Minu sünnipäeval algas talv!

Ja küll ma sain ikka palju kingitusi. Esimese sain juba eelmisel õhtul Hansapanka sisseastudes, et uut pangakaarti saada. Kõht oli tühi ja raha otsas ja muidugi, teller ulatas mulle läheneva sünnipäeva puhul ühe lemmikmaiuse, nimelt martsipani. Olin tänulik nagu süütu lapsuke jõuluvana ees. Siis helistas mu toimetaja ja soovis õnne. Mehelikud õnnesoovid! Hommikuks sadas lumi maha. Nagu teada on üks mu lemmikajaviiteid lumesaju jälgimine. Kui lihtne on siis hetki peatada... Sumpasin läbi lume tiku&näksi sekserile järele ja imetlesin lumiseid puid siin ja seal. TÖÖL oli kingituseks toredate kolleegide läbiastumine ja hea feeling mis nendega tekkis. Lõpuks tulid kohale ka mu sõbrannad ja ma näitasin neile oma uut töökohta, kabinetti või saali, kuidas nüüd seda võttagi!?! Aga hea feeling jätkus. Me jagasime Jeruusalemma leiba, ehteid, hetki koolipõlvest ja matkadest, piparmünditaime lehti ja korraldasime mitut üritust... Kingiks sain veel ühe vinge Kihnu kalendri Jaan Oadilt. Pärast tuli suur poeg mulle tööle vastu ja aitas seltskonda kojutoimetada. Ta rääkis mulle oma muredest ja abielukriisist ja mul oli hea meel, et ta teeb selle teemaga tööd ja on sellest väljatulemas. Vähemalt enda vaimses plaanis. Sain suure punase alpikannilille. Vanem tüdruk oli teinud mulle valge keraamilise ingli ja kirjutanud armsa kaardikese. Oi kui palju rõõmu see tõi! Sain sel aastal ka kingiks palju küünlaid ja VÄGA palju sooje kallistusi, mis on NII oluline ja tähtis ja armas.
Tänud hommikukalli eest jõulupoes ja energeetilise kalli eest oma vaimselt emalt ja joogaõpetajalt. Tänan üllatavate õnnitluste eest siin ja seal, netis ja reaalis!
Ma tänan, tänan ja tänan veelkord!
Õhtul joogast koju tulles imetlesin taas lumiseid puid.
Minu sünnipäeval algas talv!

Kuldajastu siin ja seal.

Käisin pühapäeval KULDAJASTUT vaatamas. Ajaloo-huvilisena ei tea mida ma sealt ootasin, aga kuna kolmas mõõde puudus, siis ei olnud ikkagi päris see.
”Elizabeth: Kuldajastu” on suurejooneline ajalooline draama naisest, sõdalasest, kuningannast, kes suutis kindlustada endale koha ühe läänemaailma ajaloo armastatuima ikoonina. Osades Oscari-võitja Cate Blanchett (”Aviaator”), Oscari-võitja Geoffrey Rush (”Kariibi mere piraadid”), Clive Owen (”Inimlapsed”), Samantha Morton (”Ameerikas”), Jordi Molla (”Kokaiin”) jt. Lavastas Shekhar Kapur (”Elizabeth”).

Reedel mängisime Kaarlis lauamänge ja sõime pärast seda pannkooke. Lapsed olid ka kusagil meie ümber... Huvitav kogemus, sest viimati mängisin lauamänge lapsepõlves REIS ÜMBER MAAILMA jms. Tore lõõgastav oli. Ja kuna oli mäng teadmiste peale, sain kohe palju uusi tarkuseteri pähe nopitud.
Eile siis Kattri Ezzoubiga taas islamimaale ja rääkisime me RAMADANIST. Jälle kasvas põldudel palju seni minu poolt tundmata tarkuseteri.
Ja täna mulle juba nii armsa küünetehniku juures. Jõudsime peatuda nii elul, surmal kui ka seal vahepeal. Anu käib ühes meditatsioonirühmas, oh vana pea...igaljuhul tahaksin talle järgneda!
Temaga rääkimine on väga teraapiline. Loodan, et mõjume teineteisele mõlemad ühtemoodi hästi. Küsi veel, miks ma klõbistan punaseid kunstküüsi!:)
Jõudsin mõttele, et ma ei ole enam oma olemusega väga kõvasti elu küljes kinni, aga samas läheb mul paremini kui kunagi varem JA ma tahan elus olla veel sp., et kasvatada üles oma lapsed. Ise ma arvan, et olen suure osa oma õppetükkidest siin maailmas saanud. Nüüd oleks vaja veel lapsed turvaliselt ja rõõmsalt ellu saata. Ja alles siis on mul luba unenägudemaale, mida ma väga armastan, tagasi pöörduda.

