Ikka Viin, Viin, Viin...

Ja nüüd siis juba mõni päevake tagasi Austria tuurilt.
Ikka veel sellises helges ja muretus rütmis, väike reisinarkomaania peal. Kuigi esimesed vitsadki nüüd juba saadud ja seda tüdruku kooli poolepealt. Selline tunne on, et läheks kohe tagasi-edasi, ei pakiks kohvreidki lahti.
Reisi võiks võtta kokku kolme märksõnaga: lennuhirm, Habsburgid ja See, mida meile näidati.

Et kohale jõuda, tuli mul ületada endas mingil kombel tohutu ürgne lennuhirm. Nii tohutu, et sellest rääkidagi ei julge. Muidugi, seekord sain ma ikka silmad ka lahti teha ja isegi allavaadata. Ja kohati oli isegi väga ilus ja pilveliblikad lendasid ka vahepeal nii armsasti. Aga maandumisel vihmasesse Austriasse läbi madalate pilvede ja kerget raputamist kogedes tekkis küll selline tunne, et KUIDAS need teised inimesed seda ikkagi üldse suudavad? Lennata, ja ikka ja aina lennata, ja ennast sealjuures veel ka HÄSTI tunda. Minu jaoks on lennuk tehniline riistapuu, mis ei ole eriti turvaline. Õigupoolest ma ei usalda seda kohe mitte üldsegi. Ime kuidas ta üldse õhus ja koos püsib! Ja sp. võtan igat õnnestunud lendu, nagu suurt imet. Ja seda see muidugi ka oli.;)
Marie Clairei järgi ,,Lennuhirm kärbib tiibu,, on hirm lendamise ees vägagi levinud. Igatahes otsustasin sel hetkel kõik oma reisiplaanid lennukiga laeva ja autosõidu vastu vahetada... Mis loomulikult pole eksootiliste maade puhul absoluutselt reaalne. :(

Pikantne ja hariv raamat: ,,Habsburgide müüdud tütred,, avab ajaloo seni poolsuletuna olnud uksi. Habsburgide dünastia oli oma hiilgeajal võimul 1809-1919, kuid raamatus räägitakse juba aastast 1465 kui ilma tegi kuningatütar Kunigunde ja 1505 kui sündis Maria ,,Süda soomusrüü all,,.jne Kogu see aeg vahetati oma kuninglikke tütreid ja poegi teiste riikide kuningakodadega. Neid saadeti küll vaenlaste juurde Prantsusmaale, küll Inglismaale, Hispaania õukonda ja lõpuks õnnetu Leopoldine koguni Brasiiliasse välja.
Ja milline elu oli nondel aegadel! Inimesed surid taudidesse, nagu kärbsed. Rõuged rikkusid ka printsesside kuninglikke palesid ja surnult sünnitatud lapsed moodustasid ligi kolmandiku neist, kes ilmale tulid. See, kui peresse 16 lapsest 5 ellu jäi, oli täiesti tavaline. Urrr! Kui mõelda oma sünnituskogemuste peale.
Sõda ja katk, inimeste neljakstõmbamine ja lustlik armuelu õukondades... Kõik see kokku moodustas sõidule läbi Euroopa ja Austria hea tausta ühes kaunite valsirütmidega meie ümber ja sees.

Üks väike lõiguke sellest raamatust siia juurde:
,,Leinapidustuste kõrgpunktiks kujunes 23-käiguline pidusöök, mis oma ohjeldamatu fantaasiaga rahuldas võrdsel määral vagadust ja söömislusti ning mis kestis keskpäevast järgmise hommikuni.Pakuti röstitud sealiha, kohikuke praadi, meriforelli, ulukiliha pipraga, linnulihapasteeti, metskitse kintsu ja lehtkapsast koos lõputu hulga magusate ja soolaste lisanditega. Iga roa eel demonstreeriti piibliteemalisi figuraalseid kompositsioone, millest enamik olid söödavad: Aadam ja Eva kukeseentega, vahvlist ja suhkrust Noa laev, Taavet ja Koljat õlis küpsetatud koogikestega, valgest mandliglasuurist püha perekond, viimne kohtupäev koos martsipanist Õnnistegija vikerkaare all. Hommikueineks pakuti ahjukujulist kooki, ning kui selle uks lahti tehti, lendasid sealt välja elusad linnud...,,

See, mida meile näidati oli: Schönbrunni loss Viinis, mis meeldis mulle isegi rohkem kui Versai, Melki klooster- üks põnev turismimeka, kus ma nägin esimest korda maast laeni nahkürikuid täis iidset raamatukogu. Palju losse, Viin ja Salzburg ja muud ning rahvalik ja lustakas Nartsissifestival mägede vahel.

