtlesin oma elukese üle järele. Pärast jõudsin veel heinamaal pikutada ja Päikest endasse koguda. Ilm oli taas helesinine ja super.
Talus jõudis Lilleke veel korraliku järve ujumise teha, mina nautisin vaid hetke ja soojust. See põldude sülle uinunud järv on üks paremaid kohti Eestimaal.Sinna on vangi jäänud minu looduslapse-süda.
Otepäält koju Tallinna jõudsime kogu kupatusega tagasi veel enne pimedat.
Eile siis tore hüppamine ehk GROSSINg!
/Eestis patenteeritud spordi- ja meditsiinitehnika alane leiutis-nimetusega Grossi trenazöör-süsteem./ Super tore meelelahutus kogu perele!
Tähistasime Laurakese sünnipäeva väikese trenniga Lasnamäe Kergejõustikukeskuses.
Tunne oli vinge ja hüppama pandi isegi meie kolmeaastane. Igatahes otsustasime seda üritust tulevikus kindlasti korrata! Laura hõljus õhus nagu nümfist baleriin ja teda oli kohe ilus vaadata. Saltod jäid meil veel katsetamata, ehkki mees juba rippus seal ka pea alaspidi ja tegi igasugu trikka. Kargas nagu karu lae all... :) Aga treener näitas meile küll õhus saltode ja lendamise täit ilu ja võlu.
http://www.terviseleht.ee/200002/2_gross.php
,,… Iluuisutamistreener Jaak Gross ei suutnud kuidagi seletada fenomeni, et kümneaastane Ira hüppas hoogu võtmata tavalisest köögilauast kõrgemale. Sellise tulemuse saavutamiseks peavad täiskasvanud mehedki kõvasti treenima. Saladus lahenes, kui Gross käis ära Ira kodus. Seal nägi ta laest alla rippuvaid kummiköisi, millel kiikudes, mängides ja karates oligi laps saavutanud säärase superhüppevõime. Sydney olümpiamängudel 400 meetri tõkkejooksus kuldmedali võitnud Irina Privalova ongi seesama väike Ira.Paarikümneaastase täiustamise tulemusena on sündinud väliselt lihtne, aga tegelikult väga mitmekülgne ja tõhus treeninguriist grossing.
Rippuvatel vetruvatel nööridel võib turvaliselt kinnitatuna mitte ainult hüpata, vaid sõita nagu karussellil, lennata nagu lind või teha saltosid…,,
,,...Pole ime, et umbkaudu samadel põhimõtetel töötavate treeningseadmetega valmistatakse ette ka kosmonaute – kaaluta oleku illusioon on täielik. Kiikudes või karussellitades on hetketi võimalik tunda ka reaalset kaaluta oleku võlu. Jõusaalide seadmed ning kataloogide Total Gymid jmt on head ning mõjuvad treeninguriistad. Kui aga vaadata biitsepsipumpaja ja grossingul hüpleja näoilmet, siis hakkab silma erinevus – esimene teeb oma liigutusi tahtejõu sunnil, teise näos peegeldub sulaselge rõõm...,,
,,...Alustada on soovitav treeneri valvsa pilgu all ning tasa ja targu – see väldib ülepingutuse. Grossinguga alul üleliia hoogsalt hüpates ja kukerpallitades võib süda kergesti pahaks minna, ning esimene kord võib nii jääda viimaseks. Mõõdukalt harjutades teeb keskmiselt andekas inimene juba paari-kolme trenni järel saltosid. Ala sobib põhimõtteliselt kõikidele – imikutest raukadeni...,,
Meil südamed pahaks ei läinud ja pärast tegime veel Lauluväljaku nõlval väikese pikniku. Päike tuli veelgi soojemalt välja ja mähkis meid endasse.
PALJU ÕNNE, kallis Lilleke!
esmaspäev, 16, juuni 2008
Naera maailm kringliks!
Kus asub NAER? Külm, külm, juba soojem... Naer asub kõhus, koos kõhutunde ja muuga. Samuti silmades, suunurkades ja kahe kõrva vahel.
Sain korraga täna ühe valgustusliku tundmuse, et kogu sellest SILVA-seminarist oli parim kogemus Silva-nimelise naisterahva poolt antud naerujooga, ehk siis naeruteraapia koolitus. Selles mõttes, et naer on kurbuse ja valu teine pool.
Me õppisime ja kogesime igasugust naeru. Üks neist oli ,,tühjade taskute,, naer. Naeru läbi pisarate me ei kogenud, sest pisarateni meid ei viidud. Küll aga viisid mind peaaegu pisarateni mitmed valusad ärkamishetked sellel nädalalõpul.
Kõige valusamalt ja ängistavamalt puudutas mind teadmine, et laupäeval jäi poeg juba kolmas kord aasta jooksul... appi!- eks vahele purjuspeaga autoroolis. Ta pandi 48 tunniks pokri ja loomulikult järgneb sellele kohtuprotsess, 18 tuhat trahvi, juhilubade kaotus aastateks ja uued eksamid. Välistatud pole ka vabaduskaotus mingiks ajaks. Kas kõik asjad kokku või midagi sellest komplektist. Minu tugev ja iseseisev poeg on ikkagi nii nõrk ja riskialdis, et mitte mõista Eesti kui Õigusriigi ja Politseiriigi võimsust ja jõudu.
Ega me ei ela kuskil Lõuna- Itaalias või Kreekas, et sõidad kuidas tahad ja teed mida tahad ja pärast maksad, kellele tahad ja elu veereb koguaeg nagu Lilleline Pallike. Kuigi meil kehtib reegel: pole vahele jäänud pole teinud,pole nähtud, pole juhtunud. Kuigi jah. Ja sellele vaatamata. Iga risk toob kaasa omad tulemused ja võimalikkused... Ja loomulikult oli see sinu valik, Pojake. :(
Igaüks teeb oma valikud ja võtab oma vastutuse. Ent ega siis ema süda see eriti ei lohuta. Jääb vaid naer läbi valu. Vabastav naer, mis usub, et kõik saab korda. Ja sa saad selle läbi ka enda sees kõik korda.:)
Me liikusime ringis ja tegime erinevaid ülinaljakaid naerueksperimente ja naerutantse. Tegelikult hakkab kõik peale juba sellest kui suunurgad ülesse tõstad, sest siis tajub keha, et peremehel hakkas parem, nagu ütles meie õpetaja.
Reedel sain naerda veel selle üle kui lihtne on loobuda ühe armsakssaanud autori raamatust kui seda lihtsalt ei õnnestu ühelt armsakssaanud lugejalt tagasi saada. Ja pühapäeval sain ma naerda südamest selle üle kui toredate siltidega minu tore lihtsakoeline ämm mind seljataga õnnistada võtab ja seda lihtsalt seepärast kui ma näitan talle lihtsalt ajaviiteks ilusat veekristallifilmi:,,Vee sõnumid,,.
Inimeste õelus, hoolimatus ja mõtlematus on asjad mida me ei saa vältida. Ja ka mitte nende kontsentratsiooni ajas ja ruumis meie ümber. Ainus, mida me tõesti teha saame, on vabastavalt naerda. Enda ja oma emotsioonide jaburuse üle illusoorse maailmaga toimetades.Ikka ja alati ja igavesti...:)
Naera maailm kringliks!