Kuldajastu mu elus tahab veel kullaga katmist! Kullast kukk tahab veel kireda ja kullast kana kaagutada...

Saunast ei saa kohe üle ega ümber!

Alustuseks üks vaimukas kirjatükk lõimumise teemadel saunalistist saadud!

Dorogoi friend!
Mind volnuujet one kysymys. That dvuhkeelsuse story.Mitmelt poolt moshno bõlo lugeda, that kahden kielen oskus vlijajet nehorosho. I have svoi seisukoht tässä kysymyksessä.Nimelt olen juba varasest agest saati tshtõrekielinen. And vsjo okei. Äiti õpetas estonskit, Soome TV finnskit, keeltekoolis õppisin angliiskit, Soviet Armys russkit. Yhteistulos on hämmastav - new language! Kui kõik jõuaks so far, oleks kaikki kunnossa.Igat jazõkki natuke and everybody ponimajet, mida keegi govorit. Otshevidno, et see võiks olla natshala dlja new international kieli, kymmenen times better tshem esperanto. Pole ka vaja bojatsa, that estonskii keel hääbub - naoborot, tämä kieli teeks meistä meshdunarodno famous. Kutsun üles kogu narodi oppimaan tätä keelt. As you can see, on seegi statja fourkeelne, aga koje-shto can ymmärtää predstaviteli tshetõrjoh narodov! Vot milline kasu! Eesti people - ärge mõshlite enää! Future on tshetõrekieliste päralt!
Jaan-John Kuznetsov-Seppälä

TÄNA siis mõnus saunamine Olümpia katusel. Päris hää tunde sai sisse küll. Tunnike on saunamise kohta küll jooksune tempo, kuid kui õigesti häälestuda võib asi isegi õnnestuda ja nii ka seekord mulle tundus. Pärast lobisesime veel tunnike all koffes. No mida sa hing veel igatsed? Tuledes linn ülevaadatud, sõbrad ülekuulatud ja sünnipäevameeleolu loodud.
Selles saunas olin ma kolmandat korda. Esimene kord sõbraga armastades ja veini juues. Ja selline oli meie vinge suhte algus...
Teine kord Liisa-Maria ristsetel. Taneliga tantsu ja tagaajamist tehes.
Ja kolmas kord siis nüüd, kohe-kohe 43seks saades ja vanade hääde sõpradega linnatulesid vaadates.

Ja ega sel aastal suuremat pidu ei tulegi! Hing mööda katuseid käib käsikaudu ja kui mind armastad, siis kohe praegu...

Vastus sõbrantsi kirjale... ja mõtteid Tallinnast.

Kui ma elu ei mõtestaks, siis poleks see enam elu. Siis ma lihtsalt sureksin. Mõned mõtted veel siia juurde. Reisimisest KUHU? on ehk isegi tähtsam milleks? ja kellega? Kollektsioneerin siin elades erilisi seisundeid, mida ei ole saavutanud mingite mõnuainete, vaid elu jälgimise ja mõtestamise ja väärtustamise teel. Kollektsioneerin hetkede ehedust. Enamasti seda raha eest ei saa, aga vahel harva võib ka saada. Näiteks nuttes Mercedese tagaistmel... nagu öeldakse. Aga kui inimene enam nutta ka ei suuda, siis on ka midagi jäädavalt kadunud. Seda siis tunnete säilitamise tähtsusest. Muidu ei tunneks ehedaid hetki argipäevast äragi.
Eile käisin Don Quijottet vaatamas. Aimega käisime. Särav ballett, aga minu tunnet jäi ehk hetkel väheks asja juurde. Samas nii ebamaine, nagu hea ballett ikka, tantsivad nagu õhus...
Homme siis SILVASSE lõõgastuma ja head kogemust kordama. Korralik ,,time out,, kui õnnestub. Peaasi, et ikka ehedaid hetki oleks! Ja kui ei õnnestu, siis sõpradega eelsünnipäevaliselt saunama Olümpia 26-le. Seega tuledes linn, minu armas kodulinn Tallinn. Päeval kuulan Silvas ta südamelööke, õhtul vaatan kõrgelt ta tuledesära peale. Merd siis pimedas enam ei näe. Meri on muidugi see põhiline, mis mind siin magnetina hoiab. See, et saab imelises sumus üle ta tuulevaikse pinna kõndima minna kui tuju on. Nii Silva-meditatsioonis kui ka niisama teda endasse ahmides. Meri on hea, mõtlus on hea, elu on parem kui kunagi varem...