Ja siis Alpid, mida pakuti meile koos ,,Heliseva muusikaga,,. See päralejõudmine võttis vähemalt minul küll pisara silmanurka. Nendesse maalilistesse väikelinnadesse seal Alpi lumiste nõlvade ja nartsisse täis aasade vahele tahaks küll veel kunagi tagasi minna.

Ürgne jääkoobas oli nagu Draakoni eluase, täis külma ja sügavikesse jäätunud veeliustikke ja koskede kohinat. Et koopasse jõuda, tuli teha enne väikene mägimatk kõrguste ja avaruste kohal, kuskil 1500 meetri kõrgusel. Ja see andis just selle vajaliku Ekstreemi sinna juurde. Maaliline alpimajake, kus me peatusime kaks ööd, pakkus oma lillerohke aiaga, oma moonide, kellukate ja murtud südametega sammukest minu lapsepõlve tagasi. Sinna, kus ma väikese tüdrukuna taimede keskel ringijooksin, lilled põlvedeni, kaelani,üle pea...

Kokkuvõtteks oli see ilus reis hea algus Suvele. Ja hea aeg ning võimalus elu ja üldisemalt Aja Loo peale mõtelda. Lillekesega koos olla ja ühist aega ning ruumi leida. Jah, mis seal ikka.
Ikka Viin, Viin, Viin ja natuke Alpe ja Edelweissi ka.

Lendama. Ikka va vanasse Euroopasse!

Nädalalõpul pesime aknaid ja viisime kassi sõbranna juurde hoiule, kuna ees on lend kaugele maale. No mitte nii väga kaugele ikka ka, aga kuskil poolteist lennutundi või nii. Lendajate jaoks on see väga lühike aeg, aga minu jaoks, kes ma viimati lendasin kuskil aastal 1991 on see paras endaületamine. Teadagi miks.:) Minu esmavalikud reisimiseks on põhiliselt ikka: luud, laev või rong. Olen lihtsalt selline ,,möödunud sajandist,,. Vanem piiga pole meil veel üldse lennanud.
No mida siis veel? Suvi hakkab ka vaikselt looma, seda mitte niivõrd PÄIKESE, kui just sündmuste ja tegemiste poolest.
Täna olen siis tegelikult juba ,,puhkusel,, ja pean kohe-kohe hakkama pesuhunnikutega võitlema, triikima ja toimetama. Homme viin veel ka rotid kindluse mõttes hoiule ära ja siis usaldan Pisikese meie toredate hoidjatädide rüppe.
Väikese vihjena. Lugemiseks-sirvimiseks võtan seekord kaasa:
,, Habsburgide müüdud tütred,, ja ,,Hitler ja naised,,.
Ja siis vanasse heasse Euroopasse! Taaskohtumiseni nädala pärast.

Euribor mullivannis

Eile õhtul oli taas mõnus saunaõhtu. Istusime pankuritega varbad värvilises vahuvannis ja rääkisime Euriborist ning maailma rahavoogudest, naftast ja naftašeikidest ja sellest, et tulevikus on mõttekas just Austraaliasse ja Uus-Meremaale elama kolida. Moraal oli selles, et varsti sõidame kõik taas jalgrataste ja hobustega, kasvatame rapsi, et seda biokütuseks müüa jne. Kõigepealt saab Sõber Nafta otsa, siis tulevad biokütused, mis võtavad Kolmanda Maailma toidulaualt viimsegi toidu ära ja kõik lõppeb uraaniga...
Euribor kasvab pidevalt ja laenajad on põlvini mudas.Vaata lisaks:Laenuturg, kinnisvara ja pangakampaaniad. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=218
Sõbrad, kellega koos saunas käisime, olid just uue auto ostnud. Jõime kaktuse GIN-i, vaatasime kuud taevas ja olime õnnelikud...Korraks vaid! :)
Täna olen taas asjalik kontorinõiake. Kohvi joodud ja pühamees kallistatud, nüüd peab jälle ühe päevakese siin kaunis ,,botaanikaaias,, ära sisustama. Peale selle on mul esimest korda elus ka oma Päris Saladus. Testin tunnet, kuidas on omada midagi, mida keegi ei tea. Saladus saab ilmsiks oktoobrikuus. Siis teen endale sünnipäevakingituse, mis on ,,vaatamist väärt,,.
No nüüd sai juba isegi palju paljastatud.
Aga euribor jäigi meist sinna mullivanni ujuma ja mine tea mis temast seal sai. Ilmselt lahustus värvilisteks pärliteks või haihtus õhku.