Sain korraga täna ühe valgustusliku tundmuse, et kogu sellest SILVA-seminarist oli parim kogemus Silva-nimelise naisterahva poolt antud naerujooga, ehk siis naeruteraapia koolitus. Selles mõttes, et naer on kurbuse ja valu teine pool.
Me õppisime ja kogesime igasugust naeru. Üks neist oli ,,tühjade taskute,, naer. Naeru läbi pisarate me ei kogenud, sest pisarateni meid ei viidud. Küll aga viisid mind peaaegu pisarateni mitmed valusad ärkamishetked sellel nädalalõpul.
Kõige valusamalt ja ängistavamalt puudutas mind teadmine, et laupäeval jäi poeg juba kolmas kord aasta jooksul... appi!- eks vahele purjuspeaga autoroolis. Ta pandi 48 tunniks pokri ja loomulikult järgneb sellele kohtuprotsess, 18 tuhat trahvi, juhilubade kaotus aastateks ja uued eksamid. Välistatud pole ka vabaduskaotus mingiks ajaks. Kas kõik asjad kokku või midagi sellest komplektist. Minu tugev ja iseseisev poeg on ikkagi nii nõrk ja riskialdis, et mitte mõista Eesti kui Õigusriigi ja Politseiriigi võimsust ja jõudu.
Ega me ei ela kuskil Lõuna- Itaalias või Kreekas, et sõidad kuidas tahad ja teed mida tahad ja pärast maksad, kellele tahad ja elu veereb koguaeg nagu Lilleline Pallike. Kuigi meil kehtib reegel: pole vahele jäänud pole teinud,pole nähtud, pole juhtunud. Kuigi jah. Ja sellele vaatamata. Iga risk toob kaasa omad tulemused ja võimalikkused... Ja loomulikult oli see sinu valik, Pojake. :(
Igaüks teeb oma valikud ja võtab oma vastutuse. Ent ega siis ema süda see eriti ei lohuta. Jääb vaid naer läbi valu. Vabastav naer, mis usub, et kõik saab korda. Ja sa saad selle läbi ka enda sees kõik korda.:)
Me liikusime ringis ja tegime erinevaid ülinaljakaid naerueksperimente ja naerutantse. Tegelikult hakkab kõik peale juba sellest kui suunurgad ülesse tõstad, sest siis tajub keha, et peremehel hakkas parem, nagu ütles meie õpetaja.
Reedel sain naerda veel selle üle kui lihtne on loobuda ühe armsakssaanud autori raamatust kui seda lihtsalt ei õnnestu ühelt armsakssaanud lugejalt tagasi saada. Ja pühapäeval sain ma naerda südamest selle üle kui toredate siltidega minu tore lihtsakoeline ämm mind seljataga õnnistada võtab ja seda lihtsalt seepärast kui ma näitan talle lihtsalt ajaviiteks ilusat veekristallifilmi:,,Vee sõnumid,,.
Inimeste õelus, hoolimatus ja mõtlematus on asjad mida me ei saa vältida. Ja ka mitte nende kontsentratsiooni ajas ja ruumis meie ümber. Ainus, mida me tõesti teha saame, on vabastavalt naerda. Enda ja oma emotsioonide jaburuse üle illusoorse maailmaga toimetades.Ikka ja alati ja igavesti...:)
Naera maailm kringliks!
pühapäev, 15, juuni 2008
Ameerika mägedes Lõuna-Eesti moodi-sissejuhatus
Nädalavahetusel toimusid siis SILVA suvepäevad Kuutsemäel.
Kogu nädalalõpp oli väga intensiivne ja sündmusterohke, emotsioone nagu ameerika mägedel. Korralik puhkus aga igatahes. Kunagi sellest kõigest lähemalt. Aga kohe on Lillekese lilleline sünnipäev ja ilmselt läheb kogu lähiaegade tegevus ning energia sinna.
Sissejuhatuse mõttes siia ka suvelaari kava:
SILVALASTE SUVEPÄEVAD 13. – 15. juunini Kuutsemäe Puhkekeskuses.
Reedel 13.06.
kogunemine ja majutamine hiljemalt kell 18.00
19.00 – 20.00 õhtusöök
20.00 – 22.00 lõkkeõhtu koos tutvumisega ja päevade tutvustamisega
Laupäeval 14.06
7.30 – jooga murul
08.30 – 10.00 hommikusöök
10.00 – 11.00 Graduate lõpetanutele teeta harjutus ja Põhikursuse lõpetanutele pika lõdvestuse meeleharjutus koos programmeerimisega
11.00 – 14.00 Riitta Vuorela loeng vääriskivide ja poolvääriskivide energiatest
14.00 – 15.30 lõunasöök
16.00 – 19.00 Eric Gammalsi loeng ja praktikum aluselisest ja happelisest toitumisest
19.00 – 20.00 õhtusöök
20.00 – 22.00 vastavalt soovile film või vestlusring
Pühapäeval 15.06
7.30 - jooga
08.30 – 10.0 hommikusöök
10.30 – 11.00 pikklõdvestus
11.00 – 12.30 Naeruteraapia
12.30 – 14.00 vestlusring või vaba aeg
14.00 – 15.30 lõunasöök
16.00 – kojusõit
Aga nüüd- kohvreid lahtipakkima, uus tempokas töönädal kohe ukse ees.Liblikaid hinge ja ihusse!
Kogu nädalalõpp oli väga intensiivne ja sündmusterohke, emotsioone nagu ameerika mägedel. Korralik puhkus aga igatahes. Kunagi sellest kõigest lähemalt. Aga kohe on Lillekese lilleline sünnipäev ja ilmselt läheb kogu lähiaegade tegevus ning energia sinna.
Sissejuhatuse mõttes siia ka suvelaari kava:
SILVALASTE SUVEPÄEVAD 13. – 15. juunini Kuutsemäe Puhkekeskuses.
Reedel 13.06.
kogunemine ja majutamine hiljemalt kell 18.00
19.00 – 20.00 õhtusöök
20.00 – 22.00 lõkkeõhtu koos tutvumisega ja päevade tutvustamisega
Laupäeval 14.06
7.30 – jooga murul
08.30 – 10.00 hommikusöök
10.00 – 11.00 Graduate lõpetanutele teeta harjutus ja Põhikursuse lõpetanutele pika lõdvestuse meeleharjutus koos programmeerimisega
11.00 – 14.00 Riitta Vuorela loeng vääriskivide ja poolvääriskivide energiatest
14.00 – 15.30 lõunasöök
16.00 – 19.00 Eric Gammalsi loeng ja praktikum aluselisest ja happelisest toitumisest
19.00 – 20.00 õhtusöök
20.00 – 22.00 vastavalt soovile film või vestlusring
Pühapäeval 15.06
7.30 - jooga
08.30 – 10.0 hommikusöök
10.30 – 11.00 pikklõdvestus
11.00 – 12.30 Naeruteraapia
12.30 – 14.00 vestlusring või vaba aeg
14.00 – 15.30 lõunasöök
16.00 – kojusõit
Aga nüüd- kohvreid lahtipakkima, uus tempokas töönädal kohe ukse ees.Liblikaid hinge ja ihusse!
neljapäev, 12, juuni 2008
Laula ja palveta, Bloody Mary!
Tegelikult tahtsin testida, kas blogikalender näitab ikka veel kolmapäeva...
Samas tekkis ka mõningaid Märksõna-Mõtteid siia juurde.
Miks mul ei ole tihti Sõnu?
