Lilleline nädalalõpp ja tänane hambavalu

Lootsin avada oma nädalalõpuelamusi läbi ühe emotsioone tekitanud filmi: ,,Pariis mu arm,,, mida pühapäeval vaatasin. Läheneda neile päevadele üksikute heade lausete kaudu, kuid siis algas mul hommikul ootamatult kummaline hambavalu. Äkki iseenesest ja muidugi mitte valu, vaid pigem selline paistetusevalu kuskil lõualuus hammaste ja kõrva vahel. No sellist valu pole mul küll iial olnud. Sp. olen nagu pisut elevil ja pisut ka hirmul. Homme ehk saan siis hambaarstile ka. Seniks kuumad kompressid, kojuminek ja tugevamad valuvaigistid.
Nüüd aga, alustades teemaga pean tegelikult alustama pisut nagu selgitusega... Kuigi ma tean, et see selgitus oleks samapikk kui elu ise. Ja kuna ma võin vaid oletada, mis küsimusi on tekkinud, siis ei teagi kohe kust ma pean alustama. Hästi. Alustan sealt kus pähe tuleb.
Sünnipäevandus kui selline. Seltsimine ja seltskonnandus kui selline. Sõprusringmäng ja sõbrustamine kui selline, et mis see siis kõik on? Kust tõmmata piire ja kuidas leida ideaalseid lahendusi?
Ma tean väga hästi, et erinevaid ja veelvähem võõraid inimesi ühe katuse alla kokku kutsudes võib tekkida soovimatuid energiakooslusi, ebameeldivusigi. Alles hiljuti ( aasta eest) oli mul väike arusaamatus ühe hea sõbrantsiga, kelle sünnipäeval ma kohtasin meest, tema ammust kavaleri, kes minuarust oli ebameeldiva energiaga, väheväärtuslik, igati antipaatne ja minu arust üldse kuidagi ,,mustrisse,, ei sobinud. Kuna noormees oli ka suht domineeriv, siis mainisin sõbrantsile ära, et tead olen selline tundlik tüüp, et kutsu mind edaspidi mõnel teisel päeval. Sõbrants ei suutnud mind kuidagi mõista, ükskõik kui palju ma oma selget tunnetust talle selgitasin. Analoogseid emotsioone on mul olnud teisigi. Ma ei pea seltskonda kui sellist eesmärgiks omaette. Pigem just kahekesi-vestlusi, sest nii saad kõige paremini oma hinge avada ja ka teise hingekangast imetleda. Aga vahel väga-väga harva ma teen ise ka selle ,,rumaluse,, et kutsun inimesi väikesele territooriumile kokku ja testin siis meeleolu õnnestumist. Tihti juhtub nii just sünnipäevade ajal. Ehkki ka selles vallas olen ma juba ammu kasutanud ka ,,nädalaid kestvaid sünnipäevarallisid a-la ühe sõbrantsiga teatris, teisega restoranis, kolmandaga uisutamas ja neljandaga tantsimas...:)
Peale laupäevast tundsin ma end vägagi hästi ja ehk just seetõttu, et mina inimesi tunnen ja tean ka kellest mida oodata. Poolpimeda ja kõnedefektse inimese defektiga harjub ka inimene ära, unustades aastate pärast selle kõik. Inimene harjub ju kõigega ja kõik suhted sünnivad ja arenevad mingis konkreetses aegruumis. Inimesed, kellega sa tunned näiteks kolmkümmend aastat võibki nii olla, et te olete vahepeal juba päris teised inimesed kui kohtumishetkel, kuid miski hoiab teid siiski ühel trajektooril. mingi vari või mälestus minevikust. Nii ka minul Mister X-iga. Vaevalt ta küll mu blogi loeb, kuid siiski.
Tema lahkus sünnipäevalt viimase tiiruga. Enne seda rääkisime veel hirmudest ja väga-väga sügavuti. Mina oma lennuhirmust, teised ka oma hirmudest, kusjuures mu vend läks oma sügvatae mõtisklustega ikka väga ausaks kätte. Ka Mister X oli väga aus, öeldes välja, et ta inimesi tegelikult ei usalda, ega lase kedagi kunagi enda sisse päriselt. Teadsin temas ammu seda hundistunud poolt. See ei üllatunud mind mitte sugugi. Ometi on temas midagi minu lapsepõlvest, mida me oleme nagu paralleelselt aeg-ajalt kokkupuutudes mööda saatnud ja ma näen kuidas ta on süütust ja siirast poisist muutunud küüniliseks, enesekeskseks murdjaks. Tema elust võiks täiega kirjutada raamatu. Ometi on temas midagi, mis meid vägagi lahutab ja see on seotud kuidagi tema intelligentsi tasemega eelkõige. Mina võtan seda kui tema lage ja olen sellega alati arvestanud. Ta on mulle nagu ,,paha vend,, sest mul on ju ka hea vend olemas. Laupäeval nägin, kuidas ta hävitas mõnegi hea algatuse kellegi südames, aga kuna pean seda inimest piisavalt tugevaks, siis usun, et ta taastus üsna ruttu. Inimene, kellest nüüd räägin, on suhtlemisnarkomaan ja hästi positivistlik sp. usun, et tema võttis seda kohtumist kui taas uut jumala loomingut, tuli ja läks. Hetk ühes õhtus, vilksatus öös.
Kindlasti saan nendest teemadest veel kirjutama, sest need on teemad, mis kerkivad üles taas ja taas eluhetkedel. Aga päev on õhtas ja väike selgitus-ülevaade siinkohal minupoolt antud. Elame edasi! Ikka nagu Nartsiss ja Goldmund. Bonny ja Clyde. Mina ja keegi veel...