Ja veel mõned head lingid varasemasse teemaarendusse

EHK SIIS MÕNED VIIMASE AJA LEIUD:

http://www.skeptik.ee/index.php/2007/04/24/maharishi-ja-sai-baba-tagakamber/
RAAMATUST

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/01CF871325DADF1BC2256F1800301E44
JA KOGU TEEMAST EESTI AJAKIRJANDUSES

Contra ja Kukupai...

Riidepanemise jonn.
........................
On nii suured tüdrukud ju
targemad kui küülikud
nad ei lähe enne tuttu
kui on hambad küüritud
issi rääkis kaua aega
et ma olen tüdruk suur
juba homme lasteaeda
lähen viuhti nagu tuul
päris kiiresti jäin tuttu
üldsegi ei karjunud
hommik tuli liiga ruttu
sest ma olen harjunud
et ma hommikuti magan
senikaua kuni saan
aga täna ossa pagan
emmel on üks kuri plaan
teise tuppa viib mu süles
kuigi ma veel pikutaks
ja veel tahab et ma üles
ise püksid sikutaks
vale kampsuni peaauku
valusalt jääb kinni kõrv
emme järsku tundub nagu
suur ja kuri lõvi lõrr
loomulikult päästa tahan
ennast selle looma käest
laualinast kinni kraban
üles ronin nagu mäest
laualina mäe pealt alla
libiseb justkui laviin
laualt tass end tühjaks kallab
selgub tassis oli piim
piim teeb minu riided märjaks
issi muutub hiiglama
suureks kolekurjaks härjaks
hakkab kohe möirgama
peaksin ära põgenema
kuid seal tuleb näugudes
mööda piimajõge ema
ikka lõvinägu ees
siputan ja pillun patja
äkki loomad pelgavad
aga loomad tulevad ja
löövad küüned selga nad
.............................

Hälin ja raev

Aeg paneb kõik asjad paika. Ka armuasjad. Just sai minu jaoks läbi viimane vana netiarmastus... Õigupoolest oli armastus juba ammu sõpruseks saanud ja kuna ta sõbrana on üsna soe inimene olnud, siis olen seda tutvust juba kasvõi vanade mälestuste jõul ikka edasi kandnud. Nagu ikka, kui tulevad, siis ikka kõik korraga.
Paar aastat tagasi sattus nii olema, et kohtusin ühe teise vana sõbraga ja see tundus võrreldes kõik ikka palju parem ning ehedam. Nii tekkis esimene pettumus meie vahele. No leppisime taas ära. Ikka pika suhte eduks ja huvides...
Edaspidi pole siis ikka olnud kas aega või raha, aga reedel mõtlesime lõpuks ühte uut sauna vaatama minna. Nii vanade aegade mälestuseks ja puha. Paraku, aga tuli mul midagi ette. Tegelikult mitu asja. Saatsin talle meili ja teatasin ette, kuna olin ta mobla vahepeal unustanud. Temapoolt täielik vaikus. Ei helistamist, ei küsimusi...:) Lõpuks küsisin siis, et milles point. Ja saingi kaela nii tuld kui tõrva. Lõpuks heideti veel sedagi ette, et mina ise olla teda kutsunud ja muid asju, mis minuarust olid kas risti vastupidi või lihtsalt pooltõed. Kes neid täpselt enam mäletabki, nii ammused plaanid!
Igatahes selles taustsüsteemis, milles mina liigun, kehtib meeste poolt naistesse suhtumises ikka veel teatud rüütellikkus ja viisakus. Suured mehed, suure südamega ja suuremeelse käitumisega. Nüüd siis selline tagasilöök.
See näitab ilmselgelt, et igal asjal, olukorral ja suhtel on oma sissekodeeritud algus ja lõpp. Tuleb see lihtsalt õigel ajal ära tunda. Ja täna tundsin ma selle hetke ära. Vanad suhted võivad minna koguaeg paremaks, nagu hea vein, aga muutuda ka vastikuks ja vinduda lõpmatult, tekitades vaid hälinat ja raevu.