Just sellepärast, et mõnikord on Mõtteid liiga palju. Mõnikord on nad nii palju seotud tunnetega, et nende kirjeldamine nõuaks päris Puhtasse Kunsti sukeldumist. Aga enamasti on HEA sõnatult, lihtsalt olla. Väljaöeldud Mõte või Sõna hakkab elama oma elu. Ja endas hoitud, allaneelatud sõna on justkui üks osa sinu olemusest, seega on nagu sinu enda kontrolli all.
Enamasti toimub suhtlemine ikkagi Tunnete, mitte Mõtete keeles, kuni selleni, et inimestel on vahel koos niivõrd hea olla, et sõnadele omavahel ei pöörata üleüldse MINGITKI tähelepanu. Neid ei märgata, ega kuulata... Kuulatakse vaid seisundit ja hoovust. Ja kui ka vesteldakse, arutletakse, vaieldakse, siis tihti ainuüksi selleks, et üksteisest aru saada või siis teineteiseni teed rajada. Seega ei saada tihti mõtete ja sümbolite keelest üldse sarnaselt arugi. SEEGA mõtteid väljendada on ,,mõtet,, vaid siis kui sa teisiti enam lihtsalt ei saa...:)
Minumeelest on palju mõnusam elada tunnetemaailmas ja lasta tunnetekeelel-pildikeelel rääkida. Seega, tahad kellelegi midagi öelda, maali talle mõni pilt või kingi talle mõni muusikaline lugu!!! Vaat sellised mõttearengud siis hetkes.
Kui võtta oma ELU hetkeseis kokku kolme tugevama märksõnaga siis minul oleks see hetkel: emaarmastus, mis annab triumfaalseid tundeid, õnne ja rõõmu Pisitüdruku olemuse läbi; töörutiin, ehk mittemidagitegemise piin - see kasvatab mu süvenemisvõimet ja talitseb mu püsimatut loomust ja igavesti lõppematu remont kodus, mis tekitab tunde, et kodu nagu polegi, kõik esmavajadused tuleb rahuldada tuttavate pool.
Retsept 1: Bloody Mary
1 dl viina
4-5 osa tomatimahla
maitset viimistletakse soola pipra ja sidrunimahlaga
Pange mõned jääkuubikud kõrgesse klaasi ja lisage kõik komponendid. Segage aeglaselt alt ülesse. Dekoreerige kokteil sidruniviiluga.
Mees on ka laisk nagu lohe ja remondimehele pole maksta muu kui iseendaga. Ise siis muidugi ka nii kobe-koba-käpp, et seda remonti kõike vaid enda õlule võtta.
Niisiis - asi seisab või liigub ürgteo kiirusel. Jällegi, kasvata tahtejõudu, ületa raskusi ja ole kannatlik ja rõõmus kuni kõik ükskord taas korras on. Laula ja palveta ja tunne ennast nagu linnuke oksa peal!
Samas tekkis ka mõningaid Märksõna-Mõtteid siia juurde.
Miks mul ei ole tihti Sõnu?
Just sellepärast, et mõnikord on Mõtteid liiga palju. Mõnikord on nad nii palju seotud tunnetega, et nende kirjeldamine nõuaks päris Puhtasse Kunsti sukeldumist. Aga enamasti on HEA sõnatult, lihtsalt olla. Väljaöeldud Mõte või Sõna hakkab elama oma elu. Ja endas hoitud, allaneelatud sõna on justkui üks osa sinu olemusest, seega on nagu sinu enda kontrolli all.
Enamasti toimub suhtlemine ikkagi Tunnete, mitte Mõtete keeles, kuni selleni, et inimestel on vahel koos niivõrd hea olla, et sõnadele omavahel ei pöörata üleüldse MINGITKI tähelepanu. Neid ei märgata, ega kuulata... Kuulatakse vaid seisundit ja hoovust. Ja kui ka vesteldakse, arutletakse, vaieldakse, siis tihti ainuüksi selleks, et üksteisest aru saada või siis teineteiseni teed rajada. Seega ei saada tihti mõtete ja sümbolite keelest üldse sarnaselt arugi. SEEGA mõtteid väljendada on ,,mõtet,, vaid siis kui sa teisiti enam lihtsalt ei saa...:)
Minumeelest on palju mõnusam elada tunnetemaailmas ja lasta tunnetekeelel-pildikeelel rääkida. Seega, tahad kellelegi midagi öelda, maali talle mõni pilt või kingi talle mõni muusikaline lugu!!! Vaat sellised mõttearengud siis hetkes.
Kui võtta oma ELU hetkeseis kokku kolme tugevama märksõnaga siis minul oleks see hetkel: emaarmastus, mis annab triumfaalseid tundeid, õnne ja rõõmu Pisitüdruku olemuse läbi; töörutiin, ehk mittemidagitegemise piin - see kasvatab mu süvenemisvõimet ja talitseb mu püsimatut loomust ja igavesti lõppematu remont kodus, mis tekitab tunde, et kodu nagu polegi, kõik esmavajadused tuleb rahuldada tuttavate pool.
Retsept 1: Bloody Mary
1 dl viina
4-5 osa tomatimahla
maitset viimistletakse soola pipra ja sidrunimahlaga
Pange mõned jääkuubikud kõrgesse klaasi ja lisage kõik komponendid. Segage aeglaselt alt ülesse. Dekoreerige kokteil sidruniviiluga.
Mees on ka laisk nagu lohe ja remondimehele pole maksta muu kui iseendaga. Ise siis muidugi ka nii kobe-koba-käpp, et seda remonti kõike vaid enda õlule võtta.
Niisiis - asi seisab või liigub ürgteo kiirusel. Jällegi, kasvata tahtejõudu, ületa raskusi ja ole kannatlik ja rõõmus kuni kõik ükskord taas korras on. Laula ja palveta ja tunne ennast nagu linnuke oksa peal!
kolmapäev, 11, juuni 2008
Kangelane. Juht. Jumal.
,,...Tallinna Kunstihoones on avatud uus näitus nimega:,, Obscurum per obscurius-Selgitades ebamäärast veelgi ebamäärasemaga,,.
Näituse üks võtmetöödest on rahvusvahelise kunstniku Alexander Kossolapovi töö : ,,Kangelane.Juht.Jumal,,. Siin näeme pronksi valatud püha kolmainsust: Lenin, Kristus ja nende vahel Miki-Hiir.
Tõlgendamisvõimalusi on mitmeid. sageli on võrreldud varakristlikku utoopiat kommunistlikuga. Algsed kavatsused olid head, kuid mis kommunismist pärast välja tuli! Igasugune reaalsust eirav ideoloogia on ohtlik ja selle jõuga läbisurumine lõpeb veretööga.
Aga see Miki? Selge vihje, et suured ideoloogiad, sealhulgas kapitalistlik, muutuvad märgiliseks ja kommertslikuks. Miki-Hiirele viitas ka Goebbels, öeldes, et Ameerika imperialismi roiskumise märgiks on see, et nende sümboliks on väike nakkusi levitav näriline. Neil endil nagu ka nõukogulastel olid omad märgid. Polnud ühtegi kaubamaja, kust ei saanud osta väikesi Lenini päid...,, Ants Juske. ,,Eesti Päevaleht,, 12.06.2008.
.........................................
Näitus käsitleb religiooni ja demokraatia suhteid ehk kas ja kuidas religioon saab eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas?