Robotivormimismasin... ja väiksed rõõmud!

Tänane päev läks jälle sellises mõnusas jenkarütmis. Olen üle hulga aja üksi kodus, sest mees on reedeni koolitusel Lätis. Algul tundus see päris hirmutav hommikul ilma tema mobiili lärmita ülessaada ja lapsed samuti ülesajada ja siis nad veel ka loetud minutite jooksul kooli-lasteaeda toimetada. Vanem tüdruk on hommikuti nii unine, et on mitu korda kooliminnes bussis suisa magama jäänud. Pisikegi kipub nii magusalt tudima, et kell 7.00 panen talle veel magamise pealt riided selga. Ja kui enne sõidutas issi unise pambu mikrobussiga lasteaeda siis peaksin seda nüüd autota ja ilmselt kukil vedades ise tegema. Aga mina hiilisin kõrvale ja kutsusin hoidja meile.
Käisin vahval pressikal Tallinna kaksiktornis ehk vastavatud moodsas ärikeskuses Tornimäel ja muidugi tormasin kohe Oliver Kruudale sülle. Kus äri seal Kruuda, ehk mis ärikeskus see ilma Kruudata üldse on? Seekordne ,,lauake kata end,, oli pressika kohta ülimaitsev ja väga mitmekesine ja mina noppisin sealt põhiliselt suuri ja väga maitsvaid maasikaid.
Teisel töökohal hindasin riske, tellisin uusi raamatuid ja sebisin eriti kõrgele ülemusele tutvusi kasutades kõik mida ta vajas... põhimõttel, et ,,jookse poega, jõua poega...,,
Homme on ees päevapikkune inventuur! Siis võib jälle edasi elada, ehkki igasugu aastalõpu aruandeid ja uue aasta plaane tuleb nagu taevast mannat ja lõppu pole kusagil näha. Õnneks ei tundu see enam nii kohutav kui alguses.

Vahepeal on juhtunud ka mõndagi meenutamisväärset, mida saab ehk vaid lühidalt markeerida.
Kristliku kasvatuse lõbus vestlusring Kaarli kirikus, kus juhtumisi räägiti seekord ka palju surmast ja kuidas ja millal ja mille kaudu seda lapsele selgitada. Ja mängiti lustakaid suurte inimeste ringis-istumise mänge. Minu sektandimõtlemisega sõbranna, kes hakkas ristimise mõttetust ja pühapiltide tähtsusetust üleskeerutama sai niipalju tarku vastuseid, et tal jäigi suu mõneks ajaks lukku. Seega lajatati Piibli endaga.
Eile vanema plixiga psühhiaatrit külastades soovitas see mul jummala siiralt kool rajada ja probleemsete lastega tegelema hakata, justkui mul ühest veel vähe oleks... Põhjasime siis selle peale ühiselt Eesti haridussüsteemi ja selle kitsaskohti ja jõudsime taas selleni, et Soome ja Rootsiga on vahe sajanditepikkune. Meil ikka midagi ,,üritatakse,, aga lapsekeskset õpet ei ole peaaegu mitte kusagil. Kõigil on ühine mall, kõik peavad suutma ja tahtma teha samu asju, mõnel juhul veri ninast välja! Kõiki õpetatakse põhiastmes ikka ühepalju. Ja kõigest tähtsam on TULEMUS, (siis hinded) ja Haridusministeeriumi aruanded, mitte töörõõm, ehk protsessikesksus. Klassid on suured ja õpetajad enamasti vaevatud ja pingetest kokkukukkumas.
Miks ei võiks kool olla ometi algusest peale nn. individuaalõppe keskus, kus on õppeained ringide vormis ja tunde antakse vastavalt tasemele ja huvile, mitte kõigile ühepalju? No muidugi võiks olla ka mingi kolme esimese klassi miinimumprogramm ja siis lihtsalt üldjoontes kondikava, et säiliks RÕÕM ja hea enesehinnang KÕIGIL lastel ja targad lapsed võiksid piiramatult edasiareneda. No nüüd tuli küll juba peaaegu programm välja.
Aga paraku on psühhiaatrid samuti nende nn. kombinaatkoolide halli ja sumbunud mõtlemisega väga hädas, sest osa lapsi lihtsalt murdub selles ,, robotivormimismasinas,,.
Aga minu tüdrukul on õnneks kaks Tallinna parimat psühhiaatrit ja Tallinna üks paremaid koole, kus vähemalt üritatakse individuaalõpet praktiseerida. Ja selle üle võib samuti tõsiselt rõõmus olla!