Ja toomeõite aeg on käes!

Ja nüüd ongi siis asjad niikaugel, et toomingad on pitsivahus ja üks neist vaatab minu köögiaknast sisse. Imearmas vaatepilt!
Laupäev algas siis sellega, et sõitsime Pirita kloostrisse Kaarli lastetöö hooaega lõpetama.
http://www.osss.ee/index.ee.htm
Uues kloostris toimus väike teenistus ja seejärel ekskursioon ja siis läks tegevusteks lahti. Lapsed moodustasid grupid ja kordamööda tegid kõik juntsud omale pärgamendirullilaadsed raamatud, õppisid tundma pildi, lõhna ja maitse järgi maitsetaimi (tegelikult õppisid rohkem isegi emad-isad) ja koos mõeldi välja ka reklaamlause Kaarli kiriku lastetööle. Meie grupil oli see vahva mesilase-ringmängu vormis. Päike siras selges sinitaevas, lapsed ronisid Pirita kloostri varemetel ja kilkasid murulappidel... Pärastine piknik ,,eine murul,, pani toredale lastehommikule punkti.
Samas kuulsin ka seda, et sõbratari isal leiti kasvaja siirded, seega temal tõsine mure majas.
Edasi sõitsimegi ema hauale emadepäevalille viima. Sättisime seal siis natuke siia-sinna ja päris kena sai. Imekombel sattus õhtul ka mu poeg sealt läbipõikama. Esimest korda, kui ta niimoodi üksi ja veel emadepäeval vanaema haua ülesotsib... Tubli!
Sealt edasi siis VHK kooli emadepäeva kontserdile Estonia kontserdisaali. Silma jäi taas kontsentratsioon kuulsuste tuttavatest nägudest, mõni advogaat ja Sõnajalad ja muidu muusikarahvast. Paar õpetajat ka. Pisike imetles kõrgeid klaasist laelühtreid ja rääkis ikka, et pidu on! :) Ta oli päris tubli, ikkagi esimene selline pidulik kontsert ESTONIA-majas...
Lisaks lapsklaverimängijale ja viiuldajatele oli näha ka lihtsamat balletti ja kuulda imeilusat selget puhast inglihäälset koorilaulu. Lugude vahepeal näidati vingeid lastejoonistusi emadest ja muust ning loeti vaimukamaid lauseid päevakajalistel teemadel, ilmselt ka lastelektüürist nopitud. Kokkuvõttes jättis kontsert ja kogu päev sooja tunde.
Pühapäeval müttasime oma ehituskrundil ja osa sellest ajast lebotasime ka pisipiigaga Lohusalu rannaliival. Kuulasime vaikust, seega laine loksu ja kajakate kriuksu. Tegime lepatriinudele lennuvälja ja sõime liivakooke piimaga...:) Meie krundil veel suurt õitsemist polnud alanud, aga kõrval vanaisal olid mõned puud tõelises kirsiõitelumes. Kui neid oksi raputasime, sadas alla helevalgeid õielehehelbeid... Ulmeline oli. Kodus tõid lapsed veel lilli ja armsaid kaardikesi, nii et mida sa hing veel tahad.
Õnneks sai ka vanema pliksi kooliteemaline paanikatuba läbi, sest klassiõde palus temalt vabandust mobiilist leitud tantsuvideo näitamise ja kõlaka levitamise pärast. Reedel oli korraks küll tunne, et enam ta sinna kooli oma jalga ei tõsta, eluilmaski. Oh jah... Püüan küll üldiselt neid tema paanikahooge rahulikult võtta, kuid tegelikult löövad nad ikka sisemiselt üsna paigast ära.
Eile kordus sama veel siis kui väike õde kogemata tema uuele lumivalgele seelikule punased mahlaplekid pealeludistas. Hakkas peale tõeline nutt ja hala ja väikest tuli kaitsta ,,hirmsa ja õiglase karistuse,, eest. Tuli vanduda, et need plekid lähevad kindlasti pesus välja, sest muidu oleks tulnud kindlasti uus kolmesotine seelik osta jne. jne. jne. jne.
Selline elu siis, kui toomeõite aeg on käes!

Vikerkaar emadepäeva taevas!