Kolm suurt religiooni, mis on praeguses Lääne tsivilisatsioonis esindatud, kipuvad olema autoritaarsed ja totaalsed: iga usund arvab (kaldub arvama), et on ainuõige ja et tal on ainukesena õigus representeerida inimese ja jumala suhet. Nende vahel valitseb nii teoloogiline kui ka sotsiaalpoliitiline konflikt.
Praegustes sootsiumides esineb tavaliselt rohkem kui üks usund. Isegi nii väikestes sootsiumides, kui on seda Eesti. Järgmine pinnas konfliktiks on usundite omavaheline konflikt.
Lääne kultuuris, demokraatlikus ühiskonnas on riik ja religioon eraldatud. Samal ajal elab Lääne maailmas terve hulk inimesi, kelle hoiakud on kujunenud välja teistsuguste kultuuriliste põhimõtete järgi, kus riik ja religioon ei ole (ei pea olema) lahutatud.
Seetõttu peab demokraatlik ühiskond püüdlema selle poole, et lükata tolerantsi piire võimalikult laiaks, samal ajal vältida vastuseisu oma kodanike kultuuriliste ja religioossete hoiakutega.
Kuivõrd on demokraatlikus ühiskonnas üleüldse võimalik aktsepteerida üksteise suhtes vaenulikke religioone? Ja vastupidi: kuivõrd tohib demokraatlik ühiskond sekkuda väljakujunenud normidesse? Kuidas on võimalik neid konflikte lahendada? Kes otsustab, kus algab võõra usu totalitaarsus teises kultuuriruumis?
....................................................................
Millised lustakad skulptuurid ,,Päevalehes,, siis tänasel hommikul! :)
Õnneks taas neljapäev. Minu blogi aeg on lootusetult peatunud. Täna kell 10.00 räägib veel Kolmapäevast lugu... Niisiis,hakkab see suur Töömõttetus taas nädalalõpuks saama. Seekord on ootamas ees üks Meditatsioonilaager, millest endast lähemalt siis juba uue nädala algul. Ühtlasi on ees lühike Lõuna-Eesti tuur kogu perega.
Endale esitatud küsimused: Kuidas küll olen suutnud endas ühitada aristokraatse-elitaarsuslembuse sügava kummarduse ja kaasaelamisega rahvalikule muusikale ehk siis folgile? Millises vahekorras on minus rahvalikkus ja elitaarsus? Lenin, Jumal ja Miki-Hiir?
Ja kas Coca-Colat juues saab ikka Taevasse?
Näituse üks võtmetöödest on rahvusvahelise kunstniku Alexander Kossolapovi töö : ,,Kangelane.Juht.Jumal,,. Siin näeme pronksi valatud püha kolmainsust: Lenin, Kristus ja nende vahel Miki-Hiir.
Tõlgendamisvõimalusi on mitmeid. sageli on võrreldud varakristlikku utoopiat kommunistlikuga. Algsed kavatsused olid head, kuid mis kommunismist pärast välja tuli! Igasugune reaalsust eirav ideoloogia on ohtlik ja selle jõuga läbisurumine lõpeb veretööga.
Aga see Miki? Selge vihje, et suured ideoloogiad, sealhulgas kapitalistlik, muutuvad märgiliseks ja kommertslikuks. Miki-Hiirele viitas ka Goebbels, öeldes, et Ameerika imperialismi roiskumise märgiks on see, et nende sümboliks on väike nakkusi levitav näriline. Neil endil nagu ka nõukogulastel olid omad märgid. Polnud ühtegi kaubamaja, kust ei saanud osta väikesi Lenini päid...,, Ants Juske. ,,Eesti Päevaleht,, 12.06.2008.
.........................................
Näitus käsitleb religiooni ja demokraatia suhteid ehk kas ja kuidas religioon saab eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas?
Kolm suurt religiooni, mis on praeguses Lääne tsivilisatsioonis esindatud, kipuvad olema autoritaarsed ja totaalsed: iga usund arvab (kaldub arvama), et on ainuõige ja et tal on ainukesena õigus representeerida inimese ja jumala suhet. Nende vahel valitseb nii teoloogiline kui ka sotsiaalpoliitiline konflikt.
Praegustes sootsiumides esineb tavaliselt rohkem kui üks usund. Isegi nii väikestes sootsiumides, kui on seda Eesti. Järgmine pinnas konfliktiks on usundite omavaheline konflikt.
Lääne kultuuris, demokraatlikus ühiskonnas on riik ja religioon eraldatud. Samal ajal elab Lääne maailmas terve hulk inimesi, kelle hoiakud on kujunenud välja teistsuguste kultuuriliste põhimõtete järgi, kus riik ja religioon ei ole (ei pea olema) lahutatud.
Seetõttu peab demokraatlik ühiskond püüdlema selle poole, et lükata tolerantsi piire võimalikult laiaks, samal ajal vältida vastuseisu oma kodanike kultuuriliste ja religioossete hoiakutega.
Kuivõrd on demokraatlikus ühiskonnas üleüldse võimalik aktsepteerida üksteise suhtes vaenulikke religioone? Ja vastupidi: kuivõrd tohib demokraatlik ühiskond sekkuda väljakujunenud normidesse? Kuidas on võimalik neid konflikte lahendada? Kes otsustab, kus algab võõra usu totalitaarsus teises kultuuriruumis?
....................................................................
Millised lustakad skulptuurid ,,Päevalehes,, siis tänasel hommikul! :)
Õnneks taas neljapäev. Minu blogi aeg on lootusetult peatunud. Täna kell 10.00 räägib veel Kolmapäevast lugu... Niisiis,hakkab see suur Töömõttetus taas nädalalõpuks saama. Seekord on ootamas ees üks Meditatsioonilaager, millest endast lähemalt siis juba uue nädala algul. Ühtlasi on ees lühike Lõuna-Eesti tuur kogu perega.
Endale esitatud küsimused: Kuidas küll olen suutnud endas ühitada aristokraatse-elitaarsuslembuse sügava kummarduse ja kaasaelamisega rahvalikule muusikale ehk siis folgile? Millises vahekorras on minus rahvalikkus ja elitaarsus? Lenin, Jumal ja Miki-Hiir?
Ja kas Coca-Colat juues saab ikka Taevasse?
esmaspäev, 9, juuni 2008
Mõmmikud ja metsakarud...
Täna öösel siis taas öövalves ühes Tallinna kõrgkoolis. Rahulik öö, peale selle, et mobla aku sai vahepeal tühjaks ja hakkas piiksuma. Mõtlesin muidugi kohe, et mingi signalisatsioon piiksub.
Õnneks läks seegi karikas rahulikult minust mööda...:)
Samuti sain korralikult süveneda sõbra ,,rüütlipiiblisse,,. Pakkus tõsiselt mõnusat lugemiselamust ja feelingut. Ja kui veel seejuures mõelda, et autori esimene kirjatükk... Super!
Hea oli nii vaimolendite mängutulek kui ka püha isa teravmeelsed repliigid. Kogu loost õhkus läbi mu sõbra enda kõrget vaimsust,head muhedust ja nähtamatut eetikakoodeksit. Kohati meenutas lugu mõne Jaapani samuraisõdalase rännakut läbi vaenlaste maa. Haruldaselt täpselt ja usutavalt jõuliselt olid kujutatud arvukad ehedad võitlusstseenid. Kahjuks ei jõudnud ma veel naistegelasteni välja, põnevam osa siis veel ees.:)
Sain päris hästi seekord ka väljamagada nii, et hommikul värske nagu kevadhommikune kastetilk...