Reisiplaanidest nii ja naapidi.

Tõepoolest kui koduste ja lastega seotud jamadega võrrelda, siis käin ma tööl ainult puhkamas. Mida enam ma seal uues kohas töötan, seda enam tunnen, kuidas joobnustav-rahustav udu mind endasse hellitab ja kuidas mu tähelepanu uinub... Mulle tundub, et viibin puhkekodus või unistustelaevas, kus ei saa mitte miski kunagi viltu minna. Kui väljaarvata varane tõusmine ja see, et hommikul tuleb pool peret loetud minutite jooksul linnapeal ärapaigutada: koolid, töökohad, lasteaiad, siis viibin justkui pikal puhusel, mida nimetatakse tööpäevaks. Ja ega minusugusel juba kunagi igav hakka. Niisiis tundub mulle üha enam, et kirjutav töö ja konverentsid urjuhh-aidaa, nõiake on oma unistuste lennuväljale maandunud.
Siin jällekord näide, et midagi ei saa elus piklt etteplaneerida ja me pole täna need, kes olime eile, ega ka mitte need kes oleme homme.
Sama puudutab ka mu pingelisi reisiplaane, mis muutuvad mitte päevade vaid tundidega.
Mis reisimisse puutub siis jah... reisida võib ju tegelikult igale poole. Suuremad mured hakkavad siis kui inimesel tekivad omad valikud. Tahan siia, aga mitte sinna..., tahan lastega, aga mitte üksi..., tahan turvaliselt, aga viimasel hetkel ja soodsalt... jne.
Minu eelistused oleksid siis sellised: India, aga kindlasti lastega, Niiluse kruiis, aga ilma vaaraodeta, Tahaks Kreekasse ja võtaks villa, aga see võiks olla ,,viimase hetke villa,, sest siis oleks ta mulle ka taskukohane. Kui jumal õnnistab siis lähme hoopis kevadel suurema pliksiga Austria Alpidesse. See sobiks nii hinna kui ka eelistuse poolest. Pealegi räägitakse selles regioonis ainust võõrkeelt, mida ma peale kolme emakeele: vene, eesti, soome siis tõesti ka oskan. Mujal oleksin suhteliselt kirjaoskamatu ja peaksin kohalike reisisaatjatega tõsiselt arvestama kui ellujääda tahan.
Samas on hetki kui ma mõtlen, et tühja need reisid! Parem teen korteris remondi ära või investeerin majaehitusse, kus oleks hea rahulikult mediteerida ning mõnusalt talveunes
nohiseda.
Aga kindel on see, et enne kui ma reisima lähen ootan ,,katseajad,, lõpuni, et olla päris kindel, et mind reisi lõpul mitte pankrot ei oota. Maksan ära kõik oma võlad, mis küünivad hetkel suurusjärku kusagil kõigest 20 tuhat ja pisut peale...kõik nii nipet-näpet elamise peale ära läinud. Ja ootan ära ka oma korralise puhkuse, et mitte kulutada palgata puhkuse peale tuhandeid.
Ja kui mul õnnestub siis uuesti see 20 tuhat kõrvale panna ja pisut peale... siis vean kogu pere mõne ootamatu viimase hetke pakkumisega kuskile palmi alla kokku laine laksu kuulama, tagurpidi kuusirpi kaema või eksootikasse hulpima. Olgu see siis kasvõi aastavahetus Goas või kuskil mujal kakaduu saarel. Aga võibolla ongi parem kõigist puhkuseplaanidest hoopis reaalne puhkus tööjuures, meditatsioon jooga trennis või päikesevann SPA vetemühinas, mõni maailma kauneid paiku tutvustav raamatukene kui sellesse süveneda ja kastene hommik Eestimaa suves.

Kurbus minu hinges...