Täna oli Liisa lasteaias emadepäeva hommik kakao ja hirsipudruga. Nii armas ja tore oli.
Lapsed sellised natuke häbelikud ja samas ka õnnelikud, et emmed ka nendega koos rühmas müttavad... Et nii võiks jäädagi. ;) Saime kingiks pai ja kalli koos lauluga ja isetehtud pärlikee pandi kaela ja puha. Pärast edasi tööle jalutades tibas kergelt vihma ja pilve tagant hõikas Päike. Leidsin taevast õnneliku vikerkaare.
Muidu on see nädal kokkuvõtteks tore ja ka parajalt jabur olnud. Tegin mõned ööd öövalvetööd ühes kõrgkoolis, et välisreisidele natuke taskuraha teenida. Esimene kord ajasin kõik asjad segi ja isegi värvilise sildi panin kiiruga valepidi rinnale. Teinekord oli suur tüdruk minuga koos ja siis läks öö lõbusamalt, ütleme siis, et ilma hirmudeta pimeduse ja suure kõleda maja ees. Kolle ja kummitusi ma ei karda, esialgu. ;)
Meie pühamees saabus vahepeal tagasi Floridast, pruun nagu šokolaadipoiss, ja juba korraldasime ka ühe Mõtteklubi ürituse.Viimane kord enne suurt suve. Seekord sai räägitud pisut lähemalt piiblilegendidest (Joonase lähetamise oratooriumist), viimasest võidmisest, Soodomast ja Komorrast ja paljust muust. Ühtlasi pani pühamees ka ühe pärli. Piiblit ei saa lugeda, nagu Šveiki...:)
Lapse koolis oli ka tähtis arutelu teemal,et mis saab siis meie lapsest edasi. Et kas saab ikka oma suure puudumiste arvu juures klassi läbi jne. Nüüd on kõik viimane nädal tema enda kätes. Vastutulek kooli poolt on 150 protsenti, kuid laps peab ka natuke end pingutada suutma... Kasvõi NATUKENEGi. Vaatame siis! Minu jaoks on tegelikult põhiline, et ta sinna kooli üldse jääda saab, sest see on üks Tallinna kõige lapsesõbralikumaid ja vaimsemaid koole üldse. Ja aamen!

Seelikuküttide juurest varjule Saha kabelisse

Laupäeva hommikul toimus Kristiine kevadlaat seelikusabade, seelikuküttide ja seelikukeerutajatega, kelledel on nii armsad hülgevuntsid alati näos ja nii vapralt kirsad jalas. Sealt suundusime õhtul imearmsale Taize`jumalateenistusele Saha kabelisse, kus koos pärastise piknikulauaga nurmenukkudest kolletava heinamaa veerel, toimus müstiliselt võimas ja perfektselt ilus palveteenistus.
Osalesid seekord ka mitu nunna, orkester, dominikaani munk ja paar lutherikiriku õpetajat.
Tunne oli miskipärast ehedalt keskaegne ja samas väga iiri-pärane. Klaasidega katmata akendest sõudsid mööda helevalged pilved ja kõrgel lendasid linnud, tuues vastuseid palvemeditatsioonide küsimustele.
See oli täpselt see Midagi minu kevades rõkkavale hingele! ;)
.....................................................
Saha kabel on eestlaste muistse pühapaiga kohale ehitatud üks esimesi ristiusu kantse. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabeli rajamise täpne aeg pole teada, kuid algne puukirik põletati maha juba 1223. aastaülestõusu päevil. Praegune kabel on ehitatud tõenäoliselt samal ajal kui Pirita kloostergi, s.o. 15. saj II veerandil. Oma ehitusliku iseloomu poolest on need kaks sakraalehitist väga sarnased - kabel oli justkui kloostri miniatuurvariant. Meremeeste kaitsepühakule Nikolauselepühitsetud Saha kabel kuulus algul Jüri kihelkonda, 16. sajandist Jõelähtme kiriku juurde. Lagunenud kabel taastati 1968.-1971. aastate restaureerimistööde käigus.

Draakoni ja haldjate teemal!