Tööl sain kaplanilt kingiks karumõmmiku. Siis on pisitüdrukule taas õhtul üks väike rõõm kinkida, lisaks emmele. Ja meie karukollektsiooni uus eksemplar.
Avalikud suhted liitusid samuti täna meie kohviringiga. Nendega on alati väga hea hommikuti istuda, sest kuuleb tähtsamaid uudiseid ja muud, mis minuni tavaliselt ei jõua, kuna mina pole ju eesliinil. Ma olen siin nagu mingi salongipidaja ilma pideva klientuurita. Hea kui kaks inimest päevas lehti lappamas käivad.
Täna läheb ilmselt kodus hilisõhtul malmvanni väljavedamiseks. Hakkab tasakesi juba looma. Suvi. Vihmane, aga loodus rõõmustab.
Metsakarudest räägitavat, et kui karu metsa tuleb, siis teised loomad kaugenevad sealt vargsi. Karu pidavat olema hoopis ohtlik kiire ja võimas kiskja. Ja karuga kohtudes ei tohi talle silma vaadata. Tuleb seista liikumatult nagu männijändrik. Ja kui hästi läheb siis karu lahkub. Elab ise ja laseb sinulgi edasi elada...
Lähen teen oma mõmmikaruga väikese valsi ja siis taas tänast Töörõõmu otsima.
Õnneks läks seegi karikas rahulikult minust mööda...:)
Samuti sain korralikult süveneda sõbra ,,rüütlipiiblisse,,. Pakkus tõsiselt mõnusat lugemiselamust ja feelingut. Ja kui veel seejuures mõelda, et autori esimene kirjatükk... Super!
Hea oli nii vaimolendite mängutulek kui ka püha isa teravmeelsed repliigid. Kogu loost õhkus läbi mu sõbra enda kõrget vaimsust,head muhedust ja nähtamatut eetikakoodeksit. Kohati meenutas lugu mõne Jaapani samuraisõdalase rännakut läbi vaenlaste maa. Haruldaselt täpselt ja usutavalt jõuliselt olid kujutatud arvukad ehedad võitlusstseenid. Kahjuks ei jõudnud ma veel naistegelasteni välja, põnevam osa siis veel ees.:)
Sain päris hästi seekord ka väljamagada nii, et hommikul värske nagu kevadhommikune kastetilk...
Tööl sain kaplanilt kingiks karumõmmiku. Siis on pisitüdrukule taas õhtul üks väike rõõm kinkida, lisaks emmele. Ja meie karukollektsiooni uus eksemplar.
Avalikud suhted liitusid samuti täna meie kohviringiga. Nendega on alati väga hea hommikuti istuda, sest kuuleb tähtsamaid uudiseid ja muud, mis minuni tavaliselt ei jõua, kuna mina pole ju eesliinil. Ma olen siin nagu mingi salongipidaja ilma pideva klientuurita. Hea kui kaks inimest päevas lehti lappamas käivad.
Täna läheb ilmselt kodus hilisõhtul malmvanni väljavedamiseks. Hakkab tasakesi juba looma. Suvi. Vihmane, aga loodus rõõmustab.
Metsakarudest räägitavat, et kui karu metsa tuleb, siis teised loomad kaugenevad sealt vargsi. Karu pidavat olema hoopis ohtlik kiire ja võimas kiskja. Ja karuga kohtudes ei tohi talle silma vaadata. Tuleb seista liikumatult nagu männijändrik. Ja kui hästi läheb siis karu lahkub. Elab ise ja laseb sinulgi edasi elada...
Lähen teen oma mõmmikaruga väikese valsi ja siis taas tänast Töörõõmu otsima.
Surm suu juures
Eluke taas tööl on olnud päris lõbus.
Eelmisel nädalal läks elu jälle mõnusalt käima: kohviringid ja väike flirt, isegi külastajaid oli ja ilm toetavalt mõnus. Ei tekkinudki väga valusat tunnet, et kontoris peab passima.
Nädalalõpul käisime pisitüdruku uut Kaarli ERAlasteaeda imetlemas. Selline värske remont, kõik mänguasjad, mida vähegi annab siis puust ja loomulikest inimsõbralikest materjalidest. Tulemas on ka kui mitte purskkaev siis vähemalt veevulin. Kasvatajad samuti noored ja vahvad. Seega siis hüper-super.
Kahjuks tuleb küll eralasteaiale omaselt maksta kõige selle ilu, võlu ja puhtuse eest mõned tuhanded juurde, kuid laste arengu arvelt oleks suisa patt raha kokku hoida. Minu jaoks on primaarne siiski see, et lasteaias on natuke teine VAIMSUS kui ,,lihtsalt-lasteaias,,. Vaatame, mis siis tulema hakkab! :)
Ebameeldivama poolepealt seda, et juba nädalake käib meie korteris kapitaalremont. Majas tekkis veeavarii ja WC-toru ning veetoru vahetati kogu püstiku ulatuses välja. Meie korteri poolepealt läksid KUI JUBA SIIS JUBA vahetamisele ka kõik vannitoatorustik, mistõttu pesumasina sai ühendatud alles eile ja kuumaveeboileri vahetuse tõttu pole võimalik ikka veel vannis käia. Eile siis külastasime Reeta, kes hea inimesena meid Liisaga oma vastvalminud vannitoas vanni lubas. Oh seda pesemise rõõmu siis muidugi!:)
Ja nüüd siis surmast.
Eile maal käies tegi mees niivõrd ohtliku manöövri, et oli vaid sekundite mäng, et kõik elus ja terved oleme. Tea mis kaitseingel siis kohal oli, aga ma pole sellest kõigest veel tänaseni ikka päriselt toibunud. Mingi arusaamatu sunni mõjul keeras ta ühele suht kiiresti kimavale masinale ,,kiirteel,,ette. Et meile mitte otsa sõita suundus nelja noore mehega masin vastassuunavööndisse ja möödus meie auto küljest ja ninast, vaid murdosa sekundite jooksul. Õnneks jäid ka nemad tänu edukale manöövrile ise teele, kuid sõitsid muidugi meile veel pärast järele ja sõimasid mehel korralikult näo täis. Kõige hullem oli see, et laps istus sel hetkel minu süles, kuna autos pole tema jaoks lisakohta. Kõige õnnetumal juhtumil oleks löögialla jäänud kõigepealt mees ise ja tegelikult auto kiirusi arvestades poleks ilmselt ka meie massin sest hoobist püsti jäänud, vaid paari tiiruga teelt välja kraavi lennanud. Edasist ei tahagi enam mõelda.
Lõpp hea kõik hea, aga millise korraliku toibumise hinnaga.:(
Eelmisel nädalal läks elu jälle mõnusalt käima: kohviringid ja väike flirt, isegi külastajaid oli ja ilm toetavalt mõnus. Ei tekkinudki väga valusat tunnet, et kontoris peab passima.
Nädalalõpul käisime pisitüdruku uut Kaarli ERAlasteaeda imetlemas. Selline värske remont, kõik mänguasjad, mida vähegi annab siis puust ja loomulikest inimsõbralikest materjalidest. Tulemas on ka kui mitte purskkaev siis vähemalt veevulin. Kasvatajad samuti noored ja vahvad. Seega siis hüper-super.