Vahepeal olen saanud poja oma suure poja üle vaid rõõmu ja uhkust tunda, kuid nüüd on taas mured majas. Käisin nädalalõpul väiksema lapselapse sünnal ja viisin neile suure-suure selgaistumise auto. Ühtlasi nägin ka esmakordselt nende uut üüripinda poja sõbra juures. Üks tuba, mis teistest veidi eraldi ja eraldi ahjuga. Nende tuba ise oli väike ja nii jeeli-jeeli. Kuid istuti sõbra pere elutoas. Minia tegi kaminasse tule jne. Kuid tasapisi tuli jutust välja, et minu poeg on taas ,,naisivahetama ,, hakanud ja nagu selgub, et sebib hetkel ,,peresiseselt,, noore minija veelnoorema õetütrega, kellel endal juba pisi beebi ja aastaid nii 17. Ja muidugi samuti oma mehega koos ei ela.
Kui järgmisel päeval suuremat lapselast äraviisime, õieti mees viis, siis kuulis ta, et minu poja oli taas jokkis peaga autorooligi asunud. jne... Seetähendab jälle need vanad jamad ja vembud.
Pidu peo otsa, naised naistega segamini ja lapsed taas isata. Õieti pidi ta tahtma küll lahutada ja vanemat poega kohtuga endale. Elu mõtet ei kusagil, a-la kusagil kuuseladvas.
Esimene reaktsioon oli küll selline, et kloostrisse tahaks kogu selle maailmas toimuva jama eest. Kõik need haigused, surmad, vägivald, liiderdamine ja laaberdamine... Ja keegi ei vastuta mitte kellegi ega millegi ees. Ei ole siin maailmas ei au ega häbi jne. jne. Olin ikka tõsi vihane ja kurb. Ja eelkõige veel selle üle, et MINA olen taas niipalju maailma pettumusi ja kurbust oma laste läbi juurde loonud. Et kui ma ei oleks oma poega ikkagi sünnitanud jne. ?????Ja jõudsin taas tohutu kurbuse ja tüdimuseni enda sees. Ja kogu seda kurbust toetab veel see pime ilm ja lühikesed päevad ja. ..
Jumal tänatud, et mul kodus väike naerulind on, kes mind ikka lõbustada jaksab... Ja usk, lootus, armastus temaga, et ehk kannab keegi veel edasi tulevikus neid kõrgeid aateid ja tõde ja õiglust, mille poole mina püüdlen. Ehk vahel küll ka omi kummalisi teid mööda, aga ikkagi!

Nii pikad vuntsid ja nii pikk habe...

Tänane päev oli jälle vastandiks eilsele ülirealistlik. Arutasime ,,tähenärijatega,, programmi üksikasju ja seda kuhu panna tühik ja kuhu panna punkt. Mina küll rohkem kuulasin silmadega, sest kõrvadega polnud palju midagi kuulda. Aga teised tundusid asja südamega võtvat. See, mida ma nägin, oli üsna troostitu-üks küllaltki lagunenud koolimaja, kust justkui sõda ülekäinud. Oleks see siis sellega piirdunudki, kuid kolleeg tahtis tööle tagasi minna ja mis siis minul kui ülemuselgi muud üle jäi. Tööl sain ma kõne oma teiselt töökohalt, mis sisaldas jällegi uuenenud informatsiooni, kuid oli põhitoonilt ikkagi nukker. Veel sain teate peatsest inventuuri algusest meie firmas, mis on üks tõeline peavalu mitmeks päevaks.
Kodus avastasin sissemaganud suure lapse, kes põõnas rahumeeli kella viieni välja. Siis tuli sujuvalt pisikese lasteaeda isadepäeva peole tormata, sest mees jõudis alles õnnitluskaardi jagamise ajaks kohale. Mina pidin ikka pildistama ja plaksutama ja issit mängima, justkui oleksid just minul need niiiii pikad vuntsid ja niiiii pikk habe...
Aga pole ju.
Ja kodus on selline tunne, et tahaks ainult Unemaale peitu. Käin pisikesega veel vannis sulpsul ära ja siis puhtana unenägude kaissu!

Üks sürreaalne päev keset kõike!