KUUM saun ja kuum raamat...
Reedene päev lõppes siis täiesti uskumatu looga. Käisime nimelt oma eriti kõrge eetikaga sõbraga Taanilinna saunas tema uut värskelt trükivalgust näinud raamatut sisseõnnistamas. Dresscode-iks seekord Rohelise maailma haldjad ja Muusad ning tegevuseks tants ümber aurava kerise...:) Tuli välja nii, et ta lihtsalt kirjutaski neli-viis aastat koguaeg salaja sahtlisse ja avalikustas loo alles siis kui see kaantevahele sai. Tegu on tõsise rüütliromaaniga, fantaasia, mütoloogia ja inimsuhete võtmes. Igatahes olin ma täiesti rabatud ja lubasin endale ka veidi fantaasiarikkamat lähenemist. Raamatu lubasin läbi lugeda kohe, kuid arvestades selle väärikat paksust, võtab see mul ilmselt ikka üks paras ports aega... Vaadake ka: http://www.dragon.ee/
.................................
,,Ehatähe rüütel,,
Stiilipuhas fantasy-romaan autorilt, kelle olemasolust polnud seni aimu ka hoolikamatel Eesti ulme kasvulava jälgijatel. Seda rõõmustavam saab siis loodetavasti olema tutvumine küpse ja sisuka debüütteosega. Noor rüütel saabub tagasi lapsepõlvemaadele, kust ta aastaid tagasi oli sunnitud põgenema, kui julm ja reetlik vaenlane ta vanemad tappis ja nende valdused üle võttis. Nii et pärimisõigust tuleb mõõgaga tõestada. Kõik vaenlased ei ole aga läbinisti maised ja iga mõõk neile peale ei hakka. Õnneks on rüütlikoolitusse kuulunud muudki peale võitluskunsti. Ja kui öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe, siis ei maksa seda otsesõnu võtta. Küll aga aitab hea sõna koos sarmi ja mehisusega leida sõpradeks osavaid mehi ja kauneid naisi, kes kangelast tema teekonnal edasi aitavad. Nagu igas korralikus fantasy’s, tuleb tegemist ka lohega, aga see pole kaugeltki kõige suurem pahandus, mis lahendamist ootab.
........................................................................
Aga nüüd on kiire päevake ringi ümbersaanud ja hakkan vaikselt kojutippima. Ja teie vaadake üle oma suhted lohede ja lohetaltsutajatega! Mina olen Draakon.

Õiteaja esimene prohvet ja 21 aastat tutvust täis...

Volbriöö kulmineerus siis poja tervitamise ja mööda merekallast Pille ja Mardi stiilse tondilossini jõudmisega. Istusime nende hubases pimedas aias, grillasime ja jõime veini. Kuulasime mõtestatud musa. Rääkisime Vahingust ja Pansost, elu hetke jäädvustamisest, laste arengute ohjamisest ja laste sisemise olemuse usaldamisest, joogaõpetusest, tülitsemisest, kas üldse tasub? Ja kui kaua viitsitakse tülitseda? Ja jõudsime huvitava tulemuseni. Kui ikka 21 aastat koos oldud, siis enam ikka eriti tülitseda ei viitsi. Tülitsemise norm täis! Meil abikaasaga nimelt täitus just selline number volbriööl tutvumisest ja tundmaõppimisest...;)
Tore oli nendega, nagu ikka. Rääkisime südamest südamesse, meri loksus ja taevas lendas nõidu. Ja elu tundus nõiduslikult kaunis.
Kojusõidul peatas meid politseipatrull ja tahtis näha, ega meil kaubikus taga inimesi ole... (mainisin, et meil on seal paar surnud lehma...), pani juhi puhuma ja muud huvitavat. Seekord oli kõik kontrolli all! Olin ,,mõnusalt,, purjus, ses mõttes, et paha ei hakanud mingil etapil. Ju siis aitab ikka hea vaimsus, kellega ja mis meeleolus juua.
Eile olin natuke laisk, aga mõtlesime palju ehitus ja remondiplaane läbi. Ja tekkis ka tähtis küsimus, kas alustada suvilat pihta peavarju või peldiku ehitamisest? Igatahes kui mees alustab peavarjust, hakkan mina pika rahvariideseelikuga krundil ringi lehvima. Miks siis vanadel eestlastel muidu see seelikuvärk oli? Ikka praktilistel põhjustel...;)
Täna on ka poja 24. sünnipäev. Tavaliselt läks alati sel päeval korraga roheliseks. Eks ole väljas ka praegu piisavalt roheline. Ja meie tänaval, kesk linna, õitseb esimene varane kirss, paksult ja võimsalt, nagu õiteaja esimene prohvet.