Kahjuks tuleb küll eralasteaiale omaselt maksta kõige selle ilu, võlu ja puhtuse eest mõned tuhanded juurde, kuid laste arengu arvelt oleks suisa patt raha kokku hoida. Minu jaoks on primaarne siiski see, et lasteaias on natuke teine VAIMSUS kui ,,lihtsalt-lasteaias,,. Vaatame, mis siis tulema hakkab! :)
Ebameeldivama poolepealt seda, et juba nädalake käib meie korteris kapitaalremont. Majas tekkis veeavarii ja WC-toru ning veetoru vahetati kogu püstiku ulatuses välja. Meie korteri poolepealt läksid KUI JUBA SIIS JUBA vahetamisele ka kõik vannitoatorustik, mistõttu pesumasina sai ühendatud alles eile ja kuumaveeboileri vahetuse tõttu pole võimalik ikka veel vannis käia. Eile siis külastasime Reeta, kes hea inimesena meid Liisaga oma vastvalminud vannitoas vanni lubas. Oh seda pesemise rõõmu siis muidugi!:)
Ja nüüd siis surmast.
Eile maal käies tegi mees niivõrd ohtliku manöövri, et oli vaid sekundite mäng, et kõik elus ja terved oleme. Tea mis kaitseingel siis kohal oli, aga ma pole sellest kõigest veel tänaseni ikka päriselt toibunud. Mingi arusaamatu sunni mõjul keeras ta ühele suht kiiresti kimavale masinale ,,kiirteel,,ette. Et meile mitte otsa sõita suundus nelja noore mehega masin vastassuunavööndisse ja möödus meie auto küljest ja ninast, vaid murdosa sekundite jooksul. Õnneks jäid ka nemad tänu edukale manöövrile ise teele, kuid sõitsid muidugi meile veel pärast järele ja sõimasid mehel korralikult näo täis. Kõige hullem oli see, et laps istus sel hetkel minu süles, kuna autos pole tema jaoks lisakohta. Kõige õnnetumal juhtumil oleks löögialla jäänud kõigepealt mees ise ja tegelikult auto kiirusi arvestades poleks ilmselt ka meie massin sest hoobist püsti jäänud, vaid paari tiiruga teelt välja kraavi lennanud. Edasist ei tahagi enam mõelda.
Lõpp hea kõik hea, aga millise korraliku toibumise hinnaga.:(
neljapäev, 5, juuni 2008
Kevadkurb mõtisklus
Taaskord pettumus.
Ootamatud ja keerulised ,,kevadlahendused,, Lillekese koolis näitasid, et taaskord pidin ma nö. Erakoolis pettuma. Seda, et tavakoolis pettutakse, see on ju suht loomulik. Aga, et väikeses ERI vajadustega ja lapsesõbraliku imagoga koolis pettuda tuleb, see on valusam.
Praegu pean tõdema nii, et kokkuvõttes hooliti Lillekesest isegi tavakoolis rohkem. Tunti kaasa ja tuldi vastu. Mõisteti tema problemaatikat, ehkki ei suudetud otseselt aidata. Koolist välja ei suunatud, kuid individuaal- või koduõpet selles koolis lihtsalt ei pakutud. Hakkasin omaalgatuslikult uut kooli vaatama ja valisin kuskil nelja ,,väikekooli,, hulgast välja selle praeguse variandi. Ometi leiti talle võimalus kergematel tingimustel klass lõpetada.
Kõik algas peale juba klassijuhatajast, kellega olen ma varem koos töötanud. Nagu öeldakse, vaata seda, kes on karja juht-sinu eraõpetaja ja sinu ihuarst- vaata talle silma, mis inimene ta on. Kuidas on lood tema elurõõmu, peenetundelisuse ja kõrgema vaimsusega. See naine (klassijuhataja) on ise justkui kibestumise kehastus. Nii pettunud ja kurvad silmad ja kui palju väljakiirguvat stressi ja masendust. Mõistmise foonil on see komplekt vaevu talutav. Mittemõistmise foonil, aga täiesti talumatu. Tipptasemel on minu nähtutest KINDLALT vaid koolijuhataja ja psühholoog. Neist kiirgab headust, mõistmist ja elurõõmu. Seda mida ERI vajadustega lastega tegeldes kindlasti vaja on. Klassijuhatajast näen ja tunnen iga oma keharakuga millist lootusetust ja sappi koguneb kevadeks õpetajatesse. Seda on lihtsalt valus vaadata.
Koolid ei küsi ju kunagi tagasisidet oma töö kohta. Kuidas ja mis lapsevanematele või lastele endile õppeaasta jooksul meeldis, mida võiks teha teisiti, mida võiks teha paremini, edasise arengu mõttes. Kõik käib kuidagi ainult ühte väravasse. Koolid pole mitte laste, vaid lapsed koolide jaoks. Ja vanemad jooksku oma tallad rakku, et õiged koolid väljavalida ja oma lapsed sinna sobitada. Kui ei sobitu, siis ,,edasimarss,,… Ja kui ei sobitu siis vaheta koole nagu nahkkingi, sest sa lihtsalt ei sobi kuskile. Nii korjub lastesse uute alguste rõõme ja kevadete lootusetust, ebaedu kogemusi, sellel kujul, et niikuinii lõppeb ju kõik halvasti. Ja meie Lillekesel on tõesti mõned ERI vajadused. Ta pole tavalaps, selline virk ja kraps. Edukas ja tubli. Kuid ka temal peab olema Eesti hariduselus oma koht. Koht, kus ERI vajadust mõistetakse ja nähakse ka lapse ja lapsevanema väikesi pingutusi, suurtest rääkimata.
Aga kus see koht siis ikkagi on? KUI psühhiaater soovitab lapse jaoks antud kooli, siis ei ole ju minu kui ema eesmärk ja kohus hakata uut ja veel sõbralikumat kooli otsima. Seda enam, et vanematesse klassidesse liitumine polegi nii lihtne kui näib.
Unehäire on haigus, mis peaks olema teiste häiretega ühtviisi aktsepteeritav, samuti ka tugev tähelepanupuudulikkus. Mõtleme ka selle lapse tulevikuperspektiivide peale. Kas see ikkagi on õppimine ja areng läbi kõrghariduse või midagi muud, näiteks nagu toetav areng ja loovus.
Kui Lillekesel oleks ajuvähk ja talle prognoositaks vaid aastat kaks, kas siis oleks samas olukorras lähenemine teine? Ma sain aru, et selline laps lubati selles koolis koduõppele.
Ainus positiivne valguskiir kogu selles ,,hariduspimeduses,, tuleb Eesti Lastekaitse Ühingult ja ka mõnedelt lastepsühhiaatritelt-psühholoogidelt.
Kool tundub, et on ja jääb sunniorganiks, nagu vangla ja sõjavägi. Ei ole individuaalseid õppeprogramme tähelepanuhäiretega lastele, meeleoluhäirest rääkimata. On vaid Haridusministeeriumi karmid eeskirjad ja reeglid. Mitte vabadus õppida ja loovus areneda või siis vabadus areneda ja loovus õppida. On vaid sundus õppida ja kohustus koolis käia.
Ootamatud ja keerulised ,,kevadlahendused,, Lillekese koolis näitasid, et taaskord pidin ma nö. Erakoolis pettuma. Seda, et tavakoolis pettutakse, see on ju suht loomulik. Aga, et väikeses ERI vajadustega ja lapsesõbraliku imagoga koolis pettuda tuleb, see on valusam.