Tänane päev kulges jälle väga eriliste võnkumiste all. Päeva täitis huvitav rituaal tööjuures, mille pealtnägijaks ka mina juhtusin olema. Selles põimusid keeruline ajalugu, traditsioonid ja pidusöök koos tormijooksuga meedia enese poolt. Sain muuseas teada, et Leninit ei olnudki olemas ja Talvepalee võtsid Soome poisid.
Peale tööd liikusin lapsepõlvele järgi ja eest ära, kui mind jälitas vanalinnas mikrofoni laulev HARE KRISNA punt. See kõik oli nii lummav ja ebamaine möödudes keskaegsetel tänavatel Maiast Mungast ja lastel end HARE KRISNAGA Indiasse kanda. Vahepeal sadas veel tibake lund ja ma tõmbasin krae veelgi kõrgemale üles.. .:)
Õhtu pani päevale sürreaalse punkti kui sattusin Islami kultuuri olemuse ja palve maailma, kõndides edasi ühe terase tädi jutulõnga pidi... lä illahhaa illah allaha, uoah mohammad rasuul allah! Ehk siis : on olemas ainult üks jumal ja Mohammed on tema saadik!
Tädi, kes väitis, et Damaskus on sama ilus, nagu Tallinn, samasuguse väikese toreda vanalinnaga ja soovitas meil seda koheselt külastada.
Tundsin end nagu peatatud mõtete kandja. Nagu uuestisündinu, kes ei tea maailmast veel MITTE kui midagi. Kas kuskil on inimesed, kes palvetavad 5 korda päevas, 50 korda päevas, kogu päeva?!? Jaa, palju enamgi veel. Ma tundsin neid inimesi täna õhtul ja üks neist rääkis minu ees eesti keelt. Ja tema huumor ja eruditsioon ja naeruanne...urrrrjuh!
See päev oli uskumatu ja ulmeline. Sama nagu pisikese magamakussutamine peaaegu 43-sena.
On olla nii hea kui olla võib ja keegi ei tea... Olen unenäonõid!

Balle ja boheemlasi!

Et oleks ikka balle ja boheemlasi!
Nädalalõpp läkski pidude tähe all. Reedel siis etnosööma ja mis põhiline, tublimate autasustamine ja laupäeval ball Tartus Vanemuise teatris. Sain teada kui hästi motiveeritud on meie firma ja kui tublid me kõik oleme. Ja Vanemuises polnud ma ka ikka väääga ammu käinud. ,,Paadunud põhjaeestikas,, selline. Oma garderoobist valisin välja kõige ohutuma poolpika üllitise, sest olen ju uus ja lähen alles vaatama, kuidas rahvas riietub. Aga arvan, et sätendavate tualettide ja ,,rikaste ning kuulsate,, taustal olingi selline magusalt kuldne keskmine.
Kui abikaasa oli juba tunni etendust ja auhindamisgaalat jälginud keeras ta lipsu eest ära ja pistis taskusse. Ta mainis ära, et miks juba süüa ei anta ja kinnitas, et järgmine aasta me ballile ei tule.
Muidugi teadsin ma, et peale söögiorgiat tema arvamus muutub. Aga pigem oli vaadata ikkagi palju ilu ja silmailu eriti. Seda pakkusid nii peenepihalised daamid kui sirged ja sihvakad noorhärrad hõbedased ristid rinnus rippumas. Mõned kuulsuste eraelu pisiseigad pakkusid ka kõrvaltvaadates nalja ja peent huumorit. Ei seda juba ei ole, et Eesti avaliku elu tegelasi kohal pole! Vaat nii.
Laulis ka vana hea Mägi ja mitmed teisedki. Tort oli suur ja lai nagu eesti hing ja selleks kellaajaks kui meie lahkusime olid kõik veel väga kained ka. Seega ei midagi silma ega hingeriivavat.
Vahepeal põikasime me sisse ka Tartu puumajade kvartalisse ja külastasime minu ammust mustlasverd sõbratari: näitlejat, kõhutantsijat ja joogaõpetajat. See oli küll õhtu parim osa ja tasakaalustas hästi ka balli glintsi ja glantsi! Sõbratar elas kõigest mõnel vabal ruutmeetril ja tema toas valitses mõnus segadus. Seintel lebasid aktid ja meie sõime värsket omaküpsetatud leiba. Tore oli kohtuda üle mitme-setme aasta.
Tagasiteel vaatasin ma taevas tähti ja püüdsin veidike oma peas korda luua. Kui tihti siis saad istuda niisama ja vaadata öhe? Isegi õiget und ei tulnud, kuigi mees tukkus õrnalt mu õlal ja tundis end vist päris hästi. Aga mida päälinna poole, seda unisemaks läksid ka minu mõtted ja kõik tundus nii ilus, uimane ja aeg-luubis... Oleks ainult enam balle ja boheemlasi!

Paabulindudest baleriinideni!

Sain täna mõnusa jõulumeeleolulaksu kui astusin sisse pudupoodi, kus sugulane või pigem sõbranje müüjaks ja disaineriks on. Neil algas just jõulumüük ja kõik oli aristokraatlikult inglaslikku jõulumeeleolu täis. Stiil oli nii hea: paabulinnud ja baleriinid, litrid ja kunstlumi... sära ja müra, õnnis segadus... ja sulnis õndsus. Oleksingi oma silmad ja südame sinna poodi kõndima jätnud. Aga paraku toimub meil täna väike firmapidu ja homme juba suurem firmapidu. Niisiis pean ära pidusse tormama! Pole midagi teha, ega muud mõelda.
Ikka põgenedes üle ja ümber sellest porist ja hallist mudast mis õues laiutab, eemale vihmasest ja süngest hämarusest, mornidest inimnägudeast ja kurvalt hulkuvaist koertest.
Head nädalalõpulõõgastust kõigile saatusekaaslastele!
Juhhhuuu...

Tontidest ja hingerahust!

Käisin täna taas Tondilt läbi ja nägin jälle seda va Tondi tonti. Kõik, kes teda näinud on teavad, kellest ma räägin. Ta on suur mees tumedate halliseguste juustega ja täielikus nartsurüüs levitades asotsiaalidele omast spetsiifilist ,,mustuse haisu,,. Mina tean tonti sellest ajast kui ta Linnateatris, tolleaegse nimega Noorsooteatris, lavatöölisena töötas ja tal oli pimedas naisi krabava mehe kuulsus. Hetkel on ta siis näitleja eluteatris, kus ta mängib oma õnnetut ja kurba osa tekitades möödujates vaid põlgust ja õõva ja võib olla mõnedes ka ivake kaastunnet. Eriti nüüd külmade ilmade tulles. Kus on kodutu kodu?, seda ei tea keegi.
Nädalalõpul vihma tuule ja lumelörtsi saatel sõitsime siis saunasuvila peole, ehk siis juubelile.
Meid oli kaks autotäit ja lisaks veel sünnipäevalapse ülikooliaegsed sõbrad. Võtsin natuke aega, et oma emotsioone selle ürituse suhtes pisut klaarida ja sealt mingit sinepiiva enda jaoks leida, kuid jäin vaid sõna rutiin juurde. Pidu oli mõnus nagu sealsed peod ikka, kuid mitte grammigi enamat. Seekord oli kaasas ka minu enda ,,majasõber,, koos oma naisukesega ja nende olemasolu oligi vist põhiline, mis soojemaid emotsioone tekitas. Eriti see millise andumusega mu sõber sauna küttis ja siis vahepeal isegi poolpaljana ja paljajalu öisel lumel puupakke purustas. Vaat siin tekkis mul korraks küll mõte ,,mehelikust mehest,,. Ehkki mõnes teises olukorras poleks temast jälle ehk nii suurt mehelikkust leitud. Otsustasin siis isegi ümber ja läksin ka saunama, ehkki alguses mõtlesin, et istun paar tundi niisama kamina ees, löön pisut nabatantsu ja aitab küll. Elevust tõi juurde ka see kui India-Kadi oma ehetetaskud laiali puistas ja kõik naised pea ees sealsesse salamaailma sukeldusid. Ja tõesti, igaüks leidis sealt midagi! See müügitegevus sünnipäevadel pole küll minuarust eriti hää stiil, eriti veel kui midagi sünnipäevalapsele mahaparseldama hakatakse ja kogu seltskonda heauskselt oma müügitöö kohana kasutatakse, aga hetkel täitis see üsna hästi nii aega kui ruumi.
Tantsu sai lüüa kohe kõvasti ja laud oli hääst-paremast lookas.
Varsti olimegi tagasiteel läbi vihmatibava laupäevaöö koju. Teadmata nägemata paljusid tonte, kummitusi, Ukuaru mõrtsukaid ja muid, kes sel ööl käimas olid.
Olime lihtsalt kodukäijad, kel kodu olemas. Armas sünnipäevalaps õnnitletud ja rahu maapeal.