Praegu pean tõdema nii, et kokkuvõttes hooliti Lillekesest isegi tavakoolis rohkem. Tunti kaasa ja tuldi vastu. Mõisteti tema problemaatikat, ehkki ei suudetud otseselt aidata. Koolist välja ei suunatud, kuid individuaal- või koduõpet selles koolis lihtsalt ei pakutud. Hakkasin omaalgatuslikult uut kooli vaatama ja valisin kuskil nelja ,,väikekooli,, hulgast välja selle praeguse variandi. Ometi leiti talle võimalus kergematel tingimustel klass lõpetada.
Kõik algas peale juba klassijuhatajast, kellega olen ma varem koos töötanud. Nagu öeldakse, vaata seda, kes on karja juht-sinu eraõpetaja ja sinu ihuarst- vaata talle silma, mis inimene ta on. Kuidas on lood tema elurõõmu, peenetundelisuse ja kõrgema vaimsusega. See naine (klassijuhataja) on ise justkui kibestumise kehastus. Nii pettunud ja kurvad silmad ja kui palju väljakiirguvat stressi ja masendust. Mõistmise foonil on see komplekt vaevu talutav. Mittemõistmise foonil, aga täiesti talumatu. Tipptasemel on minu nähtutest KINDLALT vaid koolijuhataja ja psühholoog. Neist kiirgab headust, mõistmist ja elurõõmu. Seda mida ERI vajadustega lastega tegeldes kindlasti vaja on. Klassijuhatajast näen ja tunnen iga oma keharakuga millist lootusetust ja sappi koguneb kevadeks õpetajatesse. Seda on lihtsalt valus vaadata.
Koolid ei küsi ju kunagi tagasisidet oma töö kohta. Kuidas ja mis lapsevanematele või lastele endile õppeaasta jooksul meeldis, mida võiks teha teisiti, mida võiks teha paremini, edasise arengu mõttes. Kõik käib kuidagi ainult ühte väravasse. Koolid pole mitte laste, vaid lapsed koolide jaoks. Ja vanemad jooksku oma tallad rakku, et õiged koolid väljavalida ja oma lapsed sinna sobitada. Kui ei sobitu, siis ,,edasimarss,,… Ja kui ei sobitu siis vaheta koole nagu nahkkingi, sest sa lihtsalt ei sobi kuskile. Nii korjub lastesse uute alguste rõõme ja kevadete lootusetust, ebaedu kogemusi, sellel kujul, et niikuinii lõppeb ju kõik halvasti. Ja meie Lillekesel on tõesti mõned ERI vajadused. Ta pole tavalaps, selline virk ja kraps. Edukas ja tubli. Kuid ka temal peab olema Eesti hariduselus oma koht. Koht, kus ERI vajadust mõistetakse ja nähakse ka lapse ja lapsevanema väikesi pingutusi, suurtest rääkimata.
Aga kus see koht siis ikkagi on? KUI psühhiaater soovitab lapse jaoks antud kooli, siis ei ole ju minu kui ema eesmärk ja kohus hakata uut ja veel sõbralikumat kooli otsima. Seda enam, et vanematesse klassidesse liitumine polegi nii lihtne kui näib.
Unehäire on haigus, mis peaks olema teiste häiretega ühtviisi aktsepteeritav, samuti ka tugev tähelepanupuudulikkus. Mõtleme ka selle lapse tulevikuperspektiivide peale. Kas see ikkagi on õppimine ja areng läbi kõrghariduse või midagi muud, näiteks nagu toetav areng ja loovus.
Kui Lillekesel oleks ajuvähk ja talle prognoositaks vaid aastat kaks, kas siis oleks samas olukorras lähenemine teine? Ma sain aru, et selline laps lubati selles koolis koduõppele.
Ainus positiivne valguskiir kogu selles ,,hariduspimeduses,, tuleb Eesti Lastekaitse Ühingult ja ka mõnedelt lastepsühhiaatritelt-psühholoogidelt.
Kool tundub, et on ja jääb sunniorganiks, nagu vangla ja sõjavägi. Ei ole individuaalseid õppeprogramme tähelepanuhäiretega lastele, meeleoluhäirest rääkimata. On vaid Haridusministeeriumi karmid eeskirjad ja reeglid. Mitte vabadus õppida ja loovus areneda või siis vabadus areneda ja loovus õppida. On vaid sundus õppida ja kohustus koolis käia.
esmaspäev, 2, juuni 2008
Hundertwasseri maja ja õitsvad haljendavad katused...
Tänane meeleolu on mul täpselt nagu suur suur igatsus Hundertwasseri maja järele. Rutiin, vaikus, mittemidagitegemise kibe karikas tuleb lõpuni ammutada. Üks mõttetu tööpäevake taas möödasaata. Niisiis vajaks hädasti midagi ebatüüpilist: lainelisi põrandaid. Aknast sisse kasvavaid puid ja mosaiike seintele presidendi pildi alla, vettsülitavat purskkaevudraakonit keset ruumi ja muid atraktsioone. Et elu isu jälle tagasi tuleks ja tähest taevast allakukuksid...:)
FRIEDENSREICH HUNDERTWASSER (1928-2000) - kunstnik, graafik, arhitektuuridoktor, maailmarändur ja väsimatu keskkonnakaitsja.
Teda on ülistatud, kritiseeritud, imetletud, maha tehtud... Hundertwasseri sõnum maailmale on: koristagem arhitektuurist ratsionalism, minema minemaviskamismentaliteet, kadugu keskkonda hävitav elustiil!
Hundertwasser on arhitektuuristandardid pea peale pööranud: tema laseb puudel aknast välja kasvada, et need saaksid õhku ja vett puhastada, ta väetab katuseid, et need oleksid rohelised ja seal saaks jalutada, ta teeb sirged jooned kõveraks ja mängib värvidega nagu laps.
Ja tundub, et see meeldib inimestele - tema projekteeritud majade elanikud on rohkem kui rahul, tema elamukompleks Viini kesklinnas on kujunenud turismimagnetiks.
http://www.kunsthauswien.com/deutsch/architektur.htm
Kellel ajalooliste hoonete vahtimisest isu täis saab, võib uurida midagi hoopis omapärasemat ja ekstsentrilisemat Friedensreich Hundertwasseri (selle arhitekti, kunstniku ja keskkonnakaitseaktivisti õige nimi on Friedrich Stowasser) kavandatud hooneid. Neid on Viinis kolm.
Hundertwasser Haus on 50 korteriga elumaja, selle lähedal asuv Kunst Haus Wien kunstniku loomingut täis muuseum ja Müllenbrennerei olmejäätmetest soojust tootev katlamaja.
Päris kindel, et need majad suudavad teid üllatada oma värvikirevuse, rõdudel kasvavate puude ja üldsegi mitte sirgjooneliste vormidega.
Rippuvad aiad ja haljad katused
Andres Levald
Roheline katusaed toob looduse linna tagasi ning erinevalt arvamusest, et taimed hävitavad katusekatet, nad hoopis kaitsevad seda ning hoiavad maja soojana.
Ühena klassikalise maailma imedest tulevad paljudele meelde kuulsad Semiramise rippuvad aiad. Kui kuninglik kingitus kallile kaasale! Tänapäeva mõistes olid need aiad aga tüüpilised intensiivselt kasutatavad puude ja põõsastega katusaiad. Kodule lähemale tulles on haljaskatused katnud mitme põhjamaa rahva eluasemeid ja kõrvalhooneid – kõige laiemalt on küll tuntud norra murukatused, kuid sarnast ehitusviisi on kasutatud ka mujal, sealhulgas Eestiski.
Traditsioonilise ehituskonstruktsiooni ja isikliku paradiisiaia vahel paiknevaid katusaedu ja haljaskatuseid on rajatud juba aastatuhandeid. Tänapäeval on nende kasutamist Euroopas ja Ameerikas laiendanud ehitustehnoloogia areng koos tõusva keskkonnateadlikkuse ja ökoloogilise eluviisi moodi tulekuga.
Roheline avangard
Modernistliku linnaehituse tuntuim eestkõneleja LeCorbusier rääkis eelmise sajandi esimesel poolel moodsast linnast, kus rohelus ja elanike poolt kasutatav ruum on nii hoonete ümber kui ka tugedel paiknevate hoonete all ja nende katustel. Vaatamata üksikutele katsetustele jäi see siiski valdavalt utoopiaks.
Kõik rõhtsad pinnad taeva all kuuluvad loodusele. Katused tuleb haljastada ja metsaga katta selliselt, et linnulennult näiksid hooned osana loodusest. Inimene peab katustel loodusele tagasi andma selle, mida ta looduselt hoonet ehitades vägivaldselt ära on võtnud – pinnase, mis on vajalik rohu ja puude kasvuks. (Hundertwasser, 1999)
Maailmatuntusega keskkonnakunstniku ja ökofilosoofi Friedensreich Hundertwasseri üheks elutööks oli arhitektuuri ja looduse ühtesulandamine. Tema ehituskunstiteosed paljudes riikides on tänaseks muutunud kultusrännakute sihiks. See maagiline aura autori ja tema teoste ümber on kultusmarketingina haljaskatuseid ja seinu võib olla rohkemgi propageerinud kui kõik varasemad üleskutsed kokku.
Haljaskatuste rajamist Kesk-Euroopa linnades soodustab ökoloogilise tasakaalustusmetoodika rakendamine ning tugirahastamine ning seetõttu on see turg viimase 30 aastaga väga tugevasti kasvanud. Hinnanguliselt on Saksamaal umbes 12 kõikidest lamekatustest haljad ja neist 20 intensiivse katusehaljastusena.
Eestis on entusiastide tellimusel rajatud esialgu vaid üksikuid haljastatud katuseosi. Urr!
Kuhu jäävad Eesti Gaudid ja Hundertwasserid? Auuuu! Peidust välja.
FRIEDENSREICH HUNDERTWASSER (1928-2000) - kunstnik, graafik, arhitektuuridoktor, maailmarändur ja väsimatu keskkonnakaitsja.
Teda on ülistatud, kritiseeritud, imetletud, maha tehtud... Hundertwasseri sõnum maailmale on: koristagem arhitektuurist ratsionalism, minema minemaviskamismentaliteet, kadugu keskkonda hävitav elustiil!
Hundertwasser on arhitektuuristandardid pea peale pööranud: tema laseb puudel aknast välja kasvada, et need saaksid õhku ja vett puhastada, ta väetab katuseid, et need oleksid rohelised ja seal saaks jalutada, ta teeb sirged jooned kõveraks ja mängib värvidega nagu laps.
Ja tundub, et see meeldib inimestele - tema projekteeritud majade elanikud on rohkem kui rahul, tema elamukompleks Viini kesklinnas on kujunenud turismimagnetiks.
http://www.kunsthauswien.com/deutsch/architektur.htm
Kellel ajalooliste hoonete vahtimisest isu täis saab, võib uurida midagi hoopis omapärasemat ja ekstsentrilisemat Friedensreich Hundertwasseri (selle arhitekti, kunstniku ja keskkonnakaitseaktivisti õige nimi on Friedrich Stowasser) kavandatud hooneid. Neid on Viinis kolm.
Hundertwasser Haus on 50 korteriga elumaja, selle lähedal asuv Kunst Haus Wien kunstniku loomingut täis muuseum ja Müllenbrennerei olmejäätmetest soojust tootev katlamaja.
Päris kindel, et need majad suudavad teid üllatada oma värvikirevuse, rõdudel kasvavate puude ja üldsegi mitte sirgjooneliste vormidega.
Rippuvad aiad ja haljad katused
Andres Levald
Roheline katusaed toob looduse linna tagasi ning erinevalt arvamusest, et taimed hävitavad katusekatet, nad hoopis kaitsevad seda ning hoiavad maja soojana.
Ühena klassikalise maailma imedest tulevad paljudele meelde kuulsad Semiramise rippuvad aiad. Kui kuninglik kingitus kallile kaasale! Tänapäeva mõistes olid need aiad aga tüüpilised intensiivselt kasutatavad puude ja põõsastega katusaiad. Kodule lähemale tulles on haljaskatused katnud mitme põhjamaa rahva eluasemeid ja kõrvalhooneid – kõige laiemalt on küll tuntud norra murukatused, kuid sarnast ehitusviisi on kasutatud ka mujal, sealhulgas Eestiski.
Traditsioonilise ehituskonstruktsiooni ja isikliku paradiisiaia vahel paiknevaid katusaedu ja haljaskatuseid on rajatud juba aastatuhandeid. Tänapäeval on nende kasutamist Euroopas ja Ameerikas laiendanud ehitustehnoloogia areng koos tõusva keskkonnateadlikkuse ja ökoloogilise eluviisi moodi tulekuga.
Roheline avangard
Modernistliku linnaehituse tuntuim eestkõneleja LeCorbusier rääkis eelmise sajandi esimesel poolel moodsast linnast, kus rohelus ja elanike poolt kasutatav ruum on nii hoonete ümber kui ka tugedel paiknevate hoonete all ja nende katustel. Vaatamata üksikutele katsetustele jäi see siiski valdavalt utoopiaks.
Kõik rõhtsad pinnad taeva all kuuluvad loodusele. Katused tuleb haljastada ja metsaga katta selliselt, et linnulennult näiksid hooned osana loodusest. Inimene peab katustel loodusele tagasi andma selle, mida ta looduselt hoonet ehitades vägivaldselt ära on võtnud – pinnase, mis on vajalik rohu ja puude kasvuks. (Hundertwasser, 1999)
Maailmatuntusega keskkonnakunstniku ja ökofilosoofi Friedensreich Hundertwasseri üheks elutööks oli arhitektuuri ja looduse ühtesulandamine. Tema ehituskunstiteosed paljudes riikides on tänaseks muutunud kultusrännakute sihiks. See maagiline aura autori ja tema teoste ümber on kultusmarketingina haljaskatuseid ja seinu võib olla rohkemgi propageerinud kui kõik varasemad üleskutsed kokku.
Haljaskatuste rajamist Kesk-Euroopa linnades soodustab ökoloogilise tasakaalustusmetoodika rakendamine ning tugirahastamine ning seetõttu on see turg viimase 30 aastaga väga tugevasti kasvanud. Hinnanguliselt on Saksamaal umbes 12 kõikidest lamekatustest haljad ja neist 20 intensiivse katusehaljastusena.
Eestis on entusiastide tellimusel rajatud esialgu vaid üksikuid haljastatud katuseosi. Urr!
Kuhu jäävad Eesti Gaudid ja Hundertwasserid? Auuuu! Peidust välja.
Telli:
Postitused (Atom)
